Читать книгу TeMuKi 3 2019 - TeMuKi 3 2019 - Страница 2

Hendrik Toompere juuniori lavastatud vabariigi aastapäeva kontsert oli kantud põlvkondadevahelisest suhtlusest. Autor ise sõnastas oma juhtmõtte nõnda: „See on see, et jäljed, mille me jätame, nendes kõnnivad meie lapsed. On need siis head või halvad, aga nii see on” (https://kultuur.err.ee/913981/toompere-loodan-et-parast-aastapaeva-kontserti-ei-ole-keegi-onnetu). Nii see tõesti on. Millise jälje jätab alles võrsuvasse teatrihuvilisse kooliteater üldiselt ja millise iga üksik juhendaja, seda näeb alles tulevikus. Olevikuolukorras, kus tehakse tööd, on palju rõõme, aga ka palju takistusi. Tegijate mõtteid lugedes tundub, et just takistused on need, mis asja edasi viivad, mis on loovamad kui sujuv areng. Üks on aga kindel: rahulolu uinutab. Iga tegija leiab selle, mis tema arvates on eesti teatripildist puudu, ja hakkab siis seda tühikut täitma. Nii saab pilt mitmekesisem.

See, et tants ja liikumine kuuluvad teatrimaailma, pole enam kellelegi uudis. Pildi mitmekesisuse huvides saab selles ajakirjanumbris sõna ka tsirkusejuhendaja Terje Bernadt. Selle idee andis mulle Tallinna 32. keskkooli teatriõpetaja Eva Kalbus, kes on lisaks sõnale, mõttele ja väljendusoskusele rõhutanud ka liikumise olulisust teatriõppes (vt ka „Persona grata: Eva Kalbus”. Teater. Muusika. Kino 2018, nr 11). Maailm muutub. Nii muutub ka teater.

Kooliteatril lasub keeruline vastutus: hoida traditsiooni, õpetada juba teadaolevaid teadmisi, aga samal ajal arvestada ka noorte soove ja reaalset panust osalemaks eesti teatrielus. Ehk oleks täpsem öelda, et kooliteatri kaudu otsib noor ikka iseennast, mitte ei paku vaatajatele lihtsalt etendust. Etenduse pakkumine on lisaväärtus, mitte peaasi. Kooliteatri noored elavad teatri kaudu elu. Nendest saavad tulevikus eelkõige inimesed, seejärel teatripublik ja viimaks võib-olla ka teatriprofessionaalid. Teatritegemine annab võimaluse mängida iseennast läbi ja mängida läbi ka too teine, keda alati kohe ei mõisteta. Mida rohkem noor erinevaid minasid läbi mängib, seda rohkem rikastub pärismina kõrval tema fiktiivsete minade maailm. Nii on võimalik jõuda iseenda sügavasse sise­ilma.

Teatrikuise ajakirjanumbri teatriosa on pühendatud just nimelt neile noortele, kes tegelevad teatriga ja tahavad ennast otsida. Eesmärgiga mitte olla kohal teatris, vaid olla kohal elus. Elada oma elu nii, et see oleks alati üllatav ja uus, just selline, nagu nemad tahavad. Selle võimaluse annavad neile juhendajad, kes näitavad noortele kätte teeotsa, kuid ei tee nende eest tööd ära. Kohalolu kehtestamiseks teatris on vaja kogeda loomulikku ja ohtlikku maailma läbi turvalise fiktsioonimaailma. Ideaalis ongi selliseks kohaks kooliteater.

MADIS KOLK