Читать книгу Teise ringi süda - Tamsyn Murray - Страница 4

Minu nimi on Jonny Webb ja ma olen robot.

Eelmisel suvel lakkas mu süda kolmeks ja pooleks minutiks löömast.

Kui nad selle jälle käima said, oli lihas kahjustunud ega töötanud korralikult. Nüüd siis on mu külge pandud too aparaat, mis mind elus hoiab. Seda nimetatakse Berliini südameks^[1.] ja selles võib päriselt näha, kuidas mu verd mööda torusid kahte pisikesse ümmargusse asjandusse ja sealt tagasi minu kehasse pumbatakse – jõhker, aga põnev. Mõnikord, kui ma ei saa magada, kujutlen, et olen Raudmees ja Berliini süda on minu kaarreaktor. Ma tean, hale, on ju? Ma olen peaaegu viieteistaastane, vanim patsient siin haiglas, kellel selline asi on – kõik teised on väikesed lapsed või lausa beebid. Kui mul on hea päev, siis kujutlen neid karmide X-meestena. Ent halval päeval meenutavad nad mulle seda, et olen suremas.

Kanda surmaotsust – see ei kõlba kuhugi. Kui oleksid targutaja, siis ütleksid nüüd võib-olla, et kõik surevad, aga usu mind, minuga juhtub see varem kui enamiku teistega. Olen üle poole oma elust haiglas veetnud ja lusika nurka viskamisele iga päevaga aina lähemal.

Tegelikult vajan ma uut südant. Ent sellega pole päris nii, et lähed ja valid mõnest kaubatänava poest välja või tellid netist. Ei, sa pead ootama, et sureks keegi, kelle süda sulle sobiks. Seejärel pead lootma, et ta on elundidoonorite registris. Kui ei ole, siis sõltub tema perekonnast, kas nad on valmis annetama elundeid, mis veel töötada suudaksid. Kuna sugugi mitte kõik pole sellega nõus, on ootenimekiri tohutult pikk. Ja sellepärast ma arvangi, et varsti olen surnud, kuigi oma pere kuuldes ma sellest ei räägi. Sügaval sisimas teame kõik, et see on enam-vähem kindel – mul on väga haruldane veregrupp, mis vähendab sobiliku südame leidmise võimalust veelgi. Kuid me teeme näo, et asjalood pole üldse nii.

Minu parim sõber siin haiglas on Emily – tuntud ka kui minu ainuke sõber, sest kaua need terved sõbrad ikka su juures käia jaksavad, enne kui neil tasapisi meelest libised. Em’il on äge müeloidne leukeemia ja ka tema suhtes ei olda sugugi kindlad, et ta sellest eluga välja tuleb. Haigla psühholoogid, kellega me igal nädalal peame kohtuma, soovitasid meil koostada nimekirja asjadest, mida me terveks saades teha tahame – omamoodi surmaeelse soovinimekirja vastandi –, sest nad arvavad, et see aitab meil positiivsena püsida. Me Em’iga tegime enda nimekirja koos. Seal on tobedaid asju, näiteks „kohtuda Sam Clafliniga“ (see on tema soov, mitte minu oma – tal on kõik kohad tema postreid täis) ja „kohtuda Londoni Comic Conil komöödialegend Chris Claremontiga“, sest kui juba unistada, siis suurelt. Kuid seal on ka normaalsemat värki, asju, mida enamik teismelisi võtab iseenesestmõistetavana, nagu kinos käimine või kontserdil moššimine. Selle kinoasja tahaksin küll ühel päeval koos Em’iga ette võtta, koos kõige selle juurde kuuluvaga: laduda süli snäkke täis, vihastuda lobisevate inimeste peale, nautida suurel ekraanil toimuvat. Muidugi mitte nagu deidil, Em pole mulle kunagi selles mõttes meeldinud. Ta on lihtsalt keegi, kellega ma rääkida saan, kui tuju on vilets, keegi, kes teab, mis tunne on elada surmaotsusega – mitte ükski teine peale teise samasuguse haiglalapse ei mõista sind nii hästi. Lahe oleks Em’iga ka häid hetki jagada.

Nii et siin ma siis olen, löön aega surnuks ja ootan, et õige inimene õigel viisil sureks. Vahel soovin, et kirurgid lõikaksid mu päris südame välja ja jätaksid mu igaveseks kunstsüdame külge. Siis ei tabaks ma end soovimas, et mõne võõra inimesega õnnetus juhtuks. Siis oleksin päriselt südametu, mitte nii nagu praegu, kui seda ainult tunnen.

Tegelikult ei ole ma mingi Raudmees. Olen lihtsalt poiss, kel puudub tulevik.

1 Nimi viitab Saksa firmale Berlin Heart, mis toodab viimases staadiumis südamehaigetele mõeldud abiaparatuuri. Kõnealuse aparaadi puhul on tegemist kehavälise südamega. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]