Читать книгу Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge - Tamur Kusnets - Страница 2

Bucellarius’te1 rasked ühtlased sammud kõlasid Ballimar Kimbrungi2 kõrvus otsekui trummilöögid, kui ta kuue turske sõduri vahel koos Bortorichi, selle saali frangiga teadmata suunas kõndis. Tähistaevas kummus nende üle, kerge öine tuulehoog – kimbri nina tundis selgesti, et see tuli merelt – sasis palmide suurte sulgedena näivaid lehti ja tõi linnast kohale kentsakaid lõhnu ja veidrat kära. Suur oli Arelate3, nagu barbar oli kuulnud seda linna hüütavat, ja noormees taipas alles nüüd roomlaste rahvatõu võimsust, selle jõudu, manaväge ja sõjakunsti, mõistis, kuidas nad olid suutnud surmata peaaegu kogu kimbrite4 rahvatõu, et vaid riismed sellest põhja poole põgenema pääsesid. Ta oli laulnud hümne, pühi loitse, kui laevad olid möödunud linnast, mida kutsuti Arausioks, ning heitnud jõkke toitu ja veini – hukkunud hõimlaste mälestuseks ning nende varjudele eineks, austuseks toonasele taplusele ja iseäranis oma kaugele esivanemale Boiorikh Kimbrungile… Ta ei teadnud siis täpselt, kus oli, kuid miski metslase sisemuses oli sundinud viimast ronima laeva kõrgesse pärasse, maalima keha kokku nõiduslike ruunide ja märkidega ning laulma salajasi loitse sõdalaste, kuningate ja jumalate auks. Roomlased ja nende orjad silmitsesid pentsikustunde, imestuse ja vaenulikkusegagi suurt barbarit ahtrisillal oma kumedal karedal häälel huilgamas-jorisemas ning taipasid vaid seda, et täideti mingit veidrat kombetalitust, millel kõikehõlmava Jehoova ja Kristusega vähe pistmist oli… Ent ruunirahva poeg ei hoolinud kärbsesita jagugi nende arvamusest ega lõpetanud manamist enne, kui Arausio müürid olid jäänud kaugele selja taha.

Bucellarius’ed viisid germaanlased läbi suurte hoovide ja kõrgete väravate vägevate müüridega ilmetu, pimeduses suure ja ähvardavana tunduva ehitise juurde, mille kõrgete kiviseinte harjal kõndisid aeglaselt edasi-tagasi raskelt relvis sõdurid, tähevalgus peegeldumas varustuselt ning jalapikkustelt raudogadelt, mis müüriharju kaunistasid, ja see näis Ballimarile halvaendelisena. Rasked rautatud väravad avanesid nende ees kriiksudes ja kaheksa meest kõndisid läib pimedate võlvide alt, mida ähmaselt valgustas seinaprakku torgatud tõrvik, kuni jõudsid mööda pikki koridore ja võlvkäike avarale, ent müüride haardes kitsukesena näivale hoovile. Liivaga kaetud õue ümbritsesid mitukümmend vägevat sammast; need toestasid osaliselt hoovi katvat kivikatust. Barbar ei saanud kuigi kaua õue imetleda – lühike käsklus sundis vange sisenema suurde punastest telliskividest hoonesse, mille imeväikesed aknad olid raudvarbadega trellitatud ning kust ei paistnud ivakestki valgust. Taas avanesid nende ees rasked uksed ja germaanlased leidsid end pikast avarast käigust, mille ühes küljes oli paari kehva õlilambiga valgustatud lõputuna näiv rida võreuksi ja pea kohal rõdu, millel kõndisid kaks buktsellaari. Halb eelaimus haaras Ballimari, ehkki ta ei teadnud, miks. Võibolla oli lihtsalt roomlaste tava orje hoolsamini valvata ja kivises kantsis pidada?.. Ent ta ei uskunud seda isegi.

Võreuks avanes kriuksudes Ballimari ees, kes ei hakanud mõlemal pool madalat ukseava seisvate sõdurite märguannet ootamagi – ta pidi võitma isanda usalduse, mitte oiutult vastu tõrkuma –, ja sisenes pimedasse kongi, milles piisavalt ruumi oli pikaliheitmiseks või püstiseismiseks; igatahes tundis Kimbrung kivise lae enese pealuule ohtlikult lähedal olevat. Hea, et põrandal oli puust ase, kubu õlgi ning mingid närused tekid; maas oli ka kaks savikaussi – ilmselt oli cella5 mõeldud koguni kahele mehele ja Ballimar muretses tõemeeli selle üle, kuidas ta naabriga siia ära mahtuma peaks. Kuid kimber ei lasknud oma tuimavõitu näost midagi välja paista. Tugevast rautatud tammepuust võreuks sulgus ruunirahva poja selja taga kolksatades ning sõdurid viisid Bortorichi mingisse kaugemasse urkasse. Selleski nägi kimber halba märki – lahutatuina olid nad vähem ohtlikud.

Noormees laskus räntsatades õlekuhilale ja kopsas jalaga vastu savinõusid – tühjad. Ta ei oodanudki tegelikult mingit hilisõhtust söömaaega, ehkki kõht oli tühjavõitu. Kuid Ballimar oli harjunud kaeblemata kannatama ega teinud teist nägugi. Kimber uskus pika teekonna Portus Itiusest6 läbi olevat, sest vaevalt teda lihtsalt vahepeatuseks koos teiste orjadega läbi linna oleks veetud; samuti olid nii mõnedki ladinakeelsed sõnad, millest kimber aru sai, talle vihjanud, et teekond oli lõpule jõudnud. Lisaks rääkis enese eest bucellarius’te rahulolev hoiak, laadijate askeldamine kaubaaluste ümber ja suur kandetool (veidrus, mida Ballimar varem polnud trehvanudki) isanda tarvis. Vastuoksuslik ning pentsik näis kõik olevat siin lõunamaal! Noormees imestas enese silmadki pärani, kui hoomas dominus’e7 tegelikku rikkust, ja Kimbrungi lugupidamine roomlaste vastu tõusis – isand võinuks osta pool tosinat Wulfgardi koos sõdalastega ja ikka veel rikas olla – säherdune põhjata jõukus oli ennekuulmatu ning koguni saagad vanadest hallidest aegadest, kui valitsesid suured kuningad, ei vestnud millestki säherdusest. Noor kimber polnud senini aru saanud, milleks dominus ta ostnud oli, ja kahtlustas koguni rasket tööd kas kaevamisel, kivide lõhkumisel või sepapajas, ning see ei meeldinud talle sugugi. Millegipärast oli isand lasknud tal joosta kaldal barca’de8 kõrval, tõsta raskusi ja teha muud, millega sõdalased tavaliselt oma liikmeid vastupidavaks harjutasid, ent sõjariista ei hoidnud kimber kordagi peos… Võib-olla soovis dominus enesele ründureid heast soost noorte meeste seast ja seepärast oli lunastanud Wulfgarilt ta enda ning saali frangi? Kui nii, siis oli isandal meeste peale silma ning oskas neid valida, ent miks ei usaldatud nende kätesse sõjariista? Või pandi neid lihtsalt proovile? Ballimar ei teadnud seda, kuid ei hakanud ka liigseid küsimusi esitama; elu oli talle nii mõndagi õpetanud ja noormees otsustas hoida suu kinni ning kõrvad selle võrra rohkem avali. Ballimar pani iga ladinakeelse sõna kõrva taha ning üritas nende tähendust aimata – pika retke jooksul Portus Itiusest Arelateni oli ta hakanud juba üht-teist mõistma ja omaette pomisedes harjutas ta ladina keeles kõnelemist, kuigi ka ise tajus, et väänas iga roomlaste sõna kõveraks. Kuid Ballimar oli visa nagu ilves varitsuspaigas ega jätnud oma kiusu; ta oli otsustanud roomlastest teada saada nii palju kui võimalik ning üksnes vaenulised aasirid võisid teda selle juures segada. Ta jättis meelde nende tavad, käitumispruugi, riietusharjumuse – kõik, mida vähegi tähtsamaks pidas. Ühes kohas mingi üüratu silla alt läbi sõites oli ta hardalt vaikides ehitist imetledes peaaegu kaela kangeks painutanud ja austus roomlaste vastu sugenes ta hinge, õhutades vihkamist samas veelgi tugevamaks leegiks. Ballimar oli imestanud roomlaste üle, ent pidas lugu nende vägevusest, mida ka kümmekond kuningas Lydegari9 koos oma kaaskonnaga poleks kõigutanudki, kuid nähes kogu seda väärt relvastust, lõunamaa ründurite ühtsust, pealiku sõna kaljukindlust, hakkas taipama, millest säherdune vägevus – roomlaste juures täideti käsk ega arutatud liiast. Kõik täitsid raudselt oma kohust, ning kui Ballimar sai teada, et bucellarius’tele maksti teotsemise eest ja nende nahka pargiti sõnakuulmatuse pärast vitstega otsekui üleannetutel träälidel, ei osanud noormees midagi arvata. Tema kodumaal oli sõdalaseks olemine auasi. Kimber oli üritanud loobuda üllatumisest, ent seda oli peaaegu võimatu teoks teha, veidraid asju esines igal sammul. Orjad kandsid seljas peent lõuendit, olid väljanägemiselt vabade meeste sarnased ning mõni kandis koguni ehteasju! Mittevabad jõid veini, jalutasid ringi, nagu heaks arvasid, ja ajasid nina põhjalase meelest püsti kaugelt enam, kui träälile sünnis… Ent see oli võõras rahvas ja võõrad olid siin ka kombed ning jõudu oli sel suguharul jätkunud ka kimbrite tõu hävitamiseks. Ei olnud kaotaja asi põlata võitjat! Ballimar mühatas kibedalt. Jah, kaotaja ta oli, ei midagi muud, ning pidi taas üha ootama, et pääseda kaotusest ja saada võitjaks, ehkki selleks napilt lootust oli. Noormees raputas pead. Lootust oli vähe, kuid Kimbrung ei kavatsenud ette võetust loobuda. Mida muud tal teha olnukski? Alla anda, leppida saatusega, alistuda õela Loki suvale, kurjade vaimude ülekohtule? Mida arvanuks temast ta hõimlased Walhalla mõdusaalis? Ei, tuli üritada ja pigem kooleda sellega, kui jääda madala orjana oma ürgvaenlaste manu… Tal tuli võita nende usaldus, kellest olenes tema hea käekäik, ning oodata sobivat juhust pagemiseks – relvastatult, kohaliku rahva sarnaselt rõivis, ratsa, toidumoonaga varustatult… Kuigi noormehel polnud õnnestunud kogu teed enese mällu talletada, teadis ta hästi suunda ning jõgigi aidanuks teda tublisti. Ballimar oli kuulnud ka mingist hõimust kuskil läheduses liikumas, mingist suguharust, keda hüüti burgundideks10, ja see tundus kimbrile ähmaselt tuttav ning muistsete kuningate järeltulija sidus sellega nii mõnedki lootused – võib-olla õnnestuks kaasa haarata pisut kulda ja lunastada enesele nende burgundide käest kas moona või siis vaba läbipääs…

Vahisõduri ühtlased sammud äratasid Ballimari mõtisklustest ning noor Kimbrung silmitses oma teraval pilgul ruumi, kuhu avanesid kongide võreuksed. Sammud kostsid ülaltpoolt, rõdult, lambid aga valgustasid üksnes allapoole, konge, mis tuletas Ballimarile ebamugavalt meelde, et see oli nõnda vaid selleks, et uksi paremini silmas pidada. Ent ei sobinud ju kahe orja pärast, kes niikuinii kindlalt riivistatud korgastes istusid, vahimeest rõdule kõndima panna! Samas mõistis Ballimar, et nad polnud ainsad, kogu see rida urkaid pidanuks täis olema vange või orje, ent kus need olid? Või kavatseti teda tõepoolest siinsetele jumalustele urjaks tuua?! Säherduste imetegude eest, mis jumalad olid roomlastele osaks lasknud langeda, nõudsid nad kindlasti suurt ohvrit ja endast paremat urja poleks Ballimar Kimbrung osanud otsida.

Pime ning morn kong mõjus rusuvalt ja Ballimar istus liikumatult õlekool, kuulates oma teravate kõrvadega öiseid hääli, ent peale kauge linnakära, kuskil tilkuva vee, pragiseva lambitahi ja sõduri aeglaste sammude ei ulatanud kimbri kõrvu midagi; koguni Bortorich kuskil naaberkongis püsis vaikselt. Suitseva lambi valgus joonistas läbi uksevõre kongiseintele häguse mustri ning looklev tahmajuga jättis kivimüüridele siuglevad varjud. Ballimar adus palju surma peituvat selles kivikantsis, palju meeleheidet ning piina ja noormehe metsikud meeled pinguldusid tundmatu ohu ootuses. See ei olnud hea koht! Vürstpreestri poeg pomises kaitsvaid loitse ja tema rohelised kassisilmad piilusid pimeduses valvsalt ringi. Õnneks ei olnud selles korkas midagi pistmist sortsimise ja manaväega ning see rahustas Ballimari – tal polnud mingit tahtmist mõne vaenuliku lachner’i11, preestri või nõiaga selles kongis vastamisi sattuda. Noor ruunirahva poeg oli berserkiraevus12 märatsedes palju salajõudu kaotanud ja see oli kahandanud ta väge. Ja kuigi retk mööda rahulikku jõge oli kimbrit kosutanud, ei tahtnud Ballimar sirutada kätt salateadmiste poole, sest juba liigagi palju oli sealt abi ammutanud ning targa preestrina teadis ta, et kõik võlad tuli maksta. Mil moel see toimuma pidi, sellest ei tahtnud Beanstani poeg mõelda, veel mitte… Ta polnud saanud tuua vajalikke lepitusohvreid ning see võis kunagi valusalt kätte maksta ja loitsijana hoidus Ballimar manavägede poole pöördumast – mitte enne, kui oli hädasti tarvis. Kimber meenutas mornilt kõiki sündmusi, mis olid eelnenud tema roomlastele müümisele, ning mõlgutas süngelt mõtteid Celdwa ja Wulfgari vahel lausutud sõnadest, Freydise hoiatavast nägemusest ning oma nõiatembust. Jah, ta oli läinud liiale, ületanud raja, millest ei surelikud ega aasirid tohtinud üle astuda, ning teadis, et oli liig tormakas olnud – nõidus polnud muud kui mõtteta neim, mis maksnuks peaaegu kogu ta kättemaksu koos Odani, tolle Isatu Kaunisjuuksega. Taas oli Ballimar õppinud – ta pidi, p i d i olema kannatlik, sest mitte taplus, raev ja ihuramm polnud need, mille järgi tunti mehe tõelisi tegusid, vaid tema raudne tahe, vankumatu meelekindlus. Aga kimber oli oma raevus haaranud koguni berserkiloitsu järele… Tal oli läinud hästi, et üldse elule pääses pärast kurjade seente söömist ning salanõidust, ja sisimas oli Kimbrung tänulik nornidele ja aasiritele oma pääsemise eest, sest igaüks ei pöördunud hullusest tagasi isegi siis, kui oli teadmamees. Ja Ballimar oli kannatlik nagu madu kevadel. Vaid ootamine, salalikkus, vaikimine ja teadmahimu aitasid siin veel; karuhamelise kombel otse turmates ei oleks ta saavutanud midagi peale sirge surma.

Ballimar vaatas kahvatut lampi seina küljes ning hakkas ümisema mingit laulu, sõnadeta loitsu, mis süngel pominal aina valjemaks muutus ja kasvaval jõrinal kongivõrede vahelt välja imbus, kõndides otsekui hiiliv hingeloom kivisel põrandal varjust varju, sukeldudes pimedusse ja mörisedes kehatult sammaste vahel. Loits kasvas üha ning juba laususid Ballimari huuled kähinal manasõnu, mis tõusid valjul sosinal kõrge lae poole ja liikusid kahisedes õhus. Beanstani poeg laulis oma iidses keeles ning õõtsutas keha koos iga tugevama hüüdega, lausudes seda, mida polekski osanud öelda sakside keeles või seletada lahti neile, kes polnud Wilmeidi järglased. See polnud nõidus, see oli vaid lepitus, kaitsmaks end kurja eest, mis ei nõudnud ohvriande. Ballimar joonistas sõrmedega õhku pühi ruunimärke, tema silmad kiindusid kahvatusse lambitulle ja noormees laulis üha. Polnud teada, mida Bortorich sellest arvas, ent sõduri sammud olid vaikinud ning mees kuulas hämmingus veidrat jorinat alt kongist. Bucellarius oli juba kuulnud kurje sõnumeid uuest orjast ja ebausklikuna nagu kõik sõdurid ei armastanud ta nõidu. Kare vandesõna kraaksatas kajavalt suures ruumis ja vana savipott lendas pimedusest vastu kongiust, purunedes kildudeks. Kimber vaikis ning tema vihavaenust tulvil pilk uitas seni pimeduses, kuni leidis vardja tumeda varju, ja noormees needis kähinal kogu roomlaste sugu. Kuid ta oli ori, puuris kinni ning võimetu midagi tegema; Ballimar vaikis tusaselt, kuulates sõduri ühtlasi samme kuskil ülalpool.

Korraga kajas kaugusest ulung, ivakese aja pärast järgnesid sellele veel kaks ulgu ja Ballimar nõksatas sirgu. See kõlas nagu loomahääl, kuid barbar tajus selles inimkõri. Millisel inimesel aga olnuks tarvis sedasi ulguda? Kuulda oli sõdurite lärmi ja kära, koerte haukumist ning Ballimar adus, et dominus’e kantsis oli midagi lahti, koguni vahimehe sammud muutusid vilkamaks; kostis kirumist. Äkitselt adus kimber aga mingit varju, nimeta õõva, mis näis tõusvat tumedate kombitsatena dominus’e koja kohale, ning Beanstani poeg tundis selgesti, et siin oli peidus midagi kahtlast, kahtlast ja salaväelist.

“Mis nüüd siis veel lahti on?” mõtles Ballimar pimedas korkas ja toetas laia turja vastu niisket kiviseina. Jahe öötuul sahises kuskilt lahtisest uksepilust või aknaavast sisse ning pani õhu kongides liikuma, lamp kustus ja suur kivikants mattus varjudesse. Läbi kitsaste aknapilude igritses nõrka tähekuma ning kuulda oli valvuri hoolsaid samme.

Kaheksa hiiglaslikku nuubialasest orja asetasid lectica13 sulgpehmelt villa urbana14 ees marmorplaatidele; servus’ed15 olid tugevad ja vilunud, et isegi veega lahjendatud vein patriitsi16 peekris ei liikunud. Suurtest neegritest kantud tooli taga käinud ori tõmbas hõbevõrude randmel helisedes rasked eesriided eest ning Aulus Mamilius Africanus Dives astus suursuguse aeglusega lectica’st välja; kandetooli ümbritsesid aupaklikus kauguses terve ring rasketes relvades bucellarius’i, kelle lorica squamata’delt17, hasta’delt18 ning muult varustuselt peegeldus kahvatuid kuukiiri.

Aulus Mamilius tõmbas naudinguga sõõrmetesse jahedat ja lõhnadest tulvil ööõhku ning latiin19 sulges mõnutundes silmad. Taas Arelates, taas kodus! Patriits uskus kinnisilmigi nägevat seda jumalikku pilti, mis talle ikka öödel oli avanenud – tõeliste ehitusmeistrite loodud villa urbana, tuhmilt ja soojalt kumav marmor, tume ning tähtedest kirjatud taevakumm, valgekslubjatud müürid, kohal kahardumas palmide uhked võrad; omal ajal oli latiin isiklikult lasknud need puud Aafrikast tuua, et viimased meenutaksid talle sooja Aegyptust, kust oli pärit suur osa roomlase mälestusi… Aroomidki olid endised, vaevutajutav suitsuving, pagaritöökodade maguärritav hõng, sadamas roiskuvate kaupade lehk… Aulus naeratas ja avas silmad – tõepoolest, kõik oli endine, orjad polnud laiselnud ja villat oli hoitud heas korras, Scribonius oli tubli mees – tarvis oli talle ergutuseks isanda heldust tunda anda. Jah, Arelate oli endine, kodune, lähedane ta südamele, mida olid muserdanud kurjad kired ning meelelisus, ent millest siiski ei puudunud õilsad tunded ja kus oli ruumi headuselegi. Roomlase südant pehmendasid koguni ööhääled, mis tavaliselt kõiki häirisid, need joobnud karjed all-linnast, kehvikute linnaosast, proletaaride20 mässamine, kakluste kära, cohortes vigilum’i21 ühtlased sammud, mõne kerjusest muusiku üksildane pillimäng. Ah, Arelate, Arelate! Gallia Narbomensise pealinn kõigi selles elunevate lurjuste, omakasupüüdlike ametnike, pugejalike, lömitavate klientide, räbaldunud proletaaride, paksukõhuliste pudukaupmeeste, tavernipidajate, kupeldajate ning teiste kaabakatega, kuhu ometigi ka mõned auväärsed isikud ära olid eksinud ja kes tihtipeale pidid abitult taluma halbade ülemvõimu. Ent see oli linn, kus latiin oli harjunud veetma rahulikke päevi eemal argimuredest – hoolimata barbarite muserdavast lähedusest, mis üleujutusena peletas kõiksugu rahvarämpsu linna kaitsvate müüride varju ja kes nüüd korralikke kodanikke rõhus, röövis-varastas ning nälgis sellest hoolimata. Aulus naeratas taas endamisi. Kui palju omast ja kodust meenus mehele selles linnas, kui palju kentsakat ja naermaajavat, kui palju tühist ja nõmedat… Roomlane lausa naeris tasakesi ning see muutis tema kõrgid patriitslikud näojooned viivuks pehmeks ja inimlikuks, mida nii harva näha oli. Aulus Mamilius meenutas, seistes jahedas öös villa uste ees, otsekui julgemata astuda esimest sammu üle kodukünnise nagu süütu nooruk esimest korda naisterahva kutsuva süle ees. Valge purpurse servaga tooga langes liikumatutes voltides latiini ihult kui kivist välja raiutult, roomlase uhke, mõtlikult pea langetanud kogu joonistus selge ning siredana ööpimeduse taustal. Orjad ootasid põlvitades isanda käske, ent dominus üha seisis marmorplaatidel, tegemata väljagi sellest, et servus’te põlved juba kangeks kippusid jääma ning et nad igatsesid heita puhkama… Lausa idamaise alandlikkusega olid kõnelevad tööriistad pea langetanud, igatsedes iga osakesega oma kehast täita dominus’e soove ja ennetada neid, sest innukuse puudumist märkas latiin kohe ning häda sellele, kes liiga aeglaselt täitis tema käske või kärarikkalt tegutses. Liikumatult oodates näisid orjad raidkujudena nagu isandki, üksnes öötuul pani servus’e käes lambitule võbisema.

Aulus Mamilius Africanus Dives vaatas uhkel kotkapilgul ringi, libistas vaate üle lömitavate orjade ning plaksutas käsi ja otsekui oleks see tühine heli vallandanud Egiptuse nuhtluse, kargasid marmorkujudena põlvitanud orjad püsti. Nuubialastest kandjad läksid joostes lectica’ga eemale, tume nahk pronksjalt läikimas ja niudevööd, mis ainsana nende alastust katsid, valendasid pimeduses tuhmilt. Kuid enne veel, kui villa urbana uksed jõudsid avaneda, kostis elamut ümbritseva müüri väravate juurest kära ja mitmed mehed, keda majaorjad ning sõdurid püüdsid asjatult takistada, tormasid viledate toogade lehvides villa ette ja viskunud maha, roomasid lähemale, üritades pooleldi arglikult, pooleldi innukalt puudutada rooma suurniku toogaserva.

“Meie päike… halastaja dominus! Suur roomlane!.. Meie Caesar, meie Augustus! Päästja! Helde patroon!.. Luba, et puudutame huultega sinu sandaale, mis on liigagi suur au meile, sinu ustavatele teenritele! Luba! Sina oled meie patroon – Aulus Mamilius Africanus Dives! Pikki aastaid sulle!..”

Need olid Aulus Mamiliuse kliendid, tallalakkujad, pugejad ja autundeta inimesed, kes kuldraha eest olid valmis sõbral silmad peast pistma ning tütred saatma lupanar’idesse22. Aumõiste oli võõras neile plebeilikele, lausa proletaarlikele, ja ometi pidasid nad end roomlasteks! Isegi kaevanduseorjad evisid enam väärikust kui need inimjätised, rahvarämpsu madal sade, põhjakiht, kes oli Auluse meelest koguni kurjategijatest alatum. Patriits kuulas muutumatul ilmel nende lipitsusi, mis teruncius’tki23 ei maksnud, ja jälgis kõrgi armulikkusega klienteeli lömitamist ning liigutas häiritult jalga, kui vapraim nende seast söandas areldi puudutada laubaga tema sandaali, mispeale plebei põrkus tagasi nagu hõõguva raua kohalt. “Õnne sulle, patroonide patroon – õnne sulle ja kaunile Amicale, õnne noorele Mamiliale, õnne teile! Juhatagu jumalad teile teed Elysiumi24, Jeesus Kristus ise hoidku lampi teie teel ja ärgu kunagi õnnetused ületagu selle maja läve!..”

“Kui hele päike paistaks meie peale!” hüüdis üks, tõstes hardalt käed.

“Sinu heldus on auks suurimaile siin ilmas!”

“Müüksite mu peotäie denaaride25 eest,” muigas patroon mürgiselt.

“Ei! Ei!” hüüatasid kliendid ühest suust ning uus tulv truudusetõotusi ja teisi poolehoiukinnitusi purskus neil oksena üle huulte. Uhke mehena oli Aulusel vastik seda kaua kuulata, sest alatu ülistamine ei maksnud midagi; luges tarkade ja tugevate poolehoid.

“Soojendad meid oma lahkusega – truudus ja ustavus sõprusele ajas meid hilisel tunnil voodist, et austust avaldada sulle, suur Aulus Mamilius! Sõprus, mitte saamahimu, üksnes sõprus – jumal ise räägib mu suu läbi…”

“Küllalt!” sõnas latiin ja klientide sõnavool katkes. “Tiberius, Appius ja te kõik – usun teid – sportula26 selle kinnituseks igaühele ning peoga denaare teie ustavuse eest! Isise nimel, tulgu kõik needused teie peale, kui vandusite valet! Scribonius!”

Hooletu käeliigutus tähendas, et kliendid võisid minna ning need polnud laisad vihjest aru saama, sest teadsid juba ammu, et Aulus ei halastanud kellelegi, kui soovis kätte maksta, ja mida suutis vaene plebei või proletaar võimsa patriitsi vastu? Kaevata kellelegi? Ediilile27? Preetorile28? Keda usutaks ja mida üldse kaevata? Kas jätkus lihtsal inimesel raha ametnikele altkäemaksu pakkumiseks? Ning kui pistis olekski läbi läinud, kes oleks veel nii heldelt hõberahasid jaganud? Kaotada säherdune patroon oli praegustel aegadel tõsine löök… Ja nõnda ei lasknud kliendid enestele patrooni soovi kaks korda meelde tuletada, vaid kiirustasid ise lahkuma, pealegi olid nad saanud, mida soovisid: kõhutäie ja pisut raha nälgivate omaste ülalpidamiseks mõnes viletsas insulas29. Ja kui naisel oli õnnestunud saada pisut lisa kerjates või ametnikule keha müües, oli tulekul lausa pidusöök…

Tülgastus valdas hetkeks patriitsi, et ta nüüdki ei pääsenud lobisevast ja manguvast klienteelist, isegi esimesel ööl kodus… Juba sellise vältimiseks tasus reisida barbarite maale, arutles Aulus Mamilius Africanus Dives omaette, ehkki teadis, et kliendid olid hea seisundi tunnuseks ning kuna ta polnud nendele närustele ainus patroon, sai ta uudiseid teiste Arelate rikkamate inimeste kohta. Samas võisid nad olla ohtlikud, kui muutusid liiga ahneks; nende pugemine oli seda ohtlikum, et ette teada on kõik vale, ja nii ei hakka keegi otsima tõelisi asju valede tagant, kuna võis uskuda neid puru silma ajavat üksnes aplusest raha järele, tühjast kõhust…

Auluse käeliigutuse peale avanesid villa uksed vestibulum’i30, juba kaugelt paistsid aatriumis31 leegitsevad kandelaabrid ning kallid kuldlambid, uste kõrgete piitade vahelt uhkas dominus’ele vastu mürri ja teiste hinnaliste lõhnaainete hõngu, mis meeldivalt roomlase suursuguseid sõõrmeid kõditas. Imeline luksus ja külluslik rikkus avasid oma ukse majas, mis väliselt oli vaid lihtsa valgekslubjatud müüriga ümbritsetud tavaline elamu koos majapidamishoonetega, Arelate kasvades ajapikku linnamüüride vahele jäänud suvemaja, lausa askeetlik oma tagasihoidlikus valevuses. Kuid Aulus teadis hästi silmatorkamatuse voorusi, sest ei igatsenud “isamaa päästjana” lasta võõrandada oma vara, pigem teeskles latiin vagurat keskpärasust ja nautis sala oma rikkust, kui et uhkustas jõukusega, ning andis Flavius Aetiusele32 lõviosa oma rikkustest. Dominus muigas oma mõtete üle ja kõndis aeglaselt, väärikal sammul trepiastmetest üles, tähelegi panemata ilmetute nägudega teenistusvarmaid orje. Roomlane vaatas põhjalikult ringi ning adus rahuloluga, et kõik oli aatriumis nii, nagu ta sinna asjad jättis – kallihinnaline tool, väike laud, sellel papüüruserullgi avatud samal kohal, kus isand lugemisega pooleli jäänud oli –, ent kõik oli puhas, korras; koguni papüürus polnud pleekinud, ilmselt oli kirjarull olnud kaetud. Aulusele meeldis täpsus, millega teda teeniti, ja hoolimata ootamatust saabumisest, ei õnnestunud tal tabada orje ega libertiine33 lohakuselt. Polnud ka ime, sest carnifex34 tegi ergastulum’is35 head tööd ja vähe oli servus’i, kes seal läbi elatut korrata soovisid…

Aatriumi sisenes kiirel sammul pikk sihvakas naine, kelle vari omapäraselt liikus seinu katvatel freskodel ja mosaiikidel ning kes valjusti tänitas teda saatvate orjataridega – üks ei hoidnud peeglit õigesti, teine kiskus kammiga liialt, kolmas oli oskamatu pallat36 tema kaunile saledale kogule ümber seadma ja aeg-ajalt kõlasid aatriumis sõimusõnadest saadetud heledad kõrvakiilud. Raske oli orjataridel emanda kõndides seada teda korda, ehkki nad kõigest väest püüdsid, ja ainus, mida nad oma vaeva eest said, olid valusad hoobid ja pisted juuksenõelaga. Aulus Mamilius muigas seda kõike hoomates ning pidi nentima, et naiste loomus oli ühesugune igal pool. Kiired närvilised sammud lähenesid üha ja kandelaabrite nõrgalt hubisevasse valgusse sisenes noorepoolne sihvakas naine, pikad tumedad juuksed otsipidi früügia orjatari käte vahel, kes neid meeleheitlikult kammida ja soengusse sättida püüdis. Naisterahva rõivad olid kiiruga ümber visatud ning paar orjatari – samuti Aasia päritolu – üritasid neid sama innukalt kuidagimoodi õigetesse voltidesse siluda, ent loomulikult ei tulnud see neil kuigi hästi välja ning kõigi orjataride põsed punetasid kõrvakiiludest ja õlad veritsesid nõelatorgetest nõnda, et uhkele põrandale langes tumedaid verepiisku. Aulus Mamilius teadis naise olevat suurepärase näitleja ning ka seda, et hetäär37 üksnes teeskles edeva naisterahva hiliseid askeldusi. Patriits silmitses vaikides naisterahva saledat kogu, mis selgesti joonistus kalli riide voltide vahelt, tema prinkide rindade, mida ei kammitsenud fascia pectoralis38, mänglemist, süsimustade juuste lehvimist jahedas õhus ning kauni näo iga hetkega muutuvat ilmet, milles imeilusad korallpunased huuled kord tõmbusid torusse, kord pehmenesid, väikese nina kirtsutusi, kaardus kulmude liikumist, vihast välkuvaid tumedaid silmi, pikki, lausa lehvikutena vehklevaid ripsmeid ning valget pärlirida verevate huulte vahel. See oli Amica, kurtisaan ja hetäär, keda latiin oli kohanud kunagi ammu Aleksandrias viletsuses vaevlemas ning kelle ilu koos haridusega patriitsi oli võlunud. Naine, kes tollal küll suisa neiuohtu, ei olnud laisk võimalust ära kasutama, sest oli tark ja oli nüüd juba aastaid nautinud luksuslikku matroonielu Aulus Mamiliuse villas, tasudes selle eest oma kauni noore ihuga ja pakkudes meelelahutust vaimlise küljega, sattudes keset armatsemist deklameerima “Bucolicat” või tsiteerides peast Quintus Asconius Pedianust või arutledes Epikurose õpetuse üle… Aulus pidi tunnistama, et keegi naisolevustest polnud talle iial nii palju naudingut pakkunud kui Amica, see gasellina nõtke hetäär. Eales polnud kurtisaan valmistanud dominus’ele piinlikkust pidudel või külastustel; käitumises kõrgemas seisuses inimestega oli Amica sama kodus kui armatsemiskunstiski. Küll aga tume oli selle libu minevik ja salalik tema silmavaade, ehkki seda magusa lembusega looritada oskas. Ilmne oli, et raha ja üksnes raha köitis teda patriitsiga, kuid ei olnud roomlanegi rumal – mingeid õiguslikke sidemeid polnud ta kurtisaaniga loonud ja viimasel tuli olla truu ja kuulekas, kuna kaotada koht Mamiliuste majas tähendanuks paremal juhul mõne plebeiliku, maitselageda kaupmehe või ametnikuga voodi jagamist, halvemal aga lupanar’i ja seda Amica ei igatsenud.

Korraga Amica peatus, otsekui alles nüüd patriitsi märgates, ja tema tumedad koptisilmad, mis võisid olla isegi mõnelt Ptolemaioselt päritud, pilkusid mitu korda otsekui hämmingus ja siis, paisanud orjatarid üheainsa käeliigutusega eemale, sööstis ennastunustavalt Aulus Mamiliuse poole, imepeenest kangast riided taga lehvimas. “Mu ainus!” hüüdis naine ja tema näol väljendus ehtne rõõm, lausa joovastus. “Mu isand, mu kõrbelõvi, mu kalleim laiguline panter oaasidest!..” Ning embas tormakalt roomlast, lüües viimase kõhna, ent sitke kogu peaaegu vankuma. “Kui palju uneta öid, kui palju pisaraid, palveid ja ohvreid Isisele on möödunud sellest, mil viimati nägin sind, mu vaarao, mu käskija… Aga lõpuks sa tulid!” Amica surus liigutusest pisarmärja palge dominus’e tooga vastu, niisutades seda silmaveega.

Omapärane naeratus mängles patriitsi suursugusel näol ja tema iharad pilgud silitasid ahnelt kurtisaani poolpaljast, nõiduslikult kaunist keha. Amica liibus mehe vastu targa naise oskusega, puudutades justkui kogemata neid kohti, mis meesterahvastel kire lõõmama kütsid, hingates kuuma hingeõhku vastu mehe kaela, mis Auluse himurust veelgi ergutas. Latiin pidi enesele taas tunnistama, et harva oli kohanud naisi, kes Amicaga võrdsed olid iha äratamisel, ja keegi ei suutnud teda selles ületada, ning Aulus oli paljusid proovinud. Naer kippus patriitsile peale, sest nägi naist selle teeskluses läbi, kuid ei solvunud ega nõudnud enamat, sest vale oli naiste relv ja ebaõiglane olnuks neid sellest ilma jätta; samuti olid valed tihti kõrvadele magusamad kui tõde nende taga. Naised olid naised igal pool – ahned, omakasupüüdlikud, salalikud, libekeelsed… Narrus olnuks elu seaduste peale vihastada. Patriitsi peened tugevad sõrmed libisesid himuralt Amica kaelalt üle rinnakumeruse mööda puusa tuharani, adudes sooja naisekeha ning aimates paljutki hooletult ripneva rõivastuse varjust. Aulus puudutas huultega koptlanna suud, mis ahnelt mehe järele haaras, ning lausus muiates: “Kas sa, mu egiptuse kassipoeg, oled kogu oma häbi minetanud? Kõigi inimeste pilgu all jooksed juba alasti ringi nagu räpane neegrinaine? See ei kõlba, muidu hakatakse arvama, et Mamiliuste maja on barbaarsem kui hunnide Attilal39…”

Amica irrutas näo latiini rinnalt, vaadates viimasele imestusega otsa: “Milliste inimeste? Siin on üksnes orjad! Kas sina tunned end alasti, kui koerad näevad sind rõivitult?”

Mamilius naeris ja silitas kõrva tagant suurt molossi dogi Charoni, kelle Kreekast tuua oli lasknud, ning tundis kodus viibimisest rahulolu. Tõepoolest, barbarite seas elamine oli laostavalt mõjunud ja viimane aeg oli taas haritud inimeste seltsi nautida. “Cubicularius40! Cubicularius!” Kui ori oli ilmunud ja vaikides vööni kummardanud, dominus jätkas: “Head veini ja hõrgutisi, cubicularius, ja pillimehi; täna öösel tahan ma tagasijõudmist vääriliselt tähistada. Nüüd ei kavatse ma pikka aega oma jalga Arelatest kuhugi tõsta ja sina, mu päevade hele päike, sea end valmis, et koos võiksime rõõmu tunda pikast ööst!”

Amica suudles patriitsi selle kitsastele julmadele huultele ning lahkus tujutseva häälega orjatare käsutades, nii et need uut karistust kartes veel enne kuuletusid, kui helid domina41 huulil kustuda jõudsid. Aulus Mamilius tõstis peekri suule ning peitis veinisse kurjade silmade lõbustatud pilgu. Kurtisaan oli naine – algusest kuni otsani – ja naiselikud olid ka kõik tema teod, arusaamad ja arvamised. Hea oli taas kodus olla!

Kuid patriits ei saanud siiski rahu, sest üht inimest polnud ta veel näinud… Tõsi, ei olnud siin ju ka peale Amica palju kedagi, keda kohata pärast pikka, pea paariaastast äraolekut; koguni ustav Gaius Mamilius, tema vabakslastu, ei olnud veel ärganud või viibis kogunisti kuskil mujal. Olid loomulikult orjad, ent latiin, kes pikkade idamaal veedetud aastate jooksul oli harjunud sealsete kommetega, ei pidanud neid inimesteks ja ilma dominus’e käsuta nood isegi ei kõnelenud… Auluse silmad uitasid otsivalt mööda aatriumi hämaraid nurki, kaunite maalingutega kaetud seinu, millel olid kujutatud Rooma legendid ning uhked ladina mustrid, kompasid nikerdatud sammaste taguseid varje. Ent seda, keda Aulus otsis, ei olnud… Mõtlik pahameelekortsuke sugenes patriitsi kulmude vahele ja süganud viimast korda molossi peni Charoni kõrva tagant, läks kiirel sammul ühe poole oma paljudest cubiculum’itest42, paotas ettevaatlikult ust ning sisenes vargselt.

Enne veel, kui dominus’e silmad pimedusega harjuda jõudsid, torgati tema kõrisõlme vastu vasest nooleots pingul vibu nööril, mida hoidis noore naisterahva, bastarni43 barbarhõimu amatsooni sale, kuid sitke käsi. See oli gepardinahka rõivastatud algelist turvist kandev tütarlaps, kelle patriits oma reisidelt kaasa oli toonud nagu palju teisigi – kas ostes, vahetades või väevõimuga. Kitsal vööl rippus neiul lühike sküüdi44 akinakes45, seljal pungil nooletupp mürginooltega; polnud ime, et keegi sellesse magamistuppa ei kippunud dominus’e tulekust uudist tooma. Tundnud isanda ära, võttis tütarlaps noole mehe kaelalt ja laskus põlvele, pööramata pilku irvakil ukselt. Tubli, truu ja valvas orjatar, kiitis Aulus mõttes ning vaatas ringi. Vaevalt sai keegi siia sisse ilma elu jätmata; bastarni neiul oli varuks veel mitmeid võimalusi sissetungijatelt elu võtmiseks, näiteks savipotid mürgimadudega…

See oli avar magamistuba, mille seinad olid maitsekalt maalingutega kaetud ja mille põrandat kattev mosaiik kujutas kaitsvaid maagilisi kujundeid; Aulus Mamilius mäletas, kuidas oli need lasknud põrandasse laduda. Õhkõrnad sindonist46 eesriided rippusid kuldsetes voltides voodi ees, mida nõrgalt valgustas allakeeratud tahiga Hecatet47 kujutav nefriitlamp. Väikesel öölauakesel olid laiali puistatud huulevärv, jumestamiseks mõeldud kreemid, lõhnasalvid ja peotäis hinnalisi ehteid. Roomlase ilme pehmenes, kui silmitses vaikides kardinatega varjatud voodit, mille eesriietest kumas õrnalt kui varane hahetus läbi lõhnava õlilambi valgus. Võtnud kahe sõrmega õhukesest siidist, kergitas latiin eesriiet ja õrnus sugenes ta näole, sest seal voodis lebas kallist riidest teki all hanesulgedest patjadel tema noor, vaevalt viieteistkümneaastane tütar Mamilia Maior Cerva48 – ilus, tõmmu, sihvakas nagu ta isagi. Tütar, kelle ema suri kopsutõppe, oli dominus’e ainus tõeliselt lähedane inimene ja kallis tema südamele. Mitu pikka viivu silmitses Aulus magavat tütart, surudes väevõimuga tagasi tundeliigutust, mis kõri nööris – nii kaua polnud ta Mamiliat näinud… Roomlane kobas kaelas ja võtnud sealt röögatult hinnalise vääriskividest ja kullast kee, asetas ehte tasahilju Mamilia padjale, kust tütar selle hommikul kindlasti leidma pidi; Aulus ei soovinud lapse und häirida, ta noogutas orjatarile, kes tõusis põlvelt ja istus pingikesele, millelt oli lihtne ust silmas pidada. Mamilius väljus sama vaikselt, kui oli sisenenudki, sulgedes enese järel ukse.

Aatriumis hõljusid hõrgutavad aurud, mis pikalt reisilt tulnud Aulusel mao näljast krampuma panid. Latiin poleks tarvitsenud isegi silmi avada, üksnes nina järgi suutnuks ta leida toidu kuldliudadelt ja mees suundus otsustavalt triclinium’i49, mille seinu kattis fresko einestavatest etruskidest ning kus kandelaabrid magusalt lõhnates põlesid. Ruum oli valgustatud nii osavalt, et toa nurgad näisid uppuvat pimedusse ja vaid häguselt oli näha lai voodi, mille ümber hõljusid udupeened kardinad, mis vähegi terasemal pilgul enesest kõik läbi lasid paista. Hämaras nurgas istus nooruke neegripoiss, kelle silmad olid tulise noaga pimedaks tehtud ja kes puhus vilepilli, mille meeldivad nukrad helid sulnilt roomlase kõrvu silitasid ja meeled otsekui võluväel leebemaks muutsid. Kuid Amica oli hetäär, haritud naine, ning teadis hästi, mis mehe niuetesse erutust lisas, ja seepärast lebas ta kütkestavas poosis õhukeses idamaises riietuses, paljastades end vaid niipalju, et Aulus Mamiliust ihast sõgedaks ajada. Tema juuksed olid seatud kõrgesse soengusse ega varjanud kauni kaela ja õlgade jumet, nägu oli ilmestatud hinnaliste ilusalvidega ning kaelas sädelesid maitsekad ehted. Aulus lausa jahmus naise ilu hoomates ja kinnitas jällegi enesele, et oli liiga kaua kodust ära olnud… Voodi kõrval seisis malahhiitplaadiga luksuslik lauake, millele oli kuhjatud hõrgutisi – kõikvõimalikest pipstükkidest kuni paljude veinisortideni, mis kõik oma lõhnaga roomlase sõõrmeid kõditasid. Triclinium’is oli mürri ja viiruki hõngu, varjud värelesid kandelaabrite tuleleekide võbisedes, kardinad liikusid õhuvoolude sunnil.

“Kas juba tuled, mu vaarao?” kuulis Aulus Mamilius koptikeelseid sõnu ja muigas. Amica oli tark ja teadis, et kõik egiptusepärane meeldis latiinile ja leevendas tema tuju.

“Kui kuninganna mind ootab,” vastas patriits, lastes toogal kukkuda korratuks puntraks kirjul mosaiikpõrandal, kust orjatar selle üles noppis.

“Ta ootab,” lausus kurtisaan ja tõusis voodil istuma. “Kes naistest ei ootaks sind, kes sa oled suur kui Osiris, ja mina tahan olla sulle Isis…”

“Seda sa oledki,” sõnas Aulus Mamilius, vabanedes egiptuse orjatari abiga sandaalidest ja tuunikast, jäädes ihualasti, keha katmas vaid loodusest antud hõre karvakord. “Tulen, kuninganna…”

“Ootan sind, vaarao…” lausus Amica sulnil sosinal ja sirutas käed tulija poole. Aulus Mamilius ei võtnud küll liialt tõsiselt kurtisaani sõnu, kuid nautis naise oskust muuta armastus kunstiks, mis oli võõras barbaritele ja teistele loomadega ühel tasemel inimestele, mis parata, ka paljudele roomlastele. Dominus’ele meeldis hetääri mahe hääl, mis nii tohutult erines prostibula’de50 labasest naerust ja nilbest räuskamisest, meeldis egiptlanna sire keha ja selle lõhnav puhtus. Jah, eks olnud latiingi olude sunnil lõbutsenud mõnes madalas sadamalõbumajas, ent seda kõrgemalt oskas ta hinnata Amicat. Pimeda neegripoisi vilepillimäng helises suures ruumis, muutes kõik otsekui ebamaiseks, ja Aulus Mamilius astus eesriiete vahelt sisse, üritades haarata hetääri oma käte vahele, ent koptlanna põikas nagu häbenedes kõrvale, erutades nõnda roomlase kasvavat sugukiima veelgi. Amica teeskles siivsust, tõrjus latiini rünnakuid ja lõpuks, mängides lõksujäämist, haaras peene käega laualt veinipeekri ning ulatas selle Aulusele:

“Minu käskija…”

Kuid joonud ahnelt vaid paar lonksu, virutas mees nõu hooga põrandale, kus kuldne ese sai mõlgi külge ja veeres kõlinal vilepillipuhuja ette, kes aga kõigest hoolimata edasi mängis, teades dominus’e julmust laiskade vastu. Aulus Mamiliuse ninasõõrmed läksid puhevile, veenid paisusid ja fallos andis juba ammugi märku, et Amical olnuks aeg vigurdamine lõpetada ja lasta patroonil nautida seda, mis nautimist väärt… Aga kurtisaan puikles, õhutades roomlase kirge, kõndides otsekui kitsal purdel, millest ühele poole jäi mehe raev, teisele kirgastumus naudingust, ja vaid jumalad teadsid, kummale poole Amica kukkuda võis. Amica ent oli naine, teadmine talle ei lugenud, tundmused ütlesid egiptlannale täpsemini kui Delfi oraakel ning seepärast ei eksinud hetäär kunagi hetke valikul, mil andis patriitsile vabaks tee oma paljunäinud üsani.

Amica ahhetas kas ehmunult või suures igatsuses, kui Aulus haaras tal randmetest, leebelt, ent kindlalt seljast rebis õhukese riide ning isanda rahuliku, kuid vastuvaidlemist mittesalliva liigutusega silitas naise rindu, kõhtu, tuharaid ja reisi. Keskealise patriitsi nägu oli läbitungimatu ja rahulik, nagu ei oleks roomlasel naiseihust sooja ega külma, kuid ainus pilk dominus’e niuetele andis kinnitust vastupidises. Aulus Mamilius ei olnud mees, kelle üle oleks võinud valitseda mõni naine, ja ta ei pannud mikski Amica teeseldud vastupanu, surudes kurtisaani selili ning suudeldes naise punaseid huuli oskuse ja jõuga, mida vähesed naised oodanuksid keskealiselt mehelt. Alistunud mehe tugevale haardele, pilkusid Amica suured tumedad silmad eelseisva mõnutunde ootuses, käed ei puigelnud enam vastu, vaid haarasid patriitsist, libisesid üle dominus’e kõhna, ent sitke keha, silitasid otsekui pooljuhuslikult mehe suguriista. Aulus Mamilius joobus kaunist naisekehast, mis maona väänles ta ihu vastas, piitsutades meeli aina metsikumale himurusele. Latiin nautis Amica oskust iha aegamööda kõikepõletavaks leegiks õhutada, nautis naise pehmeid saledaid liikmeid, rindade prinkust, kõrgesse soengusse seatud juustega pea ilusat kuju. See oli kui Elysium, kui kristlaste paradiis pärast põrgupiinu või harpüiade vangistust! Dominus mõistis ilmselgelt, kui vähe olid kurtisaaniga võrreldes väärt kõik need naised, kellega lõbutsenud oli oma pikal äraolekul – neegritarid, barbarite naised, lupanaride meretrix’id51, tõmmud lõunamaalannad, kollanahksed mandlisilmadega naised päikesetõusumaalt… Roomlase meelest maksis nüüd vaid õppinud ning targa naise lembus. Eelseisva joovastuse ootus tõstis dominus’e meeled lausa pilvile; oli, kui puudunuks tal maine keha ning jumalanna oli see, kelle üsk ootas teda. Iga osakesega oma ihust nautides toimingute aeglust, laskus patriits pikkamööda hetäärile ja liibus naise vastu; Amica niutsatas ja keegi poleks osanud öelda, oli see ihast, meelepahast, naudingust või vastikusest…

Korraga kajas läbi villa kauge, nukravõitu ulung, mis, palistatud lühikeste haugatustega, kaikus pika ja üksildase hüüdena maja luksuslikes ruumides ning hoone pikkades koridorides. Patriitsi moloss hakkas kõrvulukustavalt haukuma ja kuulda oli, kuidas buktsellaaride valvepenid raevukalt lõugasid. Dominus tõukas Amica tugeva liigutusega eemale ning tõusis põlvile, kuulatades teraselt; neegripoisist vilepuhujat tabas latiini täpsest käest visatud joogikarikas ja mõistnud isanda käsku, poiss vaikis.

“Mis asi see olgu, Isise nimel!” siunas Amica. “Lärm suursuguse patriitsi villas! Ime, et proletaarid siin oma kiriku palvuseid ei pea…” Hetäär vakatas, kuna Aulus surus kämbla talle suule, nõudes vaikust. Kahtlane ulg oli vaikinud, lärmasid ja lõrisesid üksnes koerad. Roomlane tõusis päris püsti ning kõndinud ukseni, kuulatas taas, sest see oli olnud šaakali, Anubise hüüe pimedas öös. Ent mida tegi šaakal siin, Arelates?! Ulg manas Aulusele vaimusilma ette ammused ööd Aegyptuses, kuumad luited, valevad lootosesambad ning salamüsteeriumid süngetes templites ja labürintides. See ei olnud lihtsalt šaakali ulg, see oli märguanne asjassepühendatutele, kelle kõrv oli harjunud tabama muutust pealtkuulda lihtsas loomahäälitsuses…

“Mu arm,” lausus Amica raugel kutsuval häälel, “unusta see koerte lärm ning tule minu juurde, järgime Epikurose õpetusi, mu isand, ja las suure kreeklase vaim laotub meie üle, süvendades õnne ja naudinguid…”

Taas kõlas kurblik šaakaliulg; Aulus Mamilius rebis voodist mingi lina enese alastust varjama ja tormas aatriumi, ta ei saanud sellist märguannet tähele panemata jätta. Mees ei hoolinud kurtisaani solvumisest ega tema nördinud hüüetest, ta seisis küürutõmbunult keset pimedat aatriumi, mida vaevu valgustas compluvium’ist52 langev tähistaeva kuma, ning kuulatas üha hoolikamalt. Molossi peni Charon haukus sügava jämeda häälega, valvekoerad lõrisesid, kuulda oli bucellarius’te hõikeid, nende raskeid samme koguni katusel ja impluvium’is53 sillerdavale veele langes raskelt relvastatud sõduri mustav vari. Ärevus haaras Aulus Mamiliuse hinge. Anubise54 hüüd…

Kolmandat korda kõlas ulg, pannes kõik dominus’e koerad märatsema ja ajades sõdurid ärevusse, sundides neid hoolikalt nuuskima igas müürinurgas ja – orvas. Ent Aulus Mamilius taipas juba, kust oli see salapärane hääl tulnud, ning patriits hiilis küürakil nagu ehtne šaakal läbi tablinium’i55 peristüüli poole, kus kasvasid kaunid lõunamaa taimed, põimudes silmale meeldival moel sammaste vahel ning varjates vaate peristüülis olevale impluuviumile. Kuuldamatult kui leopard hiilis dominus ühest varjust teise, peitudes loomana laiade lehtede alla ja vaadates ringi, puurides pilguga kahtlast pimedust. Vaevalt sai ta aga paar korda hingata, kui mehe ergas kõrv tabas kobrasisina ning kellegi tugev käsi langes patriitsi õlale; vastu alasti selga suruti vahe terariist, külm ja surmatoov. Aulus Mamilius kangestus, tema terav mõistus otsis kainelt arutledes välgukiirusel olukorrast väljapääsu, kuid taipas, et oli salapärasel mõrtsukal peos.

“On sinu majas kohta, kus saaksime kõnelda, Amonius? Sest toon sulle sõnumeid ja neid ei anta edasi nii lihtsalt – sosistades aias, koerad haukumas müüri taga… Mul on sulle palju öelda, Amonius.”

Dominushingas kergemalt; egiptuse keeles lausutud sõnad olid veeretanud kivi roomlase südamelt, samuti aitas latiini enesetunnet tõsta terariista kadumine nahalt. Aulus Mamilius ei kavatsenudki hõigata sõdureid, sest taipas juba, kust oli võõras tulnud ning miks oli šaakaliulg häirinud öise Arelate rahu. Selline mees ei tulnud asjatult ja roomlase südamesse puges ärevus asjadest, mida ta ei teadnud, kuid mida ootas ja ühtaegu pelgas kuulda võõra suust. Andnud salapärasele külalisele märku järgneda, liikus Aulus Mamilius käratult läbi tablinium’i, võõras varjuna kannul kui ähvardav surm. Keegi ei märganud mehi, kui need sisenesid patriitsi hinnalise sisustusega arhiivi, kus Aulus hoidis oma tähtsamaid documentum’e56, kõige tähtsamaid koguni salalukkudega varustatud peidikutes. Latiin sulges ukse ja süütas väikese lambi, mille valgel harilikult kirjatööd tegi. Lambi nõrgas valguses seisis pikk laiaõlgne mantlisse mässitud mees, peakott varjamas nägu ja mantlihõlm kätt, mis hoidis kämblas kõverat nuga.

“Räägi, kui kord juba tulid, Isise nimel,” sõnas roomlane. “Sa oled mu majas kõik ärevile ajanud ja ilmselt pööravad sõdurid villa pea peale… Ma ei saa sinuga siin kaua olla, sest arvatavasti otsib comes domesticorum57 mind juba.”

Tumedas mantlis kogu ei liigatanud. “Sind otsitakse, Amonius, roomlane. Sind otsitakse ja ilmselt on juba ka leitud. See, kes sind otsib, ei soovi sulle head, sest on palganud palju sõjamehi ennast teenima. Ta otsis sind ka Aegyptusest, kuid mitte hiljuti. Ma tulin sulle sõna tooma – hoia ennast, Amonius, surm võib käia sinu kannul!”

Latiini näos ei liikunud ainuski lihas, roomlane tõmbas Amica voodist rebitud riide enesele tihedamalt ümber, et külma vältida, ja ütles ainult: “Ehk oled üks nende väljapressijate seast, kes teavad minu rikkusest ja loodavad heale tasule?”

“See ei ole nali, Amonius,” ütles kogu tumedalt.

“Tõesta!” nõudis latiin. Ta oli ruumis kodus ja teadis hästi, kus miski asetses, ning väleda tegutsemise korral oleks ta võinud paisata toolid või kandelaabrid võõrale jalgu ja põgeneda eesriidega varjatud käikude kaudu. Kuid ta oli alasti ja kaitseta nii vaenulöögi kui ka muude takistuste eest, ta võis hõlpsasti võõra saagiks langeda.

“Kas tunned meest, kelle nimi on Decimus Porcellus?”

Nimi kangestas dominus’e paigale ning kui ta olekski soovinud põgeneda, oli kuuldu mehe nagu jalgupidi mörti valanud. “Decimus Porcellus?”

“Selline oli tema nimi, Amonius.”

See selgitas Aulus Mamilius Africanus Divese jaoks nii mõndagi; ta teadis hästi, et polnud vähe vihavaenlasi, kes teda taga otsisid. Mõned oli ta lasknud tappa, mõned hirmusid ise, ent Decimus Porcellus oli tõepoolest mees, kes võis teda jälitada – ammu, kui Aulus Mamilius veel noore mehena Aafrikas sõjaväes teenis, olles väheste roomlastest leegionäride ülem barbarite seast värvatud armee seas, saabus laagrisse imperaatori enese legaat. Laeval. Mööda jõge – ohtrate kingitustega vandaalidele ja nende kuningale, mitmekümnekordselt ületades palgarahasid, mis olid mõeldud tõelistele sõduritele. Teenistus barbarite seas polnud niigi hõlpus, ent saada unustatud oma ülemaist… Aulus Mamilius oli toona langetanud otsuse, ajendatuna meelekibedusest, kadedusest ja ahnusest, ning koos vandeseltslastega ronis ta tasahilju laevale, lõi valvurid surnuks ja raiunud ankruköied läbi, lasksid laeval hulga maad allavoolu triivida ning lõiganud une pealt legaadi ja teda saatnud ihukaitseväelaste kõrid läbi ja riisunud laibad paljaks, heitsid need jõkke. Saak oli üle ootuste rikkalik ning Aulus Mamilius ei soovinud seda kellegagi jagada. Ja kuigi rõõmust ning veinist purjus leegionäride tapmine oli lihtne, õnnestus tsentuurio Decimusel tema ja Gnaeuse eest põgeneda, karates kotitäie kullaga üle parda. Nii oli see olnud ja patriits uskus kuni tänaseni Decimuse surnud olevat jõepõhjas koos varastatud kullaga – nii mitmed nooled tabasid ju teda, ent ilmselt siis… Ja nüüd tuli tookordne hooletus tasuda.

Sõnumitooja ootas kannatlikult, millal roomlane taas pea tõstis, sest oli aru saanud, et latiin pingsalt mõtles. Patriits ei teadnud küll, mil moel oli Porcellus sattunud teda otsima Aegyptusest, ent ei kahelnud, et teate toonu rääkis tõtt. Võis ju olla, et tsentuurio jälitas teda, teadmata täpselt dominus’e elukohta, võib-olla…

“Kes sa oled?” küsis Aulus Mamilius äkitselt, ehkki aimas juba, kust mees oli tulnud – Aegyptusest, Luxorist, Karnakist, ja kuulus salapärasesse Ammoni kummardajate sekti ning oli ka ise arvatavasti preester või maag.

Võõras naeris vaikselt ja see maolik kähin ajas koguni Aulus Mamiliusel kuklakarvad püsti, nii kohutav oli see naer. Sissetungija astus lähemale ning heitis kapuutsi tagasi; nähtavale tuli parimas eas ilusa mehe tõmmu nägu, milles särasid tumedad targad silmad, lambi helk peegeldus kiilalt pealaelt. See oli Methamon, Ammoni preester Aegyptusest, salajase maagilise ordu liige, keda otsisid taga kõigi haritud riikide võimud ning kartsid ausad inimesed. Õudusjutte räägiti koptide ja beduiinide seas nendest preestritest, keda usuti siiani elunevat mahajäetud kõrbetempleis ja salajastes labürintides ning toimetavat oma tumedaid veriseid kombetalitusi. Oma retkedel Aegyptusse oli Aulus Mamiliuski nende meestega kokku puutunud ja teadis, et suur osa lihtrahva juttudest süütute neitside ohverdamisest ning jõledatest riitustest vastas tõele.

“Palju kordi on tähed taevas oma kohti vahetanud,” alustas preester, “ja sa oled muutunud ettevaatamatumaks, Amonius, samuti oled endale juuksed kasvatanud. Amonius, sa olid peaaegu üks meie seast, joonud Niiluse vett ja suudelnud tema krokodille. Sa oled elanud koos meiega templites, me varjasime sind oma salajastes koobastes, kui rooma leegionärid sind taga ajasid… Aitasid kunagi meid, Amonius, me tasusime sulle hästi, kuid õiglus nõuab, et osutaksime ka vastuteene, Ammoni vägevuse nimel.” Preester kallutas kauni pea viltu ning naeris kalgilt. “Olen üks vähestest, kes teab, eksisid keeldude vastu ja varastasid enesele meie salateadmisi suurtest jõududest… Tahtsid ise saada suureks maagiks, Amonius… Vaid mõtlematu võib valida sellise tee.”

Jah, Aulus mäletas neid aegu hästi – põgenemist sõdurite eest Aafrika kõrbes, ees üksnes luited, mille vahel pääsu polnud loota, halastamatu tagaajamine mööda tulist liiva, mis nõudis elusid mõlemalt poolelt… Ta oli end koos paari viimase kaaslasega jälitajatest lahti rebinud ning allesjäänud kaamelite ja hobustega sattunud poolsurnud kiilaspäiste meeste peale, kes mingis lohus iga hetk janusse ja nälga suremas olid. Vaevalt oleks patriits nendega aega raiskama hakanud, kui poleks neis ära tundnud paljukardetud Ammoni sekti liikmed. Roomlane armastas riskida ja kiiruga preestrid üles turgutanud, aitasid viimased tal – kas siis nõiduse või muude salatarkuste varal – pääseda tagaajamisest; rooma sõdurid surmas aga kohutav liivatorm sellal, kui Aulus Mamilius koos Ammoni preestritega sügavas koobastemplis varju leidis. Toona olidki tänulikud ammonlased hakanud teda kutsuma Amoniuseks, austuseks roomlase halastusele ja kiituseks oma jumalale. Tema, Arelate roomlane, oli siis elanud mitu kuud preestrite templis koos oma kaaslase Gnaeusega – teine oli surnud luidete vahel jalutades kobrahammustusse. Jäädes väliselt küll üksnes külaliseks, oli patriits toppinud tähelepandamatult nina ammonlaste asjadesse – nende nõidustesse ja riitustesse – ning avastanud nii mõndagi huvitavat. Aulus oli olnud tunnistajaks nende jõledatele kombetalitustele, kus ohverdati süütuid neitsisid, kelle ilu varjutanuks isegi Amica oma; kus voolasid veri ja joovastavad ekstraktid; kus pandi toime säherdusi orgiaid, et haritud maailm kohkunuks poolsurnuks seda teades; hunnide Attila või gootide laastamine oli tühiasi selle julmuse kõrval, mida valdas Ammoni sekt. Polnud eesmärki, mida need preestrid ei oleks võinud saavutada, nende maagiline jõud oli tohutu. Ja osakese sellest, kui mitte päris paraja jao, omandas ka tema, Aulus Mamilius Africanus Dives Amonius. Nii see oli, Isise nimel, ta oli õppinud hieroglüüfe, lugenud iidseid papüüruserulle, paastunud preestrite õpilasena, pingutanud meeletult oma tahet, harjutanud keha vastupidavaks anumaks salaväele. Kuid Aulus ei olnud suutnud leppida nõidade õpilase eluga, ta oli heast soost ning kiired edusammud preestrite kunstis ei rahuldanud tema auahnust. See oligi tõuganud latiini meeletule sammule – ta varustas tasahilju kõige vajalikuga paar hobust, kaamelit ja muula ning näpanud ühe kõige pühamatest Ammoni kirjarullidest, põgenes kiiresti koos Gnaeus Impavidusega läbi kõrbe tagasi haritud maailma, kaasas aarded ja salateadmised, rääkimata hindamatust papüüruserullist… Ilmselt jälitati teda, kuid samuum58 tappis tagaajajad nagu eelmiselgi korral ning patriitsil õnnestus taas oma nahk päästa. Sellest oli möödunud juba aastaid ja roomlane uskus end pääsenud olevat. Ehkki – ta oli adunud sedagi, et Ammoni preestrid polnud neid aastaid tühjalt istunud. Samuti valmistas talle pettumuse papüürus – hieroglüüfid olid sellel küll ähmaselt tuttavad ja kirjutatu mõte näis iga hetk lugejani jõudvat, ent kadus samas nagu kobrasaba luitesse. Ta ei olnud sellest jagu saanud ning üks egiptuse tark, keda ta enesele appi oli kutsunud, suri öösel papüüruse kohal salapäraselt.

“Miks olid sa valinud nii rumala tee, jäägu su enese teada,” jätkas Methamon häirimatult, võimukas nägu ülevalt rahulik. “Sa oleksid koos meiega saavutanud tohutu võimu ja omandanud tõelise tarkuse, kuid inimene ei oska alati valida seda õiget…”

“Kas tulid mind tapma?” küsis Aulus Mamilius Methamonile otsa vaadates. Patriits hakkas meelekindlust tagasi saama – kui ta sellest üldse midagi kaotanud oli – ning valmistus oma elu kaitsma, ehkki alasti ja relvitult oli tal vähe lootust võita. Kuid ta tundis ümbrust ja ainus appikarje toonuks kohale terve hulga sõdureid.

Methamon naeris kõhedusttekitavalt. “Sind tapma, Amonius? Ammoni nimel, sa oledki jäänud rumalaks! Kui tahaksin sind tappa, oleksid juba surnud, vannun seda kõrbe deemonite nimel. Sinu elu võtta on väga lihtne, sinu sõdurid ei ole tavalistest valvuritest paremad. Kuid sul on õigus, Amonius, sa oled surma ära teeninud. Aga ma ei tapa sind, sa alp varas õhtumaalt.”

“Miks?” kähistas Aulus üllatust varjates.

“Sest ma tahan tagasi seda papüürust, mida sa oma vargasõrmedega rüvetanud oled. Kui tead, et su tapan, võid sa karjuda või lihtsalt sured koos saladusega sellest, kuhu see on peidetud. Mis on surm? Mitte midagi, Amonius, see on eimiski… Ma võiksin su tappa vaikselt ja piinarikkalt, kuid see ei tähenda midagi. Ma pole ju barbar!” Methamon irvitas kurjakuulutavalt. “Lisaks ma ei kahtle, et sa annad mulle selle papüüruserulli. Piisab, kui sa hüvitad kurja, mida oled teinud – varastatud aarded võid enesele jätta.”

Aulus Mamilius hindas külmavereliselt olukorda. “Oled kindel?”

“Jah, Amonius. Ma olen kindel.”

“Kuidas saad sa kindel olla? Äkki ma ei taha seda sulle anda?”

“Oo!” Methamon manas näole kurva ilme. “Sa oled ise peaaegu alampreester, Amonius, ja tead hästi, mis saab inimesest, kes midagi ei taha. On olemas häid vahendeid, väga häid vahendeid – sinu puhul näiteks tütar. Ta on kaunis tütarlaps ja imesobiv ohvriks Ammonile.”

“Seth peaks olema sinu jumal!” ütles Aulus Mamilius vaikselt, kuid vihkavalt. “Mu tütart valvatakse ööl ja päeval!”

Methamon muigas põlglikult. “Sinu sõdurid on aeglased ja pimedad nagu vaglad laibal, Amonius! Vannun Ammoni nimel – kasuta oma tarkust nii palju, kui sul seda on, sest muidu hakkad soovima, et oleksid meid kõrbesse surema jätnud…”

Aulus Mamilius teadis hästi, milleks need verejanulised ja halastamatud preestrid võimelised olid, ega kahelnud põrmugi Methamoni ähvardustes; ta oli Ammoni sekti liiga lähedalt näinud. Siin polnud teha muud, kui alistuda väljapressijale. “Hästi,” lausus patriits, “sa saad selle papüüruserulli, Methamon, elavate koolnute isand, kuid lahku siis minu majast.”

“Kõigepealt näita mulle papüürust,” ütles preester Auluse jutust väljagi tegemata. “Näita papüürust, Amonius!” kõmistas Methamon ähvardavalt ning maagi vari näis kasvavat otsekui ööpimedus ja mees ise muutus kuidagi suuremaks ja kohutavamaks. Roomlane kiirustas käsku täitma, et kontvõõrast mitte raevu ajada. Latiin läks õhkõrna lina oma alastuse katteks keha ümber mähkides arhiivinurka, imepärase nefriidist nikerdatud Isise kuju juurde (viimast silmitses Methamon vaikiva austusega) ning tõstnud kauni jumalanna altarilt maha, kobas pisut tekkinud avauses – selle jooksul pidas Ammoni preester latiini käsi hoolega silmas, sest polnud teada, mida altari sisemus eneses peitis, võib-olla mõõka, pistoda, chakram’i59 – ning tõmbas välja pikerguse eseme, mis osutus veidraid hieroglüüfe ja salatähenduslikke märke täis maalitud inimnahast bullaks. Mõlemad mehed silmitsesid harduse ja kiivusega võigast laegast, millesse oli peidetud hirmsaid saladusi ning teadmisi jõust, mis tegi oma valdaja kohutavaks. Nii egiptlane kui ka latiin adusid, kuidas mingi sünge hämu varjutas lampide valguse arhiivis ja ruum vajus kõhedasse hämarusse, kuidas salapärane julm ning halastamatu vägi täitis toa, tungides karge ja kurjana meeste teadvusesse. Aulus kuulis, kuidas ta moloss Charon kiunuma pistis ja küüniste krabinal kuhugi kaugemale tormas. Kui nüüd mõni nägija vaevunuks vaatama Mamiliuste villa urbana poole, näinuks ta ähvardavat varju kerkimas elamu kohale; küllap oli säherduse maagilise eseme paljastamine pannud voodis vähkrema vähegi teravamate meeltega inimesed. Kurjus ning tung meeletustele pulbitsesid Auluse meeltes ja roomlane suutis vaevu enesevalitsust säilitada, üksnes kaine mõistuse killuke hoidis teda Methamonile kallale tormamast ning tema kõri surmavasse haardesse võtmast. Patriits taipas, et seesama jõud oligi tõuganud ta mõtlematule vargusele Ammoni salajases koobastemplis, ja latiin taltsutas end meeletu jõupingutusega. Methamoni kämmal, mis sirutus bullat haarama, tundus hämaras deemonliku küüniselise käpana ja preestri kogust hoovas pimedust.

“Anna see,” lausus preester ja ta hääl oli kui kobrasisin. Aulust läbis mingi värin ning mees ulatas papüüruse egiptlasele, kes selle silmade kiisates enda kätte võttis, vastu laupa surus ja valjul pühalikul häälel lausus sõnad, mis kahandasid needuse jõudu, ning tuba muutus taas peaaegu endiseks. Methamon hingas sügavalt välja ning vaatas Aulust pilkavalt, ehkki preestril higipiisad otsmikul pärlendasid. “Sellega on siis ühel pool, Amonius. Tempel on taas saanud tagasi selle, mis talle kuulub, ja õiglus on jalule seatud.”

“Jah, niivõrd-kuivõrd,” ümahtas Aulus Mamilius häälel, millest preester uskus välja lugevat kibestumust. “Mis läinud, see läinud, Isise nimel.”

Isise mainimisel kortsutas Methamon kulmu. “Amonius, ma ei uskunud sinust sellist rumalust – panna jumalanna säherdust valvama! Jõud, mida papüüruses hoitakse, on nõrga Isise jaoks liiga kohutav. On sul ka aimu, mida kõike oleks võinud juhtuda, kui vägi oleks suutnud vabadusse murda? Pühi hümne selle vaigistamiseks sa ju ei tunne, Amonius? Mis sa arvad, mäherdune jõud oleks lahti pääsenud, kui sina oma napi tarkusega muistsete preestrite teadmistes tuhnima oleks hakanud? Oh rumalust, Amonius!”

“Ma ei saanud sellele ju Sethi istuma panna,” tähendas patriits kuivalt. “Mis tehtud, see tehtud ja Vesta neitside hooruse nimel – küllap oli mul piisavalt õnne ja Isisel jõudu, sest deemonid ei murdnud oma vangistusest välja.”

“Ammoni preestrite käes on see kõige paremini hoiul,” lausus Methamon inimnahast pauna laia hõlma alla peites. Aulus Mamiliusel olnuks selle kohta küll midagi öelda, ent vaikis, taibates sõnade tarbetust. Ta üksnes vaatas, kuidas papüüruserull peideti vööl rippuvasse kotti ning kaeti laia mantli hõlmaga. Aulus Mamilius mõistis, et oli egiptlasel peos, ja isegi ei üritanud millegi kahtlasega oma elu ohtu seada – ta tundis Methamoni ja teadis, et ei saanud tugeva ja kiire preestri vastu alasti, relvitult. Ammonlanegi teadis roomlast ega lasknud teda silmist, hinnates õigesti latiini tarkust ja osavust.

“Ja nüüd, Amonius,” kostis Methamon pilklikult, “ei ole sul teha muud, kui juhatada mind oma majast välja, Ammoni nimel. Ma ei saa jääda siia sinu külalislahkust nautima arusaadavatel põhjustel, ehkki olin vanasti sinuga heas läbisaamises – kuni sa saatsid korda jõleda pühaduserüvetuse.”

Ent preester ei kiirustanud lahkuma, aimates, et roomlasel midagi veel keelel kibeles, ja ta ei eksinud; Aulus Mamilius kohendas lina enese niuete ümber ning lausus: “Ma tahaks veel midagi küsida, Methamon, enne, kui lahkud.”

“Oo jaa, Amonius, küsi, ma vastan, kui suudan,” sõnas preester.

“Sa ei tapa mind, Methamon?”

Egiptlane naeris. “Ei, Amonius, seda ma ei tee.”

“Saad sa vastata, miks?”

“Seda pole vaja, Amonius.”

Aulus Mamilius oli segaduses, ehkki ei näidanud seda välja; see oli vastuolus kõigega, mida ta Ammoni sektist teadis, sest oli ise osalenud kättemaksuretkel ühe beduiinide hõimu vastu, kui see ei olnud piisavalt vastutulelik preestrite suhtes, ning see, mis sündis nomaadidega, oli kohutav ja roomlane ei armastanud seda meenutada. “Kuid kättemaks, Methamon? Ammonlased maksavad alati kätte ja kel on põhjust seda karta, ümbritseb end kõrge müüri, sõdurite ja maagidega ning siiski ei pääse, Isise nimel.

Mina rüvetasin Ammoni templi, miks ei maksa te kätte? Mida arvaks sellest ülempreester Noframon, kui kuuleks, et halastasid mulle?”

Ilmselt oli sünge Methamon sel ööl saanud naerda rohkem kui tavaliselt – latiin mäletas teda kui sõnaahtrat ning morni noort preestrit – ja veel kord avas ta suu irveks: “Noframon ei ütle enam ammu midagi ja ülempreestriks pühitseti Methamon, targim preester Niiluse kallastel. Minu otsustada on, kas tappa sind või mitte, ja ma otsustasin viimase kasuks.”

“Miks?”

Preester üksnes muigas ja Aulus Mamilius adus mingit salakavalat riugast selle taga, sest teadis hästi, et oli surma ära teeninud, ning võib-olla oli lihtlabane surm kõigest leebeks nuhtluseks templi salapeidiku tühjendamise eest, võrreldes sellega, mis Methamonil meeles mõlkus. “Kas sa, Amonius, ei imestanud, miks ma tulin üle mere ja läbi paljude ohtude sind ohu eest hoiatama?”

“Vannun Isise nimel, imestasin küll,” vastas patriits siiralt, “aga ma pidasin seda sinu tegeliku eesmärgi kattevarjuks.”

“Tea siis, et see on tõsi – Decimus Porcellus otsib sind. Ta otsis sind Aleksandrias, Tripolises ja mujalgi. Ma ei saanud ju lasta lõksu sinu ümber lihtsalt niisama kokku kukkuda!” Methamon naeratas pilklikult. Aulus Mamilius lasi pilke kõrvust mööda, oodates mehe edasisi sõnu. “Meie inimesed rääkisid temaga, mina rääkisin temaga… Ma tean hästi, et see mees paneb palju mängu, et sind leida. Ja me ütlesimegi talle pärast asja uurimist, kust sind leida – Galliast, linnast, mille nimi on Arelate.”

“Kuidas te mind leidsite?”

“Ega see kerge olnud – taevatähed ja ennused näitasid kord nii, kord teisiti –, sa liigud palju ringi, kuid aeg-ajalt põikasid sellest linnast läbi. Eks me üritasime sind ka varem leida, kuid see Decimus Porcellus teadis sinust üht-teist, mis aitas meid edasi.

See ei olnud lihtne, Amonius, üldsegi mitte lihtne,” vangutas Methamon pead, teeseldes väsimust.

Aulus Mamilius kehitas ükskõikselt õlgu – ta hoolis üpris vähe teda otsinud preestrite vaevast ja olnuks üsna rahul, kui need poleks hakanud endale sellega tüli tegemagi. “Nõnda siis, et Decimus otsib mind.”

“Ta on juba leidnud, Amonius – ma nägin teda linnas. Nii ma tulingi varem, et ta sind kogemata ei tapaks, toores, metsik ja pikaldane taipama, nagu sõdurid pahatihti kipuvad olema… Ja ma mõtlesin, Amonius, et ebaõiglane oleks võtta Decimuselt tema kättemaks ja üsna hea oleks sulle – kasvatuse mõttes – oma võlad maksta. Sa ei ole Ammonile ja tema preestritele ohtlik ja vaevalt suudad midagi meie vastu ette võtta ning nüüd tuleb sul hakkama saada Decimus Porcellusega, kes ei lase end juba nii kergelt ninapidi vedada – ilmselt oled sa teda millalgi tüssanud, Amonius, see pole nimelt väga raske, kuid me andsime talle ka pisut nõu, et sul elu liiga kergeks ei läheks. Ja veel üks asi, Amonius – sul ei maksa mind jälitada lasta, sest poleks tark inimesi lihtsalt surma saata…”

Aulus Mamilius kehitas veel kord õlgu, ta eelistas hoopis rohkem ajada asju kolme Decimuse kui üheainsa Ammoni sektiga, kelle vastu isegi suured hommikumaa valdjad60 ei saanud.

“Hästi,” otsustas Methamon, “on juba hilja, õigemini küll vara, ja mul on aeg minna. Aga et mingit õnnetust ei juhtuks, saadad sa mind kuni väljapääsuni ja hoiad eemal oma orjad, koerad ning sõdurid… Sa ju mõistad mind, Amonius?”

“Ja kuidas veel,” ühmas patriits mornilt, taibates, et võimatu oli asjade kulgu kuidagi takistada. “Aus täringumängija tunnistab alati oma kaotust, sest paremale alla jääda pole häbiasi.”

Methamon liigutas suunurka ja teadmata oli, sündis see põlgusest või lugupidamisest. “Siis lähme, Amonius, aega on vähe.

Usun, et hoolid piisavalt oma tütrest, et mitte üritada mind üle kavaldada, samuti on sul liigagi palju kaotada, et õitsvas eas sõita üle surnute mere. Ammon tasugu meile mõlemale meie tegude järgi – lõppude lõpuks päästsid sa surmast palju Ammoni preestreid.”

“Isis õnnistagu meid mõlemat,” lausus Auluski, uskumata ise lausutu jõusse, ning lisas mõttes: “Ja õgigu Seth koos deemonitega sinu pehkinud kondid kuskil hüljatud kõrbes!”

Aulus Mamilius puhus lambitule surnuks ning tundis samas, kuidas veidra kujuga nuga puudutas ta roideid. Jah, ei olnud mõtet vastu hakata, Methamon polnud rumal. Roomlane avas ukse ja piilunud välja, pidi – kas siis rõõmuks või meelehärmiks – tõdema, et aatriumis polnud hingelistki. Mõlemad mehed hiilisid tasahilju mööda varje ning seinasoppe väljapääsu poole, seal aga olnuks Methamoni tabamine juba võimatu – liiga palju valdas egiptlane kunste, kuidas eksitada kannult tagaajajad või võtta neilt elu enne, kui keegi midagi taibata suutnuks. Eks võinud ju Auluse poolpaljas väljanägemine bucellarius’i kahtlustama panna, kuid Methamonile ei oleks valmistanud erilist raskust paluda patriitsil end veel veidi saata… Ei, preester polnud rumal!

Nad liikusid aeglaselt, kui korraga astusid aatriumi kaks sõdurit, käes lambid ja üll varustus, vabas kämblas oda või mõõk. Nende kujud joonistusid selgesti heleda seina taustal; vesi impluuviumis sätendas kuldselt.

“Kes seal kõnnib, Mithra61 nimel? Vasta või sure!” Sõdurid lähenesid tõtlikult.

“Siiapoole!” hingeldas Aulus Mamilius erutusega ja tema hääles oli midagi, mis sundis Methamoni kuuletuma; preester kiirustas koos patriitsiga näidatud ukseni ning kui roomlane selle avas, astus egiptlane rutakalt sisse, tirides Aulust viimase hõredast juuksetutist kaasa.

Samas kõlas tärahtus, miski vihises lühidalt läbi õhu ja roksatas kõhredega segatud inimlihasse. Methamoni haare lõdvenes viivuks ja Aulus kasutas juhust, et end lahti rebida. Sellal kui patriits haaras seina äärest kustunud kandelaabri, vankus Ammoni preester uksest välja, selg ees, ning Aulus Mamilius nägi, kuidas Methamon üritas kõrist noolt välja tirida, taarudes helkivat nuga ees hoides dominus’e poole. Mehe silmist sähvis kustuv elujõud, rinnaesine oli verine, kuklast turritas vaskne nooleots, kuid Methamon oli tugev ja karastatud ning kohutav isegi surmavalt haavatuna ja temas pulbitses raev, kui ta, nool risti kaelast läbi, patriitsi poole tuigerdas. Roomlane tõstis kandelaabri pea kohale, valmistudes end kaitsma, ent viivitas enese ohtu seadmisega, oodates mürgi mõjumist.

“Gnaeus!” hüüdis Aulus taganedes. “Gnaeus Impavidus!”

Methamoni tabas raske hasta lend rindu, preester kukkus, kuid tõusis samas vigastamatult püsti. Kohe aga tuli hämarusest välkuv mõõgahoop ning sküüdi akinakes bastarni amatsooni käes lõikas läbi Methamoni põlvesooned; preester langes raskelt näoli, üritades siiski edasi roomata. Ent nüüd halvas mürk egiptlase tahte juba täielikult, mees viskles valukrampides maas, määrides mosaiikpõrandat verega, tema sõrmed avanesid ja sulgusid kramplikult rusikasse, ohvrinuga vedeles külma ning kirkana põrandal otse Methamoni kõrval, kuid tal polnud enam jõudu seda üles tõsta. Methamon, Ammoni sekti ülempreester, heitis meeletutes valuhoogudes hinge just sel hetkel, kui jõudis kohale Gnaeus Impavidus.

“Minema!” röögatas comes domesticorum siin-seal piiluvatele nägudele, keda lärm oli kohale meelitanud, ja orjad lahkusid kuulekas vaikuses. “Patroon?”

Latiin osutas sõnatult laibale, Gnaeus võttis maast oda ja keeras selle abil korjuse ümber – ta oli ettevaatlik mees ega riskinud asjatult, egiptlane võis ju surnut teeselda ja polnud kuigi tark saada surma või olgu, ainult haavata, omaenese hooletusest. “Valgust!”

Bucellarius tõstis lambi surnu nägu valgustama ning ehkki see oli lõua ja suu ümbert verine, tundis turske Impavidus ta sellegipoolest ära. “Methamon, patroon?”

Aulus Mamilius noogutas. “Ta oli sisse hiilinud, Gnaeus. Buktsellaarid ei olnud kained või olid hooletud, karista, keda vaja. Otsi surnu läbi – põhjalikult – nii suu, kaenlaalused kui ka persemulk ja mida leiad, too arhiivi. Üks asi veel…” Dominus võttis egiptuse ohvrinoa ja keeranud koolnu mantlihõlma tagasi, lõikas vöö küljest pauna, millest pimedas keegi aru ei saanud, mis see oli, ning pani kõrvale. “Kahekordista valvet, Gnaeus, hoolitse, et keegi üle müüri ei pääseks, ja otsige villa läbi – ta ei pruukinud siia üksi tulla.”

“Rooska kõigile!” urises Gnaeus ja pöördus kahe sõduri poole: “Mida te vahite, silmad pungis, arulagedad eeslid! Kaduge tagasi oma kohale, loodrid, kui ei taha, et carnifex teil naha seljast nülib! Ja pidage lõuad sellest, mida nägite!”

Sõdurid kohmasid midagi, ent tajudes asja tõsidust, läksid raskete rautatud sandaalide mürtsudes tagasi vestibulum’isse, ootama valve vahetust ning arutama veidra võõra laiba üle ja mõistatama, kuidas mees Aulus Mamiliuse villasse sattus.

“Mida teha laibaga, patroon?” küsis Gnaeus Impavidus. “Kas matan maha või viskan Rhodanusesse62?”

“Matta ei tohi, Gnaeus. Muidu ronivad kõik need kuradikummardajad tema laipa taga ajama ja tagasi Aegyptusse viima – muumiaks… Ei, Isise nimel, mul on parem nõu! Raiu korjus nii väikesteks tükkideks, kui saad, lase veskist läbi ning see, mis üle jääb, puista Rhodanusesse laiali, nõnda ei tea nad Methamoni kuidagi otsida ja tema Ka63 hävib ja kogu nende must maagia ei aita neid.” “Saab tehtud, patroon,” noogutas comes domesticorum.

“Oli väljas midagi kahtlast?”

“Ei. Vaid gladiaatorid on pidupäeva puhul linnas pummeldamas ja liiderdamas.”

“Hooletutele bucellarius’tele kakskümmend vitsahoopi!” lõikas Aulus Mamilius Gnaeuse jutu läbi. “Iga üleastumist karista, Gnaeus, iga tubli teo eest anna autasu. Ära rahaga koonerda.”

“Teen nii, nagu käsid, patroon.”

Gnaeus tervitas patriitsi sõjaväelaslikult ja eemaldus raskel sõdurisammul, näol teokas ilme. Aulus Mamilius pidas sellest turskest ja tugevast mehest lugu, temale võis alati loota, ta oli truu ja asjalik sõdur, kelle sõna maksis raudselt ka buktsellaaride seas, kellest mitte ükski ei suutnud talle vastu astuda ei rusikate ega mõõgaga, hoolimata sellest, et Gnaeusel hakkas täituma juba neljas aastakümme. Latiin oli enam kui kord veendunud Gnaeus Impaviduse ustavuses ja vapruses, sest need olid tihtipeale patrooni hapuvõitu olukorrast välja aidanud.

Aulus Mamilius Africanus Dives Amonius – viimast nime oli latiin arusaadavatel põhjustel vältinud – silmitses mõtlikult kõike, mis oli leitud Methamoni surnukeha juurest, ja mõlgutas kaunis morne mõtteid selle üle, et ilmselt polnud preester tulnud Arelatesse üksi ning võib-olla tuli tal tegemist teha veel mitme kättemaksuihas ammonlasega, kes olid iidse üriku nimel kõigeks valmis. Kahekordistati küll villa valvet, siin-seal luusisid valvekoerad, kuid Aulus Mamilius tundis end sellegipoolest ebakindlalt, isegi hoolimata kõrgest kivimüürist, mis piiras kõiki dominus’ele kuuluvaid hooneid. Ta tundis Ammoni sekti liiga hästi, et mitte teada – see kõik ei pruukinud üldse aidata, Methamon oli selle tõestuseks. Ilmselt oli aga Methamon parim omasuguste seas ja teised tema tasemeni ei küündinud, kuid siiski valdasid preestrid säherdusi kunste, millest tavalistel inimestel aimugi ei olnud, ja oligi hea, sest muidu poleks keegi Aegyptuses rahulikult maganud…

Latiin sõrmitses pikka kitsateralist ohvrinuga, mille kulla ja kalliskividega pide kujutas teineteise jälgis embuses deemone; talismane, kaitsejõuga sõrmuseid ja võrusid, vöötäit kulda, mitmesuguseid taskuid kahtlaste ollustega, mida roomlane targu uurima ei hakanudki, ja sitkest rauast punutud raudrüüd, mida preester oli laia rüü all kandnud – sellepärast ei teinudki sõduri odahoop talle suuremat häda. Dominus pidas lugu Methamoni tarkusest, sest see ei toetunud üksnes salajastele nõidustele, vaid ka inimlikule nutikusele, ning siitpeale otsustas ka Aulus hakata kandma oma ülerõivaste all turvistikku, sest kui too koolnud Aegyptuse preester oli kõnelnud tõtt (ja dominus ei kahelnud, et see nõnda oli), siis kulus turberõivas kindlasti ära – koos pika ja tugeva pistodaga. Ei maksnud jääda lootma üksnes müüri, sõdurite ja õnne peale, midagi tuli ka ise ette võtta. Patriits uskus end selleks ööks soovimatutest külalistest vabanenud olevat, aga mis sai edasi? Ta oli oma tütre pärast väljapressijatele kerge saak ega soovinud ka Mamilia Cerva elu muuta igavaks ja üksluiseks, eluks valgete müüride varjus, üksnes sõdurite selja taga. Mida ette võtta? Decimus Porcellus – kui see oli ta juba leidnud – oli kindlasti maruvihane talle legaadi laeval osaks saanud ülekohtu eest, ent palju aastaid oli sellest möödunud ning endine tsentuurio (Aulus Mamilius ei uskunud, et see mees oli enam sõjaväeteenistuses, pärast nende ühist ettevõtmist) oli kindlasti targem kui toona kuritegu sooritades. Seega tuli valmistuda vastu võtma hoolikalt planeeritud lööki ja dominus’e spioonid nuuskisid mööda Arelate caupona’sid64, lupanar’e, insulaid ja sadamaaguleid, leidmaks kas kiilaspäiseid Ammoni preestreid või Decimus Porcellust koos kaaslastega. Praegustel keerulistel aegadel polnud raske tülikatest võõrastest vabaneda; proletaarid ja muu rahvarämps märatses tänaval, röövis ja põletas – kõik läinuks lihtsalt kurjategijate süüks. Ent Aulus Mamilius ei saanud jääda lootma üksnes mõrvadele, sest liiga paljud teda taga otsinud inimesed teadsid tema pelgupaika Arelates, ja kuigi suure osa selle linna ametnikest oli patriits lihtsalt ära ostnud, ei saanud ta sellele kindel olla – keegi teine võis ju maksta rohkem või mõni, kes tundis end solvatuna, võis tõsta kaebusi, ajendatuna lootusest saada konfiskeerimise käigus osake Mamiliuse aaretest… Proskriptsioonide aeg näis jällegi käes olevat.

Roomlane rüüpas lahjendamata caecuba65 veini ning vandus sõduri kombel kaua, rõvedalt ja jumalavallatult. Liiga paljud teadsid temast liiga palju! Kui ühe korra said tema vaenlased kokku, võis seda juhtuda teisel või kolmandalgi korral ja see võis saada talle saatuslikuks, hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest, mida seni rakendanud oli. Mida ette võtta? Ta ei saanud ju ometigi kõik oma vaenlased üles otsida ja nad tappa – see võtnuks terve igaviku, läinud lõpmata kalliks ning sünnitanud omakorda uusi vaenlasi ja sellega oleks ring sulgunud. Kui keegi kaevanuks ta peale piisavalt kõrgele, ei oleks aidanud müür ega sõdurid, preetor oleks lihtsalt patriitsi sõjaväega põlvili surunud ning sellisel juhul oodanuks Aulus Mamiliust reeturi ja desertöörina rist või midagi veel hullemat – Flavius Aetius oli karm ning Valentinianus66 kuulas tema sõna, ühe suursuguse patriitsi surm ei tähendanud Rooma riigis suuremat midagi, õiguslikult andis kõike põhjendada… Ja dominus vandus taas. Lahendus oli ometigi olemas, roomlane teadis ja vihkas seda, sest kujutas selgelt ette, mida see tähendas. Ta pidi Arelatest lahkuma, see oli selge, salaja, teadmata suunas, teadmata kohta nii, et keegi teda otsida poleks osanud. Eemale prefektidest, preetoritest, imperaatori legaatidest, Decimus Porcellusest ja iseäranis Ammoni sektist. Kuid Decimus Porcellus oli Aulusele juba liiga lähedale jõudnud ning võis kõigele jälile saada, seega oli hädavajalik ta surmata ja kõik tema lähedased samuti. Õnneks oli tal pisut aega, ta teadis vaenlase tulekust ja sai selleks valmistuda, Gnaeus Impavidus pidas bucellarius’tega valvet ning vanal tsentuuriol olnuks üsna raske märkamatult villasse siseneda – mitte igaüks polnud nii osav kui preester Methamon.

Decimusega asju korda ajades ja põgenedes tuli tal kahjude osalisekski hüvitamiseks müüa villa, kaubalaod sadamas ja mida kõik veel; otsida ostjad, maksta kinni ametnikke, vedada oma raha ja väärtesemed märkamatult minema… Ja ta ei teadnudki veel, kuhu üldse põgeneda, olles kindel vaid ühes – mitte Aafrikasse, maale, kus Ammoni must sekt tegutses. Hea, et oli aega! Kui patriits pidanuks päevapealt põgenema, tulnuks tal kanda määratuid kahjusid. Aulus Mamilius sai oma külma vere kähku tagasi ning arutas kiiresti, ent kainelt olukorda. Villast võis lahti saada, eriti sel juhul, kui mõni tõusik selle luksuslikku sisustust nägi ja samuti maailma pilkude eest varjatult oma rikkust nautida soovis. See polnud ülearu raske ega võtnud palju aega. Üleliigsed laevad, kaubahoovid, kaup ise… Neistki oli lihtne soodsa hinnaga lahti saada, seega ei seganud liikuv ja liikumatu vara patriitsi kuigivõrd. Ent kõige tähtsam oli siiski küsimus: kuhu põgeneda? Selge see, et imperaatori pikkade käte haardest kaugemale, aga siiski, kuhu? Sest maailma näis olevat tabanud hullus – hunnid, alaanid67, vandaalid, goodid, heruulid68, frangid69, burgundid, kõik need neetud metslased liikusid sadade tuhandete kaupa ringi, nende hordid riisusid, tapsid, põletasid otsekui deemonid ja haritud maailm ei suutnud neid peatada. Kus olnuks nii hea koht, et leida varju nii mõrtsukatest barbarite kui ka saamahimulise Aetiuse eest?