Читать книгу Inglid meie elus - Terje Möldri - Страница 6

Alguses, kui polnud veel Maad ega inimest, valgust ega pimedust, oli nähtamatu Kõiksus täidetud paljude energiatega. Mõned neist olid suuremad, mõned väiksemad, kuid sellest polnud võimalik aru saada, kuna polnud olemas võrdlust. Iga olemasolev energia tegutses omaette, iseeneses ning energiatevahelist suhtlust ei eksisteerinud. Igal energial oli küll oma sagedus ehk vibratsioon, mis tagas talle omadused, kuid need omadused tekkisid ja kustusid igaühe sees, justnagu tühjad illusioonid või unistused, mis kunagi ei täitunud. Iga energia tajus, et näeb üksinda vormitut und ning oma unedes ei kohtunud keegi iialgi kellegagi.

Järsku ilmus ühe energia lõputusse ja kehatusse unenäkku keegi teine! See saladuslik „keegi” oskas olla nähtav! See saladuslik energia liikus ja muutus, ning puudutas olemasolevat energiat. Energia, kelle sagedusse oli sisenenud see saladuslik külaline, vibreeris ja ehmatas, sest polnud kunagi varem kohanud muutumise ega liikumise olemust. Selle Ürgse Energia ruumitu uni oli olnud korrapärane ning vankumatu – kindel ning jääv. Sellest uuest vibratsioonist ning saladusliku külalise energiavälja puudutusest tekkis olemasoleval energial küsimus:

„Kes Sa oled?”

Saladuslik energia vastas: „Ma olen Jumal.”

„Mis toimub?” kõlas sõnatu küsimus Ürgse Energia sees, kuid paistis nagu saladuslik võõras näeks tema sisse ning kuuleks ja mõistaks tekkinud küsimust.

„Ma nimetan seda suhtlemiseks,” vastas Jumal. „Kuidas Sa seda teed?” „Ma suudan kõiki olemasolevaid energiaid mõista nende tuumani. Ma suudan võtta nende energiaosakese endasse ja seejärel jäljendada seda. Ma suudan tasakaalustada kõiki Ürgsete Energiate osakesi endas, ning seeläbi muutuda. Ma nimetan seda loomiseks.” „Kuidas on see võimalik? Kas Sa oled keegi teine veel peale Sinu enda?” „Ma saan olla kõik ja mitte keegi. Aga ma olen Jumal. Ma saan muuta oma olemise sagedust. Ma nimetan seda tahteks.” „Aga kuidas Sa otsustad, kes Sa olla tahad ja kuidas Sa tead kuidas muutuda?” oli Ürgne Energia erutatud millestki, millele ta ei osanud määratlust anda, kuna polnud olemas mõistet „uus.” Õrnalt hakkas tema muutumatus unes särama loomisvalgus, mis ümbritses Jumalat ja Ürgne Energia tajus ka ennast selgemini. „Ma tean mis on mu tahe ja ma tean mis mulle meeldib ning mis ei meeldi. Ma nimetan seda tunneteks.” Seda öeldes, sähvatas Jumala ümber erinevate sagedustega värve. Olgugi, et Tal polnud kuju, paistis Jumala – kui energia-allika – ümber toimuvat valgusmäng. Need värvid reageerisid Tema tunnetele ja loomispuhangule. Kui Ürgne Energia, kelle fantoom-unne oli sisenenud Jumal, oli hajus ning vormitu, nägi Jumal välja ümmarguse kera või valgusallikana, mille suhtluspuudutus väljus Temast laiali kõikides suundades - kõigi jaoks. Tänu sellele oli Jumal nähtav, kuid Ürgne Energia nähtamatu. Ainult siis, kui Jumal suhtles Ürgse Energiaga, muutus ka Ürgne Energia nähtavaks, kuna teda ümbritses Jumala suhtlusvalgus. „Mida Sa tahad, et mind puudutasid oma suhtlusenergiaga?” küsis Ürgne Energia. „Tahan Sind tundma õppida. Kui seda teen, siis minusse jääb osake Sinu energiast, mille läbi saan luua kauneid unistusi ja teha need kõigile nähtavaks.” „Kõigile?” „Kõiksuses on palju energeetilisi isiksusi, nagu Sina. Mõnedega olen juba suhelnud, nad on kõik erineval olemise tasandil ja nende jaoks on muutus võimatu. Aga mina saan luua muutust, aidates neil olla osake minu nähtavast loomingust.” Ürgne Energia vibreeris ärevuses ning olgugi, et tal polnud olemas tundeid, puudutas Jumala suhtlusvalgus ja loomisinnustus Ürgse Energia tuuma ning ta küsis: „Kas ka minu osake saab osaks Sinu loomingust?” „Jah. Ka Sinu energia muutub kõigi jaoks nähtavaks ning Sinu osake saab suhelda kogu looduga läbi minu ja Kõiksuse Seaduste ehk võimaluste.” „Läbi Sinu?” küsis Ürgne Energia. „Kõigele, mis suhtleb läbi minu – minu loomise – annan ma nime. Nii saavad kõik määratleda, mõista ja tunnetada erinevaid energia aspekte. Sina oled tugev, oled kindel ja otsekohene. Ma nimetan Sind Miikaeliks!” Tohutu valgussähvatuse saatel kogunesid valguslained üle kogu fantoom-une ühte punkti ning Jumal nägi tohutut sinakat valgusmängu. See sinine valguskera särtsus ning voogas sinakast kindlast Tõe energiast. See oli peaingel Miikael. Ta rääkis, ning tema sõnad väljusid tema kontsentreeritud sinakast valguskerast: „Suhtlemine on hea ja annab kõigile võimaluse näidata oma tõelist olemust. Selles on Jõud ja Tõde. Ma soovin, et minu energia aitaks kaasa Sinu loomises, auväärne Jumal.” Eriti selgelt hakkas sinakas kuma ka Jumala ümber lendlema, kui Jumal suhtles Miikaeliga, mõistes teda ning kaasates endasse tema teadlikkust. „Tänan Sind, mu sõber,” ütles Jumal ning jätkas: „Ma lähen nüüd suhtlema ka teiste Sinusarnaste suurenergiatega, et ka neid kaasata minu imelisse nähtavasse loomingusse.” Kui Jumal oli külastanud erinevate olemasolevate energiate unesid, leidnud endale kõigi seas sõpru ja huvilisi Tema püüdluse vastu, hakkas ta looma nähtavat. Meie mõistes toimus see miljoneid aastaid, kui Jumal külastas kõiki energiaid ning andis neile nime ja määratluse. Kusagil seal suhtluse vahepeal, kohtas ta imekaunist energiat. See tuline ning kiire energia oli täielikult pühenduv ning austav, sarnanedes oma olemusjoontega Jumalaga. See oli Armastuse Energia. Jumal armus temakesse ning ka Armastuse Energia armastas Jumalat „esimesest silmapilgust”. Nii väga austas Armastuse Energia Jumala unistusi ning nad hakkasid koos looma. Jumal unistas ning Armastus saatis oma energia igasse Tema loodusse, läbi mille sündisid valgusrikkad kõigile nähtavad täiuslikud loominguaspektid. Jumal unistas väga kohast, mis oleks kõigi jaoks suhtlemise kese, arenemise variatsioonide paradiis. Nagu Temagi oli kõikjal kuid samas Tema tähelepanu oli kontsentreeritud ühte punkti, unistas Ta taolisest kontsentreeritud loomisekeskusest, kus kõik energiad oleksid esindatud ning kõigi Ürgenergiate vahel tekiks suhtlus. Kuid kes neid energiaid seal tasakaalustab? Kui loomiskeskuses oli lõputul hulgal Ürgsete Energiate koostöövorme – oli Maa ja valgust- ning soojustandev Päike, olid taimed ja loomad ja linnud lendamas kaunis taevalaotuses, lilled õitsesid ning pärast kastvat vihmasadu täitis taevast vikerkaar, mõtles juba kõigile tuntud ning kõigi poolt austatud Jumal: „Nii kaunis on mu loodu. Ma armastan oma loodut, kuid ma soovin, et keegi looks seda samamoodi nagu mina. Valitseks seda ning looks, kui mina puhkan. Keegi minu sarnane... keegi minusarnane!” sähvatas Jumalas uus loomispuhang. Kiiresti ja intensiivselt inspireeritud Jumal mängis kõigi Energiaosakestega, mida Ta oli tundma õppinud ning endasse võtnud. Tema loomispuhangus tardus kogu Kõiksus. Ta kiirendas oma energiaid, et vibratsioone kontsentreerida ühte punkti. Ta justnagu surus kõik Universumi energiad ühte punkti loomiskeskuses, nagu tohutu jõud loob teemantit. Kogu Universumi Ürgsed Energiad olid suunanud oma teadlikkuse ja tähelepanu sellele, mida Jumal nüüd küll loob? Tugev võpatus sai alguse sellest punktist, kuhu Jumal kõik olemasolevad energiad keskendas, ning see laine suundus kõikjale üle Universumi, kui Ürgsed Energiad nägid vastloodut Armastuse embuses ning Jumal hõikas: „Vaadake! See on Inimene! See on minu poeg. Ta on minu sarnane. Ta on mina! Temas on kõik Universumi energiad ning ta on võimeline looma ning suhtlema nagu mina. Tema nimi on Aadam.” Kogu Kõiksus vaatas hämmeldusega, kuidas Jumala loominguvõimel pole piire. Armastuse Energia armastas väga Jumala last, kes oli nii sarnane Jumalaga, kuid mitte päris Tema. Ta oli uus. Ta oli lootus piiritutele loomisvõimalustele, mida valdas Jumal ja nüüd ka Aadam. Aadama KEHA koosnes kõigest, mis oli materiaalses nähtavas maailmas ning tema VAIM koosnes kõigest, mis oli energeetilises Ürgenergiate maailmas ning tema HING koosnes kõigest, mis oli Jumalas. „Sa oled vaba looma ja valitsema kogu olemasolevat ning võimeline tasakaalustama ning mõistma kõiki energiaid, mu poeg,” ütles Jumal Aadamale. „Anna kõigele määratlus, loo, ning ole õnnelik nagu mina.” Aadam hakkas kõike tundma õppima, suhtlema kõigi Ürgsete energiaosakestega ning kõigele maailmas nime ja määratlust andma. Tema keha ei vananenud, kuna Aadam tasakaalustas kõik Energiad endas. Kui ta oli kõigele maailmas nime andnud ning polnud enam midagi uut Jumala loomingu seas, puhkas Aadam rohul. Ta tundis mingit tunnet, millele ta ei osanud päris selgelt lahendust leida. See tunne meenus talle ikka ja jälle, kuid ta polnud sellest rääkinud Jumalale – oma nähtamatule Isale. Ta oli hea poeg, seega tänulik kõige eest, mis oli maailmas. Kõige eest, mis oli talle antud. Tema elu oli täiuslik ning ta ise oli täiuslik. Jumal nägi oma poega istumas tema sünnipäeval ning nukralt naeratamas. Järsku Ta mõistis! Sähvakas käis materiaalse maailma taevas, seal kus Jumala kese hetkel asetses ning Ürgsed Energiad mõistsid – Jumal loob jälle! Ka Aadam tõstis pilgu, kuid veel ei mõistnud mida Jumal küll loob. Kas kingitust? Ere valgus hakkas kokku kogunema Aadama ette. Kuna Aadam oli Jumala sarnane, mõistis ta esimesena – tema Isa kontsentreerib kõiki energiaid jälle. Valguslained suundusid uue loomingu keskme suunas ning mateeria hakkas tihenema, võtma kuju. See kuju sarnanes väga Aadamale. Natuke veel ja veel ning... Seal ta oli! Kogu Kõiksus hoidis hinge kinni, kui nägi selle uue loodu ilu ja täiuslikkust! Sellel uuel loodul oli rohkem Armastuse Energia osakest, kui Aadamal. „Vaata, mu poeg, vaata!” rõõmustas Jumal. „See on minu tütar! Ta on naine. Ta on Jumalanna! Ma mõistsin – ka Sina tahad kaaslast, nagu minul on Armastuse Energia. Vaata! Ta on minu ja Sinu sarnane, kuid kõige enam sarnaneb ta mu kallile Armastuse Energiale. Ta on loodud Sulle kaaslaseks Sinu loomiseteel, mu poeg, ta on Sinu vääriline.” Nii algas värvikas ning kirev looming üle kogu Universumi, mille keskmeks oli Maa ja inimene. Suurimaks loominguks Aadamal ja Eeval, nagu Jumalalgi, oli uus inimene. Sedasi arenes inimsugu ning Jumala seadused ning nendele ustavad energeetilised isiksused – inglid – aitasid hoida korda Tema ja inimese loomingus ning tagasid Jumala unistatud seaduste toimimise. Kes siis täpsemalt on inglid?