Читать книгу Tere taevas - Teo Räbovõitra - Страница 2

Mis on armastus?

See on praegune emotsioon, olemise hetk. Rahulik.

Selle puudujäägi korral vajatakse selle kompenseeringut.

Armastus on tunne kõige elava vastu, ju ka kõduneva metsa suhtes, milles peidetud korrapära.

Seda näeb vaid vaatleja, kohalolija.

Üksi.

Kõik on kaunis, kõik on lummav.

Kaunis on minu ilu.

Kaunis on päikesetõus, mis on samaaegselt ka loojang.

Kui sarnane sarnast tõmbab, olen mõtetes teie kõigiga. Inimestega.

Elu on ju lihtne.

Meil pole vaja otsida seaduspärasid, võib olla neid polegi.

Sündisin.

Ju ka suren.

Kui saad aru mu vaikusehetkest, oled minuga.

Pole vaja rahuldada end tuuldelennutatud sõnadega.

Vaid üksikud neist püüad kinni.

Me teeme nalja, me tunneme rõõmu.

Selle kõrval on ka päevi, kus neist miski veidi varjule jääb.

Me muretseme.

Me kardame.

Me ootame.

Me unistame.

Me loodame.

Oleme varsti pühitud.

Kui suudad sõnadega öelda seda, mida olen oodanud.

Et hoolid kogu südamest.

Võtad mu vastu sellisena nagu olen.

Kõigi puudustega.

On minu käed vabad.

Võtmaks sind vastu.

Kingituse.

Armastan ennast.

Armastan sind.

Tunnen su meeli.

Tunnen su keha.

Sinu õrnust.

Sinu lahkust.

Heasoovlikkust.

Tahad olla rahuleidja.

Rahutooja.

Oled keskendunud oma missioonile.

See on praegu.

Sul pole kunagi teist aega, kui praegu.

See hetk on sinu elu.

See hetk oled sina.

Kaduv, hääbuv elu.

Ma olen üksi.

Kaitseta.

Vahel tusane, vahel ängis.

Kuid ma olen ikka olemas.

Enesele.

Sulle, armas soovin, et oleksid minuga.

Oled ainus.

Olen tugev.

Ka nõrk.

Ma olen.

Olen püüdnud sind leida.

Olen tahtnud sind tõesena võtta.

Tahan sulle öelda, et kõik on korras.

Me oleme koos.

Meil on tore.

Meie tee, võib-olla lõputu igaviku tants.

Sära, kestabki lõputult, mil polnud ka algust.

Kuid tean, et päev, mil saime kokku

Olin õnnelik

Puudutatud

Polnud teesklust.

Sain olla ma ise.

Nüüd, mil oleme koos, täidab mind helgus.

Valgus, mis sarnane kuule

Päikesele

Miljonitele tähtedele

Särale

See kahvatub vaid siis, kui kahvatun mina.

Loojangu ja tõusu poeg.

Tütar, kes teeb lahti oma silmad, et näha mind, taevast.

Selget pühendust.

Igaviku loori kangast.

Millele on kirjutatud read…

Aitäh

Oled mu päike, oled mu kuu

Tähistaevas

Kui kohtume, armastan sind ikkagi.

Heidan su kõrvale

Aga viivuks.

Et pugeda tagasi sinna, milles ma olen.

Oma südames.

Kallis

Oled mu südames alati

Ka siis kui koidab päev, mil ütlen…

Hoia ennast

Armasta kõike mida näed, mida kuuled

Olgu puudutatud õis, mis tärkab

Kui puudutad hingust

Mille leek põleb vaid praegu

Üks tõsiseltvõetav sündmus inimese elus on tema sündimine. See on kui murdepunkt, kus inimene visatakse talle omasest turvalisest olemisest ja keskkonnast välja. Kõik, mida inimene suuremaks saades teeb, on selle turvalisuse taaskehtestamine. Teatavates meditatiivsetes seisundites, mis ongi elu, on võimalik seda taasmeenutada. Sündimise protsess, oletades, et selle alguspunkt on emaüsast väljumine, on vastsündinule paras shokk. Uus maailm ning tuleb kiiresti-kiiresti taibata seda, et on vajalik koheselt ise hingama hakata. See on alguses kiirustav ja õhkuahmiv, sest kaalul on iseenda elu. See on hämmastav kohanemisvõime. Mitte mingil juhul ei saa inimese elu alguspunktiks pidada tema sünnihetke või emaüsast väljumist. Ka sellele eelnevad sündmused ja elu. Taandus käib tõenäosuslikult sadu ja tuhandeid aastaid tagasi, võib-olla isegi miljoneid aastaid. Olgu inimese algusdaatumiks mis tahes aeg, e saa me sellest üdini siiski aru. Väidetavalt tuleb lugu taandada algallikani, kuid ka sellele eelneb midagi. Võime julgelt väita, et elu on müsteerium. Meid hoiab elus huvi. Ja mitte selle vastu, sest see viitaks sellele sellselt, et me oleme sellele kuidagiviisi vastu.

Praegune inimese elu on tema varasema elu jätk. Jõuame selleni, et ei eksisteeri surma ega eksisteeri elu. Eksisteerib vaid kulg, transformatsioon. Mitte miski ei lõpeta mitte midagi, miski on kogu aeg pooleli. Võime vaid oletada, uurida, analüüsida, kuid lõpuni ei saada aru, sest taolistes küsimustes ei eksisteerigi algust ja lõppu. Eksisteerivad vaid lüngad teadlikkuse ja ebateadlikkuse vahel. Millal on inimene teadlik? Ma olen teadlik praegu. Mul ei eksisteeri minevikku, mul ei eksisteeri tulevikku. Kuidas oleks see võimalik? Sinu mõtted võivad uidata, kuid sa mõtled praegu. Sa tood mineviku mõtte praegusesse, sa projitseerid praeguse mõtte tulevikku. Seega sa kas meenutad või ootad, et sinu praegune mõte tulevikus kattuks üheselt seesama pildiga, mis sul on praegu. Olgu selleks siis pildiline mõtlemine, visualisatsioon. Mõtlemise tüüpe on teisigi, kuid mõtlemine jääb mõtlemiseks. Meil on oskus hoida oma mõtteid kinni, oma peas. Me oleme oma mõtetega samastunud. Sul pole mitte midagi muud kui praegune hetk. Alati. See on sinu jõukese. Sinu peas on tühjus, seal on küll füüsiline aju, kuid seda ei saa terviklikust kehast eraldada, seega pole võimalik ka seda eraldiseisvana uurida. Me teame varasemate uuringute ja piltide näol seda, et meil on aju. Arvatakse, et sellega me mõtleme või et seal on teatud osad, mis infot lahterdavad, tallel hoiavad ning vajadusel meenutavad. Mis on see, mis infot talletab, seda meelde tuletab, analüüsib või teeb ükskõik mida, mida arvatakse, et see teeb? Mis on meel ja mis seda sinna tuletab? Mida üldse tähendab tuletama? Tuletamine tähendab meele toomist praegusesse hetke. Meel ise on salvesti. Seega kui oleme samastunud ka oma meelega, siis praegune meel toob varasema meele praegusesse hetke. Meel või salvesti, pole vahet kuidas seda nimetatakse on ikkagi mõtlemisprotsess. Tuletamine on ka kattuvuslikkuse taotlus ehk õigustus oma praegusele olemisele. Mida enam on meenutusi, mälestusi praeguses hetkes, seda enam on kadunud praegune hetk. Miks on mälestused, minevik või möödanik inimesele nii olulised? See on jällegi turvatunde taotlusmehhanism, toetumine oma varasematele kogemustele, õpitule, loetule või millele iganes, et mitte olla praeguses hetkes. Esialgu on praegune hetk hirmutav, ebaturvaline, justkui emaüsast väljaspool olev, kuid mida enam oleme me praeguses hetkes, seda vähem on meil mälu, seda enam on meil spontaansust ja vahetust. Elades järjepidevalt hetkes, kus ei ole mõtteid, sest mõtted vajavad ruumi, ei saa ka olla midagi sellist, mis mõtteid tekitab. Mõtteid tekitame me ise, sest hoiame kinni minevikust. Mõtted tulevad alati minevikust. Alati. Mõtted tulevikust tulevad minevikust. Alati. Nad tulevad minevikust ning praegune hetk on suuteline ja mõjus neid mõtteid tulevikku projitseerima. Seega on inimene kui vaatleja, püüdja ja heitja, oma mõtete püüdja ja heitja. Vastuvõtja ja lahtiütleja või lennutaja. Ta on kui olemine. Ole nagu olemine. Ma olen olemine. Praegu. Millist mõtet ootan praegu? Mis on mu järgmine mõte? Huvitav, mis on mu järgmine mõte?

Iseenda teenimine on rahuldus, teiste teenimine on privileeg. Me ei tohiks enestelt küsida, kes andis meile elu. Vastusteks on sel juhul vanemad või jumal. Pigem tuleks küsida, kes meilt elu võttis? Miks me ei ela? Tõeliselt ja täielikult? Me ei ole enam täiuslikud. Me oleme poolikud, veerandid või kogunisti arutult terviklikkusest suuremad. Terviklikkusest suuremad on usklikud, pühakud, kindlameelsed, mõistusega ehk oma järjestikuse mõttejadaga samastunud. Antud raamat on pöördumine. Pöördun seestpoolt väljapoole. Mida sügavam ja kaugem on mu sisu, mida enam on inimene valgustunud oma seesmise säraküünlaga, seda ulatuslikum ja kõrgem võib olla tema jutt. Ja see jutt on sulle, kallis lugeja. Pöördumine seestpoolt väljapoole on pöördumine ning see toimub praeguses hetkes. Mida iganes sa teed, sa oled alati praeguses hetkes. Sul on kontsentratsioon, sul on läbinägelikkus ja täieline tähelepanu. Sa oled kui jõgi, sa kulged, sa teed täpselt seda, mida sa teed. Praegu.

On väärarusaam, et elu elamine peaks olema pingutamine, peaks olema lõdvestumine. Pingutamine tähendab siinkohal rasket tööd, lõdvestumine tähendab siinkohal samuti rasket tööd. Arvatakse, et lõdvestus on pingutusele järgnev. Seda see ei ole senikaua, kuni me ei kuula ega kuule iseennast, oma vaikset sisehäält. Lõdvestumiseks soovitatakse midagi teha, kusagil käia, kuidagiviisi olla. See peaks siis eelnevale midagi vastandlikku olema, et siis taas ja taas jätkata pingutamise ja lõdvestumise jada. Seesugune kordustsükkel toimub senikaua, kuni ollakse vaba. Senikaua, kuni ollakse vaba kõigest, õpetusest, nende vastuvõtlikkusest või vastuvõtmatusest, sest pole mitte midagi muud kui olemine. Selles on teadlikkus. Selles on praegune hetk, juhatus, vaevukuuldav peenike hääl ning see hääl ei ole sinu meel, see ei ole sinu mõtted, see ei ole sinu keha. See on sinu teadvelolek. Teadvelolek praegusest hetkest. Teadvelolek kohast, kus oled. Ning see teab, kuidas olla, sest ta on olemine. Taei küsi midagi, ta ei vaevu vastama. Ta ei oota midagi, sest ta ei viitsi püüda enesegenereerituid mõttelinde, et neid siis säilitada ning vajadusel minema lennutada. Ta lihtsalt on. Ta lihtsalt elab. Ta ise ongi elu. Ta ise väljendab elu. Ta on peegel.

Et midagi saada, tuleb kuidagi pingutada? Pingutada mida? Pingutatakse oma tahet, sunnitakse ja töötatakse iseenda loomusele ja loomulikkusele vastandlikult. Ei olda enam väljapuhanud, seega ei saa olla ega tulla ka väge. Vägi on väljapuhanud inimestel. Tänapäeva inimene on niikuinii vaid lihatükk või laip, kes seda enesega vaevu-vaevu suudab kaasas kanda. Ja milline kergendus on, kui surma järel see raske koorem maha jäetakse. Läheb lendu eluhingus, mida teised filtreerivad. Mis on tahe? Tahe on vastuvõtlikkus oma pingutustahtele. Tahetakse kõike seda, mis praegu on. Ollakse rahulolematu sellega, mis on. Paraku just see lähtekoht ongi. Tahe on soov. Mõte. Mida enam suudame oma mõtet kinni hoida, seda tõenäosuslikum on, et see mõte täitub. Mõte täitub! Millega? Me ei ole meie mõte. Sinu mõte täitub järgmise mõttega ehk otsib pesa. Järgmine mõte tahab kattuvuslikkust eelneva ehk praeguse mõttega, et olla veendunud selle õigsuses. Kattuvuslikkus peab olema kattuvuslik sedavõrd, et see saaks oma mõistusele toitu juurde. Et mõistus saaks kinnitust oma olemasolule. Et inimene ise saaks õigustuse oma olemasolule. Descartes siinkohal sai selle täheldamisega suurepäraselt hakkama. Seda ei tuleks mõista kui midagi väära, vaid selliselt, et oma õigsuse ja õigustuse kinnitamiseks leiti midagi kandakinnitavat ning kandakinnitav õigustas oma õigsust ja õigustust. Muidugi hämmastav mõttejada, paraku ringrattaline, vahel tormine vahel vaibunud, kuid jääb omaenese piiridesse. Kui üldse tahame midagi mõista, tervikpilti hoomata, tuleb meil oma mõistusest väljaspool olla. Me peame seda lihtsalt vaatlema.