Читать книгу Abielusõrmus lubaduse katteks - Сьюзен Мэллери - Страница 6

5. detsember, 14 aastat hiljem.

„Filmides näib see palju lihtsamana,“ lausus Molly vastu uksepiita nõjatudes ja oma segamini magamistuba silmitsedes. Kui mõnes filmis või seriaalis otsustab tegelane asjad kokku pakkida ja senise elu seljataha jätta, kõlab taustal meeliülendav muusika ja juba järgmises kaadris sõidab ta autoga maanteel või istub lennukis. Kuid päriselus peab keegi ka asjad kokku pakkima.

„Kuna vabatahtlikke pole, pean seda ilmselt ise tegema,“ pomises Molly endamisi.

Ta vaatas avatud kohvrit voodil ja selle ümber olevaid riidehunnikuid. Kummutil oli märkmik nimekirjaga asjadest, mida ta enne lahkumist veel korda pidi ajama. Ta peab ajalehe tellimuse ja kirjade kojukande tühistama ja kontrollima, et arved oleksid makstud. Vähemalt polnud tal lemmiklooma, kelle pärast muretseda.

Ja siis tuli tal veel see pisiasi ära otsustada, kuhu ta läheb. Põgenemine oleks palju lihtsam, kui tal mõlguks meeles mingi kindel sihtkoht. Kuid hetkel soovis ta vaid sealt pääseda – lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Kahjuks polnud see võimalik.

Ta kõndis üle toa voodi juurde ja haaras sealt ühe sviitri. Oli detsembri algus, Lõuna-Californias tähendas see sooje ja päiksepaistelisi päevi ja jahedaid öid. Ta viskas sviitri kohvrisse. Teksad olid kindlasti vajalikud, aga kas tal läheb ka kleiti vaja? Kleit või isegi seelik ja pluus tähendasid ebamugavaid kingi, mis hetkel tundus juba liiga tülikas. Siis pidi ta valima sinna juurde sobiva käekoti ja...

Molly vandus vaikselt. „See pole hetkel oluline,“ lausus ta valjusti. „Lihtsalt mine.“ Ta tundis, kuidas pisarad hakkasid silmanurka kerkima. Pisarad, mida ta oli endale lubanud enam mitte valada. See poleks pidanud enam haiget tegema, aga tegi. Kui ta vaid suudaks unustada. Kui saaks nii teha, et ta jääb magama ja ärkab alles paar nädalat hiljem, siis kui kõik on juba laabunud.

Molly raputas pead. Selleks kulub kauem kui paar nädalat, tuletas ta endale meelde. See võib kuid kesta. Seega aasta pärast on temaga jälle kõik korras, eks?

Ta ei teadnud vastust. Seda ei teadnud keegi. Molly hingas sügavalt sisse. Ta on tugev ja vastupidav ega lase olukorral enda üle võimust võtta. Ta lõi selja sirgu, kõndis kummuti juurde ja tõmbas pesusahtli välja. Seejärel läks ta tagasi voodi juurde ja kallas kogu sahtli sisu kohvrisse. Kuna ta ei suutnud otsustada, mida kaasa võtta, võtab ta kõik kaasa. See tegi ülesande lihtsamaks.

Ta viskas tühja sahtli vaibale ning hakkas püksikuid ja rinnahoidjaid sorteerima. Kui ta võttis kätte ühe tavalise puuvillase spordirinnahoidja, milliseid ta hiljuti oli mitu soetanud, köitis miski ta tähelepanu. Midagi sätendavat... helklevat.

Molly kobas käega kummipaelte ja pitside vahel ringi. Kui ta rõivaesemeid eemale lükkas, kukkus üks väike ese kohvri nurka. Ta haaras sellest kinni ja võttis välja.

Esimest korda kümne päeva jooksul Molly naeratas. Ta hõõrus pöidlaga kuldsõrmust. Dylani sõrmus – see, mis oli mõeldud ta õele, kuid mille oli mees hoopis talle andnud. See juhtus väga ammu, aastaid tagasi. Molly vajus madratsile. Huvitav küll, mis mehest saanud on? Too oli tema elust minema kihutanud ja jäädavalt kadunud nagu mõni vesternikangelane filmides, mida talle vaadata meeldis. Ainult et ustava hobuse asemel oli Dylan mootorratta seljas istunud.

Need olid olnud kõige üksildasemad jõulud Molly elus. Janet sõitis mesinädalatele, jättes ta üksinda vanematega, kellega polnud kunagi tekkinud usalduslikku suhet. Ta oli Dylanile öelnud, et keegi ei tohiks jõulude ajal üksinda olla, kuid tol aastal sai talle selgeks, et ka kellegagi koos võib end äärmiselt üksildasena tunda.

Mollyt huvitas, kus mees nüüd oli. Kas tema maagia oli säilinud? Kunagi piisas vaid Dylani läheduses viibimisest, et end hästi tunda. Molly arvates oli Dylan planeedi nägusaim ja ideaalseim mees. Talle meenus, kui inetu ta tol ajal oli oma vistrike ja hambaklambritega, ja ta krimpsutas nägu. Kuid Dylan oli ikkagi alati tema jaoks aega leidnud. Ta pani Mollyt end erilisena tundma ja seetõttu ei unustanud Molly meest kunagi.

Naine libistas sõrmuse parema käe kolmandasse sõrme. Kindlasti on mees endiselt tõeline südametemurdja. Või sai ta lõpuks suureks nagu enamik temasuguseid ja on nüüd lihtsalt üks keskealine tüüp naise, laste ja majalaenuga. Molly üritas meest mõistliku sedaani roolis ette kujutada, kuid ei suutnud. Tema kujutlustes jääb Dylan alati musta nahktagi ja saabastega nooreks ja nägusaks, ohtlikuks mässajaks.

Jättes sõrmuse sõrme, läks Molly tagasi pakkima. Ta voltis parasjagu üht mõistlikku pikkade varrukatega pluusi, kui telefon helises. Ta teadis juba enne kõnele vastamist, kes helistab.

„Minuga on kõik hästi,“ lausus ta telefonitoru võttes ja seda õla vastu surudes.

„Ma oleksin võinud olla mõni müügiinimene,“ lausus Janet. „Siis oleksid sa üsna totra mulje jätnud.“

„Ei, telefonihelinal oli kohe kindlasti Janeti kõla. Ma teadsin, et sina helistad.“ Ta viskas T-särgi kohvrisse ja vajus põrandale. „Tõsiselt, minuga on kõik korras.“

Janet ohkas. Seda heli kuulis kindlasti kogu osariik. Janet elas abikaasa Thomasega Põhja-Californias, San Francisco lähedal Mill Valleys. „Ma ei usu sind, Molly. Ja ma olen sinu pärast mures. Sa ütled küll, et sinuga on kõik korras, aga ma muretsen ikkagi. Ma olen su õde ja armastan sind.“

Molly tõmbas põlved vastu lõuga. „Ma hindan seda väga ja armastan sind samuti. Ma poleks seda ilma sinuta üle elanud. Aga sa pead mind uskuma, kui ütlen, et mul läheb hästi.“ See oli pisikene hädavale, seega mitte midagi tõeliselt paha.

„Mul oli plaanis nädalaks sinu juurde tulla, kuni... tead küll.“

Molly mõtles sellele, kuidas Janet tema väikeses korteris oleks ja teda muudkui poputaks. Tegelikult oli sellel mõttel jumet. Lastena ei saanud nad eriti hästi läbi – hiljem jõudsid nad arusaamisele, et sellist õhkkonda oli nende ema õhutanud. Aga kui Janet abiellus ja mujale kolis, avastasid nad, et neil on arvatust palju rohkem ühist, nii et viimase kümne aastaga olid nad väga lähedaseks saanud.

„See kõlab ahvatlevalt,“ vastas Molly. „Aga sul on kolm last ja nad ei andestaks mulle kunagi, kui neilt ema rööviksin, eriti veel pühade ajal. Ja tõele au andes hakkaksid sa Thomase järele kohutavalt igatsema. Kolmandaks päevaks oleksid sa juba üks suur vinguv õnnetusehunnik. Sa hakkaksid mulle närvidele käima.“

Molly ütles seda naljatleval toonil osalt seetõttu, et see oli tõsi, kuid osalt ka seetõttu, kuna ta kartis, et nad veedaksid kogu nädala koos nuttes. Kaastundest enam vajas ta praegu mõtete mujale juhtimist.

„Pealegi,“ lisas ta, „sõidan ma ära.“

„Selles suhtes on sul õigus, et tüdrukud mind igatsema hakkavad ja milliseks ma Thomasest eemal olles muutun. Ärasõitmine on hea mõte. Tule meie juurde. Meil oleks sind väga hea meel näha. Me igatsesime tänupühade ajal su järele.“

„Ma tahaksin küll,“ vastas Molly aeglaselt. Ja kuidas veel tahaks. Õde ja õemees poputaksid teda ja õelapsed aitaksid tal juhtunut unustada. Perekond mõjuks kosutavalt. Aga... „Ma vajan hetkel täiesti teistsugust keskkonda. Ma pole veel otsustanud, kuhu lähen, aga annan sulle kohe teada, kui sinna jõuan.“

„Ma ei teagi, kas peaksin sind veenma siia tulema või laskma sul teha, mida tahad.“

„Väiksena said sa mind piisavalt kamandada, nüüd lase mul omamoodi tegutseda. Pealegi olen ma su pulma-aastapäevaks ja jõuludeks niikuinii platsis nagu igal aastal. Enne seda tahaksin ma paariks nädalaks kuskil lihtsalt aja maha võtta.“

Janet ohkas uuesti. „Olgu siis nii. Ma olen kindel, et langetad enda jaoks õige otsuse. Ma olen lihtsalt natuke endast väljas, sest soovin, et saaksin midagi su heaks teha.“

„Ma tean, mida sa tunned.“ Molly lükkas lahtise juuksesalgu kõrva taha. Kätt alla lastes märkas ta sõrmes olevat sõrmust. „Janet, kas sa mäletad Dylan Blacki?“

Ta õde puhkes naerma. „See oli küll hea teema muutmine. Loomulikult mäletan. Ta on paha poiss minu minevikust. Tõmmu, ohtlik ja täiesti vale mees mulle. Jumal tänatud, et Thomas välja ilmus ja mind mu enda käest päästis. Ma pole Dylanile juba aastaid mõelnud. Miks sa küsid?“

„Ma leidsin kohvrit pakkides sõrmuse, mille ta mulle kunagi andis. Selle abielusõrmuse, mille ta sinule ostis. Mul on see ikka veel alles ja seda nähes mõtlesin tema peale.“

„Las ma mõtlen. Ta oli kooli kokkutulekul, mis toimus kümme aastat pärast lõpetamist, aga see oli peaaegu viis aastat tagasi. Ta omab Riverside’is eritellimusel tehtavate mootorrataste disainifirmat. Ma nime enam ei mäleta, aga selles oli sõna „Black“. Kõlakate järgi läheb ta ettevõttel väga hästi.“

„Huvitav,“ vastas Molly ja vahetas teemat. Nad jätkasid mõned minutid vestlust ja kõne lõpus lubas Molly veel kord tõsiselt kaaluda varianti, et sõidab ikkagi Janeti ja tema pere juurde põhja. Aga kui ta otsustab siiski teisiti, annab ta neile vähemalt teada, kuhu ta läheb.

Pool tundi pärast kõne lõppu olid Mollyl asjad pakitud. Ta viis kohvri elutuppa ja jäi seda diivanil istudes põrnitsema. Mis edasi? Kuhu ta läheb? Ta soovis nädalaks-paariks oma elust põgeneda, olla kohas, kus saaks juhtunu unustada ja üritada välja mõelda, mida ta oma eluga peale hakkab.

Laevakruiis? Rongiga New Yorki? Võib-olla peaks ta Acapulcosse minema ja järgmise nädala purjutades veetma? Samas muutis juba üks Margarita kokteil teda ogaraks ja kaks niitsid ta terveks õhtuks jalust maha, nii et pikemalt purjus olemine oli praktiliselt välistatud. Tal oli plaani vaja.

Molly pilk rändas sõrmusele. Ta liigutas kätt, et näha sõrmust valguse käes säramas. Kuigi sellest oli juba palju aastaid möödas, mäletas ta endiselt elevust, mida ta tundis sel hetkel, kui Dylan talle sõrmuse andis. Kuigi mehel polnud mingeid romantilisi kavatsusi. Sellega tahtis ta Mollyle lihtsalt näidata, et ei ole oma lubadust unustanud. Et ühel päeval, kui Molly on suureks kasvanud, lähevad nad koos seiklema. Tundus, nagu see kõik oleks eelmises elus juhtunud.

Sõrmust silmitsedes turgatas talle pähe üks mõte, mis tundus küll natuke tobe. Ta peaks ikka täitsa sõge olema, et seda ellu viia. Pealegi oli sellest juba aastaid möödas. Mees ei pruugi teda enam mäletadagi.

Ta tõusis diivanilt üles. „See oleks algus,“ lausus ta endale sosinal. „Koht, kuhu hommikul minna.“ Ja tal oli midagi sellist hetkel väga vaja. Mis edasi saab, polnudki hetkel tähtis.

Ta teeb selle sõgeda asja teoks ja läheb kõigepealt Dylan Blackile külla. Siis vaatab, kuhu sealt edasi liikuda. See annaks ta teekonnale mingigi alguspunkti. Võib-olla liigubki ta pärast seda põhjapoole õe juurde. Sel polnudki tähtsust. Tema ainuke soov oli põgeneda ja juhtunu lõplikult unustada.

Dylan Black viskas telefonitoru hargile ja jäi seda põrnitsema.

Tema assistent Evie kergitas imestunult tumedaid kulme.

„Kontoritehnika lõhkumine ei ole minu arvates kuigi produktiivne tegevus, aga mida mina ka tean, olen vaid palgatud tööjõud.“

Dylan naaldus toolil tahapoole. „Ma tean, mida sa tunned.“ Ta vaatas naisele otsa. „Nad teevad sellest tehingust loobumise väga raskeks. Ma ei suuda otsustada, kas seda vastu võttes liiguksin oma eluga edasi või müüksin hoopis hinge kuradile.“

„Kui nemad esindavad kuradit, siis tema hinnad on küll kõvasti tõusnud. Enamik inimestest müüks oma hinge palju vähema eest kui pakutud miljonid.“

Dylan pidi sellega nõustuma. Samas kehtestasidki paljud inimesed oma hingele liiga madala hinna. Dylan polnud rumal. Ta teadis väga hästi, miks nad teda nii hirmsasti keelitasid – nad tahtsid saada endale seda, mida Dylan omas. Nende jaoks oleks see igal juhul kasumlik tehing olnud. Aga mida see temale pakuks?

Evie raputas pead. „Sul on jälle see kurvameelne pilk, mis mulle üldse ei meeldi, seega arvan, et lähen kontori eesruumi. Kui vajad midagi, vajuta nuppu.“

„Teen seda, tänan.“

Evie sulges enda järel ukse.

Dylan keeras end tooliga, kuni sai aknast välja vaadata. Sealt avanes vaade California krobelisele ja metsikule kõrbele, kus asus tema firma ühekorruseline hoone. Kriitikud arvasid, et ta tegi sellega tohutu suure vea, et rajas oma eritellimusel tehtavate mootorrataste disainifirma Black Lightning¹ mingile Riverside’i tühermaale. Kuid sealne maatükk oli odav, seal oli sobivat tööjõudu ja Dylan tahtis enda ümber palju avarust. Suvel läks seal küll põrgukuumaks ja Los Angelese lennujaam oli pea kahetunnise tee kaugusel, kuid see oli väike hind iseseisvuse eest. Ta pühendas end täielikult ettevõttele ja tõestas vähem kui viie aastaga kriitikutele, et nood olid tema suhtes eksinud. Nüüd peeti teda selle tööstusharu visionääriks – võluriks, kelle järgi seati trende. Miks kaalus ta siis oma firma müümist?

Ta teadis sellele vastust väga hästi ja see polnud kuidagi seotud ei võlukunsti ega kuradiga. Ta oli nõus oma firma müümist kaaluma, kuna talle pakutud tehing oli loobumiseks lihtsalt liiga hea. Peale asjaolu, et talle pakuti selle eest meeletult suurt rahasummat, lubati talle ka töökohta uues firmas. Lõpuks ometi oleks tal piisavalt vahendeid talle huvi pakkuvate uurimistööde tegemiseks. Ja ta võiks luua hingelähedasi disainikavandeid. Ta võiks tegelda kõigi nende projektidega, mida on pidanud pidevalt tagaplaanile lükkama. Temast oleks ju rumal sellisest võimalusest loobuda.

Kui vaid poleks ühte tõsiasja. Koos raha ja pakutud töökohaga saaks ta endale ka ülemuse, kellele peaks alluma. Dylan tundis end piisavalt, teadmaks, et sellest võiks probleem kujuneda. Küsimus seisnes selles, kui suur probleem ja kas ta suudaks tehingust tulenevate tagajärgedega elada? Ta saaks küll ressursse juurde, kuid kaotaks kontrolli Black Lightningi üle. Ta jurist oli juba nädalaid tal sellega turjal. Pealegi võis selline võimalus tekkida vaid kord elus.

Kuid sisetunne ütles talle, et ta ei tohi kiirustada ja peab asja korralikult läbi mõtlema. Pealegi oli just tema see, kes oli kõik need aastad kahekümnetunniseid tööpäevi teinud. Need innovaatilised disainikavandid olid tema välja mõeldud. Tema tutvustas oma mootorrattaid võidusõiduringkondades ja andis neid mõnikord sõitjatele, et saaks uusi süsteeme kõige raskemates tingimustes katsetada. Ta andis endast kõik sellele firmale. Kuidas saaks ta seda nüüd maha müüa? See oleks sama, nagu müüks maha ühe oma käe või jala.

Kas raha või põhimõtted. Igivana dilemma. Selle üle on filosoofid juba aegade algusest saati arutlenud. Kumb siis peale jääb?

Ta pidi endale tunnistama, et tal oleks seda otsust palju kergem teha, kui ta nii küüniline poleks. Aastaid tagasi, kui ta oli alles unistaja, oleks teda solvanud ainuüksi vihje sellele, et teda on võimalik ära osta. Kui ta tollane jurist oleks kas või maininud firma ülesostmist, oleks ta mehele ust näidanud ja ta sellise jultumuse eest ka vallandanud. Millal elu nii keeruliseks oli muutunud?

„Käigu see asi kuradile,“ pomises ta endamisi, sest ta ei pidanud otsust kohe langetama. Pakkumise teinud firma andis talle esialgse kohtumise kokkuleppimiseks aega 23. detsembrini. Kui Dylan pole jõuludeks pakkumist vastu võtnud, tühistavad nad selle. Seega ta ootab, kuni midagi muutub, kuni ta teab, kumma kasuks otsustada. Kuniks see juhtub, on tal hunnik aruandeid läbi vaadata.

Ta pööras end tagasi arvuti poole ja hakkas klaviatuuril klahve toksima. Ta oli just kvartaliaruandesse süvenenud, kui kuulis sisetelefonis Evie häält.

„Sulle on külaline,“ teatas naine. „Molly Anderson. Tal ei ole aega kokku lepitud, Dylan, aga ta ütleb, et tundsid teda aastaid tagasi.“

Hetk läks aega, enne kui ta mälust selle nime üles leidis. Väike Molly, Janeti noorem õde. Muidugi ta mäletas seda heledate lokkis juuste ja suurte silmadega tüdrukut. Too oli armas plika. Ta mäletas, et Molly oli temasse armunud. Tavaliselt pidas ta sellist värki tüütuks, kuid Molly puhul oli ta meelitatud olnud. Võib-olla sellepärast, et tüdruku puhul oli selge, mida ta mehelt ootas. Teda oli kerge lugeda ja üldiselt oli tal hea süda. Neil päevil oli vähe inimesi, kelle kohta oleks ta sama saanud öelda.

„Juhata ta sisse,“ vastas Dylan.

Mees tõusis püsti ja kõndis üle toa. Selleks ajaks kui Evie tema kabinetiust avas, seisis ta juba selle juures, et Mollyt tervitada. Ta oli juba käe tervituseks välja sirutanud ja sõbraliku naeratuse näole mananud. Kuid see naine, kes sisse astus, ei meenutanud teismelist, keda Dylan mäletas.

Naine oli endiselt lühikesekasvuline, ilmselt natuke üle meeter kuuekümne. Tema lokkis juuksed olid pikemad ja palmikusse punutud. Kerge meik rõhutas suuri pähkelpruune silmi. Ta mäletas, et Mollyl oli noorena vistrikuline näonahk, kuid ajapikku oli see kadunud ja nüüd kattis naise palgeid puhas särav jume. Naine naeratas säravalt ja tema kõnnakust õhkus enesekindlust. Pikkade käistega pluus ja teksased tõid esile naise kurvika keha.

„Preili Anderson,“ teatas Evie ja jättis nad seejärel omavahele.

„Väike Molly on suureks kasvanud,“ lausus Dylan, suutmata uskuda, et naine tõepoolest tema ees seisis.

Naine noogutas.

„Mind pole juba ammu keegi nii kutsunud. Ilmselt oled mind nähes veidi üllatunud.“

„Olen tõesti. Meeldivalt.“ Mees otsustas, et antud olukorras pole käepigistus kohane. Tegemist oli ju siiski Mollyga. Ta sirutas käed embuseks välja. „Vanade aegade mälestuseks?“

Naine astus pool saamu ettepoole ja Dylan kallistas teda. Molly oli soe ja pehme ja teda oli päris mõnus kaisus hoida. Aga kuna naine tundus hoidvat end veidi jäigalt, nagu tal oleks ebamugav, astus ta eemale ja pakkus Mollyle istet nahkdiivanil, mis asus kabineti nurgas. Seejärel liikus ta raamaturiiulite juures oleva baarileti juurde.

„Limonaadi? Veini?“

Molly raputas pead. „Tänan, ei.“

Dylan võttis naise kõrval istet ja toetas saapas jala teisele põlvele. Ootamatuid külalisi tal eriti ei käinud, veel vähem sattus siia inimesi tema kaugest minevikust. See ei häirinudki teda, pigem tegi uudishimulikuks. „Mis sind siia toob?“

Molly istus, ristatud sõrmedega käed süles. „Ma polegi kindel. See oli selline impulsiivselt tehtud otsus. Loodetavasti see ei pahanda sind.“

„Üldse mitte. Viimasest kohtumisest on möödas palju aastaid.“

Naine noogutas. „Neliteist. Mitte et ma järge oleksin pidanud.“

„Sa oled suureks kasvanud. Sa olid alati armas plikatirts, kuid nüüd oled sa veetlev naine.“ See repliik kõlas loomulikult ja siiralt. Dylan oli alati osanud õigeid asju öelda.

Molly puhkes naerma. „Ja sina oled endiselt sama võluv. Tõsi on, et silmapaistvat välimust mul vanasti polnud, kuid ajaga olen kenamaks muutunud. Kaanemodelli ei saa minust muidugi iial, kuid seda ma ei soovigi.“

Mees uuris teda. Ta ei mäleta, millal ta viimati mõtles Molly või isegi Janeti peale, kes ühel hetkel oli tema elu armastus olnud või vähemalt oli ta seda kahekümneselt uskunud.

Molly keeras end mehe poole. „Ma rääkisin õega ja jutu sees tuli ka sinu nimi ette. Siis hakkasin mõtlema, et kuidas sul läheb, ja kuna ma pidin niikuinii siit mööda sõitma, mõtlesin läbi hüpata. On see liiga veider?“

„Üldsegi mitte. Mul on hea meel, et seda tegid. Räägi siis mulle Molly Andersonist. Sul on endiselt sama perekonnanimi, seega sa kas pole abielus või oled moodne ja iseseisev naine, kes ei lase ennast ühiskonna tavadel kammitseda.“

Naine naeratas nukralt. „Ei ole abielus. Mis ma oskan enda kohta öelda. Mul on kraad raamatupidamises ja ma olen töötanud ühes Mischief Bays asuvas telekommunikatsioonifirmas, tegeldes võlgnikega. Muidu on mul tavapärased harjumused, mõned head ja mõned halvad. Sul läheb kuuldavasti väga hästi.“

Dylan osutas käega oma kabinetile. „Ma disainin mootorrattaid. Mul polnud aimugi, et võin elatist teenida asjaga, mida armastan, seega, üldiselt võttes olen ma õnnelik.“

Kuigi ta pidi möönma, et hetkel just mitte, aga ta ei kavatsenud praegu mõelda otsusele, mille ta peagi langetama pidi. Molly osutus ootamatuks, kuid üllatavalt meeldivaks mõtete kõrvalejuhtijaks. Ühtäkki oli ta rahul, et naine ta üles otsis.

Dylan kiikas käekellale. Peaaegu keskpäev. „Kui sul aega on,“ lausus ta, „viiksin sind meeleldi lõunale. Umbes poolteise kilomeetri kaugusel asub üks suurepärane söögikoht. Väljanägemine pole just suurem asi, aga nende hamburgerid on riigi parimad.“ Seejärel ta muigas. „Samal ajal saame teineteise eluga end kurssi viia ja ma luban, et sinna sõitmiseks ei sunni ma sind isegi mootorratta selga istuma.“

„Kõlab hästi,“ vastas naine.

Pool tundi hiljem istusid nad juba söögikohas aknaaluses lauas. Nende kõrval olevale aknale oli maalitud juustuburgerit sööv jõuluvana ja seda pealt vaatav huuli limpsiv Rudolf. Ettekandja oli jõudnud neile juba joogid tuua ja neilt tellimuse võtta. Taustaks mängis mahe jõulumuusika ja kuna pühadehooaeg oli alles algusjärgus, ei tundunud see veel tüütuna. Molly jõi väikeste lonksudega Margaritat ja Dylan õlut. Tavaliselt ta keset päeva ei joonud ja kontoris ootas teda veel hulk tööd, kuid ta otsustas seda teha, kui Molly kokteili tellis.

Mollyt jälgides ütles talle sisetunne, et naisega oli midagi lahti. Viis, kuidas ta meest pidevalt vaatas, pani Dylanit mõtlema, miks naine ta ikkagi üles otsis. Molly kehahoiak oli jäik, nagu ta tunneks end ebamugavalt. Pealegi vastas ta põiklemata vaid kõige tavalisematele küsimustele, jättes nii mulje, nagu ei tahaks ta oma isiklikust elust üldse rääkida.

Dylan tundis kohalike pilke. Linn oli piisavalt väike, et kõik üksteist tunneksid, kui mitte nimepidi, siis vähemalt näo järgi. Ta käis harva seal mõne naisega ja siis ka ei sarnanenud nood milleski Mollyga. Tal oli kindel tüüp – pikkade jalgade ja tumedate juustega. Sellised naised hakkasid talle meeldima, kui ta Molly õe Janetiga käis.

„Ma tean, mida sa mõtled,“ lausus Molly.

Dylan vangutas pead. „Ma kahtlen selles.“

„Sa mõtled sellele, miks ma siia tulin. See tähendab, kindlasti on sul hea meel mind näha, aga tekib ikkagi küsimus, mida ma sinult tahan.“

Molly pani üsna täppi. Võimalikud variandid käisid mehel peast läbi. Raha? Töökohta? Spermat? Viimase mõtte peale ta peaaegu naeratas. Ükskõik kui palju aastaid sellest möödas oli, ei suutnud ta kuidagi ette kujutada Mollyt kelleltki spermat küsimas.

„Tegelikult ma tahangi midagi,“ jätkas naine käekoti järele haarates. Ta sobras veidi selles ringi ning tõmbas siis sealt mingi väikese eseme välja ja viskas lauale. „Mingis mõttes.“

Dylanil polnud õrna aimugi, mida naine võis kotist otsida, kuid nähes kuldset abielusõrmust tumedal lauaplaadil lebamas, oli ta jahmunud. „See on väga ootamatu,“ lausus Dylan naljatledes, kuna ta ei osanud kuidagi vastata.

„See pole see, mida arvad,“ lausus Molly.

„Väga hea, sest mul pole õrna aimugi, mida arvata.“

„Kas sa mäletad seda sõrmust?“

Mees tõstis sõrmuse üles. „Muidugi.“ Ta oli oma elus vaid ühel korral abielusõrmuse ostnud. See oli mõeldud Janetile sel ajal, kui ta veel uskus, et ilma selle naiseta ei suudaks ta edasi elada. Ilmselgelt ta tol korral eksis. Aeg oli suurepärane haavade parandaja. Nagu ka elu õppetunnid.

„Ma ostsin selle sinu õele,“ vastas Dylan.

„Ja siis andsid sa selle mulle päeval, kui ta teisega abiellus.“

Mees noogutas. Ta oli läinud kirikusse, sest uskus, et tseremoonia nägemine aitab tal naisest lõplikult üle saada. Molly oli välja tulnud, et temaga hüvasti jätta. Ta meenus, et oli sõrmuse tüdrukule andnud, kuid põhjust ta enam ei mäletanud.

Molly hingas sügavalt sisse. „Ma ei tahtnud, et sa lahkud. Selleks oli mitmeid põhjuseid, kuid ainus, mida ma öelda tahtsin, oli see, et sa lubasid minuga, kui ma suureks kasvan, koos seiklema minna. Niisiis andsid sa mulle selle sõrmuse ja ütlesid, et kui ma kunagi seikluseks valmis olen, otsiksin sind üles.“ Ta köhatas kurgu puhtaks. Tundes, kuidas põsed lõkendama löövad, langetas ta pea ja jäi lauda põrnitsema. „Noh, mina olen selleks nüüd valmis, kui sina nõus oled.“

1 Black lightning – inglise keeles „must välk“. Tlk.