Читать книгу Ära armasta mind enam - Tea Lall - Страница 3

«Kargasin istuli ja vaatasin mobiilist kella. Kurat, ma olin jälle sisse maganud!»

Nii vist algab enamik romaanidest? Seekord ma ei pinguta, et oma looga eristuda, sest täpselt nii algas päev, mis keeras pahupidi mu lapsepõlve ning mõjutas ilmselt kogu mu ülejäänud elu. Ja alguse sai see kõigest ühest tühisest maksmata arvest.

Esimene tund hakkas kohe lõppema, kui kiiresti teen, jõuan teise tunni alguseks kohale.

Käisin vetsus, ajasin ühe käega pükse jalga, samal ajal teisega hambaid harjates. Viie minuti pärast astusin uksest välja ja keerasin ukse lukku. Postkastist turritasid välja reklaamlehed ja arved, kuid mul polnud aega neid ära võtta.

Jõudsingi teise tunni alguseks. Inglise keel. See polnud minu jaoks probleem, sain tunni ajal tasapisi ärgata.

«Kus sa esimese tunni ajal olid?» küsis Ülane, kui vahetund algas. Ülane, kujutate ette! No kes paneks oma lapsele nimeks Ülane? Põhimõtteliselt oli see ju täitsa ilus nimi, kuid eks temaga koolis selle nime pärast ikka noriti ka.

«Sisse magasin,» vastasin.

«Kontrolltöö oli ju,» tundis Ülane minu pärast muret. «Kui tahad, võin sind ise hommikuti äratada, helistan näiteks,» pakkus ta murelikult.

«No sa võid,» vastasin.

«Sul on mataga suht pekkis,» tuletas ta mulle meelde seda, mida teadsin niigi.

«Püüan järele vastata.»

Jätsin tüdruku sinnapaika ja suundusin poiste riietusruumi, et kehalise kasvatuse tunniks riided vahetada.

Ma vihkasin kehalise tundi! Olin väikest kasvu ning mingeid erilisi füüsilisi võimeid mul ei olnud, millega oleksin saanud hiilata. Tegin vastumeelselt kõik ära, mis nõuti, kuid spordi vastu puudus mul igasugune huvi. Mõni kippus minuga sellepärast norima. Kui ma jalgpalli mängides rohkem platsil seisin, kui jooksin, ajas see mõnel harja punaseks.

«Mis sa seisad seal nagu jobu, löö,» karjus mõni vahel. Aga ma seisin ikka või kui lõin, siis läks see tavaliselt nihu ja me kaotasime palli vastasmeeskonnale. Kindlasti olin üks neist, kes võis vabalt omaväravaid lüüa, ilma et sellepärast mingeid erilisi süümekaid tunneks. Mul oli suva, mida nad minust arvasid. Sport polnud lihtsalt minu jaoks.

Mulle meeldis hoopis loodust vaadelda ja seda pildistada. Kui kool lõppes, võtsin tavaliselt fotoka ja läksin metsa kondama. Võisin tundide viisi vahtida sipelgapesas toimuvat või jälgida tormipilvede arengut. Mulle lihtsalt meeldis metsas. Ma ei tundnud seal kunagi hirmu. Pigem oli mul hirm inimeste ees. Ma ei usaldanud inimesi, metsa aga küll.

Mõnikord jõudsin koju alles hilja õhtul, kui kõht näljast korisedes meelde tuletas, et ma pole terve päeva midagi söönud. Mu söögiisu oli üsna niru ja tavaliselt unustasin söömise terveks päevaks päris ära. Noh, koolis muidugi sõin, mõnikord, aga olin söögi suhtes valiv ja mul lihtsalt polnud kunagi õiget isu. Kodus ma ise endale süüa teha ei viitsinud, ei osanud ka. Näksisin niisama seda, mis kapis oli, või kui kapp tühjaks sai, läksin poodi ja ostsin midagi mõttetut. Ühesõnaga, mul polnud erilist isu ja ma ei raatsinud korraliku söögi peale raha kulutada.

Eelmisel kuul olin ema antud söögirahast suutnud nii palju alles jätta, et sain endale hoopis kaamerasse võimsama mälukaardi osta.

Mõnikord tuli vanaema meile ja kui mind nägi, hakkas halama, kui kõhn ja kahvatu ma olen. Siis helistas ta emale või isale ning kurtis ja nuttis natuke, seejärel kogus end ja kukkus vaaritama, lootes ilmselt, et võtan nüüd hoobilt mitu kilo juurde. Aga seda ei juhtunud. Tema söögid olid head, aga ma nokkisin ikka vähe nagu alati. Kui vanaema ära läks, oli mul külmkapp toitu täis ja lõpuks sai Riksu selle kõik endale. Riksu oli meie koer, taks, kes vastupidi minule oli priskem, kui loomaarsti arvates oleks olla tohtinud. Ja ta oli vanaema roogade tulihingeline fänn. Vanaema seda muidugi ei teadnud, aga eks ta vast aimas, sest kui ta järgmine kord tuli ja tühja külmkappi vaatas, heitis ta kahtlustava pilgu koerale ja pomises: «Küll sina ikka kosud …»

Mul oli ka kaks kassi, Täpp ja Triip. Täpp oli musta-valge laiguline ja Triip hallitriibuline. Nad vihkasid teineteist. Kumbki pesitses oma toas, aga kui nad teel toidukausside juurde vahel kohtusid, läksid alati kaklema. Lihtsalt esik, kust tuli kööki jõudmiseks läbi minna, oli nende jaoks liiga kitsas. Triip magas tavaliselt minu toas ja Täpp emaisa magamistoas. Seda, et kumbki oleks teise valdustesse kondama läinud, ei juhtunud. Nad hoidsid distantsi. Söögikausid olid neil kõrvuti ja seal pidid nad teineteise lähedust taluma, aga sedagi tegid nad vastastikku susisedes ja sisisedes. Kui kõht täis, kadus kumbki jälle oma tsooni.

Ma vaatasin vahel neid ja imestasin, kuidas nad niimoodi elada said, aga said. Nii juba kuus aastat.

Liivakastid olid neil eraldi. Triibul oli komme, et kui ta oma kasti kakas, ta sinna enam ei läinud ning järgmised hädad käis tegi ta Täpi kasti. Täppi see imekombel ei seganud. Ma ei olnud väga usin liivavahetaja, sest see oli tüütu töö. Kui kastid väga hullusti haisema hakkasid, kasisin vastumeelselt ära, aga vahel lükkasin need vanni alla ja panin vannitoa ukse kinni, et hais tuppa ei pääseks. Kui siis kummalgi neist häda tuli, tegi ta ukse taga lärmi, nii et lasin ta vannituppa ja naersin, kui ta püüdis vanni alla kasti ronida, sest seal oli vähe ruumi ja kass surus end üsna lapikuks, et oma häda seal kuidagimoodi ära teha. Lõpuks hakkas mul neist kahju ja ma olin sunnitud liivavahetamise töö ette võtma. Ja alati oli nii, et Triibu kastis oli üks junn, aga Täpi kast oli junne täis.

Pärast tunde läksin otse koju. Maja oli külm ja ma pidin ahju kütma. See oli jube tüütu. Vahel ma ei viitsinudki, ronisin õhtul teki alla ja jätsin riided selga. Nii oli hea hommikul kohe kooli minna, ei pidanud riiete selgapanekule aega raiskama ja sain mõne minuti kauem tukastada. Teksastega oli muidugi nõme magada, sest need olid jalas vastikud, aga kui ma juba unne vajusin, ei häirinud mind enam miski. Vabalt võinuks ka kummikud jalga jääda, aga seda ma muidugi ei teinud, et oleksin kummikutega magama läinud. Nii laisk ma ka ei olnud.

Õhtul helistas ema ja küsis, kas ma söönud olen ja kuidas mul läheb. Siis mulle meenuski, et ma polnud jälle midagi päeva jooksul hamba alla saanud. Koolis oli kalasupp ja seda ma ei võta suu sissegi. Valetasin, et kõht on täis.

«Kas kõik on kodus korras?» küsis ema.

«Ikka,» vastasin. «Millal te tulete?»

«Järgmisel reedel,» ütles ema. «Kahjuks varem ei saa. Kuidas sul rahaga on?» tundis ta muret.

«Saan hakkama,» vastasin. «Täna tuli mitu arvet ka.»

«Las need olla, ma tulen ja ise vaatan.»

Ema uuris, kuidas mul koolis on, ja ma ei osanud talle eriti midagi öelda, sellepärast ütlesin, et kõik on hästi. Ütlesime tsau ja ta lõpetas kõne.

Kui ma telefoni käest panin, tundsin äkki, kui vaikne kõik on. Õues oli pime ja ma polnud viitsinud kardinaid ette tõmmata, ent nüüd hakkasid millegipärast tühjad mustad aknaaugud mind häirima. Ja see vaikus, täielik hääletus ning mu enda vere kohin kõrvades. Vastik.

Rebisin kiiresti rulood alla ja panin teleka käima. Pagan, Viasat oli vist jälle maksmata jäänud, sest Viasati kanaleid miskipärast ei olnud, sain vaadata vaid Eesti omi, kuid need mind väga ei huvitanud. Kui õigesti mäletasin, pidi isa Viasati ära maksma, kuid tundus, et ta polnud seda miskipärast teinud. Proovisin isale helistada, aga telefon oli väljas. Mul ei jäänud muud üle, kui internetis surfata, et igavus ja vaikus päris ära ei tapaks. Kassidest polnud ka mingit seltsi, sest nad konutasid kumbki oma tsoonis, julgemata sealt välja tulla, sest kunagi ju ei teadnud, millal teine on otsustanud sööma või oma kasti peale minna. Riksu magas elutoas laua all.

Õppisin ära ja lugesin veel natuke raamatut. Riksuga tuli väljas käia, aga ma lükkasin seda edasi, sest ei viitsinud soojast toast õue vihma kätte minna. Lõpuks, kui ma kella vaatasin, oli viimane aeg see asi ära teha, sest käes oli südaöö. Kirusin ennast, et olin niimoodi jorutanud selle minekuga. Nii ei saa ma jälle hommikul üles, mõtlesin. Tundus, et ka Riksu ei taha väga soojast toast õue minna. Ta venitas end esikus, sirutas ühte oma jupikest taksijalga, siis teist ja vaatas mulle uniselt otsa, nagu tahaks küsida, kas tõesti peab sinna minema.

Tegin ukse lahti ja lükkasin teda kergelt jalaga tagumikust. Vastu lõi külm ja niiske tuul. Väristasin õlgu. Riksu astus vastumeelselt üle ukseläve välja ja mina sama vastumeelselt tema järel. Midagi polnud parata, Riksu tuli ära pissitada, muidu oleks ta ilmselt mu öösel üles ajanud ja välja tahtnud ja see oleks olnud veel hullem.

Meie väike linn oli mattunud uduvihma ja pimedusse. Kollased tänavalaternad tasakaalustasid sügisest kõledust ja mõjusid kuidagi turvaliselt. Riksu lonkis ühe heki äärest teiseni ja tõstis laisalt jalga, justkui tahtes sellega mulle heameelt teha, et näe, ma pissin ära, kui sa nii väga tahad, ja siis võime tuppa tagasi minna. Mulle tuli naer peale. Ma ei kujuta ette, kui mul Riksut ei oleks. Siis oleksin vist juba hulluks läinud.

Riksul häda tehtud, läksime kiiresti tuppa tagasi. Taksil olid jalad justkui vahepeal pikemaks kasvanud, nii kiiresti polnud ma teda sibamas näinudki.

Järgmisel hommikul ärkasin telefonihelina peale. Ülane helistaski. Ma ei saanud unisena kohe arugi, mis värk on. Alles tüdruku häält kuuldes meenus, et ta oli lubanud mind hommikul üles ajada.

Ta ütles: «Kell on seitse, tõuse üles!» ja katkestas kõne.

Ajasin end voodis istukile. Tuba oli maha jahtunud ja vastikult külm oli. Kuna mul polnud aega hommikul kütta, jahtus maja õhtuks päris maha, eriti sellise tuulega. Õhtul hakkas kogu kütmise jama jälle otsast peale. Muidugi olin sellega küll juba harjunud, aga ikkagi oli see tüütu.

Ajasin riided selga. Tänu Ülasele olin ärganud nii vara, et aega jäi isegi puud tuppa valmis tuua ja Riksuga õues üks korralik tiir teha. Küll oli väljas vastik ilm! Ei ole midagi vastikumat, kui unisena tuulisesse ja pimedasse varahommikusse astuda! Ma vihkasin seda tunnet! Kiskusin jope krae rohkem üles ja kirusin ennast, et polnud märganud mütsi pähe tõmmata. Ka jope kapuuts oli kusagile kadunud. Osadel meie klassi poistel oli komme garderoobis kapuutse jope küljest trukkidest lahti tõmmata ja ma ei viitsinud seda jälle pärast garderoobist taga otsida. Nii käisingi ilma kapuutsita.

Nüüd üritas tuul mu kõrvu pea küljest lahti rebida ja vihm kastis pea märjaks. Õnneks sai koer oma hädad ruttu tehtud ja me jooksime koju tagasi. Ma ei tahtnud mõeldagi, et pean varsti jälle välja tulema ja kooli poole astuma hakkama, läbi selle vastiku tuule ja vihma. Hea meelega oleksin end hoopis uuesti voodis kerra tõmmanud ja edasi maganud. Aga mul polnud pääsu. Lasin fööniga pea kuivaks, võtsin koti ja astusin vastumeelselt uksest välja.