Читать книгу Püha Jüri kutsikad - Tamur Kusnets - Страница 6

Oi sõber kindlas linnas müüri taga

näed unesid ja vaevad ennast miks?

Sa tõuse üles, astu torni, ära maga

nüüd küünal süüta aknal sõnumiks.

***

Tean kevad vahel tulla võib nii äkki

vaid ühest ainsast õiepuudutusest lumeväli heliseb kui kell!

Oi keegi väljas vaba metsa taga

tead unesid ja vastad kord kõik miks

sa tõused üles, astud mäele, sa ei maga

ja süütad terve taeva suureks sõnumiks.

InBoil

Tollal, pea kümme aastat pärast seda, kui Revali linnas hakkas pesitsema esimene juut,^[14] vaid paar-kolm täiskuud pärast seda, kui ametisse pühitseti meie vaga paavst Clemens VI,^[15] astusid mõned tugevad saapad mööda räpaseid sillutisekive ülemise linna poole. Hilissuve soe päev kuldas tugevate müüride halli paasi ja immutas vammuste turja vänge meestehigiga. Teokad sammud viisid saabaste omanikke läbi jahedate võlvialuste ja palavate hoovide, keerutasid kitsastel treppidel ning kandsid lõpuks sinna, kuhu neid oli kutsutud – jõukasse rüütlimajja, mille uhket, vasega kaunistatud ust töömehed parasjagu hingedelt maha tõstsid. Polnud aru saada, kas seda tehti parandamiseks või kavatseti uks võlgade katteks panti anda, igatahes soovisid möödujad jõudu ning sisenesid.Väikesesse kaminasaali oli kogunenud rahulolematu seltskond, kes avaldas valjul häälel oma nördimust maailmas sündivate asjade üle ning väitis end teadvat, kuidas need tegelikult nii inimliku kui ka jumaliku korra järgi olema peaksid… Need mehed rääkisid olulikest asjust nõnda, nagu ikka vestavad ühiste huvide, ühiste murede ning ühise päritoluga mehed – paljutki ei pidanud enam mainima, sest see oli kõigile teada, ja paljut mainiti vaid sellepärast, et kõik teadsid selle sedasi olevat. Võõras poleks mõistnud seda jutuajamist, mis tegi raskeks kasutada nuhkide abi, ja kui nuhid – või äraandjad – saanukski kokku mingi mõistlikuma jutu, millest ette kanda, kõlanuks see väheste nimede ning väheste selgete sõnadega keelekandmine kui udukeerutus Terra Mariana soolaugaste kohal… See oli jutt „justkui” asjadest ja plaanidest, see oli jutt meeste poolt, kes kurtsid asjade üle, mille üle oli mõistlik kurta, ega reetnud sugugi, mida prooviti selle vastu ette võtta. Aeg-ajalt kõlas kõigest sellest läbi kellegi litaaniatega mahedamaks harjutatud hääl, mis kutsus teisi rahulikkusele ning meenutama, et nad olid Kristuse enese emale pühendatud maal ja kristlased ennekõike, ja kes vaadanuks hoolikamalt, näinuks toolil istumas väärikat piiskoppi, kübar kõrvale asetatud ja hame kortsulise vanamehekaela ümbrusest avatud. Aknast sisse piiluv valgus kilgendas ametisõrmusel.

Enne veel, kui mehed olid jõudnud siseneda, lõi tulijaile vastu võõramaa vürtside, praetud liha, hea õlle ja veinide lõhn, mis segunes mingil meeldival viisil viirukiga – eks seda liikus piiskopi läheduses ikka rohkem kui mujal. Kuulda oli majaperemehe koerte klähvimist ja urinat, kui penid polnud rahul põrandale loobitud kontide jaotamisega.

Hämara võlvkaare alt astus avatud aknast langevasse valgusvihku kolm meest ning nende sammud olid rasked, neis oli kuulda hiljukesi lõgisevat terast ja sala kriuksuvat nahka. Nende pealiku puhul oli kõige ilmsemalt tegemist mehega, kes meeldis naistele, seda oli aru saada esimesest pilgust – suurekasvuline (ent mitte hiiglane), kuldsed juuksed, millesse vaevu hõbedat hakkas siginema, katsid tema mütsita pead, laiad vägilaseõlad pingutasid heast riidest kuube ning tugevad jalad olid nõtked. Mehe laial pronksehistega vööl rippusid pikkmõõk^[16] ning tugev pistoda ja püksikandjale sobivalt kahe jala kokkukasvamise kohas tolknes kukkur – ei liialt tühi ega ka liigselt täis. Tema näoilme oli rahulik ja selle tõsidust rõhutasid mõned väikesed terariistadest jäänud armid. Selle mehe ilmes oli midagi muistset, midagi, mis mõtteis kõlanuks justkui hiiepuu sosina ning vargse vilepillihäälena. Oma kaasaegsel kombel tundus ta kuidagi siiski kuuluvat veel nendesse aegadesse, kus usk ei olnud pühima Neitsi maal kaugeltki kindel ning vallutajad elasid üksnes linnustes… Kaks kaaslast tema taga olid samuti ohtliku väljanägemisega, kuid lihtsamad oma riietelt, relvadelt ja ka kommetelt – tavalised laia kämblaga maamehejõmakad, kes olid katsunud õnne veretöö alal. Häältekõma ja kannuste-mõõkade kõlin vaibusid.

Seda väikesearvulist salka võttis vastu suursuguselt riietatud kuningameeste ootav pilk, pilk, mis kompas üleolevalt teiste madalamat päritolu reetvaid liigutusi – rõivad olid võõraste ninamehel liiga head seks, et nende põhjal otsustada. Need mehed olid Eestimaa hertsogkonna au, kuninga enese vasallid, uhked sellele tiitlile ning oma mõõkadele. Vasalkonna parimad esindajad – vähemalt nende endi meelest – olid kogunenud kaminasaali ning nende kokkusaamise põhjuste tõsidusest andis mõista meeste näoilme. Ebamugava vaikuse murdis keskealine väärikas rüütel.

„Tahan teile esitleda, auväärsed isandad,” algas Helmold de Zaghe,^[17] vimmas ja silmanähtavalt nõrga tervisega leskmees, kes mõtteis juba peatset puhastustuld ootas ja seetõttu oma poegade pahameeleks nii mõndagi enda varadest kloostrile oli kinkinud; tundes Jumala kutset, oli rüütel lasknud koguni rajada Püha Nicolause kirikus^[18] vikaaria, et puhastustules eestpalvetest tuge leida, „Helmbrechti, kogenud kaupmeest, sõjameest ja ausat härrat Revali linnas…”

Vasallide pilgud kompasid hindavalt Helmbrechti, tema head mõõka – üllatav, et säherdune Itaalia moeröögatus oli selle ilmselt madalast soost mehe vööle jõudnud – ja iseäranis mehe vastuvaidlematult jõulist sõjamehekogu. Nende vaates segunesid seisuslik üleolek ning ebalus teise ilmselgest vilumusest veretöö oskuses.

„See mees on tubli, ilma kahtluseta,” sõnas de Parenbecke, ordu käes vangis oleva capitaneus’e Conrad Preeni^[19] asemik, kohendades otsekui vastukaaluks puusal oma mõõka, kuid sellegipoolest jäi Helmbrechti mõõk nii pikemaks kui ka ohtlikumaks. „Tublid mehed pole hertsogiriigis haruldus, kuid kõigi pühakute nimel, miks on meie, iseäranis ustavate vasallide hulka toodud just see tubli mees?”

Helmbrecht adus solvangut ning usaldamatust, ajas oma vägilasliku kuju sirgu, ja enne veel, kui Helmold sai midagi õigustuseks tuua, astus ta sundimatul, ent samas ebamugavalt hiilival sammul rüütlite ja relvakandjate keskele. Ta torkas luba küsimata käed pesukaussi ja lobistas sõrmedega roosilehelises vees. Isand Helmold mõistis ning edasise häbematuse vältimiseks andis ta teenijatüdrukule märku ulatada külalisele veinipeeker ning tolle kaaslastele õlletoop, mida mehed urahtades tervitasid.

„Olen siin, et teile, auväärt Harrieni ja Revalia^[20] isandad, olla toeks sõjapidamise asjus…”

Solvumiskahin veeres üle kambri, hoolimata de Zaghe manitsevalt tõstetud kätest.

„Me oleme vasallid, meie asi on sõjateenistus, meie tiitel on sõjateenistus,” lausus rüütel de Parenbecke jäiselt, kõlistades kannustega. „Me oleme milites, me oleme armigeri^[21] – on kahtlane, kas see lihtrahva mees on meist nii palju parem, et tuua ta mängu olulistes, maa kaitsmist puudutavates küsimustes.” Teda saatis ülejäänud härraste toetav pomin.

Oli aru saada, kuidas Helmbrecht surus alla pilkliku irve. „Aulikud härrad, see kõik on mulle teada,” mees rüüpas ilmse heameelega veini,” ja mina ei ole siin selleks, et õpetada isandasoost meestele, kuidas mõõka pihus hoida – Jumal kaitsku selle eest!” Imetilluke vaikushetk ütles härrastele vihjamisi siiski otse vastupidist, ent veel enne, kui keegi jõudis midagi öelda, jätkas Helmbrecht: „Kuid mina olen võidelnud veel eelmisegi maameistri^[22] lipu all nii Ruteenias, Litviinias^[23] kui ka samogiitide^[24] maal – minu juhtimise all oli viivuks pea topelttosin meest, ja keegi neist ei olnud parem kui mina. Minu asi oli juhatada ordu väiksemat salka – või seda, mis sellest järel oli – kui orduvendi vedeles langenuna mudas ja õelate leedukate salgad luusisid ümber ning elu oli õlekõrre otsas püsti – mina olen siiani elus…”

„Sõjakäigud ordu lipu all ei ärata usaldust,” heitis Johann de Wacke kõigi eest. „Miks peaksime soovima sind, Helmbrecht, eneste hulka?”

„Sest teil ei ole sõjasalku,” vastas teine otse. „Teil ei ole mehi, kes oskaks lipkonnana^[25] end kas või une pealt lahinguks seada, ega sellistki meest, kes tunneks orduvendade võtteid taplusväljal. Te olete vaprad mehed,” Helmbrecht pidas pausi, justkui vihjates otse vastupidisele, „kuid enamat teil pole. On teil lipkond, kes püsiks koos kauemini kui nelikümmend päeva? On teil sõjasulaseid, kes on teeninud sõjaväljal kümme aastat, kes teavad, mida tähendab sõnakuulmine ka venekate nooltesaju all?”

Helmbrecht muigas.

„Te vaikite, isandad, sest teil pole seda – pole isegi lipkonda kokkuharjutanud mehi. Mina suudan leida viiskümmend meest, kes on kogenud ligimese surmamises, olgu pühakud mulle tunnistajaks, ja nende abil panna relvile veel kakssada – kui on olemas sõjariistad.”

Vasalkonna pilkudes oli märgata tärkavat huvi ja enam ei kuulanud nad põlgusega seda madalast soost meest, kes seisis seal ülbena kui üks maa vabadest härradest, ning hinnanud suurekasvulist sõjameest, leidsid nad, et vaid suursugune päritolu oli puudu sellel hirmuäratava sinise vaatega mehel.

„Minu linnuse kaitsesalk on koos kogu aeg ja juba aastaid,” alustas Bertram de Parenbecke, ent siingi segas Helmbrecht end vahele:

„Selles ettevõtmises on raske kasutada Eestimaa hertsogi sõdureid, mida teab kahtlemata isand vicecapitaneus’ki, sest nemad ei pruugi soovida seda, mida soovivad aulikud isandad. Need taanlastest linnusevardjad peavad kaitsma linnust, mitte sõdima lahinguväljal. Kahtlustan, et teil pole isegi kõigi vasallide toetust selles asjas…”

Bertram de Parenbecke heitis de Zaghele pilgu. „Ma ei oska öelda, kui palju sa talle vestnud oled… Kardan, et seda, mida see kõrilõikaja teab, on liigselt,” pomises rüütel ladina keeles. „Ja ma ei tea, kui väga me vajame niisugust meest, kes võib olla ka isatapjana kohtu eest põgenev kurjategija…”

„Saladus, mille kaasteadjaks on Jumal meid teinud, ei ole ühele sõjasulasele teadmiseks,” kinnitasid Hinricud – de Lode ja de Virkes – ühest suust.

Kahtlane külaline adus ladinakeelsest vestlusest vaenulikkust.

„Küllap teavad kõrgesti austatud härrad paremini,” ühmas Helmbrecht ja asetas tühjaksjoodud peekri lauale. „Jumala palge ees aga kinnitan ma, et te teete halvasti, sest isegi Dorpati stiftifoogti^[26] mehed, kes ometi sõdivad enam kui teie siin Revali müüride varjus, ei ole veretöös ligilähedaseltki nii tublid, kui seda on ordu kriegsknecht’id,^[27] rüütelvennad või kes tahes relvakandjatest valge ristilipu all.” Mees haaras vasaku kämblaga mõõgapidemest ja lihased tema käsivarrel mänglesid kurjakuulutavalt. „Kõik teist on tublid ratsa, odaga, kuid sõjaväge teil pole – ei pea õlgadel olema piiskopi pea, et seda taibata. Suur hulk mehi sõjariistadega pole veel aga sõjasalk – seda võin teile kinnitada kas või pühaku varvaste juures.”

Võinuks kuulda, kuidas vasallide peas hakkasid keerlema mõtlemise rasked veskikivid.

„Sa rääkisid viiekümnest mehest. Kust mõtled saada ülejäänud kakssada?”

„Isandad, see on juba teie asi. Need viiskümmend on laiali kõrtsides, sulastena, linnustes või kerjavad – nende leidmine pole raske. Kuid saada kokku ülejäänud kakssada või rohkemgi – kas teie päralt siis polegi vägi ja võimus Harrienis ja Revalias? Leidke mulle need mehed, olgu nad või viimased logardid – mina teen neist sõjamehed. Ning viin lahingusse, kus vaja.”

De Parenbecke vältis noogutamist, ja ehkki oma sisemuses, nii kibe kui see tõde ka tundus, oli ta nõus pea kõigega, mida vestis see jultunud kaupmehesaks, ei soovinud ta liigselt tolle ülbust õhutada. Nad olid oma väega käinud kaasas ordu sõjakäikudel ruteeni vürstide vastu ja see, mida ütles Helmbrecht, oli ebamugav tõik. Mees nõjatus jahedat kiviseina katva frangi vaiba vastu ja tõrjus eemale nägusa teenijatüdruku pakutud veinipeekri.

„Nii et sina paned kokku selle tüseda lipkonna, jalgsi ja ratsa,” võttis vicecapitaneus teise sõnu omal moel kokku, „küllap soovid selle eest – ning selle jaoks – ka kenakese hulga hõbemarku? Mitu marka mehe eest?”

„Raha ettevõtmist kindlasti ei kahjusta, kuid nii ei taha meie seda asja kaasa teha,” ütles Helmbrecht selgelt.

Rüütel Bertram hämmastus. „Aga milleks sa siis üldse tulid…” jõudis mees veel öelda, ent juba algas ülejäänud kuningameeste vihane käratsemine:

„Argpüksid!”

„Talupojaks te oletegi parajad!”

„Koeraverega lurjused!”

Kaupmehe silmad sädelesid kurjalt. „Minagi olen kandnud sõjateenistust, auväärt kuningavasallid. Ja et minu taga pole talupoegi, on üleval sellest, et omal ajal ei pakkunud minu esiisad võitjale teenistust, vaid olid need, kes olid.” Helmbrecht võttis luba küsimata lihatüki. „Minul ei ole ei mõisu ega linnuseid, ei tiitlit ega läänikirja… Kas minu ja mu meeste üle on Holsteini markkrahv või Rootsi kuningas, on sama mis aganad – maaisand on maaisand ja tema eest ma sõdin.”

„Meie oleme samuti isandad!”

„Võib ju nii olla. Aga kuningas on kuningas.”

Helmold de Zaghe hakkas taipama, ta kummardus kuninga asehaldurile lähemale ja sosistas talle midagi moekalt pügatud juuste vahelt paistvasse kõrva, kuid teine tõmbus eemale, mõistes asju selletagi.

„Mida tahes see vaprate meeste kogu ka otsustaks,” ei soovinud de Parenbecke sõjasulasele enamat teada anda, „siiski ei teenita kedagi tasuta. Mis on sinu hind, sõjasulane? Juba sinu armidest ja mmm… mõõga… pikkusest on näha, et hind ei saa olla odavam kui ühe lopsaka tüdruku kaasavara.”

„See on tõsi.” Helmbrecht võttis vaagnalt pipratera ja krõmpsutas selle oma tugevate hammaste all katki. Mehe sinistes silmades välgatas lõbusus. „Minu hind on… tiitel ja valdus. Kui kõik on läbi – mis see ka poleks –, tahan ma seista kõigi vasallide kõrval võrdsena, ükskõik, kes siis lääniisandaks olema juhtub.”

Nördimuskahin libises taas läbi maarahva ülikute, ent de Parenbecke sundis selle käeliigutusega vaikima. „Iga vasalli kaalutakse teenistuse kohaselt. Kui asjad on sirged, on kurvideta tee küllap ka läänistamiseni olemas, Helmbrecht. Kas sul on veel tingimusi?”

Oli tunda, kuidas esialgse nõusoleku laabumus ruumis maad võttis.

„On,” noogutas heledapäine hiiglane. „Ma olen käinud sõdades ja näinud nii mõndagi. Minu tingimuseks on, et kui kord vajatakse tegusid, on seotud ka tegudele õhutajad. See, mida isandad on võtnud heaks korda saata, on ohtlik ettevõtmine – kõhklejatele ei ole selles kohta. Kui me tahame, et asjad õiges suunas liiguksid, ei pääse ettevõtjad veriste käteta… See lipkond, mille mina relvile koolitan, võitleb ainult koos vasallidega ja teeb kaasa kõike, mida aulikud isandadki.”

Verevalamine ei olnud vasallidele ilmselgelt meeltmööda, muud lisatingimused samuti. Rahulolematus peegeldus rüütlite ja härrade nägudelt, kuid sõjamehe hiigelkogu keset kambrit sundis ettevaatlikkusele.

„Mis paneb sind, Helmbrecht, arvama,” heitis Robert de Alwen teisele põlgliku pilgu, „et võid selle maa isandaile heita näkku seda, mida su Saatanast vallatud sülg keelele lirtsutab?”

Sõjamehe närimislihased pinguldusid, vasak kämmal surus mõõgapideme ettepoole ja mehe lihastest pungil ihu tõmbus ründevalmilt küüru. „Ma tulin siia teie eneste kutsel, sest te teate, et minust paremat meest Jumal teile praegu ei anna… Pealegi, milites et armigeri…” venitas Helmbrecht pikalt ja tigetsemisi ladinakeelseid sõnu, „ei usu ma, et oleks tarvidus siinsamas proovile panna teie vasalliõiguste alustala, teenistust relvadega…”

Helmbrechti sirutus keset vasalkonda sünnitas vastutahtsi ebalust ja võib-olla oligi just see põhjuseks, et ei puhkenud agaramat vaidlust sõjasulase vasallide hulka arvamise üle. Pealegi oli ka piiskop Olaus^[28] end püsti ajanud ning vaigistas liigteravaid sõnu käte tõstmise ning pehmehäälse noomimisega, kuni pahameelesumin vaibus ning nooremad, tulisema meelega vasallid oma poolenisti välja tiritud mõõgad taas tuppe lükkasid.

„Sinu liigülbust ei pane meie universitas vasallorum praegu sulle pahaks,” ütles de Parenbecke jahedalt, „ja üksnes seetõttu, et sinu nõudmised on suured, peame me veel kaaluma, mida vastata. Kuid kindlasti on meie poolel heameel, et sa, Helmbrecht, oled tulnud nende vaprate meeste palge ette ja ausalt öelnud, mida saab teha ning mis on selle hind. Oota meie vastust, Helmbrecht, see ei viibi kauem kui mõni päev.”

Vägilasekasvu mees naeratas heatujuliselt, nagu poleks pidusaalis mingit vastasseisu olnudki, ning kummardas piiskopi ja vicecapitaneus’e ees. Ta andis oma kaaslastele, kelle morn ilme ja rasked soonilised rusikad mõõgapidemel andsid tunnistust napilt olemata jäänud verevalamisest, märku järgneda, ning nõtkel sammul, mis ei vihjanud kuidagi juba kätte jõudnud keskeale, väljus kaupmees võlvialuse ukse kaudu – nii nagu oli tulnudki.

Hetke vältas tigedusest tiine vaikus.

„No põrgut, Helmold, kust sa selle isatapja leidsid?!” vandus Johann de Sorseuer piiskopi manitsemisest väljagi tegemata. „Kui see mats oma suu lahti tegi, uskusin ma meie ees seisvat vana röövli Marquard Breyde^[29] enda!”

„Koeraveri!” sajatas keegi tagantpoolt ja taas algas vihane käratsemine.

Kuigi de Zaghe oli juba vanem ning nõrga tervisega rüütel ja vaevalt suutnuks turjaka Sorseueriga mõõgamängus võistelda, astus rüütel siiski ette ja sundis teised oma käeliigutusega vaikima. Mehe punetavatest põsenukkidest oli aru saada, et ta oli vihane, ja mitte äsja väljunud matsi peale.

„Minu kaaslased! Me tahtsime saada endile sõjaväge juurde – ja see mees on selleks kõigiti sobiv. Teie ise tahtsite, et ma leiaksin väärt mehe, kes ajaks asjad korda ning ei küsiks liiga palju!”

„Ei küsiks palju! Vasalliks trügida pole just vähe, või mis?!”

„Ja kas seda talupoega üldse saab usaldada?”

Rüütel Helmold mõõtis teisi pika pilguga, milles väljendus kerge põlgus. „Et ma enam relvamänge kaasa ei tee ja nii palju ei joo kui teie, nooremad, ei maksa mind ometigi sootuks lolliks pidada! See mees on sõitnud enam kui korra Rootsi ja Revali vahet ja enam kui kord on tal pardal olnud meie mehi – kas siis kirjade või sõnadega. Kui kuningas peaks praegu asuma meie asja täie rangusega uurima, siis kas tema pääseks kuidagi hõlpsalt sellest naljast?… Nii et suupruukijad olgu vait ja küsigu meie vagalt piiskopilt, milline surmapattudest on jõledaim!”

Vasalkond vaatas jahmatusega vana rüütlit, keda nad tundsid vaikse ja väärika mehena, ning kellest nooremad ei teadnud ja vanemad ei viitsinud mäletada, et Helmold oli rüütelkonna eesotsas tegutsenud nii nõupidamistel kui ka sõjateenistuses.

Tekkinud vaikuses oli kuulda, kuidas peekritesse veini valati, kõigi pilgud pöördusid sorina suunas ja nägus teenijatüdruk punastas rüütlite tähelepanust, läigatades korraks koguni jooki lauale.

„Kuid sedasi näkku karata…” urises Thideric de Lode.

„Kui raputad võõrast aeda, ära imesta, et koerad hauguvad,” lausus Tolk maakeeles sügavmõtteliselt ja jätkas kohe, laskmata teistel tõsta häält selle mitut moodi mõistetava jutu peale: „Kuidas me ka otsustaksime – milliste maade vasalliks võiks see mees saada, et ta meiega võrdne oleks?”

„Minu poolest või Rosenite omade,” mõmises Lode, kelle vaen selle saksa perekonnaga oli ammugi teada.

„Need, kes ei taha ühineda… Nendega võib sellistes sõdades palju kurja juhtuda…” ümises de Parenbecke mõtlikult. „Palju lääne jääb ilma vasallideta ja ka Rootsimaa kuningas vajab enda teenistusse üha rohkem vapraid mehi.”

„Sa ära sellest nii valjusti räägi,” hoiatas de Like poolihääli. „Seda sorti lubadus on levides silmus meie endi kaela ümber, sest teised läänimehed,^[30] kas või needki, kes on andnud vasallivande ka Riia peapiiskopile, võivad sest saada aru nii, et nende surma ja nende maaga lunastame meie enda ettevõtmisele veretöö palgasulaseid… Ja nad ei eksi ses asjas.”

Kuid ilma, et keegi oleks veel midagi lausunud, mõistsid kõik vasallid vajadust säärase lisasalga järele – jõud siin Eestimaa hertsogkonnas pidid olema piisavalt suured, et käia üle mis tahes vaenlastest, olid selleks siis ordumehed või Taani kuningaväed, leedulased või ruteenid… Kui vasallide vägi võis tavaliselt paisuda kuni tuhande meheni, siis nüüd, kus suur osa läänimeestest ei olnud tegelikult nende poolel, ei saanud see mingil juhul kasvada suuremaks mõnesajast. Leida sellele juurde pea kolmsada meest oli suur asi, kuigi sedagi kippus nappima. Ent juurde võtta polnud eriti kusagilt.

„Hertsogkonnas on jõudu piisavalt, tarvis on see jõud äratada.” Rüütel Bertram vaatas lähimatele vandeseltslastele otsa.

„Mis jõud? Ainus jõud hertsogkonnas on vasallide kaaskonnad ja kuninga valvesalk linnustes!”

Kuid kuninga volimees vaatas otsustavalt läänimehi, kes oma upsakuses ei näinud enam kedagi enese väärilisena ega näinud muud õiglust kui eneste oma. Nende silmad ei näinud neid, kes siis, kui härrad sõid jõulude ajal sinki, pidid leppima napi verivorsti või sõrgadest-kärssadest keedetud leemega, ning kelle küüru otsas olid põhilised vaevad ning vitsad.

„Hertsogkonnas on talupojad. Talupoegadel on sulased.”

„Talupojad? Abiväelased? Need kuuluvad ju ennekõike oma isandate alla?”

„Lubades parimatele nende hulgast – nende praeguste isandate asemel – läänimeheseisust, võime peale selle kaupmehe Helbrechti saada veel sõjateenistuseks sobivaid innukaid mehi.”

De Like vangutas jällegi pead. „Ohtlikud plaanid, vicecapitaneus… Aga kui see imbub välja? Et meie ässitame talupoegi?”

„Keegi pole öelnud, et me ei mängi ohtlikku mängu…” lausus rüütel Bertram kumedalt. „Kes tahab edu saavutada, peab riskima.”

Sorseuerite perepea tegi käega raiuva liigutuse. „Hästi, talupoegadega on nii, nagu on – aga sulased-kehvikud?! Mida need teha suudavad?”

„Meile on vaja sõjariistus mehi oma otsuse pealesurumiseks. Keda on võtta? Rootslased? Kui rootslased tulevad suure väega, millega me neilt sõnapidamist nõuame? Miks peaksid svealased kuulama hertsogiriigi vasalle siis, kui nende vägi on suurem meie omast ja Storeborgi linnus, ehk isegi terve Reval nende käes?”^[31]

„Ei peaks teotatama rüütlitevahelist sõna!” ägestus Hinric de Rawen kui silmanähtavalt kõige rumalam kuningamees.

„Just!” hakkas purjus de Revalia naerma. „Egas see pole mingi truudusevanne kuningale!”

Bertram de Parenbecke asetas käe otsustavalt lauale. „Selles mõttes on üdi, sest meie oleme rahva vanemad ja meie esiisad juhtisid maarahva sõjasalku juba siis, kui Püha Vaim polnud meie rahvast veel valgustanud… Seepärast peab iga vasall, kes on seotud meie vaga ja õiglase asjaga, oma sepikodades laskma taguda odaotsi ja nuiateravikke, lubama kehvikutel ehitada kilpe ja tugevdada nahkvammuseid.”

„Matside kaasamine on ohtlik,” ütles de Like oma kolme hundipeaga kuue kaeluse kohalt süngelt. „Kui paljusid olete te, härrad, lasknud piitsutada? Suure nälja^[32] ajal poodi viljavargaid, see võib mõnelgi vastalisel veel selgelt meeles olla.”

„Ka lapsed on saanud mu käest vastu kõrvu – kas nad armastavad mind seepärast vähem?”

Kuid teine vangutas pead – üks asi oli üleannetutele jõnglastele vitsu jagada, teine puua ja käsi küljest raiuda, piitsutamisest rääkimata. Äratada talveunest näljast kõhn karu polnud lihtsalt lõbus koerustükk.

„Tõsta talupojad relvile nagu sõja puhul on veel kuidagi mõistlik, sest nad annavadki abiväge, aga kehvikuid, sulasrahvast ja muid pooleteramehi on ohtlik sõjatööle ärgitada… Kui pealegi on vaja valada verd, siis pole teada, kuidas asjad idanema hakkavad. Maamehed on küll rahulikud, ent kui veremaigu suhu saavad…”

„Kas meie hulgas siis pole reetureid? Kas pole vasalle, kes on reetnud vabaduse ja oma õiguse nii lääniisanda kui ka Jumala ees, soostudes pigem laskma end koos maaga ära kinkida nagu talupojad kellelegi pulmadeks? Neid, kes ei soovi olla vabad rüütlid ja relvakandjad?”

„Meiega ei taha ühineda saksa soost vasallid… Nemad on suurelt osalt ka Riia peapiiskopi vasallid ja rootslastega ei ole neil lepingut… Nad kipuvad kuidagi tõrkuma, sest eks see Ludwigiraibe ole ka ju nende endi soost – keerulised lood.”

„Siis nende talupojad tulebki üles ässitada! Saata ustavaid mehi nende hulka, lubada parimatele nende seast seisuses ülendamist…”

„Alustada verevalamist omaenese maal ei ole samuti tark tegu,” ütles Hermann de Zaghe, vana Helmoldi poeg, „ja mina ei soovi seda kaasa teha – kas või omaenese isa tahte vastaselt. Hoolimata sellest, mida võõraste, tihti sakslaste ebaõiglus on meie suguvõsale toonud, hoolimata minu ema mälestusest, ma arvan, et millegi niisuguse teokstegemine võrdub sellega, kui väike kivi lükkab omakorda liikuma suured, ja neid on juba raske juhtida või peatada…”

„Kuidas me seda asja ka vaeksime,” vangutas de Revalia pead, „see on reetmine. Isegi kui hertsogil on süüd, ei õigusta tema pahe meie äraandlikku pöördumist svealaste kuninga meeste poole.”

„Hea, et see kiri on põletatud,”^[33] ütles de Like. „Meie vastu pole erilisi tõendusi ja ükski kohus ei mõista meid süüdi.”

Piiskop naeratas kibedalt. „Asi ei ole ainult ilmalikus kohtus. Kas viimselpäeval, kui Jumal tuleb oma täies aus ja hiilguses, vajatakse tunnismehi? Vaadakem pigem omaenese südametunnistuse sisse ja mõelgem sellele, mis on halb ja mis hea.”

„Kõrgesti austatud piiskop räägib õigust.” Bertram de Parenbecke kortsutas kulmu. „Selliste ettevõtmiste ainus õigustus on võit. Kui me võidame, siis ei ole me mitte reeturid, vaid ausad, raskesti solvatud vasallid. Kui aga kaotame – meist reeturlikumaid mehi annaks otsida.”

„Jumala ees ei ole ka võit õigustus.” Piiskop niheles toolil.

„Kuid mina ei kavatse olla ühegi, olgu või kuninglikust soost plika kaasavara!” pahvatas de Virkes. „Mina olen kuninga mees ja mind ei kingita mingile Brandenburgi markkrahvile koos uue jahisõidumäraga!”

„Kui olla lõpuni aus, sõbrad universitas vasallorum’is, siis siin me pruugime lihtsalt tarbetult suud.” Vana, hõbeniitidega habemega relvakandja Johannes de Revalia vaatas pisut tuikudes üle peekri ülejäänud vasalkonna poole. „Iseennast petate te selle nõupidamisega, otsides õigustust oma salanõule. Mingist õiglusest ei ole mõtet isegi rääkida, pühakute osaduse nimel… Minagi olen vasall ja ma tean väga selgelt, et kõige seaduslikum ja parem maaisand on see, kes jätab meile alles meie ohtrad vabadused ja annab uusi veel juurdegi. Kui aga tahame loobuda maaisandast, siis peame loobuma ka läänist, sest tema selle meile andis.”

Pahameelepomin andis tunnistust, et relvakandja Johannes oli kaaslaste arvates joonud sel korral oluliselt rohkem, kui tarvis olnuks.

„Vein öeldakse olevat tarkadele meestele,” lausus rüütel Bertram karmilt.

„Ja rüütliseisus vapratele, sõnapidajatele meestele,” salvas de Revalia vastu. „Kuninga eksimused ei anna meile õigust vasallivandest taganeda ja arvata, et nii peabki olema.” Relvakandja sülitas põlglikult maha.

Ent ülejäänud olid astunud juba liiga palju samme teises suunas, ning kuigi keegi ei lausunud sõnagi, oli otsustavast ilmest vasalkonna nägudel näha kindel plaan viia ellu oma sünge kavatsus.

„Säärane verevalamine on nii Jumala kui ka inimeste seaduse vastu,” ütles piiskop Olaus karmilt. „Samas aga… Oma õigus on ses asjas ka svealastel. Ja meilgi.” Ta ei hakanud lisama, et soovinuks vabastatud hertsogkonda näha hoopistükkis paavsti otsealluvusse minemas, sest vasallide meelsus ei käinud veel sugugi seda jalga – ehk andis neid samme aja jooksul kohendada…

„Niisiis on kaunis vaieldav, kas toetada selles tülis kuningat, kel on õigus ja kes pole meile antud sõna murdnud, või kuningat, kes on oma õigusest loobunud ja kelle sõna ei ole kindel…”

„Ja meie sõna on kindel kui raud,” pomises relvakandja peekrisse.

Kuid ülejäänud ei hoolinud tema joobnud sonimisest ja arutasid edasi oma tähtsat sõjanõu, mis üha enam sai juurde olulikke üksikasju. Ja mida kindlamaks muutus kuningameeste plaan, seda enam oli selge, et kui midagi niisugust oli kord alustatud, ei olnud enam tagasipöördumist. Hoolimata soojast ilmast ning kuumaks köetud peadest, oli ometigi tajuda mingit kahtlast jahedust, kõledat hauahõngu, mida ei peletanud ka kõige peenema karusnahaga servatud rüütlikuub.

* * *

Fellini^[34] linnuse konvendihoonest^[35] pilku järvele heites võinuks sellest näha vaid kitsast riba, mis paistis üle kaitsekäiguga müüriharja. Hilissuvine päike sätendas veepinnal ja muutis peaaegu nähtamatuks mingi kidura lootsikuga paadimehe, kes madalast soost näitsikut üle vee vedas. Konvendihoones oli mõnusalt jahe ning kuna oli õhtu, palvuse aeg veel kaugel, lubasid suursugused vennad^[36] endile pisut enam mugavust kui tavaliselt kombeks – tegemist oli siiski maameistri enese külaskäiguga Fellini komtuuriasse.^[37] Vennad olid lasknud endid veidi lõõgastunumalt toolidesse vajuda ning üksnes preestervend Bartholomeus^[38] Pruteeniast,^[39] maameistri kaplan,^[40] istus laua ääres sirge ja virgena, vedades vahatahvlikestele stilus’ega^[41] jooni ning siludes neid pulga lameda otsaga. Alt linnusehoovilt kostis harjutavate sõjameeste hüüdeid ning relvakõlinat.

„Kõrgmeistri korraldus ei jäta meile selles asjas vähimatki kahtlust,” tähendas Goswin von Herike.^[42] „Brandenburgi markkrahv tahab saada kätte oma naise kaasavara, ja kui Eestimaa hertsogkond peaks libisema rootslaste Magnusele, ei juhtu seda mitte. Ludwig on sakslane, meie keiser Saksa rahvuse riigi kroonitud pea ja meie ordu Jeruusalemma Saksa Maja… Ja kuna meie oleme Livonias, siis langeb sellest meie õlule nii mõndagi.”

Burchard von Dreileben^[43] mühatas. „Kõik langeb meie õlule,” nentis ta, andes noviitsile märku juurde kallata. „Seda kõike on aga kaunis raske saavutada nii, et keegi kaebuste pärgamente meie paavsti kuuria ette lahti rullima ei tormaks.”^[44]

Vend Wilcken von Ilsede, Jerweni^[45] foogt, asetas jalad risti lauakese alla ja kratsis küünega teel sadanud vihmast tekkinud roosteplekki lihtsal rauast mõõganupul. „Kaunis selgesti on kogu hertsogkond ärevil sellest, mis võib hakata juhtuma võimaliku uue maaisanda võimu all… Valdemari vasallid ei ole praegu sugugi rahul – Taani kuningad on neile lubanud, et nad oma maad iial käest ei anna, kuid paraku kipub nii minema, ja läänimehed nurisevad tublisti.”

„Kust see veel teada on?” küsis vastne maamarssal Bernhard von Olderdorf.^[46]

„Eks ma tunne vasalle lähemalt,” kostis foogt, „iseäranis need, kes on vasallid nii Valdemarile kui ka Riia peapiiskopile, saavad minuga paremini läbi.”

Segewoldi^[47] komtuur muigas. „Riia peapiiskopi mainimine ei ärata just usaldust…”

„Ei, aga vasalliteet temaga on siiski kindel asi.” Hermann Gutacker^[48] heitis vilksamisi pilgu Marienburgi^[49] komtuurile Arnold von Vietinghofile. „Kes kaotavad oma õigusi ühele senjöörile, võivad kaevata teisele ja asjad saavad pisut tuge.”

Vend Arnold kehitas õlgu. „Kuid ühelt poolt on nad taanlaste, teiselt poolt Riia peapiiskopi sabarakud. Nende hea läbisaamine võib olla uppuja sõprus kaldalseisjaga – see ei seo just kauaks.”

„Aga uppumise ajal on seda kindlam,” muigas Fellini komtuur vend Goswin. „Ka Revali capitaneus ei peaks olema meie sõber, aga vana tubli Marquard Breyde tegi isegi lollusest ja ahnusest piisavalt palju kasulikku, enne kui too kurivaim Conrad Preen välja ilmus…”

Maameister tegi kannatamatu liigutuse. „See kõik on loba! Meie asi on ühendada Ema maa hospidali juhtimise alla, et saaks mingilgi moel vastu seista nendele ruteeni skismaatikutele,^[50] kes üle aasta muudkui tulevad ja laastavad! Seni kuni selleks pole mingit põhjendust, ei salli vasallid ka meie senjöörlust hertsogkonnas. Põhjendus saab selleks olla aga ainult siis, kui miski selgelt näitab, et muidu nad toime ei tule…”

„Jah, ent milline võiks see miski olla?”

„See peab olema midagi, mis on meile lihtne, neile aga raske,” järeldas vend Wilcken targalt.

„Järelikult sõjateenistus,” kinnitas von Vietinghof. „Sest kõik teavad, et meie rüütelvend väärib lahinguväljal vähemalt kolme kuningavasalli.”

Keegi naeris poolihääli.

„On piinlik meid üldse võrrelda,” sõnas Segewoldi komtuur. „Vasallid –”

Kapellaan isa Bartholomeus segas end kiiresti vahele. „Upsakus on kõige suurem surmapattudest, kallid vennad.”

Maameister noogutas. „Palvetagem, vennad, et me ei kalduks liigse uhkuse teele.”

Kõik orduvennad langetasid alandlikult pea ja pomisesid kiiresti palve, mille lõpetas ebaühtlaste meeshäälte pomisetud „Aamen”.

„Tulles tagasi meie arutelu manu,” jätkas vend Burchard, „siis milline sõjateenistuse küsimus saaks kõige kiiremini vastuse meie hospidali näol?”

„Venelased,” pakkus maamarssal, kes oli küll tubli sõjamees lahinguväljal, kuid kõik teadsid, et mitte samavõrd tubli peente salaplaanide väljahaudumisel. Eks see olnud ka mõistlik – keegi ei oota ju tublilt sõjaratsult, et ta ise välja mõtleks, kuhu ratsanikul kõige parem sõita olnuks, ehk ainult purjuspäi. Kindlasti ei olnud nii kõrge ametikoha põhjuseks sugulus Ravensbergi krahvidega,^[51] seda kindlasti mitte…

„Ruteenide rünnakud on selleks liiga halvad,” arvas von Ilsede. Vend Bernhard rüüpas lihtsast peekrist mõtlikult. „Sest venelased laastavad ennekõike Dorpati piiskopkonda ja enne, kui selle hädaoht vasallideni jõuab, oleme meie juba sõjapidamisega käsist-jalust seotud. Kui Ostrogardi väed Narwa kaudu tulevad, venib sõjategevus mööda maad piisavalt pikka aega, et kuningavasallid suudavad endid koguda, ja tavaliselt lähevad venelased seks ajaks ka omale maale tagasi… Mingile rünnakule merelt – Rootsi kuninga poolt – ei saa me aga samuti loota, sest kui see peaks aset leidma, siis on võimalus juba ammu maha magatud.”

„Nõu kahjuks räägib seegi, et Narwa kaitsmist^[52] saab lepingu järgi vähemalt osalt Jerweni foogtkonna mureks lugeda…” ühmas vend Wilcken.

Konvendisaali sigines hiljukene vaikus, mida segasid vaid kärbeste laisk sumin ja mõtlike orduvendade mantlite kahin, segatuna harvade metallikõlksatustega.

„See võib olla nende omavaheline tüli,” pakkus von Vietinghof. „Kui kaks poolt kisklevad, vajavad nad kolmandalt õigust, ja on hea, kui see, kes annab õigust, on jõult üle neist mõlemast.”

Vend Goswin raputas pead. „Nad küsivad pigem õigust Revali piiskopilt, capitaneus’elt, Taani kuningalt, kuid mitte meilt…”

„Vend Goswin räägib õigust,” kinnitas maameister. „See mitte ei või, vaid peab olema midagi niisugust, mis raputab tervet universitas vasallorum’it, ja kui meiepoolset toetust ei saabu, siis selle ka hävitada võib…”

„Säärasel juhul on see katk,” hakkas Bernhard von Olderdorf naerma.

Vendade näod kiskusid vägisi muigvele.

„Kallid vennad ärgu naergu,” kortsutas von Dreileben kulmu. „Katk on peaaegu et hea, aga vajab pigem palvetavaid kui sõdivaid munki… Pealegi ei oleks Jumalale meelepärane ega ka meie oskustele jõukohane üht katku ligimeste selga lahti päästa.”

„Küllap siis on auväärt maameistril endal juba nõu varuks?…” usutles Goswin von Herike ääri-veeri.

„On nõu,” kinnitas vend Burchard.

„Siis ehk meile, vendadele?…”

„Laboratores^[53] – see on nõu.”

„Talupojad?” kehitas maamarssal mõistmatult õlgu, kuid Jerweni foogti karmile näole hakkas siginema mõistmine.

„Tõepoolest – matside soov elada ristilipu all on selgelt suurem tahtmisest töötada vasallide heaks… Ma pean igal aastal tegelema igasuguste jooksikutega, kes ei taha enam kuningavasallide omavoli all kannatada. Aus on nad tagasi saata, sest ordu ei tohiks varastada, teisalt aga ei tohiks Kristuse teenimise ordu lükata tagasi käsi, mis Teda teenida soovivad…”

„Täpselt nagu katku lahtipäästmine ligimeste turjale on nii jõledus kui ka ettearvamatu oma kulgemises, nõnda on seda ka mässu õhutamine.” Vend Goswin tõusis püsti ja kõndis kannuste kõlinal mööda kapiitlisaali punaseid telliseid. „Ei ole iial teada, mis mõtted mässava talupoja peas ringi käivad ja kas ta nagu marutaudis koer ei nakata ka mõistlikke penisid…”

„Ja tappa hiljem tubli koer, keda tülikat naabrit purema ässitasid, on pealegi alatu,” täiendas maameistri kapellaan tabavalt.

„Kui me saame aga teada, et niisugune asi on hõõgumas, kas siis äkki vaadata kõrvale ja jätta see paljastamata?…”

„Kuidas saab pattu teha – mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega…”

„Väiksem patt on lubada talupoegadele koerust kui jätta Liivimaa ja Eestimaa hertsogkond nõrgana ruteenide rüüsteretkede kätte.”

„Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega,” vangutas vend Burchard pead. „Õigeid asju ei peaks saavutatama valede vahenditega.” Ta heitis kõõrdpilgu kapellaani vahatahvlikestele ning nägi, et need olid tihedalt kaetud väikeste ülestähendustega. „Aga sina, vend Bartholomeus, pane õige need tahvlikesed kõrvale… Egas meil ole siin mõni kapiitli koosolek, vagad vennad lihtsalt vahetavad vagasid mõtteid – iga asi ei vaja ülestähendamist.”

Ordumeistri kaplan pani kirjariistad ilmselge vastumeelsusega kõrvale ja sügas stilus’ega tujutult kõrvatagust.

„Hm…” Fellini komtuur hõõrus lõuga, lastes maameistri märkused kõrvust mööda. „Ent kui vasalle hoiatada?”

Vagade mõtete vahetajad vaatasid vend Goswinile vaikiva kaastundmusega otsa. „Hoiatada? Kas ehk mitte anda koguni capitaneus’ele kõrgmeistri pitseriga kiri, et meie hospidal iialgi hertsogkonda ei püüa?…”

„Tean, et see kõlab pisut ekstraordinaarselt, kuid samas on selles siiski kavalus – kuulake mind, vagad vennad. Kuningavasallide kõrkus on üldiselt teada, nagu ka nende liigne usk oma kavalusse ja jõusse. Kui talupoegade või väikevasallide vandenõu peaks kinnitust leidma ning sellest teada saaksime, ja noh, küllap me juba saame –, siis hoiataksime vasalle, et midagi on käärimas…” Von Herike vaatas maameistrile sügavalt silma. „Ja samas ütleksime me ka, et midagi säärast ei juhtuks, kui hospidal oma käe all talupoegi hoida võtaks; siis on üsna kindel, et nad konksu endale suunurka võtavad ja usuvad selle kõik olevat meie lihtsameelse kavaluse…”