Читать книгу Tõeline Jumalaosake - Taavi Jakobson - Страница 6

Laborielus oli midagi ilusat. Siia tuldi igal hommikul kella kaheksa paiku kokku selleks, et üksi olla. Need valitud, kes olid oma aja ühistubades ära istunud, said preemiaks ülikoolilinnaku vaatega üksikkongid, kus ei seganud mõtisklemist isegi kolleegide klaviatuuriklõbin või juhuslik telefonikõne. Mõni sai oma kabineti ka erakordsete saavutuste eest. Elton kuulus viimaste hulka. Noore ja andeka teadlasena oli ta mitme aasta eest valitud rahvusvahelisse töörühma, mis tegi nanomaterjalide uurimisel olulise läbimurde. Nanotehnoloogia oli uus ja kuum uurimisvaldkond koos seda ümbritseva salapära ja kõrgete ootustega. Töögrupi šoti aktsendiga karismaatiline juht pälvis rahvusvahelisi tunnustusi siit ja sealt. Ka kohalik massimeedia avaldas paar nuppu selle kohta, et lootustandev Eesti teadlane osales suures teadusmaailma läbimurdes. Eltoni vanematel on need lehed ilusasti säilitatud. Enne viimast kolimist rippusid punase ringiga ümbritsetud artiklid raamitult isegi aukohal elutoa seinal.

Noorteadlane Kobar tundis, et on kahe sammu kaugusel kuulsusest ja läbimurdest. Loomuomase põhjalikkusega harjutas ta veebikaamera ees vastuseid võimalikele küsimustele, mida ajakirjanikud talle esitada võiks. Harjutamine oli hea. Mitte et ükski reporter oleks temalt kunagi intervjuud nõutama tulnud. Ta sai soravalt viimistletud teksti oma teadustöö sisust kasutada paaril lähiriikides toimunud väiksemat sorti noorteadlaste koosviibimisel ... ja ööklubis tüdrukute ära sebimisel. Tõele au andes oleks ta ööklubis võinud rääkida mida iganes, kuna kõrvulukustav tümps jutu sisu nagunii ühtlase läbitungimatu kihina kattis. Harjutatud tekstist oli kasu aga niipalju, et ta suutis mõõduka või suisa kõrge sotsiaalse pinge tingimustes – mida ahvatlevate tütarlaste seltskond tema jaoks tollal kindlalt oli - rääkima jääda. Vestluspartnerid ei pidanud nägema piinlikku stseeni totralt vaikivast ja suud maigutavast nohikust. Ettevalmistatud tekst andis enesekindluse, mis säilis isegi hoolimata tihti anaeroobse treeningu tasemele tõusnud pulsisagedusest. Aeg-ajalt tüdrukud naeratasid ja noogutasid Eltoni jutu peale – valdavalt siis, kui viimane olukorra absurdsuse üle muigas või noogutas, püüdes pilku niiviisi vestluskaaslase dekolteesse heita.

Kahjuks jooksid kõik katsed uusi vastassoolisi tutvusi sobitada liiva – mingil hetkel tuli ikkagi klubist väljuda ja tütarlapsega midagi ette võtta. Neil hetkedel Elton paralüseerus. Jutt nano-osakeste imelistest omadustest vaikuse täitmiseks enam ei sobinud. Õnneks oli tal selleks puhuks kätte harjutatud rutiin, mis suuremast häbist päästis – vähemalt nii ta arvas. Elton ja ta sõber Ott, kellega kõik ööklubikäigud ette võeti, olid kokku leppinud, et saadavad ööklubist lahkudes vastastikku sõnumeid. Sõnum oli eelnevalt valmis kirjutatud, oli vaja ainult taskus salaja saatmisnuppu vajutada. Häda korral sai siis ootamatult piiksatava telefoni järele haarata ja tüdruk taksosse panna vabandusega, et ülemus käskis homme varakult tööl olla. See, et ülemused kella 2-3 vahel sõnumeid saadavad, tundus piisavalt usutav cover ja jättis mulje tublist töisest juppiest.

Vajadus sellise filigraanse põgenemistee järele tekkis paljudel klubiöödel. Täpsemalt igal klubiööl, mil mõne tüdrukuga jutule saadi. Seda hoolimata kogu keha mõnusa surinana täitvast ootusest igale klubiskäigule eelnenud soojendusüritusel Oti väikeses puuküttega Kalamaja korteris. Siis tundus peaaegu usutav, et just see on õhtu, mil sebitakse ära päris lihast ja luust tüdruk nende kaunitaride hulgast, kellega õhtu kokku viib.

Ei, Elton ei kartnud tüdrukuid. Iseenesest oli ta nende hulgas oma laiade teadmiste ja enamasti tabavate naljadega isegi populaarne. Ta lihtsalt ei osanud nendega midagi ette võtta, kui asi hakkas vestlusest edasi liikuma. Või kui ta arvas, et sellises olukorras peaks midagi vestlusest erinevat tegema. Füüsiline kontakt oli unistustes ihaldatav, reaalses situatsioonis aga hirmutavam kõigest, mida Elton ette suutis kujutada. Pulss, mis vere kosena kõrvadesse ja näkku paiskas, pidi ilmselt kõrvaltuppagi kuulda olema, kui tüdruk juhtus Eltonile pikemalt otsa vaatama jääma.

Ka mitte-ööklubilistes tingimustes püüdis ta oma kaaslannadele õhinal seletada oma teadustöö läbimurde sisu. Üllatuslikult selgus, et inimeste huvi ja teadmised nanotehnoloogiast olid mõneti väiksemad, kui Elton oleks uskunud. Eriti õhtustel üks-ühele kokkusaamistel, mida - küll harva, ent siiski - ette tuli. Enamasti avaldus see viisakas kuulamise teesklemises, enne kui lahkuti vabandusega, et järgmisel päeval on vaja varakult tööl olla. Ühel õhtul aga pani juhuslik keelevääratus Eltoni rääkima oma kaaslannale veerandnanomeetrise diameetriga osakesest. Ta vestluskaaslane ei tormanudki seda viga parandama või isegi kahtluse alla seadma. Ega parandama ühtegi teist apsakat, mida Elton oma juttu – nüüd juba meelega – poetas.

Teadlase hing pani teda uues olukorras katsetama. Elton hakkas oma jutu sisse põimima väiteid, mis mitte ainult nanotehnoloogiast, vaid midagigi füüsikast teades peaks uskumatuna mõjuma. Tulemus – kuulajad noogutasid endiselt kaasa, kuni lahkusid pärast mõningast viisaka huvi teesklemist. Hoolikalt Exceli tabelis kaardistatud statistiline info näitas, et kuulajate käitumises ei olnud mingit erinevust sõltumata sellest, kas Elton rääkis paikapidavat või ulmet. Kolleegid ja reaalainete tudengid olid muidugi erandiks. Erandeid ei olnud vaid ühegi aasta jooksul läbiviidud üheksa eksperimendi lõpplahendit kajastava veeru tekstis: „Katsealune lahkus omal initsiatiivil.“ Kuidagi lohutav oli neid ebaõnnestunud kohtingukatseid teaduslikeks eksperimentideks liigitada.

Füüsika ja muud loodusteadused olid Eltonit võlunud nii kaua kui ta mäletas. Ilmselt mängisid siin oma osa ulme- ja seiklusromaanid, mida ta lapsepõlvekodus riiulite kaupa leidus ja mida ta niisamuti riiulite kaupa neelas. Alul kodusest raamatukogust, siis juba avalikest. Alul eesti keeles, siis inglise. Ta fantaseeris tihti suurtest leiutistest ning joonistas lugematu hulga ruudulisi vihikuid täis detailseid projekte imemasinatest, alates sipelgat meenutavatest marsikulguritest ja lõpetades teleportatsioonikuplitega, mis võisid bussitäie rahvast hetkega teise maailma otsa lennutada. Joonised olid detailsed, kuid kahjuks ei jõudnud ta ühegi masina puhul teostuseni. Ega teostuse lähedalegi. Objektiivsetel põhjustel – uus ja veelgi huvitavam vidin ootas välja mõtlemist. Ega da Vincigi ju kõiki oma leiutisi teoks teinud, oli tal vastus valmis kõigile, kes küsisid.

Koolis ta füüsikahuvi ainult kasvas. Nende reaalainete õpetaja oli tõeline oma ala entusiast, kes omas harukordset võimet tuua oma armastus ka õpilasteni. Selmet tuupida arusaamatuid ja hirmuäratavaid valemeid, mis paljudele selle distsipliini täiesti talumatuks muutsid, olid nende füüsikatunnid isegi oodatud. Seletasid need ju igapäevaelus ette tulevaid nähtusi – kuidas tekib vikerkaar, miks jää vee pinnal ujub, miks vastandid tõmbuvad ja lumehelbed on just sellise struktuuriga. Mida oli võimalik klassiruumis katsetada, prooviti ka järele. Mõni tund oli pühendatud suisa õpilaste poole tõstatatud küsimuste lahendamisele. Enamasti oldi agarad kooliteel märgatud nähtustele õpetajalt seletusi küsima just neil tundidel, kui pidi olema mõni tähtsam kontrolltöö, aga õpetajat see eriti ei häirinud. Probleemi lahendamine oli tähtsam igasugustest hindamistest. Riiklikult ettenähtud õppekavast jäi igal aastal midagi läbi käimata, mis paistis silma ka tasemetööde tulemustest, kuid asjad, mis olid läbi arutatud, olid ka Eltoni koolikaaslastel selged veel aastaid pärast viimast koolikella.

Elton armastas oma tööd. Pikad debatid kolleegidega labori kohvikus pakkusid nii vaimset rahuldust kui materjali oma uurimistöödega edasi liikumisel. Veelgi enam armastas ta oma kabinetis süstematiseerida ja neelata erialast kirjandust – kõike, mida ta suutis leida – ja eksperimenteerida uute ning põnevate mudelitega. Pisut ka ise kirjutada. Aeg kadus lennates. Ei olnud harvad need õhtud, kui sügavalt pensioniealine koristajatädi, kes oli kogu elu selles instituudis erinevates abistavates ametites töötanud, vaikselt Eltonile võileiva lauale pani sõnadega: „Ega sa täna jälle sööma ei jõudnud. Näe, tegin sulle leiva. Ole hea poiss, söö see ära ja mine koju. Kell juba väga hiline.“ Nende sõnade peale tundis Elton, et tal on tõesti lõuna ja õhtusöök vahele jäänud ning – heitnud tänuliku pilgu leiva andjale – lõi hambad sellesse, rüübates peale lonksu hommikul köögist võetud ja nüüdseks oma kuumuse ja maitse ümbritseva keskkonnaga täielikult ühtlustanud kohvilurri.

* * *

Ott ja Elton olid sõbrad ülikoolipäevilt. Esimesed kursused õpiti koos teoreetilist füüsikat, siis otsustas Ott minna majandusteadusi tudeerima, kuna see arengutee tõotas hoopis perspektiivikamat tulevikku. Oti valik tasus end kiiresti ära – varsti oli tal kõrgepalgaline töö kindlustusfirmas. Oma palgast sai ta endale Kalamajas ühte renoveerimisest seni osavalt kõrvale hiilinud majja delikaatselt kopitusehõngulise korteri üürida. Sellest sai kahe noore mehe maailmavallutuste staap. Või midagi sellist.

See laupäev ei alanud küll maailmavallutuslikus õhkkonnas. Eelmine öö klubis oli lõppenud nii nagu ikka. Sedapuhku oli reedesel väljaminekul suur põhjus. Lausa kaks. Ott oli saanud osakonna asejuhiks ja viimaks ometi oli üks Euroopa teadusajakiri vaevunud Eltonile vastama, et tema poolt saadetud kaastöö on paneelile lugeda antud ja võibolla suisa avaldatakse lähima aasta jooksul.

Hommik oli mõneti udune – nii akende kui silmade taga. Päike ja silmasära hoidsid end delikaatselt varju, et mitte tekitada inimkonna progressiivseimale osale põhjendamatuid piinu. Kahe noore mehe organismid tegelesid täisvõimsusel alkoholi jääkide põletamisega. Mõttetegevuseks ei jagunud just teab kui palju ressurssi. Sestap vahetati vähe ja vaikseid sõnu. Nagu ikka peoööle järgnevail hommikuil.

Elton sirvis köögitaburetil istudes hommikust lehte ja püüdis sealt peale koomiksite midagi lugemiskõlbulikku leida. Ott puhastas džemprivarrukaga talle mingitel veidratel asjaoludel Hiinast saabunud kondoomipakki, mille ta oli enne sujuva liigutusega laual asuvasse lahtisesse võitoosi lennutanud. Ilmselt püüdis ta heita seda laua keskel ilutsevasse korteri üleüldist eklektilist sisustusstiili peenetundeliselt järgivasse sinisest klaasist vintage kommikaussi. Asjade heitmine korvi või väravasse ei olnud Otil kunagi hästi välja tulnud.

Koomiksites tekitas sedapuhku elevust vaid erakordselt küündimatu tõlge. Elton tegeles veidi aega nuputamisega, mis nende originaaltekst võis olla, kuid loobus ja asus lehte tagant ettepoole lugema kuni laskis kuuldavale hüüatuse, mille peale Ott just peaaegu puhtaks saanud kondoomipaki taas võisse kukutas ja valulise mõmina kuuldavale tõi.

„Füüsikud on hüpoteetilise osakese otsingu nimel valmis kogu inimkonna eksistentsiga riskima“, lõi Eltoni irooniliselt paatoslik hääl toas valitsenud harda vaikuse lõplikult kildudeks. „Eksperdid hoiatavad, et CERNi rajatavas suures hadronite põrgutis tekkivad mustad augud võivad käituda ettearvamatult ja juhuste ebasoodsa kokkulangemise puhul neelata hetkega endasse kogu maailma. ... blablabla ... Mitmed teadlased on avaldanud arvamust, et kiirendis tekkida võiv strangelettide poolt loodav veideraine neelab maailma 40% tõenäosusega. Neljakümneprotsendise tõenäosusega! Huvitav, kas artikli kirjutaja protsentidest midagi jagab? Ja misasi see strangelett on? Üllataval kombel,“ muutus ta hääl veel kraadi võrra iroonilisemaks, „ei ole ühegi teadlase nime siin ära toodud. Ma kohe heameelega uuriksin, kuidas sellise hinnanguni jõuti. Sul ikka on juba veideraine vastu kindlustus ostetud – siseringi inimesena pakuti teile seda kindlasti esimesena?“ pöördus Elton Oti poole.

„Mäh?“ võttis viimasel sõbra kiire ja ootamatu sõnadevoolu seedimine pisut aega. Kuid siis ta ärkas. „Me peaks tõesti sellist kindlustust müüma! Ja seal oli midagi mustadest aukudest ka. Saaks kombineerida pakettkindlustuse. 40% on ikka väga suur tõenäosus, kogu vara ja koduloomade kindlustamine läheks päris kulukaks. Aga inimesed peaks hoolsamalt ette mõtlema – kui ikka kogu vara ja koduloomad ja elu on veideraine poolt veidraks muudetud, siis on juba hilja midagi ette võtta. Normidesse mahtuva elu ostmine ei ole kunagi odav.“

Elton oli liiga nördinud, et Oti naljaga kaasa minna. „Lehes peaks ju töötama mingid toimetajad, kes sellist jama ei tohiks läbi lasta. Niimoodi ei või inimesi hirmutada. Jah, sina naerad siin selle lolluse üle, sa ju paar aastat ülikoolis isegi midagi teaduse-sarnast õppinud, enne kui selle majandusega jändama hakkasid. Aga mida arvab tädi Maali? Tormabki mõnelt südametunnistuseta tolvanilt kindlustust või siis veideraine-vastast spreid ostma... Mis siin Maalist rääkida – kui meie vanemadki sellist asja loevad, on selge, et mingil määral hakkavad nemadki sabistama. Kas asi on siis lihtsalt selles, et kõlav pealkiri müüb? Hirm tundmatu ees on ju kõige tõhusam manipulaatori tööriist. Tellimuste arv hüppab lakke, sest kõik tahavad teada, kui kaua teadlaste hinnangul on maailmalõpuni veel jäänud!“

Elton laskis silmadel veel kiirelt üle artikli käia ja jätkas juba vaiksemalt: „Ja mis mulje inimestel teadusest ja teadlastest nii jääb? Jobud, kes on valmis uudishimust laskma maailma veiderainel või siis vähemalt mustal augul alla neelata? Need, kes seda lollust siin ei usu, loevad ikka, et mingid niiöelda teadlased sellist jama räägivad. Igat pidi jama. Neljas võim! Äh!“ ta rabas kiire liigutusega Oti käest kondoomipaki ja hakkas seda uurima. „Selle peal siin vähemalt ei kirjutata sellist ärritavat jura. Vot, loengi edaspidi ajalehe asemel pakendeid. Järgmisena võtan kaerahelbed ette ja siis piimapaki. Näe, see siin ju veel sõbralikumgi, isegi kui mingit jama aetaks, ei saaks ma sellest mitte muhvigi aru – hieroglüüfid igal pool. Hiina keele mitteoskamine tuleb kasuks, seda olen ma ju alati rääkinud. Ei, näe logo siiski arusaadavalt. GOBON. Kui see ikka on nimi. Kui on, on see igatahes väga veider nimi.“

Elton vaikis hetkeks ja lajatas käeseljaga vastu teda ärritanud artiklit: „Näe, see siin on GOBON. General Obvious Bullshit of Nescience^[1.]! Ja sellist jama on kõik lehed täis.“ Vaikus hiilis tasahilju tuppa tagasi. Ott tõmbas sõbra käest Goboni paki ära, kuid nii õnnetult, et see libises ta sõrmede vahelt jälle võisse. Ott leidis, et ju on saatus nii ette näinud, ohkas ja tõstis või koos kondoomipakiga külmkappi. Lootuses, et veel enne kui või otsa saab, on tal põhjust ka pakk avada. Lootis, kuid ei uskunud.

„Kuule, aga see kindlustuse mõte...“, tahtis Ott oma nalja edasi arendada, kuid Elton lõikas talle vahele. „Tead, ma olen ju ka teadlane. Doktorikraadigi välja teeninud. Mida sa arvad, kui saadan mõne oma töö täitsa tavalisse lehte teadusajakirja asemel? Kirjutaksin lihtsas keeles osakeste standardmudelist ja muust säärasest. Võiksin ju ka selgitada näiteks, et CERN ei ole maailmalõpumasin.“

„Jah, alusta näiteks Tähekesest – neil seal juba oma tuumafüüsika nurgake. Kroonika ja Cosmopolitan kuulutasid ka hiljaaegu konkursi välja subatomaarse füüsika alastele kaastöödele,“ irvitas Ott Eltoni aegajalt avalduva uskumatu sinisilmsuse üle.

„Kas Täheke ilmub veel?“ otsustas Elton sõbra otsese nööke eest põigelda, „Mõtle ise – kui selliste poolkirjaoskajate artikleid avaldatakse, miks siis peaks minu kui ala asjatundja kaastööd ignoreeritama? Okei, võibolla ei tule esimesed paar katsetust nii lihtsas keeles kui vaja, aga ma saan ju inimestega räägitud nii, et nad aru saavad. Õpin ka kirjutama. Tead ju küll – isegi ööklubis on mu põhiliseks jututeemaks nanoosakesed ja keegi pole kurtnud, et see teema kuidagi arusaamatuks jääb.“ Viimaste sõnade juures muigest kissi tõmbunud silmades oli udu asendunud õhinaga. „Nii, kirjutan täna enne kinnominekut oma esimese kaastöö valmis ja saadan ära!“

Elton otsis kotist oma läpaka välja, seadis selle köögi lauale enda ette ja jäi aknast välja vaatama. Ott viskas ennast teises toas diivanile pikali ja luges enne kosutavale lõunauinakule jäämist kuus rida Schopenhaueri Parerga e paralipomenat. Ta oli nimelt veendunud, et tüdrukute võlumise tööriistakastist puudus veel vaid oskus jutu sisse sujuvalt tuntud ja vähemtuntud filosoofide mõtteteri puistata. Mitte tsitaatide lehekülgedelt internetis kopeerituid – see oleks olnud liialt odav – vaid ikka autorite teostest ise välja sõelutuid. Ta oli otsustanud alustada Schopenhauerist, kuna tolle nimi kõlas kuidagi eriti jõuliselt ja intelligentselt. Parerga... lugemisega ei olnud ta just eriti kaugele jõudnud – uni lõikas lugemise läbi keskmiselt kolmanda lehekülje esimesel poolel – aga loetud leheküljed olid pannud ta mõtlema eksistentsist, elust ja naistest hoopis uutmoodi. Vähemalt nii ta uskus alati hetk enne uinumist. Traditsiooniline laupäevane vaikelu Oti korteris oli taastatud.

1 Üleüldine võhiklikkusest sündinud ilmselge jama [ ↵ ]