Читать книгу Mort - Терри Пратчетт - Страница 3

See on hele küünaldest valgustatud tuba, kus hoitakse elutundide lugejaid – riiul riiuli kohal, matsakad liivakellad, üks iga elava jaoks, oma peent liiva tulevikust minevikku valamas. Langevate liivaterade sahinast täitub tuba otsekui meremühaga.

See, kes murelikul ilmel üle toa sammub, on selle toa omanik. Tema nimi on Surm.

Aga ta pole lihtsalt ükskõik milline surm. Tema on Surm, kelle tegevussfääriks on, nojah, tegelikult üldse mitte sfäär, vaid kettamaailm, mis on lame ja seisab nelja hiiglasliku elevandi seljas, kes omakorda seisavad määratu tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil, ja mida ümbritseb lõputult kosmosesse langev kosk.

Teadlased on välja arvutanud, et millegi nii silmatorkavalt absurdse eksisteerimise tõenäosus tegelikkuses on üks miljonist.

Võlurid aga on välja arvutanud, et tõenäosus üks miljonist saab tõeks üheksal korral kümnest.

Surm läheb luiste varvaste klõbinal üle musta-valgeruudulise põranda ja pomiseb midagi oma peakoti varjus, luukeresõrmed tegusate liivakellade ridu loendamas.

Lõpuks leiab ta ühe, mis paistab teda rahuldavat, tõstab selle ettevaatlikult riiulilt ning kannab selle üle toa lähima küünla juurde. Ta hoiab seda nii, et valgus sellelt vastu välgatab, ja vaatab üksisilmi peegelduvat sädelust.

Tema välkuvate silmakoobaste liikumatu pilk haarab maailmakilpkonna, kes sõuab läbi kosmosesügavike, seljakilp komeetidest kriimuline ja meteooridest auguline. Ühel päeval sureb isegi Suur A’Tuin, teab Surm; vaat see saab olema alles väljakutse.

Aga tema pilk liigub edasi, hunnitule sinirohelisele kettale endale, mis pöörleb aeglaselt tema ümber tiirleva päikese all.

Nüüd pöördub päike kaugemale, suure mäeaheliku poole, mida kutsutakse Jääraharja mägedeks. Jääraharja mäed on täis sügavaid orge ja ootamatuid kaljurünkaid ja seal on tublisti rohkem geograafiat, kui sellega peale osatakse hakata. Neil on oma eriskummaline ilm, täis šrapnellina mõjuvat vihma ja piitsana lõikavat tuult ja pidevaid äikesetorme. Mõned ütlevad, et see tuleb sellest, et Jäärahari on vana, metsiku nõiduse kodukoht. Kuid samas võivad mõned öelda mida tahes.

Surm pilgutab silmi, seab nägemise teravamaks. Nüüd näeb ta rohumaid mägede kaarduvatel nõlvadel.

Nüüd näeb ta ühte kindlat mäekülge.

Nüüd näeb ta aasa.

Nüüd näeb ta poissi jooksmas.

Nüüd ta vaatab.

Nüüd ütleb ta häälel, mis kõlab nagu tinatahvlite kukkumine graniidile: JAH.

Polnud mingit kahtlust, et oli tõesti midagi nõiduslikku selle mägise, künkliku paikkonna pinnas, mida – kummalise varjundi tõttu, mille see siinsele taimestikule andis – tunti oktariinirohu maana. Näiteks oli see üks neist vähestest kohtadest Kettal, kus taimedel esines eelaasta teisendeid.

Eelaastataimed on taimed, mis kasvavad ajas tagasi. Paned sel aastal seemne mulda ja nemad kannavad vilja eelmisel aastal.

Morti perekond oli spetsialiseerunud veinitegemisele eelaasta viinamarjadest. Need olid väga suure väega ja neid hindasid väga kõrgelt ennustajad, sest loomulikult võimaldasid need viinamarjad neil tulevikku näha. Ainuke häda oli, et nendest tehtud veiniga tuli pohmelus eelmisel hommikul, ja sellest ülesaamiseks pidi kõvasti jooma.

Eelaasta taimede kasvatajad olid tavaliselt kogukad tõsised mehed, kellel oli tugev kalduvus enesevaatlusele ja kalendriuurimisele. Talunik, kes jätab külvamata tavalise seemne, jääb lihtsalt viljast ilma, samas kui inimene, kes unustab külvata sellise vilja seemet, mis on juba kaksteist kuud tagasi koristatud, riskib kogu põhjuste ja tagajärgede jada segiajamisega, äärmiselt piinlikust olukorrast rääkimata.

Morti perekonnale oli samuti äärmiselt piinlik see, et pere noorim poeg polnud sugugi tõsine ja tal oli umbes sama palju annet maaviljeluse peale kui surnud meritähel. Asi polnud mitte selles, et ta poleks tahtnud aidata, vaid selles, et ta oli abivalmis säärasel hajameelsel, rõõmsal viisil, mida tõsised inimesed ruttu kartma õpivad. Selles oli midagi nakkuslikku, lausa saatuslikku. Mort oli pikk, punapäine ja tedretähniline, tal oli sedasorti keha, mis paistab vaid osaliselt omaniku kontrollile alluvat, ning see näis koosnevat ainult põlvedest.

Kõnealusel päeval tormas see keha parasjagu vuhinal üle kõrgete põldude, vehkis kätega ja huilgas.

Morti isa ja onu jälgisid seda kivimüüril seistes trööstitu pilguga.

„Ma ei saa aru sellest,” sõnas Lezek, tema isa, „et linnud ei viitsi isegi ära lennata. Mina lendaks minema, kui ma midagi sihukest enda poole tulemas näeks.”

„Ähäh. Inimkeha on ikka üks imepärane asi. Ma mõtlen seda, et tal käivad jalad risti all, aga seal on ikkagi päris tubli annus kiirust.”

Mort jõudis vao lõppu. Üks end liialt täisõginud metstuvi taarus aeglaselt tema teelt kõrvale.

„Aga vähemalt on tal süda õiges kohas,” ütles Lezek ettevaatlikult.

„Ähäh. Muidugist, se’on see ülejäänd kraam, mis omal kohal pole.”

„Ta hoiab puhtust. Ei söö palju,” sõnas Lezek.

„Jah, seda ma näen.”

Lezek heitis silmanurgast pilgu oma vennale, kes üksisilmi taevasse vahtis.

„Ma kuulsin, et sul olevat talus üks koht ära anda, Hamesh,” ütles ta.

„Ähäh. Aga ma sain õpipoisi tallu kah.”

„Aa,” sõnas Lezek süngelt, „millal see veel oli?”

„Eile,” valetas ta vend lõgismao kiirusel. „Leping kõik alla kirjutatud ja pitser peal. Anna andeks. Kuule, saad aru, ega mul pole midagist Morti vastu, ta on nii tore poiss, et rõõm vaadata, ainult et …”

„Ma tean, ma tean,” ütles Lezek. „Ta ei leiaks oma tagumikku kahe käega kobades kah üles.”

Nad vahtisid kauget inimkuju. See oli ümber kukkunud. Paar tuvi olid vaarunud lähemale asja uurima.

„Ega ta loll ju pole,” märkis Hamesh. „Lolliks ei saa teda kuidagi nimetada.”

„Aju on tal täitsa olemas,” nõustus Lezek. „Vahel vajub ta nii raskelt mõttesse, et talle tuleb vastu pead virutada, et ta sind tähele paneks. Ta vanaema õpetas ta ju lugema. See vist kuumutas ta mõistuse üle.”

Mort oli end üles ajanud ja komistas nüüd oma hõlsti otsa.

„Sa peaks ta mingi ameti peale panema,” sõnas Hamesh mõtlikult. „Vahest preestriks. Või võluriks. Need võlurid loevad palju.”

Nad vaatasid üksteisele otsa. Mõlema mõtteist käis läbi aimus, millega Mort hakkama võiks saada, kui ta oma kõige paremate kavatsustega võlukunstiraamatu ligi pääseks.

„Hea küll,” ütles Hamesh kiiruga. „Siis millekski muuks. Kindlasti on terve hulk ameteid, kus ta kätt võiks proovida.”

„Ta mõtleb liiga palju, see on see häda,” sõnas Lezek. „Vaata või praegu. Keegi ei mõtle ju, kuidas linde hirmutada, seda lihtsalt tehakse. Normaalne poiss ei mõtle, tähendab.”

Hamesh kratsis mõtlikult lõuga.

„See ei tarvitse ju sinu mureks jääda,” lausus ta.

Lezeki näoilme ei muutunud, ainult silmade ümbrus liikus pisut.

„Sa mõtled kuidasmoodi?” küsis ta.

„Järgmisel nädalal on Sheepridge’is töölaat. Sa paned ta õpipoisiks, eks ole, ja siis on tema uue peremehe asi, kuidas ta vormi saada. Selle kohta on seadus. Lase ta lepingu peale õpilaseks võtta ja seda ei saa katkestada.”

Lezek vaatas põllu teises otsas olevat poega, kes seal parajasti üht kivi uuris.

„Ega ma’i taha ju, et temaga midagi juhtuks, saad aru,” sõnas ta kahtlevalt. „Me ta emaga oleme temasse päris kiindund. Inimesega harjub ju ära.”

„Küll sa näed, see oleks talle endale kasuks. Teeks temast mehe.”

„Ahah. Nojah. Tööd paistab igatahes küllaga olevat,” ohkas Lezek.

Kivi oli Morti huvitama hakanud. Selle sees olid lainelised merekarbikojad, jäänukid aegadest, mil Looja oli, ei tea miks, teinud lojuseid kivist.

Morti huvitasid paljud asjad. Näiteks, miks inimese hambad nii ilusti kokku sobivad. Selle üle oli ta palju mõelnud. Siis oli veel see mõistatus, miks päike tuleb välja päeval, aga mitte öösel, kui valgus just marjaks ära kuluks. Harilikku seletust ta teadis, kuid miskipärast ei tundunud see siiski rahuldav.

Lühidalt öeldes oli Mort üks neid inimesi, kes on ohtlikumad kui kotitäis lõgismadusid. Ta oli otsustanud avastada loogika, millel universum põhineb.

Oli selge, et see ei saa talle kerge olema, sest sellist loogikat pole olemas. Loojal oli olnud maailma kokkupanemise juures hulk märkimisväärselt häid ideid, kuid maailma mõistetavaks tegemine nende sekka ei kuulunud.

Tragöödiate tegelased hakkavad alati oigama, kui jumalad nende vastu huvi ilmutavad, kuid tõeliselt sant on seis hoopis nendel, kellest jumalad väljagi ei tee.

Isa karjus tema peale nagu tavaliselt. Mort viskas leitud kivi ühe tuvi poole, kes oli end nii täis õginud, et jaksas vaevalt eest ära taaruda, ning hakkas üle põllu tagasi ekslema.

Just see oligi põhjuseks, miks Mort ja ta isa kõndisid nuumorika vahilaupäeval mägede vahelt läbi Sheepridge’i linna, Morti üsnagi kasin vara eesli turjal kotis. Linn ei kujutanud endast suurt enamat kui munakivisillutisega kaetud platsi, mida ääristasid neljast servast kõike talukogukonnale vajalikku pakkuvad poekesed.

Viis minutit pärast sisenemist tuli Mort välja rätsepatöökojast, seljas lotakas pruun umbmäärase otstarbega rõivaese, mida eelmine omanik mõistetavatel põhjustel polnud enam soovinud ja mis jättis Mortile rohkelt kasvuruumi – eeldusel, et temast kasvab üheksateistkümne jalaga elevant.

Morti isa silmitses teda hindava pilguga.

„Väga kena,” ütles ta, „selle raha eest.”

„See paneb sügelema,” ütles Mort. „Minu arust on siin sees peale minu veel keegi.”

„Maailmas on tuhandeid poisse, kes oleksid tänulikud sellise kena sooja …” – Lezek tegi pausi, et mõelda, ja vandus siis alla – „rõivatüki eest, mu poiss.”

„Ma võiksin seda siis nendega jagada?” küsis Mort lootusrikkalt.

„Sa pead nett välja nägema,” sõnas Lezek tõsiselt. „Sa pead muljet avaldama, massi seast silma paistma.”

Polnud mingit kahtlust. Seda teeb ta kindlasti. Nad sukeldusid platsil rüselevasse rahvamurdu, kummalgi omad mõtted peas. Tavaliselt tundis Mort linnaskäigust mõnu, linnast, selle kosmopoliitsest atmosfäärist ja kaugetest – viie, isegi kümne miili taguste külade kummalistest murrakutest, kuid sel korral tundis ta ebameeldivat eelaimust, otsekui oleks talle meenunud miski, mida polnud veel juhtunudki.

Laat tundus toimivat järgmiselt: tööd otsivad mehed seisid platsi keskel kõverates ridades. Paljud neist uhkeldasid mütsi külge kinnitatud väikeste sümbolitega, et näidata maailmale, millist tööd nad on õppinud – karjased kandsid villatuustikest, voorimehed tutikest hobusejõhve, sisekujundajad üsnagi huvitavast kotiriidest seinakatteribakest ja nii edasi.

Õpipoisikohta otsivad poisid olid kogunenud kobarasse platsi Naba-poolsel küljel.

„Lihtsalt mine ja seisa seal, kuni keegi tuleb ja pakub sulle õpilasekohta,” ütles Lezek, hääles värelemas ebakindlus. „See tähendab, siis kui su välimus neile meeldib.”

„Kuidas nad sellest aru saavad?” küsis Mort.

„Nooh,” mühatas Lezek ja jäi vait. Seda polnud Hamesh seletanud. Ta võttis kokku oma vähesed turualased teadmised, mis piirdusid kariloomade müügiga, ja pakkus hea õnne peale: „Eks nad vaatavad su hambaid ja muud sellist. Ja vaatavad, ega sa ei hingelda ja et su jalad on ikka korras. Lugemisoskuse ma hoiaks enda teada, see ajab inimesed ärevile.”

„Ja mis edasi saab?” küsis Mort.

„Edasi sa lähed ja õpid mingi ameti selgeks,” sõnas Lezek.

„Millise ameti täpselt?”

„Noh … puusepaamet on hea,” pakkus Lezek umbropsu. „Või varga oma. Keegi peab seda ka tegema.”

Mort silmitses oma varbaid. Ta oli kohusetundlik poeg, kui see tal ikka meeles oli, ja kui õpipoisiks olemine oli see, mida temalt oodati, siis võttis ta otsuseks olla hea õpipoiss. Puutöö ei kõlanud küll eriti paljutõotavalt – puu elab kangekaelselt oma elu ja tal on kalduvus lõhki minna. Elukutselised vargad olid Jääraharja mägedes aga haruldased, sest inimesed ei olnud nii rikkad, et neid endale lubada.

„Hea küll,” lausus ta lõpuks, „ma lähen ja teen proovi. Aga mis siis saab, kui mind õpipoisiks ei võeta?”

Lezek kratsis kukalt.

„Ma ei tea,” ütles ta. „Eks sa lihtsalt oota laada lõpuni. Keskööni vast.”

Ja nüüd läheneski kesköö.

Kerge külm hakkas sillutuskive näpistama. Turuplatsi kohal kõrguvas raidkaunistustega kellatornis hüppasid sihverplaadi luugist välja kaks peenelt valmistatud väikest mehaanilist nukku ja lõid kolmveerandtundi.

Viisteist minutit keskööni. Mort lõdises külmast, kuid häbi ja põikpäisuse tulipunased leegid lõõmasid tema sees kuumemalt kui põrgukatla all. Ta puhus sõrmedele, et midagi teha, ja vahtis üles jäisesse taevasse, proovides vältida väheste veel turuplatsile jäänud laadaliste jõllitavaid pilke.

Enamik müüjaid oli oma kauba kokku pakkinud ja kadunud. Isegi kuumade pirukate müüja oli kauba väljahõikamise järele jätnud ja sõi nüüd – hoolimata põrmugi oma tervisest – üht oma pirukatest.

Viimane Morti lootusrikastest saatusekaaslastest oli kadunud juba mitu tundi tagasi. See oli üks kalasilmadega noormees, kellel oli lisaks veel küür ja tilkuv nina, ja Sheepridge’i ainuke tegutsemisloaga kerjus oli teda ideaalseks õpilaskandidaadiks pidanud. Poiss Morti teiselt käelt oli läinud nukumeistriks õppima. Ükshaaval olid nad kõik läinud: müürsepad, hobuserautajad, palgamõrtsukad, pudukaupmehed, püttsepad, hobusevargad ja künnimehed. Mõne minuti pärast algab juba uus aasta ja sajad poisid alustavad lootusrikkalt oma karjääri ning nende ees avaneb uus tänuväärne elu, täis tulutoovat teenistust.

Mort mõtiskles õnnetult, miks teda polnud valitud. Ta oli püüdnud siivus välja näha ja oli vaadanud kõigile võimalikele peremeestele otse silma sisse, et neile oma suurepärase iseloomu ja muude äärmiselt meeldivate omadustega muljet avaldada. Paistis, et see ei mõjunud päris nii nagu vaja.

„Kas sa kuuma lihapirukat tahad?” küsis ta isa.

„Ei.”

„Ta müüb odavalt.”

„Ei. Aitäh.”

„Aa.”

Lezek kõhkles.

„Ma võiksin sellelt mehelt muidu küsida, kas ta vajab õpipoissi,” lausus ta abivalmilt. „See toitlustamine on väga kindel amet.”

„Vaevalt küll ta tahab,” sõnas Mort.

„Jah, ilmselt mitte,” ütles Lezek. „Ma kujutan ette, et see on rohkem nagu ühemeheäri. Nüüd on ta juba niikuinii läinud. Tead mis, ma jätan natuke oma pirukast sulle.”

„Isa, mul tõesti ei ole kõht eriti tühi.”

„Krõmpsluud peaaegu polegi sees.”

„Ei. Aga aitäh ikkagi.”

„Ahah.” Lezek vajus pisut norgu. Ta keksis natuke ringi, et verd jalgades käima saada, ja vilistas hammaste vahelt valesti paar laulujuppi. Ta tundis, et peaks midagi ütlema, mingit nõu andma, juhtima poja tähelepanu sellele, et elul on oma tõusud ja mõõnad, panema käe ta õlgade ümber ja rääkima suuresõnaliselt kasvuraskustest, vihjama – lühidalt – sellele, et maailm on kummaline kohakene, kus inimene ei tohiks, piltlikult öeldes, kunagi olla nii uhke, et ütleks ära talle pakutud täiesti korralikust kuumast lihapirukast.

Nüüd olid nad üksi. Selle aasta viimane külm pitsitas tänavakive üha kõvemini.

Nende kohal kõrgel tornis nõksatas üks hammasratas – tonksti, liigutas hooba, vallandas põrkratta ja lasi raskel seatinast raskusel alla langeda. Kostis hirmus metalne krigin ja kella sihverplaadi luuk libises lahti, lastes välja mehaanilised mehikesed. Vehkides jäigalt oma haamritega, nagu kannataksid nad robotite liigesepõletiku all, hakkasid nad uue päeva tervituseks kella lööma.

„Noh, ongi kõik,” lausus Lezek lootusrikkalt. Nüüd pidid nad leidma mingi koha, kus magada – Nuumorika vahiöö ei olnud mingil juhul sobiv aeg mägedes jalutamiseks. Vahest leiavad nad kuskilt mõne talli …

„Kesköö on alles siis, kui viimane löök on löödud,” sõnas Mort äraolevalt.

Lezek kehitas õlgu. Morti kangekaelsuse ehe jõud sai tast võitu.

„Hea küll,” ütles ta. „Eks ootame siis.”

Ja siis kuulsid nad kabjaklobinat, mis kaikus jahedal turuplatsil tublisti valjemini, kui akustika muidu lubama peaks. Tegelikult on „klobin” hämmastavalt ebatäpne sõna selle heli kirjeldamiseks, mis Morti kõrvus tärises – klobin toob meelde mõne üsna lustliku poni, kes üpris tõenäoliselt kannab õlgkübarat, millesse on kõrvade tarvis augud tehtud. Seda kõla kuuldes sai väga selgeks, et õlgkübarad ei tule kõne allagi.

Hobune tuli platsile Naba tänava kaudu, aur kerkimas hiiglasuurtelt valgetelt külgedelt ja sädemed lendamas kapjade alt. Ta lasi uhket traavi nagu sõjaratsu. Õlgkübarat ei olnud tal päris kindlasti peas.

Pikk inimkuju tema seljas oli end kaitseks külma eest riietesse mähkinud. Kui hobune platsi keskele jõudis, tuli ratsanik kiirustamata tema seljast maha ja hakkas sadula taga midagi kohmitsema. Lõpuks sai mees – või naine – kätte heinamärsi, pani selle hobusele pähe ja patsutas loomale sõbralikult kaelale.

Õhus oli rasket, rasvast hõngu ja tumedatele varjudele Morti ümber kasvasid sinistest ja purpursetest vikerkaartest äärised. Ratsanik astus tema poole, must mantel lehvimas ja jalad kergelt vastu munakive kõlksumas. Need olid ainukesed helid – linnaväljakule oli paksude vatihangedena laskunud vaikus.

Mõjusa mulje rikkus täiesti üks lapike libedat jääd.

OU, RAISK.

See ei olnud nagu päris hääl. Sõnad olid küll täiesti olemas, kuid need jõudsid Morti pähe, vaevumata vahepeal tema kõrvadest läbi minema.

Ta tõttas ligi, et kukkunud inimkuju püsti aidata, ja leidis, et oli haaranud käest, mis kujutas endast lihvitud luud, siledat ja üsna kollaseks tõmbunut nagu vana piljardipall. Kuju peakott langes tagasi ja paljas kolp pööras oma tühjad silmakoopad Morti poole.

Siiski mitte päris tühjad silmakoopad. Sügaval nende sees, nagu kosmose kaugustest plinkivad aknad, oli kaks tillukest sinist tähte.

Mortile torkas pähe, et teda peaks haarama õudus, seega oli ta kergelt šokeeritud, avastades, et ei haaranudki. Tema ees istus luukere, kes hõõrus oma põlve ja vandus vaikselt, kuid see luukere oli elus, kummaliselt muljet avaldav, aga mingil veidral põhjusel mitte eriti hirmutav.

TÄNAN, POISS, lausus kolp. MIS SU NIMI ON?

„Aa,” ütles Mort, „Mortimer … härra. Mind kutsutakse Mortiks.”

MILLINE KOKKUSATTUMUS1, sõnas kolp. AITA MIND PÜSTI, PALUN.

Kuju tõusis ebakindlalt, lüües oma riided tolmust puhtaks. Nüüd nägi Mort, et kuju piha ümber on raske vöö, mille küljes ripub valge käepidemega mõõk.

„Ma loodan, et te ei saanud viga, härra,” ütles ta viisakalt.

Kolp irvitas. Muidugi, mõtles Mort, ega tal ju muud võimalust suurt olegi.

MA OLEN KINDEL, ET KÕIK ON KORRAS. Kolp vaatas ringi ja paistis alles nüüd märkavat Lezekit, kes tundus olevat paigale tardunud. Morti arvates oli vajalik seletus.

„Minu isa,” sõnas ta, üritades kellegi tundeid riivamata kaitsvalt oma muuseumieksponaadina seisva isa ette nihkuda. „Vabandage, härra, aga kas teie olete Surm?”

VASTAB TÕELE. POISS SAAB KÜMME PUNKTI TÄHELEPANELIKKUSE EEST.

Mort neelatas.

„Minu isa on hea inimene,” ütles ta. Ta mõtles natuke ja täpsustas: „Üsna hea. Võib-olla te jätaksite ta rahule, kui teil sellest suurt midagi pole. Ma ei tea, mis te talle tegite, aga oleks tore, kui te järele jätaksite. Ärge pange pahaks.”

Surm taganes sammu võrra, kolp küljele kallutatud.

MA ASETASIN MEID HETKEKS LIHTSALT VÄLJAPOOLE AEGA, lausus ta. TA EI NÄE EGA KUULE MIDAGI, MIS TEDA HÄIRIDA VÕIKS. EI, POISS, MA TULIN HOOPIS SULLE JÄRELE.

„Mulle?”

SA OTSID SIIN JU TÖÖKOHTA?

Nüüd hakkas Mortil koitma. „Te otsite õpipoissi?” küsis ta.

Silmakoopad pöördusid tema poole, täpid nende sees külmalt hiilgamas.

LOOMULIKULT.

Surm viipas kondise käega. Lahvatas purpurpunane valgus, käis justkui mingi nähtav „plõks” ja Lezek ärkas tardumusest. Ajal lubati vaikselt tagasi hiilida ning tornis läksid kellavärginukud oma kesköö kuulutamisega edasi.

Lezek pilgutas silmi.

„Ma ei märganudki kohe, et te siin olete,” ütles ta. „Vabandust – mu mõtted olid vist mujal.”

MA PAKKUSIN TEIE POISILE JUST KOHTA, ütles Surm. MA USUN, ET SEE LEIAB TEIE HEAKSKIIDU?

„Mis töö see nüüd oligi?” päris Lezek, juteldes mustas rüüs luukerega, ilma et oleks vähimatki üllatust välja näidanud.

MA JUHATAN HINGI TEISPOOLSUSESSE, kostis Surm.

„Aa,” ütles Lezek, „muidugi mõista, vabandust, ma oleksin pidanud riiete järgi aru saama. Väga vajalik amet, väga kindel. Kas juba ammune ettevõte?”

MA OLEN SELLEGA TÕESTI JUBA MÕNDA AEGA TEGELENUD, sõnas Surm.

„Tore. Tore. Teate, ma pole küll kunagi ette kujutanud, et see töö Mortile võiks sobida, aga see on hea amet, hea amet, sellele võib alati kindel olla. Kuidas teie nimi on?”

SURM.

„Isa …” ütles Mort tungivalt.

„Ei saa öelda, et firma nimi mulle tuttav ette tuleks,” ütles Lezek. „Kus te täpselt asute?”

MERE SÜGAVAIMAIST KURISTIKEST MÄETIPPUDENI, KUHU ISEGI KOTKAS EI LENDA, lausus Surm.

„Küllap see siis nii on,” noogutas Lezek. „Nojah, ma …”

„Isa …” ütles Mort isa käisest tõmmates.

Surm pani oma käe Morti õlale.

SINU ISA EI NÄE EGA KUULE MITTE SEDA, MIDA SINA NÄED JA KUULED, lausus ta. ÄRA VALMISTA TALLE MURET. KAS SA ARVAD, ET TA TAHAKS MIND NÄHA – LIHAS JA LUUS, NAGU ÖELDAKSE?

„Aga te olete ju Surm,” ütles Mort. „Te tapate inimesi!”

MINA? TAPAN? hüüdis Surm silmanähtavalt solvununa. IGATAHES MITTE. INIMESED SAAVAD SURMA, AGA SEE ON NENDE ENDI ASI. SEALT EDASI ON JUBA MINU TÖÖ. LÕPPUDE LÕPUKS OLEKS MAAILM IKKA PAGANA JABUR, KUI INIMESED SUREKSID, AGA EI SUREKS ÄRA, KAS POLE INTRIGEERIV?

„Nojah …” sõnas Mort kahtlevalt.

Mort ei olnud kunagi kuulnud sõna „intrigeeriv”. Nende perekonna sõnavaras see käibel ei olnud. Kuid hingepõhjas ütles talle miski, et siin on midagi kummalist ja paeluvat ja mitte läbinisti hirmsat, ning ta tundis, et kui ta selle käest laseks, kahetseks ta kogu ülejäänud elu. Ja talle päeva jooksul osaks saanud alandused ja pikk kodutee …

„Ee …” alustas ta, „eks ole, ega ma ei pea ju selle töö saamiseks ära surema?”

SURNUD OLEMINE EI OLE KOHUSTUSLIK.

„Ja … kondid …?”

SEDA EI OLE VAJA, KUI SA EI TAHA.

Mort hingas kergendatult. See oli hakanud tema mõtteis painama.

„Kui isa on nõus …” ütles ta.

Nad vaatasid Lezeki poole, kes mõtlikult habet sügas.

„Mis sa sellest arvad, Mort?” küsis ta palavikuhaige hapra heatujulisusega. „Mitte kõik ei pea seda heaks elukutseks. Mina ei pidanud ka just midagi säärast silmas. Aga öeldakse, et surnumatja amet olevat auväärne. See on sinu valida.”

„Surnumatja amet?” küsis Mort. Surm noogutas ja tõstis vandeseltslaslikult sõrme suule.

„See on huvitav,” lausus Mort aeglaselt. „Ma vist tahaksin proovida küll.”

„Kus see teie äri asuski?” küsis Lezek. „On see kaugel?”

VAID VARJU PAKSUSE KAUGUSEL, sõnas Surm. KUS OLI ESIMENE AINURAKNE, SEAL OLIN KA MINA. KUS ON INIMENE, SEAL OLEN MINAGI. KUI VIIMANE ELUSÄDE ROOMAB JÄISTE TÄHTEDE ALL, OLEN KA MINA SEAL.

„Aa,” ütles Lezek, „te siis käite päris palju ringi.” Ta paistis olevat segaduses nagu inimene, kes proovib kõigest väest midagi tähtsat meelde tuletada, kuid andis siis ilmselt alla.

Surm patsutas talle sõbramehelikult õlale ja pöördus siis Morti poole.

ON SUL MINGEID ASJU KAASA VÕTTA, POISS?

„Jah,” ütles Mort, ja siis talle meenus. „Ainult et ma vist jätsin need sinna poodi. Isa, me jätsime koti riidepoodi!”

„Nüüd on see kindlasti juba kinni,” arvas Lezek. „Nuumorika vahipäeval poode lahti ei tehta. Sa pead ülehomme tagasi tulema … nojah, nüüd õieti juba homme.”

SEE POLE OLULINE, lausus Surm. ME LAHKUME KOHE. KAHTLEMATA ON MUL SIIA ÕIGE PEA ASJA.

„Ma loodan, et te saate peagi meie poolt läbi astuda,” sõnas Lezek. Tundus, et ta proovis oma peas mingit mõtet maha suruda.

„Ei tea, kas see on ikka hea mõte,” lausus Mort.

„Noh, hüvasti siis, poiss,” ütles Lezek. „Sa pead tegema, mis kästakse, said aru? Ja … vabandust, härra, kas teil on mõni poeg?”

Surm tundus sellest küsimusest üsnagi jahmunud olevat.

EI, ütles ta, MUL POLE POEGA.

„Ma siis ütleksin oma poisile veel paar viimast sõna, kui teil midagi selle vastu pole.”

MA LÄHEN HOOLITSEN HOBUSE EEST, sõnas Surm tavalisest suurema taktitundega. Lezek pani käe poja õlgade ümber, seda nende kasvuvahest tulenevalt teatavate raskustega, ja juhtis ta õrnalt üle väljaku.

„Mort, sa tead, et sellest õpipoisiks võtmisest rääkis mulle sinu onu Hamesh?” küsis ta sosinal.

„Jah?”

„Noh, ta rääkis mulle veel midagi,” sõnas vana mees usalduslikult. „Ta ütles, et pole sugugi haruldane, et õpilane pärib oma peremehe äri. Mis sa sellest arvad?”

„Oh. Ei oska öelda,” lausus Mort.

„Selle üle tasub mõelda,” sõnas Lezek.

„Ma mõtlen selle üle, isa.”

„Paljud noormehed on just niimoodi alustanud,” ütles Hamesh. „Teevad ennast kasulikuks, teenivad ära peremehe usalduse ja, noh, kui majas on peretütreid … Kas härra, ee, härra … tütardest rääkis midagi?”

„Mis härra?” küsis Mort.

„Härra … sinu uus peremees.”

„Ah tema. Ei. Ei, vaevalt küll,” lausus Mort aeglaselt. „Minu arvates ta ei ole abielumehe tüüpi.”

„Nii mõnigi hakkaja noormees võlgneb oma edasijõudmise eest tänu just abieluliidu sõlmimisele,” sõnas Lezek.

„Võlgneb või?”

„Mort, sa vist ei kuulagi mind.”

„Mida?”

Lezek jäi härmas tänavakividel seisma ja pööras poisi näoga enda poole.

„Sa pead ennast tõesti käsile võtma,” lausus ta. „Kas sa ei mõista, poiss? Kui sa kavatsed siin ilmas kuhugi jõuda, pead sa kuulama. Mina kui sinu isa ütlen sulle seda.”

Mort vaatas alla, oma isale näkku. Ta oleks paljutki öelda tahtnud: ta oleks tahtnud öelda, kui väga ta teda armastab, kui mures ta on; ta oleks tahtnud isalt küsida, mida too enda arvates äsja näinud ja kuulnud oli. Ta oleks tahtnud öelda, et tal on tunne, nagu oleks ta mutimullahunnikule astunud ja avastanud, et see oli tegelikult vulkaan. Ta oleks tahtnud küsida, mida tähendab „abieluliidu sõlmimine”.

Tegelikult ütles ta aga hoopis: „Jah. Aitäh. Ma hakkan nüüd parem minema. Ma proovin teile kirjutada.”

„Küll keegi ikka mööda juhtub minema, kes kirja meile ette loeb,” ütles Lezek. „Jumalaga, Mort.” Ta nuuskas häälekalt.

„Jumalaga, isa. Ma tulen kunagi külla,” sõnas Mort.

Surm köhatas viisakalt, kuigi see kõlas, nagu oleks mõni igivana tooneseppadest näritud laepalk katki raksatanud.

HAKKAME VAST MINEMA, sõnas Surm. HÜPPA PEALE, MORT.

Kuni Mort ennast Surma hõbedaste kaunistustega sadula taha vinnas, kummardus too allapoole ja surus Lezeki kätt.

TÄNAN TEID, ütles ta.

„Ta on hea südamega poiss,” lausus Lezek. „Väheke unistav ainult. Eks me kõik ole kunagi noored olnud.”

Surm mõtles selle üle natuke aega.

EI, lausus ta, EI USU.

Ta võttis valjad kätte ja pööras hobuse Servatee poole. Oma kõrgelt istmelt Surma tagant lehvitas Mort isale meeleheitlikult.

Lezek lehvitas vastu. Seejärel, kui hobune oma kahe ratsanikuga oli kadunud, laskis ta käe alla ja silmitses seda. See käepigistus … see oli kuidagi kummaline tundunud. Aga miskipärast ei suutnud ta meelde tuletada, miks just.

Mort kuulas, kuidas hobuse kabjad kividel plagisesid. Seejärel, kui nad teele jõudsid, oli kuulda kapjade mütsumist kõvaks tambitud maal, siis aga ei olnud enam midagi kuulda.

Ta vaatas alla ja nägi kuu hõbedasest paistest söövitatud maastikku enda all lahti rullumas. Kui ta maha kukuks, tabaks ta ainult õhku.

Ta kahekordistas haaret sadula ümber.

Siis küsis Surm: ON SUL KÕHT TÜHI, POISS?

„Jah, härra.” Sõnad tulid otse kõhust, ilma et aju oleks sekkunud.

Surm noogutas ja tõmbas valjastest. Hobune jäi õhus seisma, Kettamaailma suur ringikujuline panoraam nende all sädelemas. Siin-seal oli mõni oranžilt hõõguv linn, soojades meredes Serva lähedal oli märgata kerget fosforestseerivat kuma. Mõnes sügavas orus aurustus hõbedase suitsuna aeglaselt Ketta lõksu püütud päevavalgus, mis on aeglane ja pisut raskevõitu.2

Kuid sellest tugevamini säras valgus, mis tõusis tähtede poole Servast endast. Öös hiilgasid ja särasid määratu suured valgusvihud. Maailma ümbritsesid hunnitud kuldsed vood.

„Küll on ilus,” sõnas Mort tasa. „Mis see on?”

PÄIKE ON KETTAMAAILMA ALL, vastas Surm.

„Kas see on igal öösel niimoodi?”

IGAL ÖÖL, sõnas Surm. SELLINE ON LOODUS.

„Kas sellest mitte keegi ei tea?”

MINA TEAN. SINA. JUMALAD. ILUS, EKS OLE?

„Heldene aeg!”

Surm kummardus sadulas ja vaatas alla maiste kuningriikide peale.

MA EI TEA, KUIDAS SINUGA LUGU ON, lausus ta, AGA MINA VÕIKSIN PRAEGU KARRI EEST TAPPA.

Kuigi aeg oli juba kõvasti üle kesköö, kees Ankh-Morporki kaksiklinnas elu. Morti arvates oli Sheepridge siginat-saginat täis olnud, kuid võrreldes selle mölluga tema ümber siin tänaval oli see linn olnud, ütleme, nagu surnukamber.

Luuletajad on püüdnud Ankh-Morporki kirjeldada. See pole neil õnnestunud. Võib-olla on asi selle paiga puhtas särtsakas vitaalsuses või siis on asi lihtsalt selles, et linn, kus on miljon elanikku ja mitte ühtegi roiskveetoru, on liialt robustne poeetide jaoks, kes eelistavad nartsisse – ja pole ka ime. Niisiis ütleme lihtsalt, et Ankh-Morpork on niisama tulvil elu kui vana juustutükk kuumal suvepäeval, ta on niisama karjuv kui vandumine katedraalis, sama ere kui õlilaik, sama värvikirev kui sinikas silma all ja niisamuti täis tegevust, tootmist, askeldamist ja külluslikku puhtakujulist sebimist kui surnud koer termiidipesas.

Seal olid templid, uksed pärani, mis täitsid tänavad gongide ja taldrikute helidega, ning, mõnede konservatiivsemate äärmusreligioonide puhul, ohvrite lühikeste karjatustega. Olid poed, mille kummalised kaubad trügisid välja tänavasillutise peale. Paistis olevat ka päris palju noori sõbralikke daame, kes ei saanud endale eriti rohkelt riideid lubada. Olid tõrvikud ja mustkunstnikud ja igasugused kohese teispoolsusesse mineku pakkujad.

Ja Surm sammus sellest kõigest läbi. Mort oli pooleldi oodanud, et Surm läheb läbi rahvamasside nagu suits, kuid see polnud sugugi nii. Lihtne tõde oli see, et kuhu Surm iganes astus, vajusid inimesed tema teelt lihtsalt kõrvale.

Morti puhul see ei toiminud. Rahvamurd, mis tema uue peremehe ees vaikselt kaheks lõhenes, sulgus uuesti just tema nina all. Tema varvaste peal trambiti, tema ribisid muljuti, pidevalt proovis keegi talle ebameeldiva lõhnaga vürtse ja kahemõttelise kujuga juurvilju müüa ning üks vanemapoolne daam ütles talle silmanähtavaid tõendeid trotsides, et ta paistab olevat jõukas noormees, kellele meeldiks natuke lõbusalt aega veeta.

Mort tänas naist südamest ja ütles, et oma lootuste kohaselt veedabki ta juba lõbusalt aega.

Surm jõudis tänavanurgale, tõrvikuvalgus tema kolba läikivalt laelt vastu kiiskamas, ja tõmbas ninaga õhku. Üks joobnu kakerdas tema poole ja tegi, saamata isegi aru, miks, ilma igasuguse nähtava põhjuseta oma korrapäratus trajektooris kerge ringi.

SEE ON LINN, POISS, sõnas Surm. MIS SA SELLEST ARVAD?

„See on väga suur,” lausus Mort kõhklevalt. „Ei tea, miks nad kõik tahavad elada niimoodi külg külje kõrval nagu silgud pütis?”

Surm kehitas õlgu.

MULLE SEE MEELDIB, ütles ta. SEE ON TULVIL ELU.

„Härra?”

JAH?

„Mis asi on karri?”

Sinised tulukesed sügaval Surma silmades välgatasid.

KAS SA OLED KUNAGI TULIKUUMA JÄÄTÜKKI HAMMUSTANUD?

„Ei, härra,” ütles Mort.

KARRI ONGI SELLINE.

„Härra?”

JAH?

Mort neelatas vaevaliselt. „Andke andeks, härra, aga mu isa ütles, et kui ma millestki aru ei saa, pean ma küsima, härra?”

VÄGA KIIDUVÄÄRT, lausus Surm. Ta keeras kõrvaltänavale ja rahvamurd vajus tema ees kahte lehte nagu parv ekslevaid molekule.

„Noh, härra, ma ei saa sinna parata, et ma panin tähele, see tähendab, noh, et iseenesest on see ju niimoodi, härra, et …”

LAO AGA LAGEDALE, POISS.

„Kuidas te saate midagi süüa, härra?”

Surm jäi nii äkitselt seisma, et Mort jooksis talle otsa. Kui poiss tahtis rääkima hakata, andis Surm talle märku vait olla. Tundus, et ta kuulatab midagi.

TEAD, ütles ta pooleldi iseendale, VAHEL SAAN MA TÕELISELT PAHASEKS.

Ta pöördus kannal ringi ja hakkas kiiresti üht põiktänavat pidi astuma, mantel selja taga lehvimas. Kõrvaltänav, mis kujutas endast pigem looklevat lõhet kui tõelist tänavat, vonkles tumedate müüride ja magavate majade vahel.

Surm peatus suure veevaadi juures ja torkas oma käe sinna kogu pikkuses sisse, tuues lagedale väikese koti, mille külge oli seotud tellis. Ta tõmbas tupest mõõga, pimeduses virvendava sinise tulejoone, ning lõikas nööri läbi.

MA SAAN TÕESTI VÄGA VIHASEKS, sõnas ta. Ta keeras koti tagurpidi ja Mort nägi, kuidas sealt libisesid välja kolm haledat läbiligunenud karvatuusti ja jäid nende ümber kasvavas loigus tänavakividele lamama. Surm sirutas oma valge käe ja silitas neid õrnalt.

Natukese aja pärast tõusis kassipoegade juurest keereldes üles midagi halli suitsu taolist ja moodustas õhus kolm väikest kassikujulist pilvekest. Need lainetasid pisut, leidmata õiget kuju, ja pilgutasid Morti poole vaadates oma halle imestavaid silmi. Kui Mort proovis üht neist puudutada, läks tema käsi pilvekesest otse läbi ja ta tundis kihelust.

SELLE TÖÖ PEAL EI NÄE JUST INIMESTE PARIMAID KÜLGI, lausus Surm. Ta puhus ühe kassipoja peale, nii et see kergelt uperpallitas. Kassipoja kaeblik näugatus oleks kuuldunud nagu kaugelt plekktorust.

„Need on hinged, eks ole?” päris Mort. „Mismoodi inimesed siis välja näevad?”

INIMESEKUJULISED, ütles Surm. PÕHIMÕTTELISELT TAANDUB SEE KÕIK LIIKI ISELOOMUSTAVALE MORFOGENEETILISELE VÄLJALE.

Ta tõi kuuldavale ohke, mis kõlas nagu surilina kahin, võttis kassipojad õhust ja pani nad ettevaatlikult kuskile oma rüü voltide vahele varjule. Ta tõusis.

KARRIAEG, lausus ta.

*

Karriaed Jumala tänava ja Vere põigu nurgal oli rahvast täis kiilutud, kuid ainult ühiskonna koorekihti – või õieti seda rahvast, keda võib alati leida pinnal hulpimas ja keda seepärast on mõistlik koorekihiks kutsuda. Laudade lähedusse istutatud lõhnapõõsad varjasid peaaegu täielikult ära linna enda lõhna, mida on võrreldud udusireeni ninaga tajutava variandiga.

Mort sõi ise aplalt nagu hunt, kuid surus oma uudishimu alla ega vaadanud, kuidas Surmal on võimalik midagi süüa. Algul oli Surma toit taldrikul ja pärast seda polnud, nii et oletatavasti oli sellega vahepeal midagi juhtunud. Mortil oli tunne, et Surm ei olnud tegelikult selle kõigega harjunud, vaid tegi seda selleks, et tema, Mort, ennast vabamalt tunneks – nagu vanapoolne poissmehest onu, kelle vennapoeg on pühadeks tema juurde kupatatud ja kes ei taha, et midagi untsu läheks.

Teised einestajad neist eriti välja ei teinud, isegi siis mitte, kui Surm mugavalt seljatoele nõjatus ja oma üsnagi peene piibu läitis. Pole just kerge mitte välja teha kellestki, kelle silmakoobastest tuleb keereldes suitsu, kuid kõik said sellega hakkama.

„Kas see on nõidus?” küsis Mort.

MIS SA ISE ARVAD? küsis Surm. KAS MA OLEN TÕELISELT SIIN?

„Jah,” lausus Mort aeglaselt. „Ma … ma vaatasin inimesi. Nad vaatavad teid, kuid minu arvates ei näe teid. Te teete midagi nende mõistusega.”

Surm raputas pead.

SEDA KÕIKE TEEVAD NAD ISE, lausus ta. MINGIT NÕIDUST POLE. INIMESED EI NÄE MIND, NAD LIHTSALT EI LUBA ENDALE SEDA. ENNE ÕIGET AEGA MUIDUGI. VÕLURID NÄEVAD MIND, JA KASSID. AGA KESKMINE INIMENE … MITTE KUNAGI. Ta puhus õhku suitsurõnga ja lisas: KUMMALINE, KUID TÕSI.

Mort vaatas, kuidas suitsurõngas võbeledes taevasse tõusis ja jõe poole triivima hakkas.

„Mina näen teid,” lausus ta.

SEE ON ISEASI.

Saabus klatšialasest kelner arvega ja pani selle Surma ette. Mees oli masajas ja pruuninahaline, soenguga, mis meenutas plahvatavat kookospähklit, ja tema ümmargune nägu tõmbus hämmastunult krimpsu, kui Surm talle viisakalt noogutas. Ta raputas pead, nagu tahaks seepi silmast välja saada, ja eemaldus.

Surm peitis käe oma rüü sügavustesse ja tõi lagedale suure nahkkoti, mis oli täis eri sorti vaskmünte, enamik neist vanusest siniseks ja roheliseks tõmbunud. Ta uuris hoolikalt arvet. Siis luges ta lauale kümmekond münti.

TULE, ütles ta püsti tõustes. ME PEAME MINEMA.

Mort sörkis Surmale järele, kui see sammus aiast välja tänavale, kus käis veel üsna vilgas tegevus, hoolimata sellest, et silmapiiril oli juba esimesi märke koidust.

„Mis me nüüd teeme?”

OSTAME SULLE UUED RIIDED.

„Need on alles uued, täna ostetud … see tähendab eile.”

TÕESTI?

„Isa ütles, et see pood olevat kuulus oma taskukohaste riidekaupade poolest,” ütles Mort, joostes, et mitte maha jääda.

SEE ANNAB IGATAHES VAESUSELE UUE JA HIRMSA TÄHENDUSE.

Nad keerasid ühele laiemale tänavale, mis viis jõukamasse linnaossa (tõrvikuid oli tihedamalt ja sõnnikuhunnikuid harvemini). Siin ei olnud mingeid putkasid ega tänavakaubitsejaid, vaid korralikud hooned, mille uste kohal rippusid sildid. Need ei olnud lihtsalt poed, need olid kaubamajad; neil olid olemas varustajad, ja toolid ja süljekausid. Enamik neist oli isegi veel nii hilja öösel avatud, kuna üks keskmine Ankhi kaupmees ei saa magada, sest ta mõtleb, kui palju raha tal niimoodi teenimata jääb.

„Kas siin kandis keegi üldse magab ka?” imestas Mort.

SEE ON SUURLINN, lausus Surm ja lükkas ühe riidepoe ukse lahti. Kui nad umbes kakskümmend minutit hiljem sealt jälle välja astusid, oli Mortil seljas kenasti istuv must hõbedase tikandiga rüü, poepidaja aga vahtis peotäit antiikseid vaskmünte ja imestas, kust kohast ta need küll saanud võis olla.

„Kuidas te kõik need mündid olete saanud?” küsis Mort.

PAARIKAUPA.

Üks öö läbi töötav habemeajaja lõikas Mortil linna viimase noortemoe kohaselt juukseid, samal ajal kui Surm kõrvaltoolis endamisi lauluviisi ümisedes puhkas. Endalegi suureks üllatuseks oli ta heas tujus.

Natukese aja pärast läks ta isegi niikaugele, et lükkas oma peakoti tagasi ja vaatas otsa habemeajaja õpilasele, kes sidus talle käterätikut kaela ümber sellisel mittemidagimärkaval, hüpnotiseeritud olekul, mis Mortile juba tuttavaks hakkas saama, ning lausus: SORTSUKE ODEKOLONNI JA SIIS POLEERIDA, KALLIS SÕBER.

Üks eakas võlur, kellel teisel pool tema kõrval habet kärbiti, tõmbus oma toolil jäigaks, kui seda sünget, metalset häält kuulis, ja pööras ringi. Ta läks näost valgeks ja pomises paar kaitsvat loitsu, kui Surm tema poole pöördus – aeglaselt, et efekt oleks maksimaalne – ja talle irve kinkis.

Mõni minut hiljem, juba üsna enesekindlalt ja pisut külmetavate kõrvadega, suundus Mort tagasi tallide poole, kuhu Surm oma hobuse oli jätnud. Ta üritas prooviks uhkeldavat kõnnakut; ta tundis, et ta uus ülikond ja soeng nõudsid seda. See ei tulnud tal eriti hästi välja.

Mort ärkas.

Ta lamas ja vaatas lakke, mälu aga keris end kiiresti tagasi ja eelmise päeva sündmused kristalliseerusid tema peas nagu väikesed jääkuubikud.

Ei või olla, et ta oli kohtunud Surmaga. Ei või olla, et ta oli söönud õhtust hõõguvate siniste silmadega luukere seltsis. See oli kindlasti mingi veider unenägu. Ei saa olla tõsi, et ta oli sõitnud sadulapadjal uhke valge hobuse seljas, kes oli galopeerinud taevasse ja siis jõudnud …

… kuhu?

Vastus jõudis tema mõistusesse maksuteate möödapääsmatu kindlusega.

Siia.

Morti kobavad käed sirutusid üles pügatud juuste juurde ning siis alla mingist siledast ja libedast materjalist linadeni. See oli palju peenem kui nende kodus kasutatud lõng, mis oli kore ja lõhnas alati lammaste järgi; see siin tundus käe all nagu soe kuiv jää.

Ta hüppas voodist välja ja jäi toas ringi vaatama.

Kohe esimese asjana hakkas silma, et tuba on suur, suurem kui kogu maja, kus ta varem elas, ja kuiv, kuiv nagu vanad hauad iidsete kõrbete all. Õhk lõhnas, nagu oleks seda tundide kaupa küpsetatud ja siis jahtuda lastud. Vaip ta jalge all oli nii paks, et sinna oleks võinud terve pügmeede suguharu ära peita, ja pildus kragisedes elektrisädemeid, kui ta selle peal sammus. Ja kõik värvid toas olid ainult punakaslilla ja musta varjundid.

Ta vaatas alla – oma keha, mida kattis pikk valge öösärk. Tema riided olid asetatud korralikult kokkupanduna toolile voodi kõrval, kusjuures tool, nagu ta paratamatult tähele pani, oli kaunistatud peene pea- ja sääreluid kujutava nikerdusega.

Mort istus voodi servale ning hakkas riidesse panema, mõtted peas tormamas.

Ta lükkas lahti raske tammepuust ukse ja oli kummaliselt pettunud, kui see ei kriiksunudki pahaendeliselt.

Ukse taga oli tühi puittahveldisega koridor, mille vastasseinal olid lampides suured kollased küünlad. Mort astus toast välja ja läks ettevaatlikult seinaäärt mööda edasi, kuni jõudis trepini. Ta sai sellest õnnelikult mööda, ilma et midagi jubedat oleks juhtunud, ja jõudis ruumi, mis nägi välja nagu uksi täis ootesaal. Siin oli hulk matusekangaid ja suur kappkell, mille tiksumine kõlas nagu mäe südamelöögid. Kella kõrval oli vihmavarjuhoidja.

Selles oli vikat.

Mort silmitses uksi. Need tundusid väärikatena. Uste kaared olid kaunistatud juba tuttava luudemotiiviga. Ta läks lähimat ust proovima, kui hääl tema taga ütles:

„Sa ei tohi sinna sisse minna, poiss.”

Tal kulus üks hetk arusaamiseks, et ei rääkinud mitte hääl tema peas, vaid need olid sõnad, mille oli moodustanud tõelise inimese suu ja mis jõudsid tema kõrvadesse mugava õhu kokkusurumise süsteemi kaudu, nagu loodus oli kavandanud. Loodus oli tublisti vaeva näinud, et need seitse pisut pahura tooniga lausutud sõna temani jõuaksid.

Ta pöördus ringi. Seal oli üks tüdruk, umbes Morti enda kasvu ja temast vahest paar aastat vanem. Tal olid hõbedased juuksed ja pärlhallilt säravad silmad ja seljas oli tal sedasorti huvitav, kuid ebapraktiline pikk kleit, mida tavaliselt kipuvad kandma traagilised kangelannad, kes vahivad üksikut roosi rinnale surudes hingeliselt kuud. Mort ei olnud kunagi kuulnud väljendit „prerafaeliitlik,” millest on kahju, sest see oleks olnud peaaegu õige sõna. Ometigi tuleb tunnistada, et säärased tüdrukud kalduvad olema poolläbipaistvat, tiisikushaiget tüüpi, selle tüdruku kehaehitus aga andis kergelt mõista, et ta on liiga palju šokolaadi söönud.

Tüdruk vahtis teda, pea viltu ja üks jalg närviliselt vastu maad põntsumas. Siis sirutas ta kärmelt käe ja näpistas Morti valusasti käsivarrest.

„Auu!”

„Hmm. Nii et sa oled siis tõesti tõeline,” tähendas tüdruk. „Mis su nimi on, poiss?”

„Mortimer. Mind kutsutakse Mortiks,” ütles Mort haiget saanud küünarnukki hõõrudes. „Miks sa seda tegid?”

„Mina hakkan sind Poisiks kutsuma,” ütles tüdruk. „Ja tegelikult ma ei pea seletama, miks ma midagi teen, eks ole, aga kui sa just pead teadma, siis ma arvasin, et sa oled surnud. Sa paistad surnuna.”

Mort ei öelnud midagi.

„Neelasid keele alla või?”

Tegelikult luges Mort kümneni.

„Ma ei ole surnud,” ütles ta viimaks. „Vähemalt enda arvates pole. Seda on kaunis raske öelda. Kes sina oled.”

„Sa võid mind preili Ysabelliks kutsuda,” sõnas tüdruk upsakalt. „Isa ütles mulle, et sa pead midagi sööma. Tule minu järel.”

Ta pühkis ühe ukse suunas minema. Mort järgnes talle just parajal kaugusel, et uks sai tagasi vedrutades talle vastu teist küünarnukki lüüa.