Читать книгу TeMuKi 4 2019 - TeMuKi 4 2019 - Страница 3

Homme esietendub Raadioteatris Bert Valteri (Eero Epneri poolt varastatud Ruuben Kaalepi varjunimi) kuuldemäng „Peaministri punane joon”.1 Ja mina lähen juba närvi. Kas nad ei saa siis aru, et sõimates EKREt ja Isamaad, ülistavad nad Reformierakonda. Reformikad on ülbed, vastikud ja üleolevad. Siidkinnastes sead.

1. Mõtted enne kuuldemängu kuulamist

Minu lapsepõlv möödus Vändras. Elasime seitsmekesi piimatööstuse kahetoalises külaliskorteris. Seda kõike ma ei mäleta, mina ei pidanud vastutama, siis oli kõik hea ja ilus. Ajal, mil hakkasin midagi mäletama, oli võimul vist Savisaar. Kõik on halvasti, aga jube põnev. Lõpetan keskkooli, astun kutsekooli, jään rasedaks. Helistan sotsiaalhooldusametisse ja küsin, kas õppur saab ka mingeid dekreedirahasid. Vastus on, et ei saa, kuna ma saavat stipendiumi. Pöördun kooli poole, kes vastab, et meil saavad stippi ainult kolm kõige paremat õpilast. Kõlab õiglaselt. Lahkun koolist, ei jõua enam osta bussipiletit Räpina—Tallinna bussile.

Minu esimene töökoht on Pirital kiirtoitlustusketi kartulikoorijana. Tööd taotledes valetasin, et mul pole last. Muidu poleks võetud. Saan hakkama, poole aasta pärast olen teise korruse restorani külmköögi kokk. Olen tubli. Jälle õiglane. Siis, kui võimul on vist Laar, ostan esimese korteri, Harku järve taga oleva ühika ühe imepisikese toa. Sõber müüb. Õiglase hinnaga. Lapse isa kolib sisse. Teine töökoht on Tallinna vanalinnas Muusikabaaris. Neile pole vaja valetada, jätan lihtsalt lapse ööseks üksi koju. Rahadega on ikka väga kitsas, vahel ostan poest ühe piima, aga muna poetan taskusse. Peagi kolin vanemate juurde tagasi. Kardan varastamisega vahele jääda. Lapse isa müüb oma joomavõlgade katteks toakese maha. Võlg on ju võõra oma. Mõistlik tegu.

Sehkendan Von Krahlis. Kiire on, võimul vist taas Laar. Tööl ei käi enam, lihtsalt pole aega, on vaja tantsuasju ajada. Endiselt elan vanemate juures, nemad toidavad mind ja mu last. Raha pole. Ehitame üles Kanuti Gildi SAALi, nüüd elan põhimõtteliselt seal, pole mõtet mõneks tunniks koju minna. Direktor annab mõnikord taskuraha. Muna enam varastama ei pea. Võtan end kokku ja helistan sotsiaalhooldusametisse ja küsin, kas üksik­emadel oleks võimalik mingitki toimetulekutoetust saada. Vastatakse, et ainult siis, kui ma ei tea, kes on mu lapse isa. Mina tean. No siis ei saa.

Võimul on Reformierakond ja mina lahkun töölt. Väsisin ära. Hambad lagunevad. Ema toetab. Pronksiöö. Ansip käsib ja nõuab Vikerraadios, et nüüd tuleb valida pool: Eesti poolt või Eesti vastu. Kui just peab, siis valin hetkel venelased ja lähen maale elama. Linnas ei saa enam hakkama. Laps jääb linna. Ema jääb pensionile. Maal panen porgandid maha ja tõstan vana aida uude kohta, millest saab saun. Ema pensioni eest ehitangi.

Võimul ikka reformikad, kui tulen maalt linna ja astun elus esimest korda ülikooli. Saan haigekassakaardi. Saan ka elu esimese stipendiumi. 100 eurot kuus. Poole aasta pärast enam ei saa. Õppeedukus pole kiita. Õiglane värk. Taotlen siis toimetulekutoetust. Seda ei saa, sest pensionärist ema ja laps, keda nimetatakse leibkonnaks, teenivad normaalselt. Vasakpoolsed sehkendavad võimu endale. Pensionid tõusevad vaikselt. Ema annab mulle endiselt raha. Vastutasuks viin talle maalt kuuseoksi ja pajutibusid. Need müüakse Pärnamäe kalmistu ees maha.

Kultuuriministeeriumi juhib sotsist Saar, tema tõstab kultuuritöötajate palka. Mina nende hulka ei kuulu. Riigi asi on muretseda riigitöötajate eest. No õige kah. Nüüd peetakse EKRE-IKE koalitsiooniläbirääkimisi ja sotsiaalselt tundlike kodanike rühm teeb kuuldemängu. Nad ei taha muutust. Neile meeldib kõik see, mis oli enne. Nad tahavad Reformierakonda.

Minul on ükskõik. Ma ei suuda uskuda, et saab veel halvemaks minna. Nemad suudavad. Järelikult on neil varem olnud hea. Eesti riigi tundlikud kodanikud saavad riigikodanikele kohaselt oma isiklike vabade otsuste eest koondamisrahad. Riik on siiani hoolitsenud omade eest. Nad kardavad muutust, neil on hirm. Mina olen tuim. Ise olen süüdi, õiglane värk.

2. Mõtted pärast kuuldemängu kuulamist

Mida kõike ei suuda kujutlusvõime teha! Olin absoluutselt kindel, et kuuldemäng „Peaministri punane joon” tuleb EKRE-vastane, aga ei tulnud. Vastupidiselt Oidsalu kriitikale2 leian, et mitte kuuldemäng polnud unenäoline, vaid seda on meie elu. Tekst oli täis kujundeid ja metafoore, aga tohutult empaatiline. Mõisteti päriselt kõigi tegelaste raskeid valikuid ja ükski neist polnud õigem või kergem kui teine. Võib öelda, et satiir žanrina on tagasi. Saan esimest korda aru, et NO-teater oligi sisuliselt vana Baskini töö jätkaja. Vorm on erinev, aga sisu selline, nagu kunagi Baskini satiiri õitseaegadel.

Tajun, et kuuldemäng asetab minu ette peegli, et minul olid riigikogu valimiste päeval täpselt sama rasked valikud kui nüüd poliitikutel. Ise tegin pooliku otsuse, midagi ma otsustasin, aga palju jäi otsustamata. Mina olin see, kes valis kõigi vastu, valisin võimatu erakonna, edastades sellega probleemi poliitikutele.

Aga tunne, et nii mõjub kuuldemäng ainult minule ja ehk veel kolmele inimesele, kes niikuinii mõtlevad nagu Epner, ei jäta mind maha. Teised arvavad, et tegemist oli fiktsiooniga, esteetilist naudingut pakkuva teosega, mis neid isiklikult ja otseselt ei puuduta. See pole päris asi. Aga kas tõesti puudutab teid poliitika? Kas poliitika on päris asi? Mind puudutas kunst, aga see puudutus pole esteetiline silitus. Tunnen end taas süüdi ja tahaksin kustutada kogu esimese osa siinsest tekstist, häbi on, tahaksin kustutada kõik süüdistused, mis keerlesid mu peas enne kuuldemängu kuulamist. Ma tegin ennatlikke otsuseid. Mõistes aktiivsed kodanikud süüdi.

Endiselt ei taha ma Reformi võimule, aga see ei tähenda, et tahaksin EKREt. Tahan selliseid inimesi, kes kõhklevad, kelle salajasi mõtteid lubas Eero meil kuulata. Pärast kuuldemängu kuulamist toimus minu jaoks muutus küll. Esiteks ei teinud nad midagi sellist, mida ma eeldasin. Teiseks inimlikustasid nad need kuradi parteid. Ja need inimesed on sama hädas kui mina. Ja siit saab ainult edasi minna.

KAJA KANN

Viited:

1 Bert Valter. Peaministri punane joon. Kuuldemäng. — http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/peaministri_punane_joon

2 Meelis Oidsalu: valitsusliidu moodustamine on rohkem kultuuriküsimus kui kunagi varem. —

https://kultuur.err.ee/921187/meelis-oidsalu-valitsusliidu-moodustamine-on-rohkem-kultuuri­kusimus-kui-kunagi-varem