Читать книгу Nii suur kala! - Tarmo Tuule - Страница 2

Naeru ja kilkeid on juulikuine heinamaa täis, kui lastekolmik joostes jõe poole kihutab.

“Rrrampima tulevad,” pomiseb põõsa all õngitsev vanamees nina alla ning jätkab elu näinud silmadega veepinna valvamist.

“Kas kala on? Kas näkkab?” hüüavad lapsed jooksu pealt.

“Mina püüan säinast,” vastab mees uhkelt, “ommigu üks võttis.”

Riided lendavad hoo pealt seljast ja sumaki! hüppab esimene kaldalt pommi. Karsummdi-summdi-summdi! murrab teine end vette. Plärtsti! kogeb kolmas kõhukat. Nii hea on kuumal suvepäeval voolavast veest jahutust otsida!

Veidi solberdanud, hiivavad ujujad ennast kaldale. Kes raputab end koera kombel, kes hüppab ühel jalal kõrvast vett välja, kes viskub käed-jalad laiali selili rohule.

Tulisoe päike kuivatab kiiresti ning juba on Mika, selle kõige pisema juures näha igavuse märke. “Mängiks peitust?” teeb ta ettepaneku.

Suuremad kaaslased, juba koolis käivad Kätlin ja Andrus, ei liiguta ega vasta. Oh kurja, kui mõnna on kümmetkonda aastat näinud konte päikese käes pleegitada!

“Kuulge, magamiskotid, tõmbaks särge!?” on äkki lasteaiapoisi näol uus elevus.

“Ei viitsi,” vastab Kätlin roidunult.

“Kui sina õnged tood,” lisab Andrus kavalalt.

“Ärge kuskile kaduge, ma olen kohe tagasi,” hüppab Mika püsti ning pistab liduma, nagu oleks tal konn püksis, või vähemalt sisalik.

“Nooorus on see torrmamise aig,” pobiseb eemal endiselt õngitsev vanamees.

Silmad kinni, päike paistab – tukk tuleb jõepervel lebavatel kaksikutel peale.

Ei tea, kaua nad juba põõnanud on, kui Andrus end otsekui vedrust istukile lööb: “Sajab! Riided!” Kätlin lendab püsti nagu herilinnust nõelatu ja pühib näolt piiskasid. Mika naerab käsi reitele lüües, sest on ju tema see, kes nokkmütsi vaikselt märjaks tegi ning selle peesitajate kohal kuivaks väänas!

“Sa sindrinahk!” ütleks sellisel puhul vanaema. Koolilapsed püüavad lasteaiapõnni kinni ja enne kui leebe kohtumõistmine alata saab, sõnab väike vang: “Palun laske mind vabaks, ma täidan ühe teie soovi,” ning viitab peaga kolme maas puhkava ridva poole.

Tüdruk sasib hellalt väikse venna pead ja Andrus teeb, nagu annaks litaka kõrvakiilu.

Kõige pisem kalamees on olnud tubli, täisvarustuses õngede kõrval on endine šašlõkianum vihmaussidega.

Igaüks leiab maast oma ridva ja tagumikud jõekaldal oma istumiskoha. Ussijupid sätitakse konksu otsa, ujukid poolteise-kahe meetri kõrgusele söödast ning üksteise järel sulpsatavad teravad püünised vette.

Vaikus.

Päike paistab, ei tuulehoogugi, kolm õngekorki, veepinnal löövad tantsu pisikesed kalad.

Põõsa alt kostab kriginat, nagu avataks õllepudelit, ja veidi aja pärast tikutoosi kraapimist, nagu süüdataks suitsu.

Vaikus.

Mika ei läbe enam oodata ning tõmbab õnge veest välja, võtab ussi sõrmede vahele, kontrollib sööda korrasoleku üle ja viskab taas vette, otse Kätlini ujuki kõrvale. Tüdruk mossitab vennakese poole tehtult ja tõmbab kulmu kunstlikult kipra.

Vaikus.

Liikumatute õngekorkide vahel siblivad siia-sinna maimud, mõni läheb ka vastu tamiili, korkigi. Kord hüppab väikseke veest välja, siis jälle tekitavad kalakesed otsekui ringmängus keeriseid.

Vaikus.

Kõige pisem mees kibeleb juba oma kohal ning hakkab lollitama, vedades õngeritva veepinna kohal nii, et kogu rakendus sõidab sellele järele. Ja siis! Ammust ajast tuttav võbin ridval, haakimine, ja kalake ongi poisikesel käes! Viidikas! Kui kala tuleb vähe, on ka väike viidikas suur haug.

Võidurõõmus nägu vaatab vanemate kaaslaste ja ka kaugele põõsa poole ning kui Mika pea kohal oleks jutumull, siis oleks selles just süttinud pirn! Ta tõmbab õngekorgi piiiiikalt allapoole ehk koolivihiku kõrgusele söödast ja viskab vette. Kohe hakkab korgike jõnksuma ning poisil pole teha muud kui teine viidikas konksust päästa.

“Nähh, mees, võta ämmber, mul läheb alles hiljem tarrvis,” ulatab ligi astunud säinapüüdja anuma.

Pool ämbrit vett täis, ning Mika päästab kalakesed tapva õhu käest päästvasse vanglavette.

Õng uuesti sisse, ja silmanurgast näeb ta, et ka kalastuskamraadid teevad targema eeskujul – ujuk madalamale, et pinnalt pisikest kala püüda.

Mikal näkib, tõste, aga kalake pääseb kõrgel lahti ja kukub vette tagasi.

Kätlinil veab keegi õnge vasakule viltu ning järsu tõmbe järel on ka temal esimene kala käes!

Andrus ei saa õngekorki veel püstiasendissegi, kui tuleb oma esmakalake välja sikutada!

Püügimuudatus on olnud edasiviiv, kõigil silmad säravad.

“Teeks võidu peale!” paneb pisim kalastaja ette.

“Olgu, aga kuidas me teame, kes juhib?” küsib Andrus.

“Loeme, udupea!” vastab õde, naeratab pingutatult laialt ning koputab vihmaussimullase nimetissõrmega enesele oimukohta.

Andrus tirib kohe välja suure viidika ja viskab ämbrisse sugulaste sekka. Õng sisse ja kohe ka teine.

Kätlin saab kätte järjekordse viidika ja kiire liigutusega päästab selle pange.

Mika – õng sisse, õng välja, viidikas!

Kätlini saagiks on viidikas.

“Mitu punkti ma saan, kui mul on korraga kaks kala?” küsib Andrus pisut uhkeltki. Tõepoolest, ühe pisikese konksu otsas viskleb kaks viidikapoissi või -tüdrukut!

“Null,” vastab Kätlin, kui on olnud tunnistajaks mõlema kalakese konksu otsast priiks rabelemisele.

Mika püütud viidikas on seekord konksu nii sügavale kurku ahminud, et täna oleks kasu just selliseks kiireks püügiks ette nähtud ilma kidata konksust ja ka konksupäästjast. Kalake saab veidi viga ning pisut verd voolab poisi sõrmele. Midagi pole teha – see on elu, tuleb ära kannatada ja harjuda, kui on soov kalapüügiga tegeleda.

Kätlin tõmbab viidika välja.

Andrus sikutab kaldale viidika.

Mika viidikas lendab hooga üle õla heinamaale.

Andrusel kukub kala vette tagasi.

Ai! Kätlinil jääb konks sõrme külge kinni.

“Pärast röstime või grillime või praeme või küpsetame,” laulab Mika oma peas seda laulu, mida vähesed teavad. Nagu ei tea paljud ka seda, et viidikas on väga hea rasvane söögikala.

Mika järgmine viidikas jääb konksu otsa sabapidi.