Читать книгу Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal - Teffi - Страница 2
ОглавлениеTeffi
Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal
Originaali tiitel:
Н. А. Тэффи
Воспоминанıя
LEV
Pariis, 1932
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Mõisnik
© Autori pärijad, 2018
© Tõlge eesti keelde. Ilona Martson, 2020
Kaanekujundus: © hißmann, heilmann, hamburg
Illustratsioon kaanel: „The Five O’Clock Girl”, Victoria & Albert
Museum London/Bridgeman Images
Foto lk 5: © Fine Art Images/Heritage Images/Alamy/Vida Press
ISBN 978-9985-3-4952-6
e-ISBN 9789985350065
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Printon AS
Autorilt
Autor peab vajalikuks hoiatada, et neist „Mälestusist” ei leia lugeja kirjeldatava ajastu kuulsusrikkaid kangelaslikke isiksusi ühes nende sügavalt tähendusrikaste fraasidega ega ühe või teise poliitilise liini paljastusi ega ka mingeid „sähvatusi ja järeldusi”.
Ta leiab üksnes lihtsa ja tõepärase jutustuse autori tahtmatust teekonnast läbi kogu Venemaa koos omataoliste tavainimeste hiigellainega.
Ja leiab peaaegu eranditult lihtsaid, mitteajaloolisi inimesi, kes näisid paeluvate ja huvitavatena, ning seiklusi, mis näisid haaravatena, ja kui autoril tuleb rääkida iseendast, siis mitte sellepärast, et tema meelest võiks tema persoon lugejale huvi pakkuda, vaid ainult sellepärast, et ta osales ise kirjeldatud juhtumistes ja koges ise nii inimestest kui ka sündmustest saadud muljeid, ning kui eemaldada jutustusest see kese, see elus hing, siis on see jutustus surnud.
Autor
1
Moskva. Sügis. Külm.
Minu Peterburi elu-olu on likvideeritud. Russkoje Slovo kinni pandud. Väljavaateid ei mingeid.
Siiski, üks väljavaade on. See ilmub iga päev välja kõõrdsilmsest odessalasest antreprenööri Guskini isikus, kes veenab mind tema seltsis Kiievisse ja Odessasse reisima, et korraldada minu kirjanduslikke etteasteid.
Veenmine käib mornilt:
„Täna sõite saia? No siis homme enam ei söö. Kõik, kes saavad, sõidavad Ukrainasse. Ainult et keegi ei saa. Aga mina viin teid kohale, maksan kuuskümmend protsenti sissetulekust, telegraafi teel on kinni pandud parim numbrituba Londonskaja hotellis, mere kaldal, päike paistab, teie loete ette jutu või paar, võtate raha vastu, ostate võid, sinki, kõht on täis, istute kohvikus. Mida teil kaotada on? Võite minu kohta andmeid koguda – kõik tunnevad mind. Guskin on minu pseudonüüm. Perekonnanimi on mul ka, kuid see on hirmus keeruline. Jumala eest, sõidame! Parim numbrituba Meždunarodnaja hotellis.”
„Te ütlesite, et Londonskajas.”
„No siis Londonskaja. Kas Meždunarodnaja teile ei sobi?”
Käisin ringi, pidasin nõu. Paljud kippusid tõesti Ukrainasse.
„See Guskini pseudonüüm on kuidagi veider.”
„Miks veider?” vastasid kogenud inimesed. „Ei ole veidram kui teistel. Need pisi-antreprenöörid on kõik sellised.”
Kahtlused hajutas Avertšenko. Tuli välja, et tedagi viib Kiievisse keegi pseudonüüm. Samuti gastrollidele. Otsustasime reisida üheskoos. Avertšenko pseudonüüm vedas veel kahte näitlejannat, kes pidid esitama sketše.
„No näete siis!” juubeldas Guskin. „Nüüd ainult pange ennast sõiduvalmis, edasi läheb kõik otsegu lepase reega.”
Peab ütlema, et ma vihkan igasuguseid avalikke esinemisi. Ei tea isegi, miks. Ülitundlikkus. Ja siin on veel pseudonüümi-Guskin oma protsentidega, mida ta „portsentideks” kutsub. Kuid ümberringi räägiti: „Õnnelaps, te sõidate!” – „Õnnelaps, Kiievis saab kreemikooke.” Ja öeldi isegi ainult: „Õnnelaps – kreemiga!”
Kõik kiskus sinnapoole, et pidi sõitma. Ja kõik ümberringi ajasid ärasõidu asju, ja kui ei ajanudki, kuna neil polnud mingit lootust, siis vähemasti unistasid. Aga need, kellel lootust oli, avastasid endas ootamatult ukraina vere, juured, tutvused.
„Minu vaderil oli Poltaavas maja.”
„Aga minu perekonnanimi on tõtt-öelda mitte Nefedin, vaid Nehvedin, see tuleb Hvedenkost, väikevene tüvest.”
„Mulle meeldib sibulaga pekk!”
„Popova on juba Kiievis, nagu ka Rutškinid, Melzonid, Kokinid, Pupinid, Fikid, Šprukid. Kõik on juba seal.”
Guskin tegutses mitmes suunas.
„Homme kell kolm toon teile külla lähima piirijaama kõige hirmsama komissari. Elajas. Alles ta riietas kogu Nahkhiire1 lahti. Kõik võttis ära.”
„No kui nad hiiri lahti riietavad, kuidas siis meiegi mööda lipsame!”
„Eks ma toon ta tutvumiseks. Te meelitage teda, paluge, et läbi laseks. Õhtul viin ta teatrisse.”
Hakati taotlema ärasõiduluba. Kõigepealt mingis asutuses, mis teatrite asju ajas. Väga rauge daam, soeng nagu Cléo de Mérode’il tihedalt kõõmaga üle puistatud ja päevinäinud vasest võruga kaunistatud, väljastas mulle gastrollideks loa.
Pärast möödusid pikad tunnid kas siis kasarmus või barakis. Lõpuks võttis täägiga sõdur minu dokumendid vastu ja viis need juhtkonnale. Ja äkki avanes uks ja välja astus „tema ise”. Kes ta oli – ei mina tea. Kuid ta oli – nagu siis öeldi – „üle kere kuulipritsi lintides”.
„Kas te olete see ja see?”
„Jah,” tunnistan üles (niikuinii pole enam võimalik salata).
„Kirjanik?”
Noogutan tummalt pead. Tunnen, et kõik on läbi – miks ta muidu välja kargas.
„Suvatsege siis kirjutada vihikusse oma nimi. Nii. Pange kuupäev ja aastaarv.”
Kirjutan väriseva käega. Unustan kuupäeva. Siis unustan aastaarvu. Kellegi ehmunud sosin selja taga ütleb ette.
„Nii-nii!” lausub „tema ise” mornilt. Kisub kulmud kipra. Loeb läbi. Ja tõmbab äkki karmi suu intiimseks naeratuseks viltu:
„Mul oli vaja… autogrammi!”
„Väga meelitav!”
Luba on antud.
Guskin arendab aina aktiivsemat tegevust. Tassib kohale komissari. Komissar on kohutav. Mitte inimene, vaid saabastega nina. On olemas peajalgsed loomad. Tema oli ninajalgne. Hiigelsuur nina, mille külge kinnituvad kaks jalga. Küllap ühte jalga mahub süda, teises toimub seedeprotsess. Jalas on põlvedest kõrgemad kollased nöörsaapad. Ja on näha, et need saapad on komissari mure ja uhkuse allikas. Siin ta on, Achilleuse kand. See asub nendes saabastes ja madu seab oma nõela valmis.
„Mulle öeldi, et armastate kunsti…” alustan kaugelt ja… katkestan ennast äkki kohe naiivselt ja naiselikult, nagu ei suudaks tundepuhangut valitseda: „Ah, kui imelised saapad teil on!”
Nina punastab ja pundub veidi.
„Mm… kunst… mulle meeldib teater, kuigi harva on tulnud ette…”
„Vapustavad saapad! Neis on kohe midagi rüütellikku. Miskipärast tundub mulle, et te olete üldse ebatavaline inimene!”
„Ei, seda just mitte…” kaitseb komissar ennast nõrgalt. „Ehkki ma olen lapsest saati armastanud ilu ja kangelaslikkust… rahva teenimist…”
„Kangelaslikkus ja teenimine” on minu juhtumi puhul ohtlikud sõnad. Teenimise tõttu võeti Nahkhiirel riided seljast. Tuleb kähku keskenduda ilule.
„Oh ei, ei, ärge ajage tagasi! Ma tunnen teis ära sügava kunstnikuloomuse. Te armastate kunsti, te soodustate selle tungimist rahva massidesse ja hulkadesse ja summadesse. Teil on võrratud saapad… Selliseid saapaid kandis Torquato Tasso… ja seegi pole veel tõestatud. Te olete geniaalne!”
Viimane sõna otsustab kõik. Kaks õhtukleiti ja parfüümipudel lastakse läbi kui töövahendid.
Õhtul viib Guskin komissari teatrisse. Mängiti operetti „Katariina Suur”, millel oli kaks autorit – Lolo ja mina2.
Komissar sulab üles, muutub tundeliseks ja käsib mulle edasi öelda, et „kunstil on tõepoolest üht-teist ütelda” ja et ma võin vedada üle kõike, mida vajan – tema „on vait kui sukk”.
Rohkem ma komissari ei näinud.
Viimased päevad Moskvas möödusid ajuvabalt ja sumbuurselt…
Peterburist saabus Kasa-Roza, endine Starinnõi teatri3 lauljatar. Neil mälestusväärseil päevil ilmnes temas ootamatult imelik omadus: ta teadis, mis on kellelgi olemas ja mida keegi vajab.
Tuli, põrnitses mustade hingestatud silmadega kusagile tühjusse ja lausus:
„Krivo-Arbatski põigu nurga peal kangakaupade äris on veel alles poolteist arssinat batisti. Te peate ilmtingimata selle ära ostma.”
„Mul pole ju vaja.”
„Ei, on küll vaja. Kui te kuu aja pärast tagasi olete, ei ole enam mitte kusagil mitte midagi alles.”
Teinekord tormas kohale, hing kinni.
„Te peate jalamaid õmblema sametkleidi!”
„?”
„Te ju teate, et seda on teile hädasti tarvis. Nurga peal värvikaupade poes müüb perenaine kardinatükki. Äsja kiskus alla, üsna värske, naelad veel küljes. Saate imelise õhtukleidi. Teile on seda hädasti tarvis. Ja sellist võimalust ei tule enam kunagi.”
Tõsine, peaaegu traagiline nägu.
Alistusin Kasa-Rozale, ostsin uhke kangatüki koos seitsme naelaga ära.
Kummalised olid need viimased päevad.
Silkasime mööda pimedaid öiseid tänavaid, kus jalakäijaid kägistati ja paljaks riisuti, vaatama operetti „Silva” või siis kuulama, kuidas räämas kohvikutes, mis puupüsti täis koerakarva järele lehkavate mantlitega publikut, loevad noorpoeedid näljaste häältega ulgudes ette iseenese ja teineteise luulet. Need noorpoeedid olid toona moes, ja isegi Brjussovi üleolev persoon ei häbenenud mingi nende „erootilise õhtu” eesotsas üles astuda.
Kõik tahtsid olla „inimeste seas”…
Kodus üksi oli kõhe olla.
Kogu aeg oli tarvis teada, mis toimub, üksteise kohta uudiseid kuulda.
Mõnikord kadus keegi ära, ja oli keeruline sotti saada, kus ta viibib: kas Kiievis või seal, kust tagasi ei tulda?
Elati nagu muinasloos lohe Gorõnõtšist, kellele tuli igal aastal ohverdada kaksteist neitsit ja kaksteist tublit noormeest. Võiks ju mõelda, et kuidas inimesed selles muinasloos üldse elada suutsid, kui teadsid, et Gorõnõtš nende kallid lapsed kinni pistab. Aga tookord Moskvas mõtlesin, et küllap ka Gorõnõtši vasallid silkasid teatrisse ja ostsid endale kleidiriiet kokku. Eks inimene saab elatud küll, ja ma ise nägin, kuidas surmamõistetu, keda madrused jää peale mahalaskmisele viisid, üle lompide kargas, et jalgu mitte märjaks teha, ja krae üles tiris, et rinnaesist tuule eest kaitsta. Need mõned sammud oma elus püüdis ta instinktiivselt läbida suurima mugavusega.
Nii ka meie. Ostsime mingeid „viimaseid kangareste”, kuulasime viimast korda viimast operetti ja viimaseid hõrgult erootilisi luuletusi, kas pole ükskõik, olid need viletsad või head – kui saaks ainult mitte teada, mitte teadvustada, mitte mõelda sellele, et meid viiakse jää peale.
Peterburist tuli uudis: tuntud näitlejanna arreteeriti minu juttude ettelugemise pärast. Teda sunniti tšekaas karmide kohtumõistjate ees neid lugusid kordama. Võite kujutleda, millise reipa lõbususega esitati neid humoristlikke monolooge kahe täägiga tunnimehe vahel. Ja äkki – oo õnnis ime! – pärast esimesi arglikke lauseid valgus ühe kohtumõistja näole naeratus.
„Ma kuulsin seda juttu seltsimees Lenini juures piduõhtul. See on täiesti apoliitiline.”
Maharahustatud kohtumõistjad palusid kohtualusel jätkata lugemist „meele lahutamise lööktöö korras”.
Ühesõnaga paistis, et vahest olekski õige kas või kuu aega eemal viibida. Kliimat vahetada.
Kuid Guskin tegutses aina edasi. Nähtavasti pigem erutuse kui hädavajaduse sunnil. Lippas miskipärast Avertšenko korterisse.
„Saate aru, kui õudne!” jutustas ta käsi ringutades. „Täna kell kümme hüppasin Avertšenko poolt läbi, aga tema magab, hambad laiali. Nii jääb ju rongist maha!”
„Me ju sõidame alles viie päeva pärast.”
„Aga rong väljub kell üheksa. Kui ta täna sedasi magas, miks ta nädala pärast magama ei peaks? Ja üldse terve elu? Tema magab, aga meie ootame! Küll on lugu!”
Jooksis ringi. Pabistas. Kiirustas. Plagistas õhus nagu tühikäigul mootori rihm. Ja kes teab, milliseks oleks minu saatus ilma selle tema energiata kujunenud. Tervitan teid, pseudonüümi-Guskin, kus te ka ei viibiks…
