Читать книгу TeMuKi 5 2019 - TeMuKi 5 2019 - Страница 2

Teater. Muusika. Kino mainumbris leiavad mitme kandi pealt käsitlemist eepika ja dramaturgia kokkupuutepunktid. Katre Pärn kirjutab kinoosas sellest, kuidas otsekui tehnoloogilise vidinana sündinud kinokunstist sai kaitstuim narratiivse fiktsiooni kants. Teatriosas teeb Veiko Märka ekskursiooni eesti proosa dramatiseeringute ajalukku, Ivar Sild uurib, kas Per Olov Enquist kasutas oma näidendis „Vihmausside elust” Hans Christian Anderseni habrast psüühikat lihtsalt ära või rikastas dramaturgiat ja meie kui publiku fiktsioonivälist elu ka peategelase eepiline andelaad. Arne Merilai küsib, kas Karl Laumetsale tõi mulluse parima lavastaja tiitli tõesti tõsiasi, et lavale toodi eepos, või kaasnes sellega ka mingi teatrit õilistanud lisandväärtus. Mihkel Kunnus testib, kas eepilise teatri ristiisa Bertolt Brechti teooria kehtib ka tema näidendite tänapäevastes lavastustes või hoidis tema esteetikat koos üksnes marksistlik teooria.

Olgu juba ette öeldud, et ükski siinses ajakirjanumbris vaadeldav draama episeerimise näide ei pälvi arvustajailt just maailma parandava ettevõtmise tiitlit. Käsitletavad nähtused on võrdlemisi erisuunalised ja see paneb küsima, miks teater ikkagi vajab tihedat õlatunnet eepikaga, kuigi meie algupärase dramaturgia maastik on praegu lopsakam kui kunagi varem. Poliitika ei puutu siinkohal otseselt asjasse, aga mõelgem kas või eelmise sajandi kolmekümnendatele aastatele, mil kultuuripoliitika kaudu püüti ideoloogiliselt mõjutada ka kultuuritarbija kodanikuhoiakut (hirm selle ees on tundlikke kodanikke saatnud ka praeguse valitsuskoalitsiooni loomist jälgides, loodetavasti siiski põhjendamatult). Draama episeerimine kui tööriist võimaldab täiesti vastandsuunalisi poliitilisi sõnumeid. Ta võib nii uinutada kui ka aktiveerida, kumba parajasti rohkem vajame.

Veiko Märka uurimusest tuleb välja, et eepikat dramatiseeritakse ikkagi ennekõike arhetüüpide üle- ja taaskinnitamiseks. Kivirähk võib Lutsuga ringi käia mängulisemalt, Lennuk lüürilisemalt ja nostalgilisemalt, kuid eepika on hetke- ja dialoogipõhisele lavakunstile siiski pigem jõuallikas, mitte dekonstruktsiooniobjekt. Bertolt Brecht tegi vahet n-ö karusselli ja planetaariumi tüüpi teatril. Karussellteater on aristotellik-stanislavskilik elamuslik fiktsioonimaailm, kus publik istub justkui laps hane selga ja unustab Nils Holgerssoni kombel oma argised võlakoormad, heljudes mullis, mille kapitalist järgmisel päeval seda jõhkrama koputusega purustab. Planetaariumis me justkui fiktsiooni õnge ei lähe, uurime elu kui taevakehade liikumist ja kui keegi ütlebki „ma armastan sind”, siis kahtlustame selle taga pigem vandenõu. Mõlemad on abstraktsed mudelid, mida tava- ja lavaelus puhtal kujul ei kohta; juba Brechti enda näitlejad eesotsas Helene Weigeliga olid suurepärased psühholoogilised pisarakiskujad, vastasel korral olnuks tunnistajate sõnul tegu äärmiselt igava teatriga.

Ikkagi tahaks loota, et ka tänapäevases valikute paljususes võetakse üks või teine esteetiline otsus vastu teadlikult, kontseptuaalselt, sooviga mitte lihtsalt üle kinnitada seni ehitunud lava-saali suhet ja subjekti-objekti identiteeti, vaid sooviga kehtestada kas või kaheks ja pooleks tunniks üks ideaalmaailm, millest publik ehk tükikese ka argiellu kaasa viib. Et hane selga satuks ikkagi Nils Holgersson, mitte vesi.

MADIS KOLK