Читать книгу Teise ringi süda - Tamsyn Murray - Страница 6

Kohe, kui ma ärkan, saan aru, et midagi on valesti. Ma ei suuda kätt liigutada, ma ei suuda nupule vajutada, et õdesid kutsuda. Püüan appi hüüda, kuid sõnad ei tule korralikult välja – need on segased ja aeglased. Viimaks õnnestub mul veekann põrandale lükata, see kliriseb valjult. Kortsuskulmne õde tuleb vaatama, mis lahti, ja edasi läheb kõik juba väga kiiresti. Tehakse analüüse ja uuritakse ja selgub, et üks vereklomp on Berliini südamest välja pääsenud. See on liikunud mu vereringesse, põhjustades miniinsuldi – mis on ohtlik, kuid ei tee nii palju kahju kui päris insult. Küll aga tähendab see uut südamekambrit, veel rohkem torudesse süstitud ravimeid ja veel rohkem minu kõrvale seletamatult vaikse häälega peetud vestlusi. Ausõna, kui mul jõudu oleks, siis viskaksin millegagi – pissipudeliga, monitoriga – või korraldaksin jonnihoo, teeksin mida tahes, et nad mõistaksid: minu sees on palju enam kui üks vilets süda.

„Nad muretsevad investeeringu pärast,“ ütleb Em, kui teda tükk aega hiljem minu juurde lubatakse. „See masin võiks samahästi kullast ja teemantidest olla, see on nii kallis.“

Ta mõtleb Berliini südant, ravi mõttes on see päris kulukas ja mina olen enda oma küljes olnud juba aasta, mis Em’i arvutuste kohaselt teeb minust kõige kulukama patsiendi, kes haiglal kunagi on olnud. See võiks mu enesetunnet isegi parandada, kui vaid tema sõnades poleks varjatud haletsust. Sest kui juba kiilaspäine haavandeid täis suuga tüdruk sind haletseb, siis tead, et sinuga on asjalood tõsised.

Miniinsult tähendab seda, et mu vanemad on terve päeva minuga, jälgides hoolega märke, mis võiksid viidata järelmõjudele. Ma ei tea, kuidas nad seda suudavad. Minu meelest pole midagi igavamat kui puhastada haavu, kust torud minu sisse lähevad ja minust välja tulevad, ning jälgida mind magamas, aga nad ei kurda. Jumal ise teab, kuidas isa nii palju töölt ära saab – võib-olla on ta kinga saanud ega taha mulle öelda? Ta annab endast parima, et rõõmus olla, kuid ma näen pinget tema näos, ma näen halvasti peidetud muret ema silmis. Tegelikult ma ei mäletagi, millal viimati neid vaadates hirmu ei näinud.

Femi tuleb vaatama, kuidas mul läheb, ja toob mõne koomiksi. Miniinsuldist me eriti ei räägi. Sellest ajast, kui mind Berliini südame külge pandi, on see juba kolmas, nii et olen nendega üsna harjunud, aga iga kord, kui see juhtub, mõtlen ma enda šanssidele. Järgmine kord võib klomp suurem ja selle mõju lõplik olla.

Nii on lood, kui elad laenatud ajaga. Lõpuks saab see otsa.