Читать книгу Katki - Tea Lall - Страница 6

JÄRGMISEL PÄEVAL OLI ILM UDUNE, TAEVAS HALL JA SADAS PEENIKEST vihma. Sügise jahe käsi oli kõik oma pihku haaranud – ilma ja inimesed. Ka Ragne. Pea tuikas valutada ja meel oli nukker. Ta oli hommikul Jette kooli viinud ja jõi kodus juba kolmandat tassi kohvi, et pea pisut selgemaks saada, kuid loodetud kergendust ei tulnud. Muremõtted tiirlesid valutavas peas. Päike tema sees oli juba halli pilve taha peitu pugenud ja peagi hakkasid silmad ka vihmapisaraid valama.

Ta istus kohvitassiga majatrepil. Pea kohal rippus vett täis pilvemass. Pooleldi raagus puude mustendavad võrad olid kui skeletid. Kõik oli kahvatu ja igav, nii värvitu, närtsinud ja kaduv, et tõi vägisi pisarad silma. Ragne oli olnud viimasel ajal nukrameelne ja rõõmutu, ei suutnud enam elu nautida ning rändas mõtetes aina sagedamini tagasi minevikku, tajumata oleviku võlu ja elamise imelist mustrit, justkui jäänuks kõik ilus ja hea, värvikirev ja hell kaugusse, aastate taha. Kogu maailma mure ja valu oli justkui tema kanda antud ja selle maailmavalu talumatu raskus surus teda maadligi ning tekitas enesehaletsust, millest sündinud kibedad pisarad panid kurgu kipitama. Ta vaatas oma hoolikalt aastatega rajatud aeda. Elupuud, mis olid istutades imepisikesed olnud, olid kõrgeks kasvanud, väikestest habrastest põõsastest tõelised tihnikud vormunud. Kogu see aastatepikkune töö oli teeninud eesmärki – kasvatada nende kodu ja vaikse tupiktänava vahele kõrge müür. Kas võis ta aeda rajama hakates aimata, et see müür ulatub varsti ka nende endi eludesse, kõrgudes „meie” ja „nende” vahel ning lõpuks ka „meie” ja „meie” vahel. Meie siinpool päriselu, nemad sealpool, tema siin, mina seal … Ja puude kasvades jäi ka päike aina enam sinnapoole, kus „meid” ei olnud.

Telefon helises. See oli Marit. Ragne köhatas korraks, enne kui kõne vastu võttis.

„Tere! Kas meie kohtumine kell neli on endiselt jõus?” küsis reibas hääl.

„Jaa, ikka,” vastas Ragne, hääl nutust kore.

„Kas kõik on ikka korras?” päris murelikuks muutunud hääl teisel pool.

„Jaa, korras,” vastas Ragne.

„Selge, näeme siis!”

Marit oli hämmastav inimene – alati heatujuline ja rõõmus, täis elujõudu ja energiat. Tema elurõõm nakatas. Isegi äsjane pisike tühine kõne oli Ragne veidi maha rahustanud. Ta tõusis trepilt, pühkis silmad kuivaks ja läks tuppa. Maja oli vaikne ja kodu lõhn tundus ühtäkki võõras. „Nagu polekski siin elu,” mõtles Ragne. Ta otsis kapist välja vanad märkmikud. Neid oli terve virn: väikesed pruunide, siniste ja valgete kaantega kulunud ruudulised märkmikud. Neis päevikutes oli kirjas tema elu alates kuueteistkümnendast eluaastast kuni kolmekümnendani. Kõik mõtted ja tunded. Viha, armastus, solvumised, andestamised. Ja lahkumised. Lõplikud ja igavikulised. Põletatud sillad ja pikast paigaltammumisest poriseks muutunud ristteed. Need teed olid toonud ta siia, kus ta praegu oli – eikuhugi. Või pigem ringiga tagasi algusse, ning talle tundus, et kuigi rohkem kui pool elu on elatud, ei tea ta endiselt, kuidas edasi minna. Kas alustada samast teeotsast või pöörata paremale, vasakule?

Ta oli aastaid peljanud neid märkmikke lugeda, sest kartis, et vana valu tuleb tagasi ja teeb tema sees endale uuesti pesa. Valusid oli ju niigi, milleks neid juurde lugeda? Ragne oli paljugi jõudnud unustada või sundinud end unustama. Kuid täna hommikul ärgates tundis ta, et on aeg mõned väga vanad valud üle vaadata. Vaadata, kas aeg on neid kirjasõnaks vormitud tundeid tuimestanud või ongi nad tänaseks juba tühipaljad sõnad koltunud paberil. Tema elu võrrand, mida ta oli pikki aastaid püüdnud lahendada, ei olnud lahendust leidnud. X-i väärtus oli endiselt leidmata. Kusagil pidi olema sellesse võrrandisse viga sisse lipsanud. Aga kust oli viga sisse tulnud, ja millal?

Ta sirvis märkmikke – kokku oli neid neliteist – ja tõstis kõrvale kooliaegsed, varases nooruses kirjutatud. Nendes oli üks suuremat sorti segu teismelise hinge tohuvabohust, millest tagantjärele oli kohati raske, et mitte öelda võimatu aru saada. Siiski – oma lapsepõlve oli ta enda jaoks selgeks mõelnud. Selleks oli kulunud aastaid. Teda olid püüdnud neis selguseotsinguis aidata psühholoogid ja psühhiaatrid, sõbrad, ka mõned mehed. Kuid kõik lõppes justkui paigaltammumisega. Alles aeg, pikad aastad, ja ka emaks olemine tõid teda iseendale lähemale, aitasid mõista, miks oli tema elu selline nagu ta oli, miks oli tema ise selline nagu oli. Ambitsioonideta, madala enesehinnanguga, eraklik ja nukrameelne. Ta ei usaldanud inimesi, aga mingil veidral moel armastas ta neid siiski. Eemalt tundusid nad toredad, kuid lähedale ta endale kedagi naljalt ei lasknud. Võib öelda, et Ragne armastas inimesi, keda ta ei tundnud. Enamik inimesi, kellega ta põgusalt kaupluses, raamatukogus või kusagil mujal kokku puutus, tundusid heatahtlikud ja toredad. Aga ta kartis nendega lähemalt tuttavaks saada, inimesi endale ligi lasta. Niipea, kui keegi temaga tutvust teha tahtis, tõmbus ta eemale, nähtamatu joone taha. Aastaid tagasi oli ta olnud hea suhtleja, seltskondlik ja lõbus. Tal polnud mingit probleemi leida uusi tuttavaid. Kuid mida aeg edasi, seda keerulisem oli suhelda. Ragne tundis, et ei sobitu enam inimeste, seltskondade ega isegi oma sõpradega. Ta oli justkui teises dimensioonis. Jutud, mis teda varem olid huvitanud, tundusid nüüd igavad. Ta ei osanud neis kaasa rääkida. Ja kui vahel midagi ütleski, tekkisid vastuolud, sest näis, et ka teised ei mõistnud enam teda, ei osanud tema keelt ega saanud aru tema mõtetest. Ta oli nagu kusagil ära, eemal, ära enesest ja ära kõigist. Nii kaotas ta vähehaaval oma sõbrad.

Tema sees oli alati mingi kummaline ärevus, ta polnud osanud leida rahu eneses ja enesega. Kui keegi väitis end eluga rahul olevat, tundus see võõras ja võlts ning pani teda taas sügavalt iseendasse vaatama. Jälle oli ta erand, kes pidi tunnistama, et mingit rahulolu polnud saabunud. Ikka veel oli kõik sama sassis ja segane nagu siis, kui ta teismeline oli. Mõnikord vaadati teda kaastundlikult, kuid Ragne ei vajanud kaastunnet. Rahulolematus ja rahutus olid tema elu loomulik osa. See oli kui kaaluta olek, kus teised su ümber seisavad, kuid sina hõljud ringi, suutmata jalgu maha panna. Teda tegid ärevaks asjad, mida teised ei märganudki, kuid mis temal teravdas kõik meeled, tuues valusa teadmise, kui kaduv kõik siin ilmas on.

Näiteks vahel mõnd kaugel haukuvat koera pimeduses kuulates mõtiskles ta selle üle, et ta mitte kunagi ei saa teada, miks see koer seal kaugel haugub, kas nägi kassi või mõnda inimest, kes ei olnud oodatud …

Ragnele meeldis puude sahin tuules, mis justkui sosistas tundmatuid sõnu, öine tähistaevas, liiklusmüra akna taga. Ja ta kartis muusikat. Jah, Ragne üks veidramaid eripärasid oli see, et ta ei suutnud muusikat kuulata. Muusika oli liiga aus. Muusika kiskus hinge katki. Olgu tema noorusaegne kaheksakümnendate disko või eilne hitt – kõik need tegid haiget. Ainult mõnikord, kui ta sõitis autoga või kui teda valdasid kummalised tunded ja igatsus millegi tundmatu, kauge ja ehk isegi olematu järele, kuulas ta muusikat, juba ette teades, et see lõpeb kirbe igatsuse ja enesehaletsusega. Ühesõnaga, muusikat kuulas ta siis, kui tal oli vajadus endale haiget teha, ja see toimis sajaprotsendiliselt. Valu muutus tugevamaks, vahel lausa talumatuks, ja võttis mitu päeva, enne kui ta jälle endiseks sai. Klassikalist muusikat ei kuulanud Ragne kunagi. Ta ei mõistnud seda. Oleks tahtnud, aga ei mõistnud. Klassikaline muusika oli liiga kauge, liiga ilus, liiga puhas ja väärikas. See ei sobinud kuidagi temaga kokku. Tema hinges mässav rahutus ja ärevus põrkusid klirinal klassikalise muusika puhasselgete nootidega, tekitamata meeleolu, milleks ta oli valmistunud. Aeg-ajalt ta proovis uuesti, kuid midagi ei muutunud. See muusika oli kõrge, tema ise aga selle ees madal ja pisike.

Mida vanemaks Ragne sai, seda sagedamini mõtles ta minevikule, lapsepõlvele. Lapsepõlv on kõige olulisem aeg meie elus. Kõik seal kogetu teeb meist need, kes me hiljem oleme. Ei pea kasvama peksu all ega kannatama nälga, et saada heaks inimeseks, ja ka vastupidi. Need on haprad seosed, mis meid ennast loovad. Kõige tähtsam lapse elus on ema. Lapsest, keda ema pidevalt kritiseerib, saab suurim enesekriitik. Ema on see, kes ehitab sinust selle inimese, kes sa täiskasvanuks saades oled. Mõnele emale on see aga liiga raske koorem, võimatu missioon. On ääretult kurb, kui ema aastaid hiljem ütleb pettunult, et sinust ei ole mitte midagi saanud. Miks, küsid endalt, miks minust ei ole midagi saanud?

Ragne mõtles tihti oma emale. Ja muidugi isale – ainsale, kes teda toetas ja julgustas. Ja kes alati andestas. Ragnel oli pealtnäha justkui kõik olemas: puhas ja kena kodu, vanemad, kes teenisid palgatöö kõrvalt lisaraha, tal olid ilusad riided ja oma tuba, kuid midagi jäi ometi puudu. Armastus oli olemas, kuid ei olnud turvalist teadmist, et võid sügavas kurbuses käed ema kaela ümber panna ja sealt lohutust leida. Vahel, kui Ragne seda teha tahtis, lükkas ema ta kõrvale: „Ära sega, näed ju, et ma pesen pesu.”

Siis puges ta tavaliselt isale sülle, isa rääkis mõne naljaloo ja hea tuju oligi tagasi. Nüüd, kui vahel oli raske, oleks ta väga tahtnud pea jälle isa sülle panna ja tema lohutavaid naljalugusid kuulata. Aga see ei olnud endisel moel enam võimalik. Kui igatsus liiga suureks muutus ja küsimused üle pea kasvasid ning vastuseid ei olnud, sõitis ta isa juurde. Nii nagu isa, armastas ka Ragne autoga sõita. Sõites oli ta vaba. Ta nägi oma maad ja inimesi, kes sellel maal elasid. Nii, ühest paigast teise sõites, moodustus neist põgusatest hetkedest pikapeale tervik, nagu panoraamfoto sellest maast ja nendest inimestest. Hetk, mida ta akna taga nägi, võis salvestuda mällu pikkadeks aastateks, ja vahel jutustas üks pilt rohkem kui sõnad. Ta nägi viivuks viletsaid ja väeteid, rikkaid ja julgeid, tagasihoidlikke ja auahneid. Nägi inimesi kõndimas maantee ääres, selg kühmus, samm vaevaline. Nägi reipaid ja uljaid, püstipäi tormajaid, vanu ja maadligi minejaid. Ja ta mõtles: kes olen mina nende seas? Millisena paistan mina möödujaile?

Isa oli kaugel. Ragne ei teadnud, kas niisugune määratlus on üldse kohane. Mis on kauge? Kui kaugel on kauge? Või kui lähedal on lähedal? Võimalik, et ta oli siiski üsna lähedal. Sest tegelikult oli isa temaga kõikjal kaasas.

Olgu sellega kuidas on, aga sõit isa juurde polnud väga pikk, nii seitsmekümne kilomeetri ümber.

Selle aja jooksul, mis kulus isa juurde sõiduks, jõudis ta mõtiskleda elu, maa ja universumi üle, ka surma üle. Mõnikord valdas teda kurbus, teinekord õnnetunne. Ta imetles Eestimaad, mis tundus vahel trööstitu ja hall, kitsas ja ahistav, aga kui siis järgmise kurvi taga ilmusid ta ette laiuvad metsad, haritud põllud, mis ulatusid silmapiiristki kaugemale, mõistis ta, et see oli tema maa, tema kodu, kust ära minna lihtsalt polnud võimalik.

Mida lähemale ta isale jõudis, seda nukramaks muutus. Ta ei mõistnud ikka veel, miks pidi ta isaga kohtumiseks minema just sinna ja mitte mujale …

Ragne tundis seda teed juba hästi ja teadis, et viimase metsatuka tagant ilmub kohe-kohe nähtavale kirikutorn ning taamal rohekashall, järveniiskest udust kõrguv võimas põlispuudesalu nagu müür. Seal oligi isa, nende puude all, järve kaldal. Ta oli olnud seal juba kakskümmend kolm aastat, aga Ragne ei olnud ikka veel sellega leppinud. Samas oli surnuaed imeline paik. Seal oli seletamatu rahu, kõik keerulisena näivad olukorrad selginesid iseenesest. Seal tajus ta, kui tähtsusetud, kui maised ja kaduvad olid tema mured. Nii nagu tema isegi. Kas seal oligi see ÄRA, mida ta terve elu otsinud oli? Ragne istus isa kohale murule. Ta tajus isa lähedust ja kohalolu, samas mõistes, kui kaugel ta temast tegelikult oli. Võiks öelda, et valgusaastate kaugusel, kuid tegelikult ka siinsamas, südames …

Ragne esitas vahel küsimusi, vastust saamata. Ta teadis, et isa kuuleb, lihtsalt mõnikord tulevad vastused hiljem. Isa haual istudes ei olnud ajal tähtsust.

Enne kitsukesest jalgväravast väljumist vaatas Ragne tavaliselt mitu korda tagasi. Värava taga algas uuesti aeg. Seal teadis ta, et ei saa jääda. Veel mitte. Veel ei olnud see tema koht, veel ei olnud tema aeg. Veel ei pea minu laps tulema siia, kui tahab mulle külla tulla, mõtles ta.

Kui isa elas, saatis Ragne teda alati pilguga, kui isa oli tal külas käinud ja koju hakkas sõitma. Ta teadis, kui haige isa oli. Justkui lootes, et saab teda niimoodi päästa, jälgis ta oma neljanda korruse korteri aknast silmadega oma isa autosse istumas ja majade vahelt maanteele keeramas, jälgis, kuidas tema sinise kabiiniga veoauto eemal künka taha kadus, ja soovis, et võiks seda veel palju aastaid teha. Sellest oli saanud Ragnele rituaal: saata isa pilguga aknast nii kaugele, kui silm ulatus. Keegi ei teadnud sellest, see oli tema saladus. Tal oli alati hirm, et ei näe oma isa enam kunagi. Sellepärast soovis ta aknal, et tema pilk isa kaitseks ja hoiaks. „Kas nüüd saadad sina mind pilguga, kui ma su juurest lähen?” mõtles ta sageli, kui surnuaia väravast välja astus.

PÕHIKOOLIS KÄIES OLI RAGNE VÄGA UJE, ÜLEMÄÄRA KÕHN, HAIGLASELT kahvatu, halva isu ja lisaks ka hapra närvikavaga. Tema ema püüdis neid omadusi välja juurida, tuletades talle alatasa meelde, kui nõrk ta on, kui saamatu, arg, halva rühi ja pika taibuga, kui kohmakalt ta kõnnib. Etteheiteid oli palju. Ragne tundis, et ta ei tee kunagi midagi õigesti, nii, nagu emale oleks meeldinud. Ta ei haaranud lennult, oli liiga aeglane. Teda võrreldi pidevalt temast tublimatega ning heideti ette, et ta pole samasugune kui nemad. Need teised olid julged, sõnakad, osavad ja taibukad. Vahel ta soovis, et polekski kunagi sündinud, sest liiga keeruline tundus elu, millesse ta enda tahtest sõltumata oli potsatanud. Ta püüdis muutuda. Sadu kordi tõotas ta endale, et hakkab julgeks ja tarmukaks, kuid ema valusate märkuste all ei tulnud sellest midagi välja. Ta ei julgenud julgeda. Ja isal polnud piisavalt sõnaõigust. Kui ta püüdiski tütre kaitseks mõnikord välja astuda, sai ta emalt sellise sõnavalingu, et uppus selle alla ja jäi tummaks.

Suur osa Ragne lapsepõlvesuvedest möödus vanavanemate juures. Vanaema ja vanaisa elasid metsa sees, naabertalud olid kaugel ega paistnud nende õuele. Neil olid loomad ning suur põld. Vanaema oli närviline ja tõre, sest tal oli alati kiire. Ta oli kas laudas, heinamaal või kartulipõllul. Mõnikord tegi ta väikese lõunauinaku. Kui tunnine tukastus läbi sai, kargas ta püsti, torkas kalossid jalga ja kiirustas taas poolelijäänud tööde juurde. Tundus, et lapselapsed teda väga ei rõõmustanud, nad pigem segasid ja lõhkusid harjumuspärast tööelu. Kui Ragne pere maale sõitis, ootas neid esimese asjana tubade koristamine, sest need olid enamasti segamini ja tolmu täis, kuna Ragne linnakodu oli tänu ema puhtusearmastusele alati laitmatult korras. Tagantjärele mõistis Ragne, et tubasteks töödeks ei olnud vanaemal lihtsalt aega.

Vanaisa võttis elu tunduvalt vabamalt. Sel ajal, kui vanaema lehmi lüpsis või põldu rohis, nokitses tema oma pisikeses tööruumis mingit metallitööd teha. Ega keegi kunagi päris täpselt teadnud, mida ta seal õigupoolest teeb. Ta oli osav, oskas meisterdada kõike sikuskatest kuni püstoliteni välja. Nokitsemise kõrvale trimpas ta portveini, mida peitis hoolikalt, et vanaema pudeleid käest ära ei võtaks. Tossav pabeross rippus tal pidevalt huule küljes. Kui Ragne vanemaks sai, kutsus vanaisa teda enda seltsi ja pakkus veini. Tüdruk oli siis vast viieteistkümneaastane, mitte rohkem. Tavaliselt oli vanaisa juba parasjagu vintis ja tahtis juttu ajada, ning kedagi peale Ragne polnud käepärast, sest kõik tegid tööd. Kui ta päris purju jäi, siis tukkus ta oma tööruumis kušetil istudes, suits näpu vahel. Enne ta tavaliselt ka nuttis natuke, kuna juues muutus ta väga härdameelseks. Siis jagas ta lastelastele raha ja kommi. Vanaema oli kitsim, tema oma rahakotti laste ees naljalt ei avanud.

Tol ajal oli kõik teisiti kui praegu. Lambad ja kanad kondasid vabalt ringi ja kogu õu oli nende pabulaid ja lärakaid täis. Seetõttu ei armastanud Ragne paljajalu käia. Vahel nägi ta, kuidas vanaema paljajalu käimisest mustaks paakunud jalgadega kanasita sisse astus, ise seda märkamata, ja pärast nendesamade jalgadega tuppa tatsas, ning tal tõusid vastikusest juuksed turri. Laut oli maja lähedal ja suvel hoiti uksi-aknaid palavuse pärast lahti, nii et tuba oli kogu aeg paksult kärbseid täis. Vanaisa tegi oma igapäevast lõunauinakut, kärbsepiits käes, äsades poolunes kõigile, kes tema peal maandusid. Et tüütute kärbeste surm raudkindel oleks, rullis vanaema omalt poolt vaese putuka veel näppude vahel laiaks. Ragnel jooksid praegugi külmavärinad üle selja, kui ta sellele mõtles. Võib-olla olidki just need pildid saanud määravaks, miks ta ise koguni mõnevõrra pedantselt puhtust armastas ja putukaid vihkas. Tema kodus ei olnud kohta mitte ühelegi kärbsele, ning ta ei jätnud õnnetu tuppasattunu jälitamist enne, kui oli ta hävitanud. Kooli ajal nokkisid sõbrad teda aeg-ajalt tema korralikkuse pärast. Hiljem ütles ta ise naljatamisi, et ta pole saanud karjääri teha, kuna on kogu aeg koristamisega liiga hõivatud olnud.

Vanaema naabertalus, metsade ja heinamaade taga, elas naabritüdruk Helle, kes oli Ragnest paar aastat vanem ja täiskasvanum. Helle ei mänginud nukkudega, temale meeldisid rohkem poiste mängud, sest tal oli kaks vanemat venda. Hellega oli põnev vana pärnapuu otsas turnida, kus oli aastaid tagasi sisse lõigatud armutõotus, heinaküüni onni ehitada ja seal salaja raamatut „Avameelselt abielust” lugeda. Ega Ragne täpselt aru ei saanud, millest seal räägiti, aga põnev tundus ikkagi, võib-olla just sellepärast, et see raamat oli lastele keelatud ja Helle oli selle ema kapist pihta pannud.

Kui Ragne tahtis Helle juurde minna, palus ta, et vanaema teda saadaks, kuna Ragne pelgas metsa. Tavaliselt vanaema saatiski, kuid ühel heal päeval ütles: „Sa oled juba nii suur tüdruk, et võid üksi minna. Kui kaua ma sinu arvates veel sind saatma peaks?”

Nii ei jäänud Ragnel muud üle, kui üksi see kõhedust tekitav teekond ette võtta. Ta mäletas siiani hirmu, mis talle metsa vahel peale tükkis. Puud olid suured ja tema nii pisike nende vahel. Oli ainult vaikus ja tema enda vere kohin kõrvus. Ta jooksis mööda kitsukest rada, süda peksmas nagu hirmunud linnul. Pärast metsa tuli heinamaa, mis oma inimtühjuses polnud linnalapsele sugugi vähem hirmutav. Teerada viis mööda vanast küünist, mille päikesest halliks muutunud seinalaudadele ta hingetõmbamiseks korraks selga toetas. Edasi oli juba lihtsam, sest kohe pärast heinamaad tuli sarapuusalu ning selle tagant paistiski naabrite laut.

Kuigi mets teda lapsena hirmutas, õpetasid just need üksipäini ette võetud retked teda metsa armastama. Sealt võttis ta kaasa ka imetluse ja aukartuse, mida ta metsa vastu tundis.

Mida aeg edasi, seda igavamaks maal käimine Ragne jaoks muutus. Ta oli saanud vanemaks, Hellel olid juba peigmehed, mistõttu lakas onni ehitamine teda enam ei huvitanud, ning Ragnet hakati kaasama põllutöödele ja heinateole. Talle ei meeldinud maatööd, ja kui vähegi võimalik, püüdis ta neist kõrvale hiilida. Koristada tube või korjata rannas kanadele teokarpe ehk kulkusid, nagu vanaema neid nimetas, oli talle tunduvalt meeldivam, kui põllul rohida või troopilise kliimaga kasvuhoones tomatite ja kurkidega mässata. Heinategu vihkas ta samuti, kuid veelgi hullem oli valvata tädilapsi, kes olid siis alles päris pisikesed. Lapsehoidmisest pääsemiseks oli ta valmis mõnikord isegi lakka ronima, kus tuli haisvaid ja tolmavaid, sääri valusalt trokivaid heinu kokku tallata. Ragne ei mõistnud neid, kes rääkisid, kui mõnus on värsketes heintes magada. Ta proovis seda korra, kuid külge keerates sahisesid isegi läbi vatiteki torkivad kõrred valjult ja ajasid une pealt, koera haukumine lakaluugi all võttis viimase uneraasu ning kui vastu hommikut üks sitikas tema kõrva sisse puges ning seal järgmised kolm päeva tiibadega vastu kõrvatrumlit pekstes põrgulärmi tegi, oli Ragne jaoks lakas magamisel alatiseks kriips peal.

Tädipojad olid küll vahvad sellid, aga omade kiiksudega, nagu lapsed ikka. Kõige kohutavam oli nende lõunauinakule sättimine. See võttis mõnikord tunde. Vahel jõudis õhtu kätte ning naasklid ei jäänudki magama. Oli kohutavalt jube lebada voodis ja oodata kellegi teise und!

Pärast nende kantseldamist lubas Ragne endale, et ta ei sünnita mitte kunagi mitte ühtegi last.

Ainus, mis maal tüdrukut köitis, oli traktoriga heinamaalt heinasao küüni juurde viimine ning isa veoautoga sõitmine, kus jalad vaevu pedaalidele ulatusid. Isa oli kutseline autojuht ning see töö oli tema tõeline kutsumus, nõnda siis oli loomulik, et ta oma ainsa lapse juba varakult rooli taha torkas. Vahel tundus Ragnele, et emapiimaga polnud ta midagi kaasa saanud. Kõik, mis tal oli, tuli isalt.

Hiljem sai ta teada, et polnud rinnapiima kunagi saanudki, nii et asjade selline käik oli igati loogiline.

Teismeliseeas juhtus aga nii, et tagasihoidlik ja sõnakuulelik Ragne muutus üleöö halvaks lapseks. Ta heitis ühel õhtul kukupaina magama, kui mitte arvestada taskulambiga teki all poole ööni raamatu lugemist, ja ärkas järgmisel hommikul turtsaka ja trotsi täis plikana. Ta oli selle pooliku öö jooksul teisenenud. Digimuutunud, nagu tänapäeva lapsed ehk ütleksid. Ragne isegi ei mõistnud, mis temaga juhtunud oli. Võib-olla oli ema lõputu tänitamine vilja hakanud kandma, kuid need viljad polnud söödavad. Alles nüüd sai tema ema näha õudust ja muret, mida ta polnud oma kõige halvemas unenäoski kujutlenud. Endisest arglikust oivikust sai tõeline mässaja. Ta hülgas senised sõbrad ning liitus grupi oma klassi liidritega, kes pärast tunde baarides aega veetsid, vastiku maitsega kibedaid sigarette suitsetasid ja pidude ajal kultuurimaja nurga taga poistega kõikvõimalikke vägijooke trimpasid. Ranits ja kilekott kehalise kasvatuse riietega näpus, maanduti pärast tunde baaripukile. Sealne elu, kirev ning ahvatlevalt paheline seltskond, sigaretisuits ja magus alkoholihõng mõjusid kui oopium nende noortele ja tundlikele meeltele. Seal oli elu. Ja ka valu. Vähemalt nii tundus Ragnele. Ta hakkas käima pidudel ning jõudis koju tihti alles vastu hommikut. Kui ta vaikselt tuppa hiilis, selgus, et ema on üleval ja nutab elutoa diivanil. Isa teeskles magamist. Ragnel oli oma vanematest kahju, talle tegi haiget, et nad pidid teda sellisena välja kannatama, kuid ta ei suutnud enam olukorda kontrollida ning pidurit tõmmata. Lõpuks ometi oli ta hakanud elama! Ta oli keegi ja teda märgati!

Kui ema järgmisel päeval tema peale karjus, teda kõikvõimalikes koledates asjades süüdistas, joomisest kuni litsilöömiseni välja, tundis ta, et pole tegelikult midagi valesti teinud. Ta polnud oma väärikust kaotanud. Kui Ragne aga nägi isa hommikul end tööle seadmas, sõnagi lausumata, silmad magamatusest punased ja nägu väsimusest hall, siis tundis tüdruk, kui väga ta oma vanemaid tegelikult armastab.

Jah, temast oli saanud oma vanematele tõeline nuhtlus. Mis kõige hullem, vanemate hoolikalt teenitud raha, millest suur osa kulutati tütre riietele, läks tühja, sest selle üleöise muutumisega oli Ragnes tekkinud trots ka ilusate riiete ja ontliku välimuse vastu. Tema lemmikuteks said isa vana väljaveninud töökampsun, milles oli kaks lisaväärtust andvat, tõenäoliselt akuhappest sündinud auku, villased ruudulised, veninud põlvedega püksid ja maailma kõige koledamad jalanõud, ainsad, mida nõukaajal kõigist poodidest vabalt võtta oli, sest mitte keegi peale Ragne ei ostnud neid. Need olid kakavärvi kunstnahast sandaalid, tõeliselt jubedad jalavarjud. Ema suure vaevaga muretsetud täistallaga rihmikud seisid kasutult esikuriiulis ja kogusid tolmu. Ja kuigi ema keelas tal kategooriliselt nende jubedate sandaalidega välja minna, läks Ragne ikka. Isa ei suutnud ema näägutamist lõpuks enam taluda, võttis käärid ja lõikas oma lapse lemmikud ribadeks. Ragne paugutas uksi ja nuttis, sest talle oli arusaamatu, miks omistati nii suurt tähtsust millelegi sedavõrd tühisele nagu riided ja jalanõud. See polnud ju üldse oluline, vaid miski muu, see, mis on sinu sees. Ta tundis, et vanemad ei mõista teda ja tema ei mõista neid.

„Kellesse sina küll läinud oled?” küsis ema alati vihaselt. Kui Ragne siis isale otsa vaatas ja isa muigamas nägi, teadis tüdruk täpselt, kellesse ta läinud on.

Aastatepikkuse analüüsi tulemusel oli ta lõpuks mõistnud, miks ta oli just selline nagu oli. Temast sai iseenda parim psühholoog ja nõustaja. Võis öelda, et ta oli aastatega oma lapsepõlve selgeks mõelnud. Tema püüdlused lapsena emale meeldida ei kandnud vilja, ükskõik kuidas ta ka ei pingutanud. Ikka jäi midagi puudu ja teda saatis pidevalt ema kriitika. Lõpuks ta väsis ja hakkaski kellekski teiseks, selliseks, nagu ema teda oma sõnul arvas olevat. Vaid kaks asja tõid teda tagasi tema tõelise mina juurde – autorool ja luuletamine.

Luuletusi kritseldas ta juba lapsena paberilipakatele ja koolivihikutesse. Isegi kontrolltöö ajal, näiteks matemaatikas, milles talle annet antud ei olnud, kirjutas ta numbrite ja tehete asemel luuleridu, mille eest viitesid loomulikult ei saanud. Matemaatikas ei hinnatud Ragne õnnetuseks sõnaosavust, vaid matemaatilisi lahendusi, mida tal matemaatikaõpetaja pahameeleks aga pakkuda ei olnud.

Ragne süda ja hing olid tundeist tulvil ja need otsisid väljapääsu sõnades. Tema lemmiktund oli kirjandus. Ja kui juhtus veel olema kirjandi kirjutamise päev, oli see Ragnele kui puhkus, mis talle naeratuse näole tõi, samal ajal kui teised narmendavaks näritud pastakast sõnu välja imeda püüdsid. Ragne ei teinud kunagi mustandit. Talle näis, et mõtted, mis ta peas tiirlevad, on nii puhtad ja värsked, et neid pole vaja viimistleda ega lihvida. Sõnad tulid otse paberile kogu oma ilus ja valus, nagu vastsündinud, puhtad ja veatud.

Ragnele jäi valusalt meelde seik tema hilisest teismeliseeast, mil ta polnud enam kukupai õpilane, vaid õpetajate põlualune. Kirjandustunniks tuli ette valmistada omaloominguline pala. Samal ajal, kui teised õhtul kodus higistades vaevaga sõnu otsisid, pani Ragne mõne minutiga luuletuse paberile. Kui ta oli selle järgmisel päeval klassi ees, rõõm südames, ette kandnud, tõmbas õpetaja suu põlglikult kriipsuks ja salvas: „Oleksid võinud vaeva näha ja ise kirjutada, selle asemel, et mõne luuletaja sõnu varastada ja neid siis enda omade pähe teistele ette vuristada.”

Njah, trotslikud ja halvad lapsed ju ometi ei kirjuta luuletusi. Nii sai kirjandustunnist edaspidi Ragne vihatuim tund. Tal ei tulnud mõttesegi minna ebaõiglaselt saadud kahte parandama. Trotsist õpetaja vastu ei osalenud ta tema tundides edaspidi enam kuigi aktiivselt. Ja kui ikka sugugi ei olnud tahtmist sinna minna, siis läks ta parem linna jäätist sööma.

Alles tükk aega hiljem mõistis ta, millise komplimendi ta tegelikult saanud oli – isegi eakas ja end kirjandusmaastikul kõiketeadjaks pidav õpetaja ei osanud tema ja tõelise luuletaja loomingu vahel vahet teha!

Juhtunu ei kahandanud aga vähimalgi määral Ragne kirjutamisvajadust. Ta mõistis, et see oli miski, mille ta oli sündides kaasa saanud. See oli lihtsalt tema DNA-s sees.

Kui kool läbi sai, riputas ta takunööriga kaela märkmiku ja pastaka, et oleks igal ajal hea kohe kõik huvitavad mõtted kirja panna. Sest kirjapanemata mõte on ju kaotatud varandus, nagu keegi kunagi on targasti öelnud.

Ja kuigi emale ei meeldinud, et ta käis ringi nagu kaltsakas, isa lötakas kampsun üll, jalas veninud põlvedega püksid ja sandaalid, lisaks kaelas takunööri otsas tolknev märkmik, tundis Ragne end täitsa õnnelikuna. Ta meeldis niimoodi iseendale ning ta ei hoolinud sellest, kui see mõnele meeltmööda ei olnud. Ta sukeldus maailma, kus kõige tähtsam tegelane oli tema ise, ja tema unistuseks sai avaldada ühel päeval need kirjapandud sõnad, mida ta naljalt kellelegi lugeda ei andnud.

Ema püüdis meeleheitlikult teda ümber kasvatada, kuid see ei õnnestunud. Isa vaatas nende kokkupõrkeid murelikult pealt ning suutmata ema näägutamist taluda, ütles ka mõne ema seisukohti toetava sõna sekka, aga Ragne ei võtnud neid kuigi tõsiselt. Ta ju teadis, mida isa ise elus väärtuslikuks pidas. Emale oli alati olnud oluline, mis mulje nad teistele jätsid, mitte see, kes nad tegelikult sisimas olid. Ragnel oli mõnikord emast sellepärast isegi kahju, et ta ei osanud elada oma elu, vaid pingutas aina selleks, et muljet luua, elades rohkem teistele kui endale ja oma lähedastele.

Ragne ema oli kaval naine ja talle meeldis hirmsasti olla tähelepanu keskpunktis. Kui seltskonnas juhtus olema mehi, püüdis ta nende kõigiga flirtida, kuigi ta ei läinud sellega kunagi üle piiri. Õnneks oli isa mõistlik mees ega armukadetsenud, kuigi põhjust oli vahel küllaga. Ema oli lõbus ja vallatu, kui asjad sujusid talle soodsalt. See tähendab, kui kõik mehed tahtsid tema kõrval istuda, temaga tantsida ja napsiklaase kokku kõlistada. Kui aga teda ei märgatud ja keegi teine sai tähelepanu rohkem, olid asjad halvad. Siis tõmbus ta mossi ning hakkas demonstratiivselt suitsetama, mida ta muidu ei teinud, mistõttu see teda koledal kombel läkastama ajas. Ta jõi liiga palju ja lõpuks hakkas nutma ning kamandas tütre ja mehe koju, teatades, et see pidu ei meeldi talle. Koduteel heitis ema pisaraid pritsides isale ette, et too on külm ja hoolimatu, Ragne aga saamatu, ja tema üksi peab kogu selle jamaga toime tulema. Kui Ragne oli juba nii vana, et oskas ema mängu läbi näha, vaatasid nad sellistel puhkudel isaga teineteisele vargsi otsa ja pidasid naeru. Kord sugulase sünnipäevapeolt jalgsi koju minnes jäid nad oma pilguvahetusega emale vahele, mispeale ta südamepõhjani solvus, potsti tee äärde rohu sisse maha istus ja keeldus edasi minemast. Isa püüdis teda veenda, meelitas ja viskas nalja, kuid lõpuks vihastas ja jättis ta sinnapaika. Ragne ja isa olid juba tükk aega kodus, kui ema lõpuks saabus, rõõmsas tujus, justkui oleks keegi ta seal kraavipervel välja vahetanud, ja jutustas, kuidas teda oli auto peale võtnud üks ütlemata tore mees, sarmikas, kena ja tark, mitte selline tuim tükk nagu isa, kes ta julmalt üksinda teele jättis. Järgmisel päeval ostis ema endale roosa kostüümi ning hakkas vahel õhtuti sellega väljas käima. Kus, seda ta ei öelnud.

Isa oli rahulik mees ega lasknud end ema tekitatud orkaanidest suurt segada. Ta püüdis elus naljaga hakkama saada, ka keerulistes olukordades. Mõnikord oli see kohatu, aga tihtipeale päästis olukorra ja leevendas pingeid.

Kord ärkas Ragne öösel ema nutmise peale. Ta kuulis isa vihast sosinat ja ema vaikset hala. Kinnise ukse tagant oli tal raske sõnadest aru saada. Sosin vaheldumisi nuuksatustega kestis varaste hommikutundideni. Järgmisest päevast jäi ema roosa kostüüm kappi puu peale, Ragne ei näinud seda tema seljas enam kunagi.

•••

KAUGETEST MÄLESTUSTEST VIRGUNUD, VÕTTIS RAGNE ÜHE OMA märkmikest ja sirvis seda. Märkmiku vahel oli väike paber ja sellel tema enda käega kirjutatud read:

Mu suu on väike

Ja teeb väikseid sõnu.

Kui suur tükk ta lõhki ajab

vahest siis saab suuri sõnu sülitada?

Kuupäeva ega aastaarvu lehekesel ei olnud. „Kas nüüd ongi see aeg, kui suur tükk on suu lõhki ajanud ja käes suurte sõnade sülitamine?” mõtles Ragne nukralt.

Ta luges aastakümnete tagust sissekannet siniste kaantega märkmikust:

„Oh, kui valesti ma olen elanud! Üheksateist aastat kõveratel jalgadel kõndimist, vaid teistele naeruks. Ei tea, kuhu oma tühje silmi peita. Surm, tule mu juurde, ära pööra mu teelt! Jah, ma ei karda seda soovida, sest ma ei taha enam elada.”

Aga surm ei olnud üheksateistkümneaastasele elust tüdinud neiule järele tulnud ja Ragne luges oma järgmist sissekannet:

„Aeg on minu sisse endale sooja pesa teinud ning sunnib mind nüüd endaga kaasa jooksma. Ta ei luba mul seisatada, et saaksin iseendaga üksi olla. Aga ma vajan seda üksiolemist.”

Vajadus iseendaga üksi olla oli Ragnel juba väga varases lapsepõlves. Üksiku lapsena oligi ta enamiku ajast iseenda parim sõber ja mängukaaslane. Suuremaks saades kiskus ta endaga vahel ka tüli, nagu märkmikest lugeda võis. Ka nüüd, aastaid hiljem, igatses ta selle järele. Jah, on viimane aeg oma senine elu üle vaadata, leida kiires tempos kihutava elu seest taas üles ennast ja need sõnad ja tunded, millest suurema osa oli ta pühendanud oma armastatule, oma abikaasale, kuid mis olidki märkmikukaante vahele vangi jäänud.