Читать книгу Lahusolekust hoolimata - Terry Green - Страница 4

BUSSI AKENDE TAGA vilksatas juba paar tundi järjest silma rõõmustav kevadine maastik ja Micaela naabruses istuv noor naine kirjeldas seda väsimatult oma kaaslasele.

Ta tegi seda rõõmsalt, hasardiga ja oleks Micaela asemel olnud keegi teine, oleks too juba ammu aknaklaasile liibunud, et seda kõike oma silmaga näha. Kuid mitte Micaela. Tema vaatas innustunult fotosid, mis olid tehtud tema lemmikajakirja Rändur järjekordse numbri jaoks. Ajakirja peatoimetus asus Modenas ning praegu, pärast pikka komandeeringut, oli ta sinna tagasiteel.

Tegin ikka õigesti, et enne Itaaliasse tagasi pöördumist otsustasin päevaks Avignoni sõita, kiitis ta end mõttes, sorteerides pilte, millel olid kujutatud endise paavstide residentsi kitsad koidueelsed tänavad. Peale positiivsete muljete kohtumisest Bernardi ja tema abikaasaga on mul veel ka väga õnnestunud fotod. Arvan, et mu kolleegid on rahul. Nüüd on jäänud vaid Bernardi tellimus täita, kusjuures nii, et see talle meeldiks, aga nagu teada, kerge see pole. Isegi mitte mulle. Vaatamata sellele, et oleme juba kaua aega sõbrad olnud.

Tõenäoliselt saab temast oma kodumaal üks kõige kuulsamaid pulmariiete disainijaid ning ainus, kes täiendab iga rõivaeset originaalse õnnitluskaardiga. Ja mul on väga vedanud, et nende kaartide kujundamise on ta usaldanud üksnes mulle. Käivad jutud, et kõik paarid, kellele need adresseeritud olid, on õnnelikus abielus. Ka meil Vincenzoga pole pulmad mägede taga. Peab Bernardi paluma, et ta ka minu kleidi juurde kaardi teeks, aga nii, et see oleks mulle üllatus, nagu teistelegi pruutidele.

Micaela suunas lõpuks unistava pilgu aknast välja päikeseküllasele ümbrusele. Kuid samas kortsutas ta kulmu, raputades rahulolematult pead.

Ei, on parem, kui ma nende kaartidega eriti ei tegele, vaidles ta mõttes endale vastu. Sest Vincenzo ei kiida mu õhinat heaks. Peab seda narruseks ja tühjaks ajaraiskamiseks. Nagu ka kõike seda, millel tema arvates on pistmist romantikaga. Just selle pärast pidin ma loobuma melodraamadest, sentimentaalsetest romaanidest ja veel paljust muustki, mis võiks minus reeta nõrga ja tundelise tütarlapse. Et saada Vincenzo vääriliseks ning juhinduda tema peamise ja ainsa printsiibi järgi: ära võta maailma tõsiselt ja see ei tee sulle haiget.

Micaela muigas kibedalt ja vaatas ringi. Huvitav, kuidas ta mind selles maailmas tajub, pealegi mulle kätt ja südant pakkudes? Ka mitte tõsiselt?

Ta surus otsaesise vastu külma klaasi, püüdes kurvad mõtted eemale peletada. See on ilmselt sellest, et ma olen ühest kohast teise sõites veetnud mitu nädalat. Olen väsinud keerlemast sobivate rakursside ja kaadrite otsinguil ning nüüd ronib pähe igasugust jama. Tegelikult Vincenzo armastab mind, muidu poleks ta abieluettepanekut teinud. Ja üldse, selle kahe koos oldud aasta jooksul pole mul olnud vajadust kahelda, et olen talle vajalik. Kujutan ette, kuidas ta minu järele igatsema on hakanud. Võib-olla helistada talle ja rõõmustada, et tulen tagasi tervelt kaks päeva varem?

Micaela võttis kotist mobiili ning oli juba vajalikule klahvile vajutamas, kuid mõtles siis ümber ja pani telefoni kotti tagasi. Ei, parem ilmun ette hoiatamata, et üllatust teha, otsustas ta endamisi. Vincenzo ju armastab kõikvõimalikke ootamatusi. Modena pole enam kaugel, nii et varsti oleme koos. Väga, väga kaua koos.

“Mul on loomulikult hea meel su häält kuulda, Vincenzo, kuid oleksin sulle väga tänulik, kui sa helistaksid pisut hiljem. Jah, kujuta ette, vaatamata sellele, et sa ootasid mind eilsest hommikust saati, kuigi ma ütlesin, et tulen Modenasse täna,” rääkis telefoni Aldo Mancioni, kõhetu tumedajuukseline keskeas mees, ja sulgenud silmad, hõõrus neid sõrmeotstega. “Saad aru, mul läksid täna ärikõnelused täiesti untsu ja vähe sellest, nagu kiuste tuli Alessial pähe esitada mulle arve minu asendaja ja armukese ametikoha ühildamise eest mitme aasta jooksul. Kusjuures ta saatis sellele nõudele vale vastuse andmise eest mulle hoiatava leekiva pilgu.” Ta muigas virilalt, kuulates kaasvestleja repliiki ja tõstis irooniat täis pilgu lae poole.

“Oleks asi vähemalt rahas,” andis ta oma häälele lootusetuse intonatsiooni. “Ei, Alessia soovib, et ma tasuksin talle oma käe ja südame pakkumisega. Saad aru? Liigseid organeid mul pole, jumal tänatud, ma pole mutant, aga minu omad on mulle endale veel vajalikud. Aga kui ma plaanisin talle seda ütelda, ilmusid sina oma probleemidega. Jah, ma saan aru, sa oled mu vend, aga samas, tasub mul vaid viieks minutiks Modenasse sõita, kui sa juba püüad vennalikult oma ebameeldivused mulle ümber adresseerida. Noh, olgu-olgu, ära ägestu. Räägi, mis sul siis jälle juhtus. Ah et telefonis ei saa? Peab kohtuma? Noh, heakene küll.”

Ta võttis puudritoosi, mis oli tema kaaslase kohvitassi kõrval laual, ja tõstis selle avatult näo juurde.

“No nii, võid arvestada, et näen sind juba. Kuna me oleme kaksikud, pole meil muud vaja, kui ühel ajal peeglisse vaadata. Ma juba vaatan, nüüd on sinu kord.”

Ta silmitses pisut aega rahulikult oma peegeldust, seejärel lõi puudritoosi kinni ja asetas lauale, heites väsinuna telefoni: “Olgu, viie minuti pärast olen sinu juures.”

“Viie minuti pärast?” pahandas tema kõrval laua taga istuv tütarlaps. “Kas sa loodad meie vestluse nii kiiresti lõpetada?”

“Võib-olla isegi kiiremini. Seda enam, et olen niigi juba kõik ütelnud.”

“Kas oma mutantide hulka mittekuulumise kohta?” täpsustas tütarlaps sapise irooniaga.

“Kui sulle on sellest vähe, võin lisada: ei lähemas ega kaugemas tulevikus ole mul plaanis abielluda sinu ega ka ühegi teise naisterahvaga maailmas. Sest pereelu oma igapäevaste probleemide, lahkhelide, vaidluste ja muu virrvarriga pole minu teema,” raius Aldo. “Nii et ära hellita tühje illusioone. Parem lohuta end mingi kulinaarse meistriteosega siinselt kokalt,” lausus ta lepitavalt ja jätnud lauale mõned kupüürid, suundus väljapääsu poole.

“Ja see on kõik, mis sul mulle hüvastijätuks öelda on?” küsis Alessia, näperdades sõrmede vahel sigaretti.

“Ärme laskume melodramaatiliste stseenideni odavatest seriaalidest. Mis hüvastijätt? Ma olen ära kõige rohkem pool tundi,” heitis mees ringi pööramata.

“Aga mina tunduvalt kauem. Ma lähen su juurest ära ja võtan end sinu autosalongist töölt lahti!” karjus naine keevaliselt.

Aldo kehitas ükskõikselt õlgu.

“See on närvidest. Läheb varsti üle.”

Ta nägi, kuidas temast lendas mööda sigaretipakk, mis peaaegu puudutas klaasukse türkiissinist matti mustrit.

“Sul on õigus, sa pole mutant, vaid täielik küünik ja lurjus!” karjus raevust lämbuv Alessia talle järele.

“Õnnitlen, professor, diagnoos on õigesti pandud,” heitis Aldo käigu pealt ja astus üle laialipaiskunud sigarettide.

“Hea, et see polnud puudritoos,” pomises ta, hingates sügavalt sisse sooja kevadõhku. Seejärel patsutas ta sigarette otsides peopesadega vastu oma halli spordijaki taskuid, kuid tundes taskus vaid välgumihklit, vandus endamisi.

Vaat mis juhtub, kui lubad endale naisesse kiinduda, hakkas ta mööda lapsepõlvest tuttavat tänavat astudes endale etteheiteid tegema. Ma ju teadsin, et ühtki neist ei tohi endale nii lähedale lasta, et ta võiks mu mõtteid, tundeid ja tegusid juhtida. Ja ikkagi lubasin Alessia oma ellu. Kõik need aastad oli ta minu ainus kaaslane esitlustel ja vastuvõttudel, saatis mind ärireisidel, ütles välja oma arvamuse eesseisvate kohtumiste kohta. Temast sai minu elu lahutamatu osa ja näed, millega see lõppes. Mässu, korralikult planeeritud ülestõusu ja katsega tõugata mind minu isikliku saatuse troonilt. Mis siis ikka, see on mulle hea õppetund. Edaspidi käitun ettevaatlikumalt.

Ta pööras peatänavale, mis oli kaunistatud paljude moekaupluste vitriinidega ja minnes mööda päikese käes sädelevatest reklaamidest, peatus ukse juures, mille kohal sirasid pimestavalt valged kaunilt keerdus tähed, millest moodustus: pruutpaaride salong Amori Tahtel.

Heitnud sildile, mis meenutas just välja kuulutatud kohtuotsust, nukra pilgu, astus ta poe uksest sisse.

Küll on hea, et mul on vend, kes paar aastat tagasi nõustus tädilt vastu võtma selle päranduse, loovutades mulle autosalongi Bolognas, mis kunagi oli kuulunud tädimehele, mõtles ta muiates. Sest kui mina oleksin poe endale saanud, oleksin ma selle ammu laostanud, et mitte iga päev neid jubedaid helevalgeid tähti näha. Millega oleksin loomulikult põhjustanud emale palju üleelamisi. Nii et, aitäh, Vincenzo, selle eest, et sa olemas oled.

Üle kaupluse läve astunud, vaatas Aldo uudishimulikult ringi. Ta nägi ajakirjade ja kataloogidega kaetud leti juures tütarlast, kes kellegagi telefonis vestles, samas eredate klantslehtede vahele järjehoidjaid asetades. Heitnud põgusa pilgu uuele külastajale, pöördus ta tagasi katkestatud tegevuse juurde. Hetke pärast aga jäi ta käsi liikumatult järgmise lehe kohale, suured hallid silmad muutusid imestusest veelgi suuremaks, aga pehmed huuled, mis olid korralikult vaarikakarva huulevärviga toonitatud, hakkasid midagi telefonitorusse sosistama.

Ilmselt ei olnud Vincenzo jõudnud uut müüjat oma kaksikust venna suhtes hoiatada, täheldas Aldo mõttes. Tuleb vaesekesele olukord enne selgeks teha, kui ta minestab või mulle selle tooliga turja kargab.

“Ärge ehmuge, sinjoriina,” lausus ta rahustava naeratuse saatel. “Ma pole viirastus, ka mitte kõndiv hallutsinatsioon või õudusfilmi tegelane, kes on muutunud teie ülemuseks. Olen vaid tema lihane vend, kes sündis temaga samal päeval ja tunnil, paariminutilise vahega. Vähemalt kinnitab seda meie ema. Aga kuna ema elab ammu ühes kuurortlinnakeses ja lähemal ajal Modenasse tulla ei kavatse, siis peate mind lihtsalt uskuma.”

Tütarlaps pani toru ära ja heitnud mehele umbuskliku pilgu, küsis:

“Nii et te olete siis kaksikud? Ma kuulsin, et sinjoore Mancionil on vend, kuid ei teadnud…”

“… et me oleme sarnased nagu kaks tilka vett,” jätkas Aldo tema eest. “Pole midagi, sinjoriina...”

Ta tegi pausi, heites tütarlapsele lootusrikka pilgu.

“Marinetti,” ütles tütarlaps. “Kuid parem Cristina.”

“No nii, kallis Cristina, pole võimalik kõike maailmas teada. Eriti, mis puudutab ülemuse sugulasi. Seda enam, et te olete tema juhendamise all nii vähe aega töötanud,” lisas ta ja tehes pisikese pausi, täpsustas: “Tulite ju siia tööle alles hiljuti. On mul õigus?”

Tütarlaps noogutas vaikides.

“Ka selles, et kaupluse omanik on antud hetkel oma kabinetis, on mul õigus?” jätkas mees, teades vastust juba ette.

Tütarlaps noogutas jälle.

Kindlasti andis hiljutine riid Alessiaga mulle selgeltnägija võimed, märkis ta irooniliselt naeratades endamisi ja heitis käigu pealt üle õla: “Ärge muretsege, ma tean teed.”

Ta läks läbi avara saali, mis oli täis pulmariietes mannekeene, mööda lühikest kitsast koridori ja peatus mustast puust massiivse ukse juures. Ta kuulatas, seejärel avas ettevaatlikult ukse ja nägi kirjutuslaua taga istuvat Vincenzot, kes tohutut monitori vahtides midagi keskendunult uuris. Aldo naeratas leebelt, heites mõtliku pilgu tuttavatele näojoontele: kõrge laup, tumedad kulmud ja ripsmed, pruunid silmad, sirge nina, väljendusrikkalt joonistatud huuled, lohk lõua otsas.

Isegi juuksed on meil ühte tooni, mõtles ta, siludes peopesaga oma siilisoengut. Mis juuste värvist rääkida, ka soeng on meil alati sarnane olnud. Mul oli õigus – meil piisab peeglisse vaatamisest, et teineteist näha, mõtles ta ja lõi ukse laialt lahti.

Vincenzo tõstis kabinetti koputamata siseneja peale ärritunud pilgu, kuid tundes ära lihase venna, naeratas rõõmsalt.

“Aldo! Lõpuks ometi!” hüüatas ta laua tagant tõustes. “Ma juba mõtlesin, et Alessia praadis su oma leekiva metsiku pilguga tükkis ära.”

“Õnneks polnud see nii tugev, kui ta tahtnud oleks. Tulemasina asemel oli tal käes kõigest sigaretipakk,” vastas Aldo kerge irooniaga. “Nii et näed, ma olen elus ja terve.”

“Ja see on väga hea, ma vajan sinu abi.”

“Seda vajad sa alati,” venitas Aldo hääbuva ohkega. “Vaatamata sellele, et ma ei ole sugugi vanem vend.”

“See-eest oled sa palju targem vend,” naeratas Vin-cenzo pugejalikult.

“Aga sina tallalakkuja,” torises Aldo ja võttis istet laua vastas tugitoolis.

“Noh, olgu, lao välja, milles asi,” sõnas ta armastusväärselt.

Vincenzo viivitas pisut, uuris teda juurdleva pilguga, istus siis lauaservale ja küsis usaldavalt:

“Ütle, võiksid sa pisut mind siin salongis asendada?”

Tundub, et kiirustasin venna tänamisega selle eest, et ta olemas on, märkis Aldo mõttes.

“Loomulikult mitte ja sa tead, miks,” lausus ta vasturääkimist mittesallival toonil.

Vincenzo noogutas.

“Jah, tean. Kõik need helevalged kleidid, pomerantsiõied ja muu romantiline võltshiilgus sulle ei meeldi. Nagu ka mulle,” lisas ta. “Kuid mina nõustusin andma sulle autosalongi. Võib ütelda, et ohverdasin end meie ühise õitsengu nimel. Teisiti oleksime päranduse kaotanud, sest nagu tädi Claudia päranduses oli öeldud, peavad kauplus ja autosalong kuuluma ainult Mancioni perekonna esindajatele. Aga teisi esindajaid peale sinu ja minu ei ole. Ema, nagu sa mõistad, arvesse ei lähe.”

“Kuule, kas sa ei saaks ilma sissejuhatuseta?” katkestas Aldo teda kannatamatult, koputades oma Torrini numbrilauale. “Tuletan meelde, et sõitsin Modenasse ainult paariks tunniks.”

“Sul tuleb mõneks ajaks siia jääda,” katkestas Vin-cenzo teda omakorda. “Mitte kauaks. Ainult paariks nädalaks. Kuni ma Veneetsias olen.”

Aldo mõõtis teda umbuskliku pilguga.

“Veneetsias? Mida sa seal tervelt kaks nädalat teha kavatsed?”

Vincenzo naeratas saladuslikult ja kummardudes venna poole, lausus häält alandades:

“Õppida juhtima Õnnelikku Täringut.”

“Mida?” ei saanud Aldo aru.

“Nii nimetatakse kasiinot, mis varsti mulle kuulub,” teatas Vincenzo ja uut küsimust ennetades selgitas: “Ära muretse, see ei ole mingi luuseri sonimine. See on ühe tütarlapse kingitus. Õigemini tema isa oma. Lubatud kingitus.”

“Kas pead silmas seda Micaelat, kellest sa mulle kogu aeg rääkinud oled, kuid ei leidnudki aega mind temale tutvustada?”

Vincenzo kortsutas pahaselt kulmu.

“Jah, selles asi ongi, et see on hoopis teine tütarlaps. Ta nimi on Giovanna ja ma tutvusin temaga paar nädalat tagasi sinu kooliaegse sõbra mänguklubis.”

“Silvano Corsini?” täpsustas Aldo.

Vincenzo noogutas.

“Jah. Ta tuli siia sugulasi külastama. Me saime jutu peale, siis läksime kohvikusse.”

“Aga hiljem meie mõlema imestuseks lõpetasime voodis,” jätkas Aldo pilkaval toonil.

“Miks sa arvad, et lõpetasime?” vaidles Vincenzo vastu. “Me jätkasime seda kogu aeg. Giovanna läks Veneetsiasse tagasi kõigest kolme päeva eest. Alles siis, kui ta ära sõitis, meenus mulle, et…”

Ta jäi vait ja heitis vennale süüdioleva koolipoisi pilgu.

“Noh, mis sulle meenus? Jätka.”

“Et enne Micaela komandeeringusse sõitmist tegin talle ettepaneku,” lausus Vincenzo pilku kõrvale pöörates.

Paar sekundit valitses kabinetis vaikus.

“Millise ettepaneku?” uuris Aldo lõpuks hämmeldunult.

Vincenzo hüppas impulsiivselt püsti.

“Kas sa irvitad minu üle?” hüüatas ta ärritunult. “Ettepaneku minu naiseks saada loomulikult.”

Aldo vaatas jahmunult ringi.

“Tegelikult irvitad sina minu üle. Või lihtsalt teed kometit.”

“Mul pole naljatuju,” vaidles Vincenzo ägedalt vastu. “Micaela tuleb juba ülehomme tagasi ja tahab pulmadeks valmistuma hakata, need peaksid toimuma poolteise kuu pärast. Aga mina ei taha, saad aru, ei taha!” raevutses ta nurgast nurka viseldes.

“Aga varem tahtsid?” täpsustas Aldo vaoshoitult.

“Varem polnud mul valikut!” käratas Vincenzo.

“Lõpeta karjumine,” kamandas Aldo võimukal toonil. “Istu paigal ja selgita lõpuks korralikult, mis sulle, veendunud poissmehele, pähe lõi, et sellele Micaelale ettepaneku tegid ja mida kuradit sa mässid mind oma amoraalsetesse seiklustesse, paludes mul Modenasse jääda? Tegelikult ju mitte selleks, et sinu kaupluse asjadega tegeleda, on nii?”

Vincenzo potsatas tugitooli, mis vastas väsinud kriiksatusega.

“Sul on õigus,” lausus ta kõlatul häälel. “Salongi võiksin ma selleks ajaks usaldada meie endisele rätsepale, kes minu juures juba ammu müügijuhina töötab. Ta tuleks toime, olen kindel. Kuid peale salongi on veel Micaela…”

“Jälle see kuradima Micaela!” laiutas Aldo käsi. “Noh, otsustasid temaga abielluda, ja mis siis? See pole ju kuritegu. Igal inimesel on valikuõigus. Ta on ju moodne tütarlaps ja peab sellest aru saama. Selgita talle, et tegid vea, palu vabandust ja asi ants.”

Vincenzo raputas pead.

“Ei saa, seni kuni Giovanna isa pole kasiino suhtes otsust vastu võtnud.”

Aldo ohkas raskelt ja sõrmedega kannatamatult tugitooli käetoele trummeldades pomises:

“Mitte kuraditki ei saa aru, mis see kasiino siia puutub?”

“See peab meid laostumisest päästma,” selgitas Vincenzo sünge otsustavusega. Andmata vennale aega kuuldu üle mõtiskleda, jätkas ta kiiresti: “Ma kaotasin oma salongi ühele noormehele, kes... Noh, üldiselt, ühele Silvano klubi kundele. Ja Micaela, saanud sellest teada, lubas mind aidata, sõlmides lepingu oma sõbraga, moekunstnikuga Avignonist, kes tegeleb ainult pulmakleitide ja väga kallite pulmaehetega. Tema firma õmbleb eksklusiivseid kleite, mina aga müün neid siinsetele pruutidele. Mulle kuuskümmend protsenti tulu, talle ülejäänud nelikümmend ja tema brändi levik Itaalia turul. Õnneks see noormees, kes mu üle kavaldas, nõustus saama raha osade kaupa.”

Seda kuuldes jõllitas Aldo jahmunult oma venda, suutmata sõnagi lausuda. Seejärel hüppas hoogsalt tugitoolist ja kummardudes üle laua tema poole, karjus vihast katkeval häälel:

“Ma teadsin! Ma hoiatasin, et pokker ei too sulle head! Kui mitu korda ma ütlesin sulle, et lõpeta see mäng. Aga nüüd selgub, et kõik see oli sulle tühja tünni hääl. Sa valetasid mulle, kogu aeg valetasid! Ja isegi siis, kui kaupluse kaotasid, jätkasid valetamist, et sul on kõik korras! No miks sa vahid mind nagu koer jutlustajat? Tee mulle selgeks, mille kuradi pärast sa mulle seda kõike varem ei tunnistanud?”

Vincenzo laiutas süüdlaslikult käsi.

“Sa oled niigi liiga sageli minu võlgu tasunud. Aga terve kauplus... Sa peaksid liiga palju raha välja käima,” pomises ta. “Sellepärast otsustasin selle probleemiga iseseisvalt tegeleda.”

“Tõesti või?” paiskas Aldo irooniliselt. “Miks sul siis äkki mind vaja läheb?”

Vincenzo heitis talle ebakindla pilgu.

“Sa ju tead, et meid ei ole võimalik teineteisest eristada. Sellepärast tahtsin sind paluda, et sa oleksid siin Micaelaga, seni kuni mina Veneetsias olen. Sest kasiino koha pealt pole veel midagi kindlat, aga võlg ei kao selle ajaga kuskile. Ja, nagu sa tead, on tädi Claudia tahe, et kui üks meist tema päranduse võõrastesse kätesse annab, kaotab teine automaatselt oma osa. Nii et sa pead pisut kannatama, et mitte autosalongist ilma jääda.”

Aldo raputas jahmunult pead.

“Ühesõnaga, sa tahad, et ma esineksin Micaela ees sinuna senikaua, kuni on selge, mis kasiinost saab. Aga sel juhul, kui plaan läbi kukub, pead sa ikkagi temaga abielluma?”

Vincenzo pendeldas jälle mööda kabinetti.

“Pole vaja teha minust klassikalist närukaela, kes oma usaldava tütarlapse enne pulmi maha jätab!” ägestus ta ja virutas teele jäänud toolile jalaga. Siis jätkas venna vastas seistes: “Kui tahad teada, siis võttis tema esimesena pulmad jutuks, pärast seda, kui mul leping avinjonlasega taskus oli. Mul ei jäänud ju midagi muud üle, kui talle vastu tulla. Nii-öelda teene teene vastu. Aga armastus ja muu selline sentimentaalne rumalus ei puutu asjasse. Tegelikult ei teadnud ma ju siis, et ma Giovannat kohtan.” Ja minnes üle rahulik-unistavale toonile, jätkas: “Ma ei võinud ju teada, et kaotan tema silmade, tema naeratuse pärast kogu oma rahu.”

“Ja eriti tema lubaduse pärast teha sind kasiino omanikuks,” jätkas Aldo tema eest.

“Lubaduse pärast samuti,” kinnitas Vincenzo häirimatult. “Mis muide oli tema poolt täiesti vabatahtlik. Nii et pole vaja neid vihjeid kasuahnusest. Ütle parem, mis sa minu ettepanekust arvad?”

Aldo tähelepanelik pilk peatus venna näol.

“Tegelikult oleme, vaatamata meie välisele sarnasusele, ikkagi väga erinevad,” lausus ta vaoshoitult. “Kuigi minu jaoks on abielusidemed ahelatest hullemad, ei hakkaks mina sind Alessia juurde dublandiks kutsuma. Nii et selle asemel, et sinu pruudi ees näidendit mängida, helistan ma parem meie raamatupidajale ja palun tal võla tasumiseks vajalik summa üle kanda. Aga sinu lapsikust pulmade ja kõige muu suhtes arutame hiljem, siis, kui mul kaob soov sinu nägu niimoodi kohendada, et see kaua aega minu omale ei sarnaneks.”

Ta tõstis juba telefoni kõrva juurde, kuid lülitas selle siis uuesti välja ja pistis taskusse tagasi.

“Kurat võtaks! Ma unustasin täiesti, et raamatupidaja on praegu puhkusel ja autosalongi rahaasjadega tegeleb Alessia,” selgitas ta kahjutundes õlgu kehitades. “Aga tema poole, saad isegi aru, on antud hetkel selliste palvetega parem mitte pöörduda. Oota homseni,” jätkas ta juba lepitavalt. “Lõppude lõpuks, ega see asi ju põle.”

Vincenzo noogutas irooniliselt.

“Täpselt, ei põle. Ei põle, hoopis lõõmab,” jätkas ta häält tõstes. “Homme ootab mind Giovanna, et mind oma isale tutvustada. Ja kui ma ei lähe, võib kasiinoga igaveseks hüvasti jätta!”

“Sa räägid nii, nagu oleksid sa kindel, et ta kohe homme selle sulle kingib,” vastas Aldo talle samal toonil.

“Olgu, mitte homme, kuid ikkagi on olemas võimalus see saada,” vaidles Vincenzo veendunult vastu. “Sest Giovanna on minu pärast arust ära.”

“Ja sina tema kasiino pärast,” torises Aldo rahulolematult. “Kuid tema seda õnneks ei aima. Muide, mida sa siis teed, kui ta pulmadest rääkima hakkab? Kas jooksed tema juurest mingi Milano pankuri tütre juurde?”

“Ei hakka,” teatas Vincenzo veendunult, “Giovanna jaoks olen ma järjekordne armuke, kellele ta tahab teha kalli kingituse. Õnneks on ta isal selleks vahendeid enam kui küll.”

“Ah nii on lood,” noogutas Aldo mõistvalt. “Teie vaates elule, tuleb välja, on palju ühist.”

“Aga teil Alessiaga?” tundis Vincenzo irooniliselt huvi.

Aldo vaatas kella.

“Alates kella üksteist neljakümnest, kui ta esimest korda pulmadest juttu tegi, väga vähe.”

“Aga kuidas siis jääb ühise raamatupidamisega? Kas sa ei karda, et ta maksab sulle kätte, lastes su kalli auto-salongi kerjama?”

“Ei karda,” naeratas Aldo. “Sest ilma minu, autosalongi omanikuta ei ole tal võimalik sõlmida ühtegi tehingut. Ja kuna ma raamatupidamisest mitte midagi ei jaga, siis ka minul ilma temata mitte,” lisas ta murelikult.

“Tähendab, jääb üle vaid üks – vaadata üle oma vaated pereelule,” lausus Vincenzo teadjal toonil.

“Seda küll mitte,” pahandas Aldo. “Selliste probleemide lahendamise jätan sulle. Ise eeldan midagi vähem ekstreemset. Näiteks viin talle mingi kingi, nagu alati pärast tüli, ja kõik pöördub jälle oma kohale. Ja nii ka meie. Sa jääd siia, mina pöördun tagasi Bolognasse.”

“Kas sa arvad, et sul õnnestub rahaküsimus nii kiiresti korraldada?” kahtles Vincenzo.

“Muidugi,” raius Aldo. “Kuni mu “ämblik” meid Bolognasse viib, unustab Alessia isegi mõtlemise tänasele kapriisile. Nii et raha on juba homme sinu arvel.”

Vincenzo kehitas ebamääraselt õlgu.

“Noh olgu, aga isegi kui nii on, ei loobu ma sõidust Veneetsiasse. Sest Giovanna väärib seda, et tema pärast jätta ära pulmad Micaelaga. Ja selline kingitus nagu kasiino pole ka mitte liiast.”

Aldo huultel mängles kerge naeratus.

“Soovin, et sa õigustaksid kinkija julgeid ootusi,” ütles ta väljapääsu poole suundudes ja enne kabinetist lahkumist lisas: “Aga peamine on jääda ellu ja terveks pärast selgituste andmist Micaelale.”

Salongist väljunud, seisatas Aldo väheke millegi üle arutledes. Seejärel, heitnud kiire pilgu käekellale, suundus tagasi kohviku poole, kus tema kindla veendumuse kohaselt ootas teda Alessia.