Читать книгу Tulesäde - Сьюзен Виггс - Страница 9

Paari sekundi jooksul täitis ainult öötuule ulg tekkinud vaikust. Miski, mingisugune veider närvide seisund nende lõputute sekundite jooksul andis Randile kõrgendatud tundlikkuse. Tema sõrmeotsad, toetumas naise selja alaosale, märkasid siledat, pingul siidi, mis kattis korseti tugevdatud raamistikku. Silmanurgast nägi ta, kuidas leebe uudishimu Diana näol teravaga vahetus. Ja ehkki preili Lucy Hathaway arvatavasti ei kavatsenud seda kuuldavalt teha, kuulis mees teda õhkamas sõnu: „Oh. Heldus.”

Üksnes seda, näol samal ajal selline ilme, nagu arvatavasti Jeanne d’Arcil märtrisurma hetkel oli. Ta nägi välja nii, nagu hakkaks kohe oksele.

Rumal plika, mõtles mees. Just selle oli ta võõrastele meestele pööraste ettepanekute tegemise eest ära teeninud.

„Kuidas teil läheb, preili Hathaway?” ütles Diana, laitmatult viisakas, nagu ta seltskondlikes situatsioonides alati oli.

„Väga hästi, tänan, proua Higgins. On väga meeldiv teiega tutvuda.” Lucy ei tõmbunud Diana uuriva pilgu all kössi.

Hoolimata oma arvamusest radikaalse noore naise vaadete kohta, ei suutnud Rand oma huvi eitada. Lucy ei olnud mitte üksnes kõige ärritavam olevus, keda ta kunagi kohanud oli, ta oli ka kõige mõjuvam. Tumedapäine ja -silmne, südamekujulise näoga. Tema terav lõug, kõrged kulmud ja suured silmad andsid talle pidevalt imestava ilme. Kirg ja sensuaalne teadlikkus, millest ta oli nii julgelt rääkinud, näisid peituvat nende sametiste tumedate silmade sügavuses ja huulte täidluses.

Kuid sama kiiresti, nagu Lucy oli Randi oma pöörase ettepanekuga šokeerinud, näis naine äkki muutuvat kuulekaks nagu õpetatud spanjel, kui seltskondlikku situatsiooni satub. Lucy vahetas kohusetundlikult viisakusi Dianaga, kes kirjeldas nende hiljutist kolimist Philadelphiast ning lobises aastaajale mitteomasest kuumusest, mis linna piinas, Chicagolt selgeid, jahedaid sügispäevi röövides.

„Noh, ma pean teid tänama, et minu abikaasa meelelahutuse eest hoolitsete,” sõnas Diana. „Ta oli üpris kindel, et see saab olema lootusetult igav õhtu.”

Rand niheles süütunde- ja ärrituskoorma tõttu. Enne mehe õhtusele üritusele tulemist oli neil olnud vaidlus ning Rand oli väitnud, et naisel hakkab seda ülespuhutud evangeelset jutlust kuulates igav ning et tema ise läheb sinna ainult selleks, et Chicago prominentsete ärimeestega tutvusi sõlmida.

Iroonia seisnes selles, et ta oli seda tõsiselt mõelnud.

Lucy Hathaway pani käed tagasihoidlikult enda ees kokku. „Sel juhul ma kardan, et olen ebaõnnestunud,” ütles ta. „Teie abikaasa arvates ei ole ma üldse lõbustav. Hoopis vastupidi. Ma kardan, et olen teda solvanud oma... poliitiliste arvamustega.”

„Te ei ole solvav, preili Hathaway,” ütles Rand sujuvalt. „Te lihtsalt eksite.”

„Kas mu abikaasa pole võluv?” naeris Diana. Ainult Rand, kes teda hästi tundis, kuulis naise hääles põlgust.

Preili Hathaway liikus ukse poole. „Ma pean tõesti minema hakkama. Mulle ei meeldi see tänaõhtune ilm.” Lucy tegi selle veidra treenitud spanjeli moel kniksu. „Oli meeldiv teie mõlemaga tutvuda ja teid Chicagosse kolimise puhul tervitada. Ma loodan, et olete siin väga õnnelikud.” Seelikute kahina ja haavatud eneseväärikuse saatel astus ta salongist välja.

„Milline veider linnuke,” märkis Diana summutatud häälel.

„Milline veidralt lummav vasturääkivuste pundar,“ mõtles Rand. Sellised naised nagu Lucy äratasid temas huvi. Aga temas tekitas ka kimbatust see üllatav ja mitteteretulnud iha selle naise järele. Ta oli tõmmanud naise millessegi, mis tema arvates oli süütu flirt, ei midagi enamat, kuid naine oli teda tõsiselt võtnud.

„Kuidas sa taeva päralt tema otsa komistasid?” küsis Diana.

Rand oli näinud Lucyt üksinda salongi tagaosas istumas ja puhas impulss oli teda naise kõrvale istuma sundinud. Ta mõtles sellele, kuidas Lucy oli hiljem tema käe võtnud, tema pilgu enda omasse vangistanud ja tunnistanud külgetõmmet, mida mehe vastu tunneb. Aga oma abikaasale ütles ta: „Pole aimugi.”

„Igatahes, sa tegid hästi,” teatas Diana. „On oluline õigetele inimestele muljet avaldada ning Hathawayd on kahtlemata õiged inimesed.”

„Mida sina siin teed? On Christine’iga kõik korras?” küsis mees.

„Lapsel pole häda midagi,” ütles Diana. „Ja ma tulin sellepärast, et mina olen haige, mitte meie tütar. Ma olen igavusest täiesti haige, Randolph. Ma ei ole kogu päev muud teinud kui akna ääres istunud ja jõel liikuvaid paate ning üle silla North Divisioni suunduvat liiklust vaadanud. Ma olen mustlase kombel hotellis elamisest nii väsinud. Kas sa ei oleks pidanud nüüd juba maja kallal tööle hakkama?”

„Sa oled kindel, et Christine’iga on kõik korras?” küsis mees, eirates naise sõnarünnakut. Nende viieteistkümnekuune tütar oli tema elu särav ja helge keskpunkt. Varem samal õhtul oli laps olnud viril, pisut palavikuline ning Rand oli veennud Dianat Sterling House’i jääma, selle asemel et Christine’i hoidjaga jätta.

„Ta magas sügavalt, kui ma lahkusin,” lausus Diana. „Becky Damson oli salongis ja kudus. Ma arvasin, et sul on rõõm mind näha, aga siin sa oled, flirtimas Chicago kõige kuulsama pärijannaga.”

„Kes? Lucy?”

„Ja suisa eesnime kasutamas. Hathawayd on vanade asunike perekond. Tema isa on sõjakangelane ja vanaisa teenis varanduse viljatehingutega. Kui sa loodad edukas pankur olla, peaksid neid asju teadma.”

„Ah, aga mul oled sina, kes neil minu eest silma peal hoiab.”

„Ilmselt vajan ma kedagi, kes sinul silma peal hoiaks,” märkis naine.

Oma lühikest flirti juba kahetsedes tõotas Rand oma üha õnnetumaks muutuvale naisele rohkem tähelepanu pühendada. Ükskõik mida ta ka tegi, ei olnud seda siiski piisavalt. Diana oli olnud rahulolematu nende eluga Philadelphias, seega oli ta naise ja nende pisikese tütre Chicagosse kolinud.

Rand üritas panganduses karjääriga algust teha, samal ajal kui Diana pööraselt ostles ja tegi plaane suurejoonelise maja jaoks, mille nad moodsale põhjakaldale ehitada kavatsesid. Aga isegi väljavaade luksuslikule uuele elupaigale ei suutnud tema rahulolematust eemal hoida.

„Tule ja saa härra Lamottiga tuttavaks,” pakkus Rand, teades, et Dianale avaldab see muljet ning et Jasper Lamott – nagu iga teine mees – leiab, et tema naine on lummav.

Abikaasat võõrastetuppa juhtides surus Rand maha pettumustunde. Kui ta Dianaga abiellus, oli ta olnud täis idealistlikke visioone sellest, milline nende kooselu olema saab. Ta oli kujutanud ette mugavat kodu, suurt õnnelikku perekonda, juuri traditsioonide viljakasse pinnasesse ajades. Need olid asjad, millest ta oli unistanud siis, kui oli väga noor, asjadest, mida tal endal ei olnud kunagi olnud. Aga kui abielu esimesed aastad mööda lipsasid, pööras Diana juurtele või perekonnale vähe tähelepanu. Ta näis olevat rohkem huvitatud ostlemisest ja reisimisest, kui end abikaasale ja lapsele pühendamisest.

Rand lootis, et Chicagosse kolimine parandab asja, aga iga mööduva päevaga hakkas ta aru saama, et asukoha muutus ei olnud lahendus probleemile, mis näis tulenevat ta enda südame keerulisest siseelust.

Rand tabas end juurdlemas Lucy Hathaway julge väite üle, et naisi lämmatatakse ebaõiglaste nõuetega, mida sunnivad neile peale mehed, kes neid naise- ja emakohustuste külge aheldavad.

„Kas sa tunned end lämmatatuna?” küsis ta Dianalt.

Naine kortsutas kulmu, kahvatul kaunil näol taipamatu ilme. „Millest taeva päralt sa räägid, Randolph?”

„Christine’i ja minu poolt. Tunned sa end lämmatatu või aheldatuna?”

Naise kulmukortsutus süvenes. „Kui väga veider küsimus.”

„Kas tunned?”

Naine astus sammu tagasi. „Mul ei ole aimugi, Randolph.” Siis manas ta näole särava, kauni teeseldud naeratuse ja astus võõrastetuppa.

Rand ei saanud midagi parata. Ta üritas muudkui pilguga Lucy Hathawayd tabada, aga ilmselt oli ta koos oma sõbrannadega juba hotellist lahkunud. Viimased nelikümmend minutit oli ta tahtnud sama teha, Sterling House’i ja oma tütre juurde tagasi kibeledes. Tüdruk nüüdseks kindlasti juba magas, aga sel polnud tähtsust. Talle meeldis Christine’i magamas vaadata. Vaatepilt sulgpehmetest blondidest kiharatest tillukesel padjal, pontsakad käed nagu tähed teki peal avatud, täitis teda alati läbitungiva õrnusega ja tundega, et maailmaga on kõik korras.

Dianale ei olnud nende tütar kunagi erilist lõbustust pakkunud, ehkki ta oli uhke Christine’i ilu üle ja armastas imetlevaid komplimente, mida inimesed last nähes tegid. Hetkel peksis ta õnnelikult keelt linnapea sugulastega ega ilmutanud mingit märki soovist lahkuda.

Rand läks rahutust tundes kõrgete akende juurde, mis raamisid vaadet linnale. Gaasivalgus tekitas hägusaid tähti peateede sirgetele tuiksoontele ja äripiirkonnas asuvatele arvukatele kõrgetele hoonetele, mis ümbritsesid massiivse kohtuhoone muljet avaldavat kuplit.

„Päris hea vaade, kas pole?” küsis üks sihvakas, kuidagi kavala välimusega noor mees.

Philip Ascot, meenus Randile. Ascot, nime järel mingi Rooma numbrite kombinatsioon, tõestamaks maailmale, et see perekond ei olnud originaalset nime mitmete põlvkondade jooksul välja mõelnud.

See oli õel, väiklane mõte, kannatamatusest sündinud. Kuid ta oli sellegipoolest viletsal arvamusel Ascotist, kes väitis end olevat kirjastamisäris, aga kes, nii palju kui Rand aru sai, kavatses teenida oma varanduse, ühega preili Boylani kombekooli debütantidest abielludes. „Lucyga?“ mõtles ta, meenutades Diana sõnu selle kohta, et Hathawayd on tohutult rikkad.

Rand surus naeratuse alla. Lucy teeks sellise mehe nagu Philip Ascot pihuks ja põrmuks.

„On tõesti,” ütles ta lõpuks. Uurikella kullast kaant pöidlaga lahti lükates vaatas ta kella. „Kuid päikeseloojanguks on pisut hilja.”

„Oh, see on veel üks tulekahju West Divisionis,” teatas Ascot. „Kas te ei kuulnud?”

Rand tundis kuklal ärevuse külma puudutust. „Ma kuulsin, et seal oli üks möödunud ööl, aga see olevat kontrolli alla saadud.”

„Viimase aja ilm on olnud kõikjal tulekahjusid soosiv. Aga ma ei saa öelda, et mul on kahju West Divisioni põlemas näha. See on agul, täis vaeseid sisserändajaid. Seal kuluks üks korralik puhastus ära.” Ascot tühjendas käeliigutusega viskiklaasi. „Pole vaja muretseda, Higgins. See ei tule iial üle jõe.”

Samal ajal kui ta seda ütles, lõhestas ööd plahvatus. Oma asukohast nägi Rand kauget selget sinivalget valgusesähvatust, millele järgnes möirgav kahvatukollase leegi sammas.

„See on gaasivabrik,” karjus keegi. „Gaasvabrik plahvatas!”

Rand läks kolme pika sammuga läbi võõrastetoa ning haaras oma naisel käsivarrest. „Lähme,” ütles ta.

„Randolph, sa ei tohi olla ebaviisakas...”

„Me lahkume,” ütles mees. „Me peame koju Christine’i juurde minema.”