Читать книгу Kübaratäis taevast - Терри Пратчетт - Страница 6

See tuli krabinal üle küngaste nagu nähtamatu udu. Kehata liikumine väsitas seda ning see libises edasi väga aeglaselt. Hetkel see ei mõelnud. Selle viimasest mõttest oli kulunud kuid, sest aju, mis mõtlemisega tegeles, oli surnud. Nad surid alati. Ja nüüd oli see jälle alasti ning hirmunud.

See sai ronida peitu ühte neist ümmargustest valgetest olenditest, mis ärevalt määgisid, kui see üle rohu roomas. Kuid nende ajud olid kasutud, suutes mõelda vaid rohust ning sellest, kuidas valmistada teisi olendeid, mis tegid „mää”. Ei. Nemad ei kõlba. See vajas, vajas midagi paremat, tugevat teadvust, teadvust, millel oli jõudu, teadvust, mis seda kaitseks.

See otsis...

Uued saapad olid täiesti sobimatud. Need olid kõvad ja läikivad. Läikivad saapad! See oli häbiväärne. Näiteks puhtad saapad olid hoopis midagi muud. Veidi määret võis saabastele ikka panna, et niiskus sisse ei tungiks. Aga saapad pidid oma elatist tööga teenima. Nad ei tohiks läikida.

Oma magamistoa vaibal seisev Tiffany Aching raputas pead. Ta pidi need võimalikult ruttu sisse kandma.

Siis veel uus õlgkübar, mille küljes oli lehv. Tal oli ka sellega seoses tõsiseid kõhklusi.

Tiffany üritas end peeglist vaadata, mis polnud aga sugugi kerge, kuna peegel oli umbes tema kämblasuurune, mõranenud ja plekkidega kaetud. Ta pidi pöörama seda siia ja sinna, et endast võimalikult palju näha ning meelde tuletada, milline osa millega kokku käis.

Ent täna... noh, tavaliselt ta sellist asja majas ei teinud, aga kuna täna pidi ta kindlasti viisakas välja nägema ja kedagi läheduses ei olnud...

Ta asetas peegli voodi kõrval seisvale logisevale lauale, astus hõredapoolse vaiba keskele, pani silmad kinni ning ütles:

„Näe mind.”

Ja eemal mägedes tundis miski kehatu ja teadvuseta asi, millel aga oli kohutav nälg ning piiritu hirm, väge.

Kui sel oleks nina olnud, siis oleks see õhku nuusutanud.

See otsis.

See leidis.

Niivõrd veider teadvus nagu palju üksteise sees olevaid teadvusi, mis muutusid üha väiksemaks ja väiksemaks! Niivõrd tugev! Niivõrd lähedal!

See muutis veidi oma suunda ning hakkas natuke kiiremini liikuma. Edasi roomates tekitas see heli, mis meenutas kärbseparve suminat.

Lambad, keda ajas järsku ärevaks miski, mida nad ei näinud, kuulnud ega haistnud, hakkasid määgima...

...ning jätkasid rohu söömist.

Tiffany avas silmad. Seal ta oli, paar jalga endast eemal. Ta nägi iseenda kukalt.

Ta liikus ettevaatlikult mööda tuba ringi ja hoidus liikuvat „ennast” vaatamast, sest ta oli avastanud, et seda tehes trikk lõppes.

Sellisel moel liikumine oli üsna raske, kuid lõpuks seisis ta iseenda ees ning silmitses end pealaest jalatallani.

Pruunid juuksed ja pruunid silmad... nendega ei saanud ta midagi peale hakata. Ta juuksed olid vähemalt puhtad ja ta oli ka näo ära pesnud.

Tal oli seljas uus kleit, mis muutis pildi veidi paremaks. Achingu perekonnas oli uute riiete ostmine niivõrd ebatavaline, et tema uus kleit osteti mõistagi suure numbriga, et ta „sellesse sisse kasvaks”. Vähemalt oli see kahvaturoheline ning ei lohisenud päris mööda põrandat. Koos uute läikivate saabaste ja õlgkübaraga nägi ta välja... nagu küllaltki lugupeetava välimusega talumehetütar, kes läheb oma esimesele tööle. Sellest pidi piisama.

Ta nägi oma asukohast ka tema peas olevat teravatipulist kübarat, kuigi ta pidi seda väga pingsalt otsima. See oli vaid õrn sätendus õhus, mis kadus hetk pärast selle nägemist. Ta oligi oma uue õlgkübara pärast just seetõttu muretsenud, kuid õlgkübar vajus tema päris kübarast lihtsalt läbi, nagu poleks seda olemaski.

Seda sellepärast, et mõnes mõttes oligi see nii. Tema kübar oli nähtamatu, välja arvatud vihma käes. Päike ja tuul lendasid sellest otse läbi, kuid vihm ja lumi millegipärast nägid seda ning kohtlesid seda nii, nagu see oleks tõeline.

Kübara andis talle maailma parim nõid, tõeline nõid, kes kandis musta kleiti ja musta kübarat ning kelle pilk tungis sust läbi nagu tärpentin tungib läbi põdura lamba. See oli teatud mõttes autasu. Tiffany oli nõidunud, tõeliselt nõidunud. Hetk varem ta ei teadnudki, et ta midagi sellist suudab; ta ei teadnud seda ka seda tehes; ta ei teadnud seda ka pärast selle tegemist. Ta pidi alles nüüd selgeks õppima, kuidas seda teha.

„Ära näe mind,” ütles ta. Kujutluspilt temast... või mis see ka polnud, sest ta polnud kogu selle triki tõelisuses sugugi kindel... haihtus.

Esimesel korral oli see teda korralikult ehmatanud. Kuigi tegelikult oli ta alati suutnud iseennast kõrvalt näha, vähemalt omaenda peas. Kõik ta mälestused olid nagu väikesed pildid endast midagi tegemas või vaatamas, mitte vaadatuna läbi kahe väikese augu tema näos. Mingi osa temast jälgis teda alati.

Preili Tick – veel üks nõid, kellega aga oli kergem rääkida kui selle nõiaga, kes oli Tiffanyle kübara andnud – oli öelnud, et nõid peab teadma, kuidas tuleb „eemale astuda” ning et ta saab oskuste kasvades rohkem teada, mistõttu Tiffany järeldas, et „näe mind” käis kogu selle asja juurde.

Mõnikord mõtles Tiffany, et ta peaks sellest „näe mind”-asjast preili Tickile rääkima. Ta oleks nagu oma kehast välja astunud, kuid säilitanud ikkagi mingi varikeha, millega ta sai ringi kõndida. Kõik läks hästi kuni selle hetkeni, kui tema varisilmad alla vaatasid ja nägid, et ta ongi ainult varikeha. Kui see juhtus, sattus mingi osa temast paanikasse ja ta leidis end kohe taas oma päriskehast. Tiffany otsustas lõpuks selle siiski enda teada jätta. Õpetajale ei pidanud ka päris kõike rääkima. Igal juhul oli see hea nipp, kui sul parajasti peeglit käepärast polnud.

Preili Tick oli nõialeidja. Paistis, et see on üks õige nõidumise osasid. Mõned nõiad otsisid oma nõiapilgu abil tüdrukuid, kellel näis piisavalt annet olevat, ning leidsid neile vanemad nõiad, kes neid aitaksid. Vanem nõid ei õpetanud neid igasugu asju tegema. Ta õpetas neid teadma, mida nad teevad.

Nõiad sarnanesid veidi kassidega. Nad ei hoolinud eriti üksteise seltskonnast, küll aga tahtsid nad teada, kus kõik teised nõiad asuvad, juhuks kui nende järele peaks vajadus tekkima. Ja neid oli vaja selleks, et nad tuleksid ja ütleksid sulle hea sõbrana, et sa hakkad ära pöörama.

Nõiad ei kartnud õieti midagi, oli preili Tick öelnud, kuid kõige võimsamad neist kartsid siiski seda, isegi kui nad sellest ei rääkinud, mida nad ise nimetasid „halva peale pööramiseks”. Nõial on väga lihtne hakata kasutama hoolimatuid väikeseid julmusi, kuna tal oli võim ja teistel polnud, väga kerge oli hakata arvama, et teised pole eriti olulised, väga lihtne oli mõelda, et arusaamad õigest ja valest tema puhul ei kehtinud. Kõik see lõppes sellega, et ta jäi kuhugi piparkoogimajja ihuüksi õelalt kõkutama, sülge niristama ning ninale soolatüükaid kasvatama.

Nõiad pidid teadma, et teised nõiad jälgivad neid.

Ja see, mõtles Tiffany, oligi põhjus, miks tal oli see kübar. Ta võis seda iga hetk puudutada, juhul kui ta silmad kinni pani. See oli justkui meeldetuletus...

„Tiffany!” hüüdis ta ema allkorruselt. „Preili Tick on kohal!”

Eelmisel päeval oli Tiffany jätnud hüvasti Vanaema Achin­guga...

Kõrgel mägedes asuva vana karjasehüti raudrattad oli poolest saati muru sees. Ümara kõhuga ahi, mis endiselt viltu rohus vedeles, oli roostest punaseks värvunud. Kriidimäed olid neid endale võtmas, just nagu need olid võtnud Vanaema Achingu luud.

Ülejäänud osa hütist põletati samal päeval, mil ta maeti. Ükski karjus poleks julgenud seda kasutada, rääkimata ööbimisest selle katuse all. Vanaema Aching oli inimeste kujutlustes liiga suur, liiga asendamatu. Nii ööl kui päeval, igal aastaajal oli just tema Kriidimaa kehastus: selle parim karjane, selle targim naine ning selle mälu. Rohelisel kriidikõrgendikult oli justkui oma hing, mis käis vanades saabastes ja kottis põllega ringi, tõmbas vana lehkavat piipu ning jootis lammastele tärpentini.

Karjased rääkisid, et Vanaema Aching oli taeva siniseks sajatanud. Nad kutsusid suvetaeva väikeseid valgeid pilvetupse „Vanaema Achingu väikesteks talledeks”. Ja kuigi nad seda öeldes naersid, jäi osake neist täiesti tõsiseks.

Ükski karjane poleks söandanud selles hütis elada, mitte ükski.

Ja nii olid nad rohukamara lahti lõiganud ja Vanaema Achingu Kriidimaa pinda matnud, kastnud seejärel rohtu, et sellest vähimatki jälge ei jääks, ning lõpuks tema hüti maha põletanud.

Lambavill, „Lõbusa Merekaru” tubakas ja tärpentin...

...olid olnud karjasehütti täitvad lõhnad, mis kuulusid ka Vanaema Achingu enda juurde. Sellised asjad jäävad inimesse nii tugevalt, et tungivad otse südamesse. Tiffanyle piisas vaid nende haistmisest, et kanduda ajas tagasi sinna, karjasehüti soojuse, vaikuse ja kaitstuse sisse. See oli koht, kuhu ta põgenes ärritudes ja koht, kuhu ta oli läinud õnnelikuna. Ja Vanaema Aching oli alati naeratanud, teed valmistanud ning vaikinud. Karjasehütis ei saanud midagi halba juhtuda. See oli kindlus, mis kaitses terve maailma eest. Isegi nüüd, kus Vanaema oli läinud, meeldis Tiffanyle ikka seal üleval käia.

Tiffany seisis seal kuulates, kuidas tuul üle murupinna puhus ning lambakellad taamal kolisesid.

„Ma pean...” Ta köhatas kurgu puhtaks. „Ma pean ära minema. Ma... ma pean õiget nõidumist õppima ja siin ei oska mind keegi õpetada. Ma pean... mägede eest hoolt kandma nagu sina. Ma oskan... asju teha, aga ma ei tea asju, ja preili Tick ütleb, et see, mida sa ei tea, võib sulle otsa peale teha. Ma tahan olla sama hea nagu sina. Ma tulen tagasi! Ma tulen varsti tagasi! Ma luban, et ma tulen tagasi, ja olen parem kui minnes!”

Tiffany õlale maandus sinine liblikas, mille tuulepuhang oli teelt kõrvale puhunud. See avas ja sulges paar korda oma tiibu ning lendas siis lehvides minema.

Vanaema Aching polnud kunagi eriline sõnameister. Ta kogus vaikust, nii nagu mõni teine kogus nööri. Kuid tal oli võime öelda mitte midagi moel, mis ütles kõik.

Tiffany jäi veel mõneks ajaks paigale, kuni tema pisarad ära kuivasid ning sammus siis mööda mäekülge tagasi alla, jättes lõppematu tuule rataste ümber keerlema ning ümara kõhuga ahju korstnas vilistama. Elu läks edasi.

Tiffany-vanuste tüdrukute puhul polnud „teenistusse astumine” sugugi ebatavaline. See tähendas tööd teenijatüdrukuna. Tavaliselt alustati mõne üksinda elava vanaproua juures, kes ei saanud küll palju maksta, aga kuna see oli teie esimene töö, siis polnud te arvatavasti ka eriti palju väärt.

Tiffany pidas oma kodutalu piimakööki aga niigi pea üksinda, kui keegi tal vaid suuri piimamannerguid tõsta aitas, ja tema vanemad olid tõsiselt üllatunud, et ta üleüldse teenis­tusse astuda soovis. Aga nagu Tiffany ise ütles: nii oli kombeks. Inimene sai natuke laia maailma näha. Ta kohtus uute inimestega. Kunagi ei võinud teada, kuhu see kõik välja viib.

Just see viimane punkt kallutas kavalal kombel Tiffany poolele ka tema ema. Ta ema rikas tädi läks kunagi nõudepesijaks, sealt edasi toatüdrukuks ning tõusis nii üha kõrgemale, kuni temast sai majapidaja, kes abiellus ülemteenriga ning elas nüüd uhkes majas. See polnud küll tema uhke maja ja ta elas seal ainult natukene, kuid ta oli peaaegu daam.

Tiffany ei kavatsenud daamiks saada. Kogu see teenistuse jutt oli tegelikult suitsukate. Ja preili Tick oli selles kaasosaline.

Nõidumise eest ei tohtinud raha küsida ja sellepärast tegid kõik nõiad ka mõnda muud tööd. Preili Tick oli nõid, kes oli maskeerunud õpetajaks. Ta reisis ringi koos teiste rändõpetajatega, kes käisid kambas ühest paigast teise ning õpetasid toidu ja vanade riiete eest ükskõik kellele ükskõik mida.

See oli hea võimalus vabalt ringi liikuda, sest Kriidimaa inimesed ei usaldanud nõidu. Nad arvasid, et nõiad tantsivad kuuvalgetel öödel püksata. (Tiffany oli selle kohta järele küsinud ja kuulnud teatud kergendusega, et nõiaks saamiseks ei pidanud püksata tantsima. See oli küll lubatud, kui nõid seda soovis, aga ainult juhul, kui ta teadis, kus kõik nõgesed, ohakad ja siilid asuvad.)

Kui aus olla, siis suhtusid inimesed veidi kahtlevalt ka rändõpetajatesse. Arvati, et nad näppavad kanu ja varastavad lapsi (mis oli omal moel ka tõsi), ning nad käisid külast külla kirevate kärudega, kandsid pikki rüüsid, mille küünarnukkidel olid nahklapid, ja veidraid lapikuid mütse ning kasutasid omavahel tavainimesele mõistetamatuid paganlikke sõnu nagu „Alea jacta est” või „Quid pro quo”. Preili Tickil oli üsna kerge nende sekka sulanduda. Tema teravatipuline kübar oli maskeeritud mudel, mis nägi välja täpselt nagu paberlilledega ehitud must õlgkübar kuni hetkeni, kui ta vajutas salavedrule.

Viimase aasta jooksul oli Tiffany ema tõsiselt üllatanud ja pannud mõneti muretsema tema tütre ootamatu janu teadmiste järele, mida külaelanikud pidasid tagasihoidlikus koguses heaks asjaks, kui mis üledoosi puhul võis põhjustada tarbetut rahutust.

Kuu aja eest oli aga saabunud sõnum: Ole valmis.

Preili Tick oli ühes oma lillelise kübaraga talust läbi astunud ning härra ja proua Achingule seletanud, et üks üleval mägedes elav vanaproua oli kuulnud Tiffany suurepärasest kompetentsusest juustuvalmistamise alal ning oli valmis pakkuma talle teenijatüdruku kohta palgaga neli dollarit kuus koos ühe vaba päevaga nädalas, oma voodikoha ning nädalase puhkusega Orikavahi pühade ajal.

Tiffany tundis oma vanemaid. Kolm dollarit kuus oli veidi vähe ja viis dollarit oleks kahtlustäratavalt palju, kuid kompetentsus juustuvalmistamisel oli üht lisadollarit väärt. Ja oma voodi oli väga kena lisa. Kui Tiffany õed veel kodus elasid, siis oli kahe õe ühes voodis magamine täiesti tavaline. See oli hea pakkumine.

Preili Tick avaldas tema vanematele muljet ja tekitas ka veidi hirmu, kuid neid oli kasvatatud veendumuses, et inimesed, kes teavad sinust rohkem ja kasutavad pikki sõnu, on tähtsad, ja seepärast nad nõustusid.

Samal õhtul pärast magamaminekut sattus Tiffany juhuslikult nende omavahelist arutelu pealt kuulma. Alumisel korrusel rääkivaid inimesi on väga kerge juhuslikult pealt kuulda, kui sa hoiad tagurpidi pööratud klaasi vastu põrandalauda ja paned kõrva juhuslikult selle vastu.

Ta kuulis oma isa ütlevat, et Tiffanyl poleks üldse vaja ära minna.

Ta kuulis oma ema ütlevat, et kõik tüdrukud tahavad teada, mis laias maailmas peitub, ja sellepärast on parem lasta tal see välja elada. Ta on pealegi väga asjalik tüdruk, kellel on nutti. Kui ta kõvasti vaeva näeb, siis pole sugugi võimatu, et ühel heal päeval saab ta mõne väga tähtsa inimese teenijaks, just nagu tädi Hetty, ning asub elama majja, millel on sisekemmerg.

Tema isa ütles, et küll ta näeb, et põranda küürimine on igal pool samasugune.

Tema ema ütles, et sellisel juhul hakkab tal igav ja ta tuleb aasta möödudes tagasi koju ja, muuseas, mida „kompetents” tähendab?

„Pädevus”, mõtles Tiffany endamisi. Nende majas oli küll vana sõnaraamat, kuid tema ema ei avanud seda kunagi, sest kõigi nende sõnade nägemine viis ta endast välja. Tiffany oli selle kaanest kaaneni läbi lugenud.

Ja oligi kõik ning nüüd järsku, kuu aega hiljem, leidis ta end mässimas puhta kaltsu sisse oma vanu saapaid, mida olid enne teda kandnud kõik tema õed, ning panemas neid kasutatud kohvrisse, mille tema ema oli talle ostnud ja mis nägi välja, nagu see oleks valmistatud lagunenud papist või kokkusurutud, kõrvavahaga segatud viinamarjaseemnetest, ning mida tuli nööriga koos hoida.

Jäeti hüvasti. Ta nuttis veidi ja tema ema nuttis palju ja tema väikevend Wentworth nuttis ka, juhuks kui keegi annab talle selle eest kommi. Tiffany isa ei nutnud, kuid andis talle hõbedollari ja ütles üsna järsult, et ta iga nädal kindlasti koju kirjutaks, mis tähendab nutmist meeste moodi. Tiffany jättis hüvasti juustudega piimaköögis ja lammastega koplis ning isegi kass Rotipaunaga.

Siis tulid kõik peale juustude ja kassi värava juurde ja lehvitasid talle ning preili Tickile – noh, tegelikult ka peale lammaste – kuni nad jõudsid peaaegu alla külla viiva kriitvalge tee lõppu.

Ja siis sugenes vaikus, mida täitsid vaid nende saabaste sammud kivisel pinnal ning põldlõokeste lõppematu laul nende peade kohal. Oli augusti lõpp, õhk oli väga palav ning uued saapad hõõrusid.

„Mina sinu asemel võtaksin need jalast,” sõnas preili Tick mõne aja möödudes.

Tiffany istus teepervele ning õngitses kohvrist välja oma vanad saapad. Ta ei hakanud preili Tickilt küsima, kuidas too tema uutest kitsastest saabastest teadis. Nõiad panid tähele. Vanad saapad, mille sees ta pidi küll mitut paari sokke kandma, olid palju mugavamad ja kõndimiseks väga mõnusad. Need oli kõndinud juba kaua aega enne Tiffany sündi ning teadsid, kuidas see käib.

„Kas me näeme täna ka mõnda... väikest mehikest?” jätkas preili Tick, kui nad uuesti astuma hakkasid.

„Ma ei tea, preili Tick,” kostis Tiffany. „Ma ütlesin neile juba kuu aja eest, et ma lähen ära. Neil on praegusel aastaajal väga kiire. Aga üks või kaks neist hoiab mul alati silma peal.”

Preili Tick vaatas kiiresti ringi. „Ma ei näe midagi,” lausus ta. „Ega kuule midagi.”

„Nii saabki aru, et nad on siin,” kostis Tiffany. „Kui nad mind jälgivad, siis on ümbrus alati veidi vaiksem. Aga kui teie olete minu juures, siis nad ei näita ennast. Nad veidi pelgavad moore... Nad lihtsalt kutsuvad nõidu selle nimega,” lisas ta kiiresti. „Nad ei mõtle sellega midagi halba.”

Preili Tick ohkas. „Väikese tüdrukuna tahtsin ma väga piktsisid oma silmaga näha,” lausus ta. „Ma jätsin neile isegi väikese tassitäie piima. Hiljem ma muidugi mõistsin, et see polnud päris õige samm.”

„Ei, te oleksite pidanud tugevat kärakat kasutama,” ütles Tiffany.

Ta heitis pilgu heki poole ja tundus, nagu seal oleks vaid viivuks vilksatanud punane juuksetutt. Ja ta naeratas, veidi närviliselt.

Tiffany oli olnud, küll vaid paariks päevaks, kõige lähem vaste haldjate kuningannale, mis inimese puhul on võimalik. Tõsi, teda oli kutsutud küll keldaks, mitte kuningannaks ja Nac Mac Feegle’eid tasub avalikult haldjateks nimetada vaid juhul, kui te tahate nendega kaklust alustada. Teisest küljest tahavad Nac Mac Feegle’id oma lustlikul moel alati kaklust alustada ja kui neil pole kellegagi kakelda, siis kaklevad nad omavahel, ja kui mõni neist jääb üksi, siis annab ta obaduse iseenda nina pihta, et ta rooste ei läheks.

Tõele au andes olid nad siiski kunagised Haldjamaa elanikud, kes visati sealt aga välja, tõenäoliselt purjutamise pärast. Ja nüüd, kuna nad ei unustanud kunagi inimest, kes oli olnud nende kelda, siis...

...olid nad alati kusagil lähedal.

Nad olid alati kusagil talus, või tiirutasid hiireviu turjal kõrgel kriidikõrgustiku kohal. Ja nad hoidsid tal silma peal, et teda kaitsta ja aidata, tahtis ta siis ise seda või mitte. Ta peitis oma päeviku sahtli kõige tagumisse serva, toppis kempsu seintes olevad praod paberiga kinni ning andis endast parima ka magamistoa põrandalaudade vahel olevate pragudega. Nad olid ju siiski väikesed mehed. Ta oli kindel, et nad üritasid nähtamatuks jääda ja teda mitte segada, kuid ta oli nende märkamisel väga osavaks muutunud.

Nad täitsid soove – mitte neid muinasjuttude kolme soovi, mis lõppesid alati halvasti, vaid tavalisi, igapäevaseid soove. Nac Mac Feegle’id olid ääretult tugevad ja kartmatud ning uskumatult väledad, kuid nad ei suutnud hästi mõista, et see, mida inimesed ütlesid, ei olnud tihti sama kui see, mida nad mõtlesid. Tiffany oli ühel päeval piimaköögis öelnud: „Ma tahaks, et mul oleks selle juustu lõikamiseks teravam nuga,” ja tema ema teravaim nuga võbeles otsapidi tema kõrval lauas peaaegu veel enne tema lause lõppu.

„Ma tahaksin, et see vihm ära lõpeks” oli tõenäoliselt kahjutu soov, sest päris võlukunsti Feegle’id ei tundnud, kuid ta oli õppinud hoiduma soovidest, mis olid jõukohased mõnele väikesele, sihikindlale, tugevale, kartmatule ja väledale mehikesele, kes ei põrganud tagasi ka kellelegi korraliku obaduse andmisest, kui neil selline tuju juhtus tulema.

Soovid nõudsid järelemõtlemist. Ta poleks tõenäoliselt kunagi valju häälega öelnud: „Ma soovin, et saaksin abielluda kena printsiga”, kuid teadmine, et sellisel juhul leiaksid sa suure tõenäosusega oma ukse tagant uimastatud printsi, kinniseotud preestri ning rõõmsalt irvitava Nac Mac Feegle’i, kes on valmis sealsamas isameheks hakkama, muutis sind igal juhul väga ettevaatlikuks. Neist võis aga omal juhuslikul moel ka abi olla ja ta hakkas jätma neile asju, mida perel polnud vaja, kuid millest väikestel olenditel võis kasu olla, nagu näiteks väikesed sinepilusikad, nõelad, Feegle’ile kenasti vanniks sobiv supikauss ja juhuks, kui nad asja mõttest aru ei saanud, ka natuke seepi. Nad ise seepi ei varastanud.

Tema viimane külaskäik kriidikõrgustikul seisva iidse hauakünka juurde, kus piktsid elasid, oli toimunud seoses pulmaga, kus Rob Igaüks, klanni Suurmees, abiellus Pikkjärve Jeannie’ga. Jeannie pidi saama uueks keldaks ja veetma suurema osa oma edasisest elust künka sees, sünnitades lapsi nagu emamesilane.

Pidustustele olid saabunud Feegle’eid ka teistest klannidest, sest peost rohkem armastavad Feegle’id vaid veel suuremat pidu, kus jookide eest maksab keegi teine. Tiffany tundis end tõele au andes veidi võõrana, kuna ta oli umbes kümme korda pikem kui ükski teine peokülaline, ent teda koheldi väga hästi ja Rob Igaüks pidas temast pika kõne, kutsudes teda „meite ‘iaks suureks tilluks moorinoorikuks”, enne kui ta näoli pudingi sisse kukkus. Pidu oli väga palav ja väga kärarikas, kuid ta rõkkas ühes teistega, kui Jeannie Rob Igaüksi üle põrandale asetatud väikese luuvarre kandis. Tava kohaselt pidanuks pruut ja peig üheskoos üle luua hüppama, kuid samavõrd lugupeetud tava kohaselt ei jäänud ükski Feegle oma pulmapäeval kaineks.

Teda oli hoiatatud, et tal oleks sel hetkel mõistlik lahkuda, kuna järgnema pidi tavakohane kaklus pruudi ja peiu klannide vahel, mis võis kesta kuni reedeni.

Tiffany oli Jeannie’le kummardanud, kuna moorid tegid nii, ning oli teda tähelepanelikult silmitsenud. Jeannie oli väike, armas ja väga ilus. Lisaks oli ta pilgus sädelus ning peal üsna uhke hoiak. Nac Mac Feegle’i tüdrukud olid väga haruldased olendid, kes kasvasid teadmises, et neist saavad ühel päeval keldad, ning Tiffanyt haaras tugev kahtlus, et Rob Igaüks leiab oma abielu olevat palju keerulisema, kui ta oskab arvata.

Tal oli kahju neist lahkuda, kuid mitte hirmus kahju. Nad olid omal moel toredad, kuid pikema aja peale kippusid nad veidi närvidele käima. Ta oli nüüd pealegi üheteistaastane ning tundis, et teatud vanuses polnud enam sobilik pugeda väikestesse urgudesse, et seal pisikeste mehikestega rääkida.

Pealegi oli Jeannie vaid viivuks heitnud talle väga mürgise pilgu. Tiffany mõistis selle mõtet vähimagi vaevata. Ta oli olnud klanni kelda, kuigi vaid lühikest aega. Lisaks oli ta olnud kihlatud Rob Igaüksiga, kuigi vaid poliitilise kavalusena. Jeannie teadis seda kõike. Ja tema pilk ütles: Ta on minu. See paik on minu. Ma ei taha sind siia! Hoia eemale!

Tiffanyt ja preili Ticki saatis piki teerada vaikusring, kuna olevused, kes tavaliselt hekkides sahistavad, pidasid Nac Mac Feegle’ite juuresolekul targemaks vagusi püsida.

Nad jõudsid väikesele külaväljakule ning istusid maha vankrit ootama, mis liikus kõndimiskiirusest õige pisut tempokamalt ning pidi viie tunniga jõudma Kakssärgi linna, kus – nagu arvasid Tiffany vanemad – pidid nad istuma suurele postitõllale, mis sõitis silmapiiril paistvate mägedeni ja edasigi.

Tiffany nägi juba vankrit mööda teerada lähenemas, kui ta kuulis muruväljakult kostvat kabjaplaginat. Ta pöördus ning tema süda ühtaegu hüppas rõõmust ja vajus saapasäärde.

Uhkel mustal hobusel istus Roland, Paruni poeg. Ta hüppas veel enne hobuse peatumist sadulast ning jäi siis kohmetu näoga paigale seisma.

„Oih, ma näen seal üht väga kaunist ja huvitavat... ee... kivi,” sõnas preili Tick mesimagusa häälega. „Lähen õige ja silmitsen seda lähemalt.”

Tiffany oleks tahtnud teda näpistada.

„Khm, sa lähed siis ära,” küsis Roland, kui preili Tick eemale kiirustas.

„Jah,” vastas Tiffany.

Tundus, et Roland on ärevusest suisa lõhkemas.

„Ma tõin sulle selle,” ütles ta. „Lasin selle ühel, ee, Yelpi mehel valmistada.” Ta sirutas käe, mis hoidis pehmesse paberisse mähitud pakendit.

Tiffany võttis selle vastu ning asetas ettevaatlikult taskusse.

„Aitäh,” ütles ta ja tegi väikese kniksu. Nii oli üliku ees kombeks, ent antud juhul pani see Rolandi ainult punastama ja kokutama.

„T-tee see hiljem lahti,” ütles Roland. „Ee, ma loodan, et see meeldib sulle.”

„Aitäh,” vastas Tiffany armsalt.

„Vanker jõudis kohale. Ee... sa ei taha sellest maha jääda.”

„Aitäh,” kostis Tiffany ja tegi uuesti kniksu, sest talle meeldis selle tagajärg. See oli väheke julm, aga mõnikord peab julm olema.

Vankrist aga oli väga raske maha jääda. Sellele jõudis kiiresti joostes hõlpsasti järele. Vanker oli nii aeglane, et selle seismajäämine ei tulnud kunagi üllatusena.

Istmeid vankris polnud. Kuller sõitis ülepäeviti mööda külasid, korjas peale pakke ning vahetevahel ka inimesi. Reisijad pidid endale puuviljakastide ja riiderullide vahel lihtsalt mugava koha leidma.

Tiffany istus vankri serval, vanad saapad üle ääre kõlkumas, ning õõtsus edasi-tagasi sedamööda, kuidas vanker mööda ebatasast teed edasi veeres.

Preili Tick istus tema kõrval ning õige pea kattis tema musta kleiti kuni põlvedeni paks kriiditolm.

Tiffany pani tähele, et Roland ronis oma hobuse selga alles siis, kui vanker oli vaateväljast peaaegu kadunud.

Ja ta tundis preili Ticki. Ta oli kindlasti juba uudishimust plahvatamas, sest nõiad ei salli silmaotsaski seda, kui nad midagi ei tea. Ja nagu oligi arvata, kui küla oli nende seljataha jäänud, sõnas preili Tick pärast pikka nihelemist ja kurgu puhtaks köhatamist:

„Kas sa seda lahti ei teegi?”

„Mis asja?” küsis Tiffany tema pilku vältides.

„Ta andis sulle kingituse,” selgitas preili Tick.

„Preili Tick, mulle tundus, et te uurisite huvitavat kivi,” kostis Tiffany süüdistavalt.

„Noh, see oli ainult natuke huvitav,” vastas preili Tick täiesti süüdimatult. „Nii et... kuidas siis on?”

„Ma avan selle hiljem,” ütles Tiffany. Ta ei tahtnud Rolandist praegu, või tegelikult üleüldse, rääkida.

Roland ei olnud talle otseselt vastukarva. Tiffany leidis ta Haldjakuninganna riigist ja sisuliselt päästis ta sealt, kuigi Roland oli suurema osa ajast teadvusetu. Ootamatu kohtumine ärevate Nac Mac Feegle’itega võib inimesele nõnda mõjuda. Otse loomulikult hakkasid kõik kodused inimesed, ilma et keegi oleks neile selles osas otseselt valetanud, aga uskuma, et hoopis Roland päästis tema. Üheksa-aastane praepanniga relvastatud tüdruk ei saa ju ometi päästa kolmeteistaastast poissi, kellel on lisaks veel mõõk.

Tiffanyl polnud selle vastu midagi. Nii ei esitanud inimesed liialt küsimusi, millele ta ei tahtnud, või isegi ei osanud, vastata. Kuid Roland oli hakanud... läheduses viibima. Jalutama läinud Tiffany sattus temaga juhuslikult kokku palju tihemini, kui oleks pidanud võimalik olema, ja poiss paistis külastavat just neid külaüritusi, kuhu läks ka tema. Roland oli alati viisakas, kuid Tiffany ei suutnud taluda seda, et ta nägi pidevalt välja nagu spanjel, kellele on jalaga ribidesse löödud.

Tuli siiski tunnistada – ja see tunnistamine käis väga raskelt – et ta juhmerdas palju vähem kui varemalt. Samas, ta oli enne ikka väga juhm olnud.

Ja siis mõtles ta: Hobune, ning hakkas selle üle imestama, kuni taipas, et ta silmad olid jälginud mööduvat maastikku, samas kui tema aju põrnitses minevikku...

„Seda näen ma küll esimest korda,” ütles preili Tick.

Tiffany tervitas „seda” aga vana sõbrana. Mägede jalamil asuv Kriidimaa tõusis tasandikust üsna järsult esile. Keset laia veeru asus väike org ja selle oru küljel oli kujutis. Murupind oli pinnasest laugete joontena nõnda välja lõigatud, et paljas kriit moodustas loomakujutise.

„See on Valge Hobune,” ütles Tiffany.

„Miks nad seda nii kutsuvad?” küsis preili Tick.

Tiffany vaatas tema poole. „Sest kriit on valge?” vihjas ta, üritades samal ajal mitte vihjata sellele, et preili Ticki küsimus oli pisut rumalavõitu.

„Ei, miks nad seda hobuseks kutsuvad? See ei näe hobuse moodi välja. See on lihtsalt... lauged jooned...”

...mis otsekui liiguksid, mõtles Tiffany.

Rahvas rääkis, et Hobuse lõikasid murupinnast juba iidsel ajal välja samad inimesed, kes ehitasid kivisõõre ning matsid oma rahvast suurte mullaküngaste alla. Ja nemad lõikasid selle rohelise oru küljele ka Hobuse, mis oli päris hobusest kümme korda suurem ning lisaks ka vale kujuga, kui seda õige pilguga ei vaadatud. Ometi pidid nad hobuseid tundma, neid kasutama, neid iga päev nägema ja nad polnud rumalad inimesed, olgugi, et nad elasid kaua aega tagasi.

Tiffany küsis kord, kui nad lambalaadalt tagasi sõitsid, oma isalt Hobuse välimuse kohta, ja isa ütles talle sama, mida Vanaema Aching oli kunagi temale öelnud. Ta andis Vanaema jutu lausa sõna-sõnalt edasi ning Tiffany tegi nüüd sama.

„Tähtis pole too, mäerdune hobune näikse,” ütles Tiffany. „Vaid mis ta um.”

„Ah soo,” ütles preili Tick. Aga kuna ta oli lisaks nõiale ka õpetaja ja ei suutnud end nähtavasti tagasi hoida, siis ta lisas: „Huvitav on see, et ametlikult pole valget hobust üldse olemaski. Neid kutsutakse hallideks.”^[1.]

„Jah, ma tean,” ütles Tiffany. „See siin on valge,” lisas ta ühemõtteliselt.

See kutsus preili Tickis esile vaikusehetke, kuid paistis, et teda vaevab siiski mingi mõte.

„Küllap sa oled kurb, et pead Kriidimaalt lahkuma,” küsis ta üle vankrikolina.

„Ei,” kostis Tiffany.

„Sa ei pea seda häbenema,” ütles preili Tick.

„Aitäh, aga ma tõesti ei ole kurb,” vastas Tiffany.

„Kui sa tahad natuke nutta, siis sa ei pea teesklema, et sul läks näiteks prügi silma või...”

„Minuga on kõik täiesti korras,” kinnitas Tiffany. „Ausalt.”

„Kui sa seda enda sees hoiad, siis teeb see sulle hiljem kõvasti haiget.”

„Preili Tick, ma ei hoia midagi enda sees.”

Tegelikult imestas Tiffany isegi veidi, et ta ei nutnud, kuid ta ei kavatsenud seda preili Tickile näidata. Ta jättis endale peas väikese ruumi, kus ta saab nutma puhkeda, kuid sinna ei tekkinud midagi. Võib-olla sellepärast, et ta oli mässinud kõik need tunded ja kahtlused kokku ning jätnud need üles mägedesse ümara kõhuga ahju juurde.

„Ja kui sa juba kord siin nukrutsed, siis võid ehk avada selle kingi, mis ta...” proovis preili Tick.

„Rääkige mulle preili Levelist,” ütles Tiffany ruttu. Ta teadis vaid oma tulevase võõrustaja nime ja aadressi, kuid selline aadress nagu „Preili Level, Majake Metsas surnud tamme lähedal Kadunud Mehe Raja ääres Kõrgel Eendil, Kui Mind Pole Kodus Siis Jätke Kiri Ukse Juurde Vana Saapa Sisse” kõlas paljulubavalt.

„Ah-jah, preili Level,” sõnas preili Tick löödult. „Ee, jah. Ta polegi tegelikult eriti vana, aga ta ütles, et võtab oma katuse alla hea meelega veel ühe kätepaari.”

Tiffany kõrvust ei suutnud ükski sõna mööda lipsata, isegi mitte siis, kui nende saatjaks oli preili Tick.

„Nii et seal elab veel keegi?” küsis ta.

„Ee... ei. Otseselt mitte,” lausus preili Tick.

„Tal on siis neli kätt?” pakkus Tiffany. Preili Ticki häälest võis välja lugeda, et ta soovib seda teemat vältida.

Preili Tick ohkas. Keeruline on rääkida inimesega, kes on kogu aeg tähelepanelik. See tekitab kõhedust.

„Parem oota, kuni sa temaga kohtud,” ütles ta. „Kõik see, mida mina ütlen, jätab sulle ainult vale mulje. Sa saad temaga kindlasti hästi läbi. Ta on väga hea suhtleja ja vabal ajal on ta lisaks uurimisnõid. Ta peab mesilasi, ja kitsi, mille piim on väga hea – tänu homogeniseeritud rasvadele, kui ma ei eksi.”

„Mida teeb uuriv nõid?” küsis Tiffany

„Oh, see on väga iidne amet. Ta üritab leida uusi loitse ja uurib selleks, kuidas tegelikult vanu loitse tehti. Sa oled kindlasti kuulnud kogu seda „nahkhiire kõrvade ja konna­varvaste”-värki? Neist pole mingit kasu, aga preili Leveli arvates on põhjus selles, et me ei tea täpselt, mis sorti konn või milline varvas...”

„Palun vabandust, aga ma ei aita kellelgi süütuid konni ja nahkhiiri katki lõigata,” teatas Tiffany kindlalt.

„Oh ei, ta ei tapa neid kunagi!” ruttas preili Tick kinnitama. „Ta kasutab ainult loomi, kes on loomulikult surnud, vankri alla jäänud või enesetapu sooritanud. Konnad võivad mõnikord suurde masendusse langeda.”

Vanker veeres mööda valget tolmust teerada edasi, kuni kadus lõpuks silmist.

Midagi ei juhtunud. Põldlõokesed laulsid nii kõrgel taevas, et olid silmale nähtamatud. Õhku täitsid rohuseemned. Kõrgel Kriidimaa nõlvadel määgisid lambad.

Ja siis tuli mööda teed miski. See liikus nagu väike aeglane tuulekeeris, mida võis märgata vaid tänu tolmule, mida see üles keerutas. Möödudes tekitas see heli, mis meenutas kärbseparve suminat.

Ja siis kadus ka see piki mäenõlva allapoole...

Mõne aja pärast ütles kusagil pika rohu sees üks hääl: „Kirivise piralt! Tu on tal suisa kannul!”

Teine hääl ütles: „Küll tu vana moor toda märkab!”

„Mäh? Tu õpetusmoor või? Tu pole miski õige moor!”

„Suur Yan, tal on nonde lillikeste all tirava tipuga kübar,” teatas teine hääl veidi sõitlevalt. „Nägin tuda oma silmaga. Ta nipsab tillut vedru ja ots ‘üppab naksti üles!”

„Jeh, Hamish, ta võib küll toda lugemist ja kirjutus­vär­gen­dust tunda, a’ raamatuist väljapoole ei tia ta ‘alligi. Ja tema iis ma end küll näole’i anna. Ta on seda tüüpi inime, kes võib meite kohta veel üht-teist paprilegi panna! Lähme ja otsime kelda välja!”

Nac Mac Feegle’id vihkasid kirjutamist väga erinevatel põhjustel, kuid kõige tähtsam neist oli järgmine: kirjasõna jääb alles. See kinnitab sõnad paigale. Mees ütleb, mis tal on mõttes, mingi vastik tillu võrvet kirjutab selle üles ning kes siis tiab, mis ta nonde sõnadega peale hakkab? Sama’ästi võiks mehe varju seina külgi nailutada!

Kuid nüüd oli neil uus kelda ja uus kelda toob endaga uudseid mõtteid. Nii see vähemalt peaks olema. Nõnda ei jää klann liialt oma tavadesse kinni. Kelda Jeannie tuli ülevalt mägedest Pikkjärve klannist – ja seal kirjutati asju paberile.

Jeannie ei näinud vähimatki põhjust, miks ka tema mees ei peaks seda tegema. Ja Rob Igaüks oli kiiresti mõistmas, et Jeannie on vägagi võimekas kelda.

Tema laup oli higist läbimärg. Ta oli kunagi ihuüksinda hundiga võidelnud ja ta oleks seda heitlust suurima rõõmuga ka suletud silmade ning selja taha seotud käega korranud, kui see ainult oleks teda praegusest olukorrast päästnud.

Niipalju kui ta aru sai, oli ta ära tabanud kirjutamise kaks esimest reeglit.

1) Varasta paber.

2) Varasta pliiats.

Sellega lugu paraku ei piirdunud.

Nüüd hoidis ta pliiatsijuppi mõlema käega enda ees ning kallutas end tahapoole, samal ajal kui kaks tema venda teda saaliseinale kinnitatud paberitüki poole surusid (see oli vana lambakellade arve, talust varastatud). Ülejäänud klann jälgis toimuvat, silmis võlutud õud, seinte küljes olevatelt rõdudelt.

„Äkki ma tien ro’kem pisitasa algust,” kaebles ta, jättes kandadega saali kinnitrambitud mullast põrandasse väikesed vaod. „Äkit­sest ma tien esmalt ü’e komandi või punktinduse...”

„Sa oled Suurmees, Rob Igaüks, sestap on igati mõistlik, et sa esimesena kirjutusega ma’a saad,” teatas Jeannie. „Ma ei saa pidada miest, kes omainda nimegi kirjutada ei taipa. Ma ju näitasin sulle tähid ette?”

„Jeh, naene, need jõledad, vonksused, siuglikud asjad!” sajatas Rob. „Toda Q-d ei usalda ma üldse, see täht piab meite piale vimma. Sel tähil on nõil sies!”

„Pane aga pliiats paberile ja ma ütlen, mis tähisid sa piad joonima,” sõnas Jeannie käsi rinnal ristates.

„Jeh, aga too kirjutus on suur ‘äda,” ütles Rob. „Üksainumas pap­rile pandud täht võib mehe võllasse viia!”

„Ohh, lõpeta too! See on ju kerge,” nähvas Jennie. „Isegi jõmikate lapsud oskavad toda ja sina oled täiskasvu Feegle!”

„Ja kirjutus lausub mehe sõnu isegi viel siis, kui too on juba kõngend!” teatas Rob Igaüks, pliiatsiga justkui kurje vaime eemale peletades. „Siukest ei saa ometi õigeks pidada!”

„Nii et sina pelgad tähtisid?” küsis Jeannie peenelt. „Aahh, mis seal’s ikke. Kõik mehed pelgavad midagist. Wul­lie, võta tal pliiats käist. Ei saa mehelt nõuda, et ta oma ‘irmule vasta astuks.”

Hauakünkasse sugenes vaikus, mille keskel närviline Juhm Wullie võttis pliiatsijupi oma venna käte vahelt. Kõigi nööpsilmade pilgud olid Rob Igaüksile naelutatud. Tema sõrmed avanesid ja sulgusid. Ta hakkas raskelt hingama, pilk endiselt tühjal paberil. Ta ajas selja sirgu.

„Aahh, sa oled karrrrm naene, Jennie Mac Feegle!” ütles ta lõpuks. Ta sülitas pihku ning haaras Juhmi Wullie käest pliiatsijupi. „Anna too hävinguriist! Need tähid ei saa arugi, mis noitega nüid juhtib!”

„Vapper poiss!” kiitis Jeannie ähvardavalt paberile lähenevat Rob Igaüksi. „Nõndaks. Esimene täht on R. See on kui paks kõndiv mies. Kas on mieles?”