Читать книгу TeMuKi 6 2019 - TeMuKi 6 2019 - Страница 3

Üle seitsmekümne aasta on elatud… Sellest üle viiekümne aasta teatriga tegeldud. Mis on olnud, mis on ja mis tuleb? Minu meelest on ju meie teatri ajalugu väga lühike ja pole ime, et pole ka midagi eriti vägevat sündinud. Ei ole sündinud eripärast EESTI teatrit, mis eristaks seda kõigist muudest maailma teatritest. Oleme ikkagi Euroopa ääreala, provints ja rahuldume suurte rahvaste jäljendamisega. Ei oska ega ka suuda oma peaga mõelda ja seetõttu sulame kenasti üldisesse maailma teatrimelusse. Aga ometi! Jaapanis oli nō-teater, Indias kathakali ja olid ka Euroopas kristlikud müsteeriumid, mis eristusid täiesti muust teatrist. Nō-teater tegutseb ka praegu ja ka kathakali elab, kuid müsteeriumid on Euroopas minevik, sest häbenetakse oma kristlikke juuri.

Meie esimese vabariigi ajal tõusis komeedina taevasse Hommikteater — kuigi mitte spetsiifiliselt eestipärane, aga lavastused olid seal originaalsed. Kuid teatrijuhi varajane surm katkestas selle edasise tegevuse. Ei oska me praegu öelda, mis oleks saanud Hommikteatrist. Oli ka tõeline rahvateater, Töölisteater, mis tabas rahva maitset. Priit Põldroos lavastas rahvatükke, ja menukalt. Ja rahva maitset tabas ka Hugo Raudsepp oma näidenditega, mis läksid väga hästi. Kuid Raudsepa näidenditega pole meil nüüd enam midagi peale hakata, sest nad olid olulised omas ajas, nüüd aga on rahva maitse hoopis midagi muud. Nii läksid pärast sõda suure menuga tšekist Egon Ranneti näidendid, aga nüüd me lausa häbeneme neid. Ainult Evald Hermaküla püüdis millegipärast elustada Ranneti näidendit „Kadunud poeg”. Miks — see jääb mulle arusaamatuks.

Tegelikult oli esimese vabariigi tõeline lavastaja Voldemar Mettus. Ta oli nii mõistuselt kui ka lavastajana oma ajast ees. Tema Shakespeare’i-lavastused Vanemuises olid omapärased ja originaalsed. Mettust ei ole meil kunagi osatud tõeliselt hinnata, aga eks nii juhtu meil ikka nendega, kes on tõeliselt andekad ja ajast ees. Nõnda on läinud ka meie nooremapoolse lavastaja Lauri Laglega. Juba aastaid tagasi nimetasin teda kõige andekamaks selle põlvkonna lavastajaks ja ütlesin, et talle tuleb oma teater anda. Kõik kriitikud naersid selle üle. Kuid nüüd on Lauri Lagle lavastaja, kes võib tõesti saada oma teatri, selle, mis vabanes NO99 tegevuse lõppemise järel. Lauri Lagle teeb autoriteatrit, ja edukalt. Eks aeg näita, kas sellel on perspektiivi, kas sellest sünnib midagi uut ja tõeliselt eestipärast.

Pärast sõda oli kahtlemata omaette nähtus Voldemar Panso. Venelaste valitsemise all oli tsensuur ja oli ideoloogiline surve. Panso oli tõeliselt andekas ja suutis kõigele vaatamata teha teatrit, mis tähtis. Tema „Inimene ja jumal” oli tõeline eesti teater, kus hiilgasid Ants Eskola ja teised tolle aja küpsed näitlejad. Kuid Panso „Hamlet” oli minu meelest ebaõnnestumine — kui pole Hamletit, siis pole võimalik ka tõeline lavastus, ja ligi kuuekümneaastast Ants Eskolat, kes mängis Hamletit, oli piinlik vaadata. Kogu lavastuse päästis tegelikult Jüri Järvet Claudiusena. See oli täiuslik osatäitmine — iga minut tema mängust oli nagu graafiline leht.

Ja pärast Pansot on tulnud rodu lavastajaid, kuid suurt pole sündinud. Hermaküla püüdis lõhkuda vana teatrit, kuid ei suutnud asemele panna midagi uut ega originaalset. Mati Unt püüdis ka lavastada, kuid tal polnud väge, mis annaks teatrile tõelise elu. Ta tõi lavale näidendeid, mis mängisid ise, ja lisas neile rosinateks omaenda lollusi. Hendrik Toompere on tuhat korda parem näitleja kui lavastaja ja sama lugu on Raivo Trassiga — kui Trass oleks lavastamise asemel mänginud, oleksime saanud vägeva näitleja. Praegu on ta kahtlemata parim oma põlvkonna näitleja. Mikk Mikiver oli lavastajana liiga tõsine. Kaarin Raid ja Ingo Normet on olnud püüdlikud, kuid koormaks oli ja on neil seljas vene kool. NO99 uppus lõpuks oma kõntsa sisse. Elmo Nüganen upub psühholoogilisse realismi. Nii et nüüd polegi Eestis küpseid ja vägevaid lavastajaid ja seetõttu oligi võimalik, et algaja lavastaja ja näitleja saab Draamateatri juhiks. Ka auhinnatud Karl Laumetsa „Kalevipoeg” oli rohkem lavakunstikooli kolmanda kursuse lõputöö kui tõeline teatrisündmus, kuigi iseenesest on eepose lavalejõudmine muidugi tervitatav. Ainus, kes on püüdnud teha pidevalt soome-ugri, eesti ja väikerahvaste teatrit, on Anne Türnpu, kuid tema hääl on hüüdja hääl kõrbes.

Suurema muutuse tooks ehk see, kui muutuks kardinaalselt meie teatrikool. Kui heidetaks üle parda Stanislavski ja muud n-ö suured õpetajad-teoreetikud-praktikud ja hakataks mõtlema oma peaga. Kui töötataks välja oma eestipärane näitleja- ja lavastajatehnika, kui ei ahvitaks midagi võõrast, siis ehk tuleksid koolist ka omanäolised näitlejad ja lavastajad. Eesti teatri päästaks siiski ainult geenius, kes loob uue maailma, spetsiifiliselt eestipärase teatrimaailma. Ja kool saab olla ainult kasvulava — geenius ei ole siit maailmast, teda ei saa kasvatada, ta ilmub kui supernoova ja loob kõik uueks. Selles ootuses ja lootuses võime elada. Ehk sünnib midagi tõeliselt uut veel sel sajandil, sest kogu meie teatri lühiminevik on olnud võõraste jäljendamine, mitte uus ja originaalne looming.

JAAN TOOMING