Читать книгу TeaterMuusikaKino - TeMuKi 1 2019 - Страница 2

Kuidas riietuda

„Riietus olgu pidulik,” rõhutab galerist Rene Kirspuu mulle tasuta pressikutset üle andes. Ta on Tokyo Geidai kunstiülikooli egiidi all 2017. aastal Kitakyushus esilinastunud rahvusvahelise animatsioonikontserdi1 (animafilmid pluss elav muusika) ametlik Eestipoolne partner oma Tallinna portreegalerii kaudu. Antonio Vivaldi „Nelja aastaaja” ainetel valminud nelja abstraktse lühianimafilmi Tallinna esilinastust saadab orkester Covent Garden Soloists Londonist. On oktoobrikuu, aasta 2018.

Eestiga seob seda omalaadset kinokontserti — mis toimubki algselt kinomajaks ehitatud Vene teatris, mis aastatel 1926–1940 kandis nime Gloria Palace — tuntud animatsioonikorüfee Priit Pärna nimi. Pärn asutas teatavasti Eesti Kunstiakadeemias 2006. aastal animatsiooniõppe osakonna, kus kamandab vägesid koos oma abikaasa Olga Pärnaga tänaseni, ja Eesti Kunstiakadeemia pressiteate järgi kihab ka pärast linastuspäeva nende uhiuus peahoone Tallinnas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal Tokyo kunstiülikooli delegaatidest (Takashi Kiriyama, Koji Yamamura, Mitsuko Okamoto jt). Selles rahvusvahelises koostööprojektis on lisaks Pärnadele animaatoritena tegevad veel Theodor Ushev Kanadast, Atshushi Wada Jaapanist ja Anna Budanova Venemaalt.

Vaatan oma kingi, viigipükse ja vihmamantlit hindava pilguga: „Kas nii ei ole piisavalt pidulik?” Galerist rõhutab armastusväärselt, et on piisavalt pidulik küll, kuid ma tajun tema pilgus vihjet. Jah, alati võiks olla pidulikum. Kuid frakki või smokingit mul garderoobis pole. Otsin seega linastusõhtuks enesele selga ühe oma kalleima riideeseme, Hugo Bossi brändi ilusa musta kapuutsiga dressipluusi.

Kuidas kategoriseerida

Postmodernismi saabudes juhtus maailmas laias laastus kaks asja. Esiteks kadusid piirid ja hierarhiad tehnikate vahel. Traditsiooniline eksklusiivsustaotlusega kõrgkultuur ja turule toodetud massikultuur segunesid. Tõsistest asjadest võis rääkida ebatõsiselt ja vastupidi, eksperimenteerida võis nii vormi kui ka sisuga jne. See tähendab, et iga kunstiteose puhul sõltub kõik tegelikult kontekstist, mitte niivõrd asjast iseeneses. Nii ütleb meile teooria.

Ent olgem ausad, kusagile pole saabunud sellist maapealset paradiisi, kus kõik valdkonnad ja distsipliinid oleksid võrdselt „interdistsiplinaarsed”, või siis ei saanud me kõik sinna paradiisi kutset. Teiseks juhtus postmodernismi saabudes nimelt see, et mingid kujutletavad müürid jäid inimeste peas ikkagi püsima või asendusid sujuvalt uutega. Ja keegi ei süvene tänapäeval enam tegelikult mitte millessegi, kuigi kogu info on nutitelefonis kahe sekundi guugeldamise kaugusel.

„Kas sinust saab siis animatsioonispetsialist, kui sa lõpuks oma doktoritöö ära kaitsed?” küsib minult koridoris juhuslikult kohatud väärikas kolleeg, auhinnatud kuraator, tunnustatud kunstiteadlane… ja muidu hea hing. Tean, et ta on varem nii kodu- kui ka välismaal Priit Pärna vabagraafika näitusi korraldanud, nii et mõte Pärnast kui kunstnikust pole võõras tallegi. Kuid ikkagi üllatab mind tema küsimusepüstituse siiras otsekohesus, nagu tahaks ta mind paigutada juba mingisse etteuuristatud nišši, kus doktorikraadiga täiskasvanud inimesed saaksid palka multikate vaatamise eest. Halloo — sellist nišši ei ole olemas!

„Noh, mitte päris,” mõmisen ma sellele heale hingele vastuseks, „vaatan neid oma valitud nõukogudeaegseid joonisfilme ikka rohkem kunstiajaloolase pilguga ja seon neid niivõrd-kuivõrd eesti kunstiajalooga seal, kus saan ja oskan, ning filmiajalooga seal, kus lihtsalt teisiti ei saa.” Ja et lugegu ta näiteks siit või sealt edasi — kontekst on ikka kunstiajalugu või kui laiemat spektrit tahta, siis visuaalkultuuri uuringud. Aga juba näen, et tähelepanu minu jutule enam ei jätku. Koos oleme, küünarnukid õieli, rajanud endale tee istekohtadeni rõduloožis, asumaks mõõdetud huviga seirama saali saabuvate inimeste õhtutualette. Peagi hakkavad kõlama esimesed akordid, orkester on juba lava peal. Kusagil meie selja taga valmistavad VJd ette abstraktseid animafilme, mida hakatakse elava muusikaga käigupealt sünkroniseerima. Tõotab tulla ilus õhtu.

Animatsioonimaailma kontekstis paistab pealegi tegemist olevat suure sündmusega. Nimelt kavatsetakse järgmiseks seda „Nelja aastaaja” animatsioonikontserti esitada tuntud animafestivalidel „Animafest” Zagrebis ja „Monstra” Lissabonis, kus minagi olen korra ajakirjanikuna käinud. Aga etiketipõhisele küsimusele, kas tegemist on ennekõike klassikalise muusika, moodsa kunsti või hoopiski filmifestivalide konteksti sobituva üritusega ja kui pidulik peaks olema meie riietus, ei oska ma paugupealt küll vastata. Kas ühe valikvastustega viktoriini puhul võiks olla õige vastus, et kõik variandid on omamoodi õiged?

Kuidas rääkida asjast

Abstraktse animatsiooni või eksperimentaalfilmiga üldisemalt paistab olevat nagu abstraktse kunstigagi: need on nähtustena olemas, neil on Euroopa kultuuriruumis enam-vähem sajandipikkune ajalugu, aga nendega ei ole tänapäeval keskmise müügimehe seisukohalt enamasti mitte midagi mõistlikku peale hakata, sest need ei räägi tegelikult mitte millestki. Kui räägiksid, ei oleks need enam abstraktsed. Kui keerata kell sada aastat tagasi, siis seisnes abstraktsionismi esteetiline revolutsioon just nimelt antinarratiivsuses: need olid pildid, mis ei jutustanud enam mitte mingit lugu.

Abstraktse kunsti ja eksperimentaalfilmiga paistab jällegi olevat nagu džässmuusikaga: neid kipuvad kõige paremini hindama ikkagi tegijad ise, kes teavad, „mis tunne on”. Teatav eksklusiivsus ja elitaarsus on 20. sajandi jooksul nii abstraktsionismi kui ka džässiga alati kaasas käinud, see ei ole olnud kultuur massidele (näiteks Nõukogude Liidus olevat olnud ütlus „Segodnja tõ igraješ džaz, a zavtra rodinu prodaš!”, st täna mängid jatsu, homme reedad kodumaa). Esimesed abstraktsed animatsioonifilmid tehti 1920. aastatel, kui džässi ja abstraktse kunsti hindamine signaliseeris sotsiaalses plaanis intellektuaalsust, poliitilises plaanis kosmopoliitilist progressiivsust, elustiili valikutes vabameelsust jpm.

Kuid siinkohal on abstraktsete lühianimatsioonide helitaustaks võetud hoopiski Vivaldi tänaseks suhteliselt äratrööbatud „Nelja aastaaja” tsükkel (u 1721–1725). Mitte näiteks džäss, mis abstraktse kunstikeelega muidu väga ajastuomaselt ja lausa orgaaniliselt kokku kõlaks. Miks küll? Ilmselt kommunikatiivsetel eesmärkidel, sest sellise kavaga saab tuuritada tõepoolest üle kogu planeedi, kas või araabiamaades. Vivaldit teavad ju kõik, tema nimi annab märku „ajatust klassikast” ja kõrgkultuurist. Mis peamine: ta on ohutu, helge, elujaatava tonaalsusega klassik. Ta ei ole Bach, Mozart või, jumal hoidku, Beethoven.

Järelmärkusena olen siinkohal sunnitud tunnistama, et kuigi pean ennast üle keskmise muusikaarmastajaks, ei ole ma Vivaldit õigupoolest kunagi sallinud. Halb lastetuba vist, mis teha. Liiga tehniline, liiga palju välisele efektile toetuv. Mäletan, et lapsena klassikalise muusika ajalooga esmakordselt kokku puutudes meenutas ta mulle 1980. aastatel edetabelites figureerinud „juuksemetalli” (jah, mõnitav žanritermin, ma tean). Tema saagiv poognapiinamine tegi viiuliga sama, mida kõik need puudlisoenguga nahktagides rokiklounid tegid toona elektrikitarriga — trööpas selle instrumendi lihtsalt ära. Samas on see suurepärane materjal animatsioonile, kui on vaja näidata kiiresti liikuva joone dünaamikat; see on küll igaühele selge.

Kuidas võtta vabamalt

Jään loožis istudes järgmiseks mõtlema animatsiooni kummastava rolli üle Eesti kultuuriruumis. Mõtted on sama taktitundetud nagu minu „boss”, 21. sajandi alguses valmistatud must džemper luksuslikus, 20. sajandi alguses ehitatud art déco stiilis saalis, kus kõlab 18. sajandi helilooja komponeeritud muusika.

Animatsioon paistab tänapäeva Eestis olevat mõneti iseenda eduloo ohver — rahvusvaheline tunnustus on selles väikeses valdkonnas olnud nii tavaline, et seda peetakse lausa iseenesestmõistetavaks. Tundub, et selle rahvusvahelise tunnustusega harjuti aeglaselt, kuid kindlalt juba 1970. ja 1980. aastatel, kui erialafestivalidel said auhindu peamiselt Rein Raamat ja Priit Pärn — tõsi, siis veel ametlikult, n-ö paberi peal Nõukogude Liidu esindajatena. Animatsioon tõmbas festivaliauhindade poolest ette nii eesti mängufilmist kui ka dokumentaalfilmist, mis ilmsesti põhjustas ka palju kadetsemist kohalikus filmimaailmas. Kujutava kunsti maailmast rääkimata — esimeste nn rahvusvahelise tunnustuse pälvinud eesti kunstnike edulood hakkasid siinses peavooluajakirjanduses ilmuma jõudumööda alles taasiseseisvumise järgsetel, 1990. aastatel.

Rahvusvahelise eduloo hind on aga olnud teatav valdkondlik isolatsioon, s.o animatsioon on jäetud peamiselt animaatorite eneste mureks ja rõõmuks. See isolatsioon ilmneb kõige nähtavamalt avalikus retseptsioonis, õieti selle puudumises. Lisaks pressiteadetele ja uudisnuppudele rahvusvaheliste festivaliauhindade pälvimisest on statistika järgi animaatorite tööd käsitlevaks peamiseks infoallikaks Eestis jätkuvalt üldajakirjanduslik vesteline intervjuužanr, nagu see oli ka nõukogude ajal. Või siis kirjutavad kolleegid kolleegidest — kollegiaalselt, st enamasti hambutult.

Mida soovitada animatsioonivaldkonda kureerivatele Eesti filmiametnikele? Kas tuleks teha näiteks eraldi stipendium animatsioonikriitikule või -kroonikule, kes viiks ennast valdkondlikult kurssi ja produtseeriks igal aastal pärast tähtsate animafestivalide külastamist mingi koondartikli? Miks mitte? Kui palju riigi raha see siis ikka kulutaks? Kui mitte midagi teha, siis kardetavasti isoleerub Eesti animatsiooni rahvusvaheline edulugu siinses avalikkuses veelgi, nagu harjumuspõhiste narratiividega ikka juhtub, taandudes ka filmiajakirjanike seas järjest perifeersemaks uudisvooks.

Kas oleks abi näiteks kunstikriitikutest? Kujutan ette, et katseid lõimida omavahel filmifestivalidele või tele- ja reklaamitööstusele orienteeritud animaatoreid ja näitusekeskset kunstimaailma on Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniõppe raames ehk tehtudki, aga mis siis? Sundida ei saa kedagi. Pealegi, animaatorid ei teegi kuigi tihti galeriinäitusi ja n-ö valges kuubis töötavad kunstnikud ei osale reeglina oma loominguga filmifestivalidel. „Kogu animatsiooniosakonna eksistentsi vältel on olnud probleeme meie tunnistamisega filmivaldkonna osana,” on Pärn ise mõne aasta eest probleemi ajakirjandusele selgitanud.

Aga julgustavalt rääkides — nagu öeldud, elame ajal, mis saabus pärast postmodernismi —, mis seal siis tänapäeval nii väga vahet on? Praegused Hollywoodi kassahitid on üheksal juhul kümnest sisuliselt animatsioon, fantastiliselt elukauge ekraanispektaakel ja kompuutergenereeritud pildimaailm, millele mõni just sel hetkel agressiivselt turustatud näitleja laenab oma karismaatilise miimika. Samamoodi on parasjagu globaalsel kunstiväljal ilma tegevad kunstnikud vaikimisi pigem installatsiooni- või lavakunstnikud, kes ei valmista mitte niivõrd ühte pilti, mille saad pärast raamistatult diivani kohale riputada, vaid haldavad kogu eksponeerimisolukorda, kus iga element võib hakata interaktiivselt või kontekstuaalselt jutustatava narratiiviga kaasa mängima.

Kui kunstis on kadunud hierarhiad ja kunstipraktika on lahustunud eri distsipliinide vahel ning ka kinos pole enam suurt vahet, kas tegevus ekraanil on filmitud otse päriselust või on see protsess samamoodi järelproduktsiooni tulem, siis mis keelab animaatoritel mõelda suuremalt, n-ö väljaspool kasti, hierarhiavabamalt? Ja kui väga üldistatult mõelda, siis saadab Eesti 2019. aastal rahvusvahelisele Veneetsia kunstibiennaalile riiki esindama… keraamiku. Ja eelmisele biennaalile saadeti… graafiline disainer. Ja üle-eelmisele… installaator. Ja enne teda… fotograaf. Ennustan siinkohal, et 2021. aastal saadetakse üle pika aja tõenäoliselt maalikunstnik. Aga edasi, miks mitte mõni animaator? Kas sellele põhimõtteliselt siiski võimalikule perspektiivile on Eestis üldse keegi mõelnud?

ANDREAS TROSSEK

Viide:

1 Antonio Vivaldi „Nelja aastaaja” animatsioonikontsert. Animatsioonid: Anna Budanova (Venemaa), Priit Pärn ja Olga Pärn (Eesti), Atshushi Wada (Jaapan) ja Theodor Ushev (Bulgaaria/Kanada). Muusika: Covent Garden Soloists (Suurbritannia). Projekti kunstiline juht: Koji Yamamura (Jaapan). Projekti Eesti-poolne partner: Tallinn Portrait Gallery. Vene teatris 9. X 2018.