Читать книгу TeMuKi 2 2019 - TeMuKi 2 2019 - Страница 3

Käesolevas ajakirjanumbris analüüsib Luule Epner kolme Vanemuise lavastuse näitel tragöödia eluvõimalusi 21. sajandil. Teatavasti on mitmesugused mõtlejad mitmesugustel põhjustel tragöödiažanrit tänapäeval võimatuks pidanud. Tragöödia filosoofilist taunimist võis kohata juba tema antiiksel kuldajastul, mil Platon vastustas sealset afektiivsust kui segajat inimese tõetunnetuse teel. Platonliku teatrieituse (ehkki väidetavalt suhtunud ta komöödiasse siiski sallivamalt, küllap põhjusel, et selle kaudu saab õpetlikult suurena ette mängida inimese sellised negatiivsed omadused, mis takistavad tal edukalt Politeia’sse panustada) võtsid omaks ka varakristlikud kirikuisad ja sealt on see omakorda kandunud idakiriku teoloogilisse esteetikasse. See ei ole pelgalt moraaliküsimus, vaid puudutab laiemalt sakraalse kunsti performatiivseid omadusi ja nende mõju — küsimus pole lihtsalt otsustuses, kas hea või halb, vaid selles, kuidas ja mille jaoks lavalt või ikooni pinnalt tajutav toimib. Vähe sellest, et ortodoksne teoloogia ja kunstikäsitlus kannavad neid hoiakuid tänini — loomulikult mitte keeldude ja käskude vormis —, on ikoonis peituvat performatiivsust hakatud uurima ka 21. sajandi etenduskunstide toimemehhanismide selgitamiseks.

Lääne kultuuris ei põhjustanud ju tragöödia väidetavat surma mitte Platoni, kirikuisade või ortodoksi teoloogide seisukohad, vaid — kui uskuda Nietzschet, kelle vastavateemalised käsitlused mõtestasid 19. sajandil sellele järgnevaid kultuuri arenguid ehk jõulisimalt — tragöödia enesetapu olevat sooritanud hoopis Euripides. Oma traktaadis „Tragöödia sünd” heidab Nietzsche Euripidesele ette seda, et seniste dionüüsoslike tragöödiakangelaste asemel hakati lavalt publikule peegeldama publikut ennast, inimeste olmearusaamu ja argiseid suhteid oma kaaskondsetega. Kui Platon leidis, et kangelase üleelusuurune kannatus on ebaõiglane ning tema traagiline süü seega põhjendamatu, siis dionüüsilisest algest tühjaks jooksnud tänapäevatragöödia tunnebki puudust — kui ikka tunneb — sellest, et kangelasel pole isegi mitte ambitsiooni enda ratsionaalsest põhjendusest üle ulatuvat saatust oma õlul kanda; lihtsam on süüdistada ühiskonda, kes ta selliseks on vorminud.

Ka Kinoteatri uuslavastus „Gesamtkunstwerk” (seda mõistet ühendatud või totaalse kunstiteose tähenduses kasutas teatavasti Nietzsche ajutine mõttekaaslane Wagner tragöödiaga seoses just oma ooperieksperimentide puhul) tõestas, et lavale üksnes peeglit asetades võib nautida küll omaenda sokraatilisi arutelusid kunsti mõju üle, kuid mitte taastada selle tragöödiamõõtmelist mõju. Ühe võimalusena ühendatud kunstiteosest kõnelemiseks sisaldusid lavastuses aga vihjed liikumisele teatri „mustast kastist” kujutava kunsti „valgesse kuupi” ja nende vahele jäävasse hall-alasse (vt ka Sten Eltermaa artiklit „Hübriid ≠ avangard”). Kuid nagu nähtub Luule Epneri esseest, ei piirdu praegused tragöödiaotsingud õnneks mitte üksnes sokraatilise irooniaga, vaid 21. sajandi performatism ja mitmed muud tõlgendusviisid püüavad uurida siiski ka katarsisemehhanisme.

MADIS KOLK