Читать книгу Flirt mamborütmis - Terry Green - Страница 4

Niisiis, võtame sisse algseisu, andis Flavia endale mõttes käsu ja selga sirgeks ajades astus peeglina säravale parketile. Seejärel asetas ta jalad õlgade laiusele ja hakkas end aeglaselt ettepoole kallutama, kuni toetus peopesadega põrandale.

Suurepärane, nüüd tuleb tõsta parem jalg võimalikult kõrgele ja hoida…

Kohe, kui ta mõeldu teoks oli teinud, kostis toas telefonihelin. Ootamatusest tasakaalu kaotanud, sirutas Flavia end põrandal välja, kuid hüppas kohe püsti, hõõrudes haiget saanud põlvi.

Kurat küll! hüüatas ta kahetsustundega. Jõudsin just keskenduda ja säh sulle! Ometi peavad kõik liigutused nendes harjutustes olema teadvuse kontrolli all. Miks on nii, et tasub mul vaid keskenduda, kui ikka leidub keegi, kes peab selle vussi ajama?

“Minu lugupidamine, särav sinjoora Flavia,” kuulis ta telefonis Mirella naljatlevat häält. “Loodan, et tänane päev möödub teil edukalt ja te ei keeldu täitmast üht väikestja sealjuures minu jaoks olulistpalvet.”

“Aga kas sina ei võiks pisut oma naljadega oodata?” hüüatas Flavia rahulolematult. “Sa kisud mind kõrvale tähtsa tegevuse juurest.”

Võin pea anda, et ta on jälle oma kurikuulsasse pilatesesse sukeldunud, mõtles Mirella. Algseis, liigutused, kõige selle tunnetamine teadvusega… Ühesõnaga, kõik nii nagu alati. Peale selle tehakse seda kõike jääna libedal parketil, riskides ettevaatamatu liigutuse korral seda teadvust kauaks kaotada. Sellele võivad kaasa aidata ka kõik need arvutud lõõgastavad tabletid, mida ta endale juba paar nädalat halastamatult sisse on toppinud. Pole midagi ütelda, meie sinjoora Arentini on täiesti mõistuse kaotanud. Kes veel oleks nii osavasti osanud kokku sobitada püüdluse tervete eluviiside poole püüdlusega elu hävitada?

“Flavia, kas sa oled tõepoolest unustanud? Leppisime ju kokku, et helistan sulle täna kell kaksteist,” tuletas ta valjusti meelde.

“Kaksteist? Milleks?” imestas Flavia siiralt.

Näib, et oma igapäevastel treeningutel tuleb tal ikkagi kukkumisi ette, märkis Mirella jälle endamisi.

“Selleks, et arutada päeva, millal mu puhkus algab,” teatas ta innukal häälel. “Oleks lihtsalt suurepärane, kui see õnnestuks meil viiendal kuupäeval, sest selleni on veel ainult paar päeva jäänud. Selleks ajaks pean ma mehe ja tütred Sorrentosse saatma, aga Bernardo naine ja lapsed sõidavad Nizzasse. Niiet meil oleks ees terve kuu aega vabadust ning on juba kaplaan, kuidas seda veeta. Õigemini, kus. Me sõidame Jamaikale! On ju vahva, eks?”

“Olen nõus, et teie mõte on lihtsalt suurepärane, kuid kardan, et selle täitmine tuleb edasi lükata,” katkestas teda Flavia.

Telefonis tekkis paus.

“Edasi lükata? Mida sa sellega ütelda tahad?” tundis Mirella lõpuks ettevaatlikult huvi.

“Seda, et sõidan ise paari päeva pärast Arezzost ära,” selgitas Flavia rahulikult. “Vaata, ma otsustasin Prantsusmaale sõita. Puhata pisut Biarritzis. Räägitakse, et seal on närvisüsteemi taastamiseks suurepärased tingimused. Seda mul pärast lahutust Rudgerost just vaja ongi.”

Ja-jah, midagi sellist olen kuulnud. Üks minu tuttav rääkis mulle, et seda linna kutsuti kunagi “lollide rannaks” suure hulga neurootikute pärast, kes linna täitsid, vastas Mirella jällegi mõttes. Lohutav on ainult see, et ta on aastate jooksul näinud ka teistsuguseid kui Flavia Arentini ja see tähendab, et ta talub teda täiesti. Aga meie plaanid Bernardoga lendavad vastu taevast ja see teeb kurvaks. Sest Flavia ei loobu kunagi oma plaanidest. Sellegipoolest tasub proovida mängida tema kaastundel…

“Flavia, kallis, sa ei kujuta ette, kui pettunud ma olen,” ütles ta kurva häälega. “Tead ju, et sellist šanssi ei tule meil Bernardoga võib-olla enam kunagi. Ja kui ka tuleb, siis ainult jumal teab, millal… Me ei saa ju alati kohtuda, kui tahame. Meie olukord on nii jube.”

“Selline perekondlik, tahtsid ütelda,” parandas teda Flavia, “kuigi paljudele inimestele on need sõnad sünonüümid.”

No nii, nüüd siis moraalilugemine, mõtles Mirella ohet tagasi hoides. Aga tegelikult, mida ma ootasin selliselt naiselt, kelle endine mees oli samasuguses olukorras nagu Bernardo, see tähendab, pettis teda samasugusega nagu mina… Ei, loomulikult mitte samasugusega, parandas ta ennast. See piiga oli hoopis ilmetu, lisaks veel ka rumalapoolne. Mis siis ikka, tuleb abiks võtta maisemad argumendid.

“Anna andeks, Flavia, ma ei tahaks saada sinu ebameeldivate mälestuste põhjuseks,” tunnistas ta end lepliku häälega süüdi. “Viimasel ajal sa lihtsalt ilmud nii harva meie poekesse, et kõik pakilised toimingud kauba tellimisel, investeerimisel ja muus osas langevad eranditult minu õlgadele. Usu, ma ei suuda enam. Ja siis selgub, et sinu eksmees keeldub meile sigareid endise hinnaga tarnimast. Impordifirmad on viimasel ajal hindu tunduvalt tõstnud ja nüüd, kui Rudgerost on saanud ühe firma direktor, ei ole meil enam kerge.”

“Keeldub sigareid tarnimast?” elavnes Flavia. “Ja ka Don Carlost?”

“Esmajärjekorras.”

“Aga miks?”

“Ma ju ütlesin, tahab hinda tõsta,” kordas Mirella kannatlikult ja lisas, “noh, eks ikka sellepärast ka, et tahab sinuga arveid klaarida.”

“Minuga arveid klaarida? Pärast seda, kui ta mind täiesti avalikult selle koidest järatud Illariaga reetis? Vaat see on uudis!”

Jah, ilmaasjata käitus ta nii enesekindlalt, nõustus Mirella mõttes. Pisut ettevaatust, sutsuke tervet mõistust, killuke konspiratsiooni – ja toitu nimega “abielurikkumine” võib nautida peaaegu iga päev.

“Kuid, Flavia, ehk oli see tema poolt viga?” väljendas ta oma arvamust, “ja nüüd, kui ta on mõistnud, kui tugevasti ta on eksinud...”

“…otsustas ta oma olukorda parandada sigarite hinna tõstmise teel,” lõpetas tema eest Flavia.

“Ei, mitte seda. Ehk tahab ta sellega hoopis sinu tähelepanu endale tõmmata? Miks sa ei võiks Firenzesse sõita, et Rudgeroga lepingu tingimused läbi arutada? Olen kindel, et ta tuleb sulle vastu. Kui mitte, siis pärast minu Jamaikalt tagasitulekut...”

“Ei, ära mitte mõtlegi,” katkestas Flavia teda otsustavalt, “mina sõidan Biarritzi ja punkt. Firenzesse sõidad sina. Sul on veenmisoskust, nii et püüa seda rakendada meie ühise kasu nimel. Jah, muide, sa võid ju Bernardo endaga kaasa võtta. Kas see ei ole ükskõik, kus oma armukesega aega veeta, kas Firenzes või Jamaikal?”

“Sinu arutlused on, nagu alati, tapvalt originaalsed,” tunnistas Mirella närviliselt naerdes.

“Jah, ja ära mõtlegi tagasi tulla suurema hinnaga Dominikaani sigaritele. Eriti Don Carlosele,” hoiatas Flavia, pööramata tähelepanu Mirella märkusele. “See mark on meie poele väga tähtis.”

Tegelikult sinjoore Pirenellile, kes mitu aastat on olnud selle margi pidev ostja ja kellesse sinjoora Flavia kõigi nende aastate jooksul on lootusetult armunud olnud, täpsustas Mirella endamisi.

Ta ei jõudnud oma mõtet lõpuni mõteldagi, kui tubakapoe klaasuks laialt lahti läks ja lävele ilmus Angelo Pirenelli ise, andes oma saabumisest teada kerge naeratusega.

Nagu oleks minu mõtteid lugenud,imestas Mirella. Ta on täna oma ajakava muutnud. Tuli tavalisest varem. Flavia kurvastab, kui saab teada, et mees tema äraolekul siin käis. Ta tuleb ju täiesti teadlikult iga päev kella poole kolmeks siia, et seda meesiludust näha. Ja ronib nahast välja, et tema tähelepanu pälvida. Ma ei imesta, kui ta Rudgeroga abiellus selle mehe kiuste. Ainult et mehele ei tule pähegi, et see oli kiusuks tehtud. Huvitav, miks ta Flaviale tähelepanu ei pööra? Sest niipalju kui ma oma naabrinna jutust tean, ei lase Angelo mööda mitte ühtki seelikut. Seda loomulikult tingimusel, kui seeliku all on sihvakad jalad ja see kriipsutab alla suurepärast figuuri, mis harmoneerub mitte vähem suurepärase näokesega. Flavial on sellega kõik korras. Ehk on mees tõepoolest kellegi teisega seotud? Ei, vaevalt. Klaudia jutu järgi läks ta alles hiljuti lahku sinjoora Entivoli butiigi müüjast ja on nüüd vabas kulgemises. Ainult, millises suunas see kulgemine toimub, ei ole teada. Kuigi… selle võib otsekohe välja selgitada. Ega ta ilmaasjata täna nii vara ilmunud. Esimene kord mitme aasta jooksul. Vean kihla, et selle taga on midagi.

“Vabandust, mul on ostjad,” ütles ta telefonitorusse. “Helistan sulle hiljem tagasi.”

“Ei, hiljem olen ma hõivatud,” vaidles Flavia, kellele kohe meenusid lõpuni tegemata jäänud harjutused. “Lõpetame meie vestluse otsekohe, seda enam, et mul on jäänud vaid üks palve: broneeri, palun, mulle kuuendaks kuupäevaks pilet Biarritzi. Sul töötab ju õde Firenze lennujaamas. Ja kui vabu kohti ei ole, siis las mõtleb midagi välja. Mäletad, ta aitas meil Rudgeroga pulmareisile sõita?”

“Muidugi mäletan. Ainult et siis ei toonud tema abi sulle midagi head,” pomises Mirella.

“Kuidas nii? Me puhkasime ju suurepäraselt.”

“Aga mis pärast puhkust juhtus?” tuletas Mirella meelde.

“See ei tule arvesse,” hüüatas Flavia ärritunult, “ja pealegi sõidan ma antud momendil üksinda, nii et paralleelid ei ole kohased.”

“Olgu, kui tekivad mingid probleemid, pöördun ma uuesti abi saamiseks tema poole,” andis Mirella alla, jättis Flaviaga hüvasti ja lülitas telefoni välja.

“Kuulan teid, sinjoore Pirenelli,” pöördus ta armastusväärse naeratusega Angelo poole. “Kuigi, tegelikult ei ole vaja midagi öelda,” parandas ta ennast, “ma tunnen nii hästi teie eelistusi, et kõik sõnad on liigsed. Te vist soovite võrratut Dominikaani marki Don Carlos. On mul õigus?”

Angelo noogutas kinnituseks pead, demonstreerides selle juures oma delikaatset naeratust.

“Teil on õigus, sinjoora Materoni. Nagu alati…” lisas ta häält madaldades.

Mirella hakkas naerma.

“Mis te nüüd, sinjoore Pirenelli, ma olen lihtsalt inimene ja nagu te teate, eksimine on inimlik. Ka ettenägematu käitumine. Te tulite täna sigarite järele harilikust varem. Kas kell vedas alt?” osutasta peaga mehe kätt kaunistava briljantidega kella numbrilaua poole. Angelo jälgis tema pilku.

“Mis te nüüd…” ütles mees etteheitvalt, mõistes, et Mirella vihjab kallihinnalises korpuses asuva kellamehhanismi rikkele. “Ma tõin selle kella viis aastat tagasi Šveitsist ja see ei ole mulle veel kordagi andnud põhjust kahelda tema korrasolekus. Ma lihtsalt sõidan täna õhtul Firenzesse, kust suundun reisile. Just sellepärast olin sunnitud muutma oma harjumust ja tulema Don Carlosele järele tavalisest varem.”

“Nii et teie siis lähete ka reisile?” muutus Mirella elavamaks. “Millegipärast püüavad kõik meie linnast jalga lasta. Eks see ole ka mõistetav, ikkagi puhkuste aeg. Ja kuhu te kavatsete minna, kui see just saladus ei ole?”

“Teile teataksin ma otsekohe oma sihtpunkti, isegi siis, kui see oleks sõjasaladus,” ütles Angelo oma kaasvestlejale kavalat pilku heites ja lisas siis vandeseltslasliku tooniga, “mind ootab Dominikaani pealinn.”

“Dominikaani? Don Carlose kodumaa?” tundis Mirella vaimustatult huvi.

“Täiesti õige. Dominikaani Vabariigil on loomulikult ka palju teisi rikkusi ja ka vaatamisväärsusi, kuid Don Carlosel on nende hulgas esimene koht. Kuigi mul on seal palju võimalusi teisigi marke nautida, siis Don Carlost ma ei hülga,” tõotas ta pidulikult kätt südamele pannes.

“Pole põhjust teie sõnades kahelda,” vastas Mirella naeratades ja pisut venitades lisas, “eriti veel siis, kui lubate, et meie linna tütarlapsi ei unusta. Loodan, et sõidate Dominikaani ühega neist?”

Angelo langetas süüdlaslikult pea.

“Kahetsen, olen patune, emake eestseisja,” teatas mees traagilisel toonil. “Ei suutnud vastu panna kiusatusele tutvuda mõne kena dominikaanlannaga, kuid praegusel hetkel lahkun kodulinnast üksinda.”

Mirella hakkas lõbusalt naerma.

“Andestan, mu kadunud poeg. Loodan, et teie võrgutamisoskusega toimub see tutvumine küllaltki kiiresti ja soovin teile, et neid oleks rohkem kui üks.”

Angelo muigas.

“Kindlasti, kõigil kahetsevatel patustel oleks vaja tulla siia sellesse tubakapoodi, et innustust saada.”

“Eriti kui nad pikale reisile kavatsevad minna,” toetas Mirella masinlikult ostja soovi, vaadates mehe peeneid näojooni, mis olid sama väljapeetud kui tema naeratus.

“Palun, siin on teie Don Carlos,” ütles ta viisakalt sigareid mehele ulatades.

Otsustades mehe kuratliku pilgu järgi, sõidab ta ilmselt tõepoolest Dominikaani uute romaanide otsingule, mõtles Mirella, vaadates huviga Angelo rohelistesse silmadesse. Aga meie vaene Flavia on jälle kõrvale jäänud. Ehk vihjata talle, et oleks mõttekas Biarritzi asemel istuda Santo Domingo lennukile? Kuigi, mida muudavad minu vihjed, kui isegi siin, Arezzos, ei ole ta kordagi Flaviale tähelepanu pööranud? jätkas Mirella mõtisklusi, vaadates mehele mõtlikult järele.

Ja ootamatult, nagu oleks talle midagi väga tähtsat meenunud, mida ta kahetsusväärse unustamise tõttu veel hetk tagasi arvesse polnud võtnud, viskus telefoni poole.

Aga ehk just kaugel Arezzost muudab mees oma suhtumist Flaviasse? mõtles ta palavikuliselt Firenze lennujaama numbrit valides. Tean, et see, mida ma praegu teen, tundub kõrvaltvaatajale näotu. Kuid kes meist enne teab, millised ümberolijate näotud teod meie õnneks muutuvad ja millised nendesamade ümberolijate kombekad püüdlused meid hukatusse viivad? Miks kulutada aega selgitustele, mille puhul õige otsuse vastuvõtmist segab eneseuhkus? On parem, kui korraldan kõik ise.

“Giovanna? Tere, kullake,” kudrutas Mirella rõõmsalt telefoni. “Juhuks, kui oled oma õe hääle unustada jõudnud, teatan sulle, et siin ta on. Ah et ei olegi veel unustanud? Mis siis ikka, üks meeldiv uudis rohkem… Kuule, mul on sinu abi vaja. Õigemini minu sõbrannal Flavial.

Ja-jah, sellelsamal, kes mõni kuu tagasi pulmareisil käis. No nii, tal on vaja paari päeva pärast lennata Dominikaani, soovitavalt hommikuse reisiga. Ta palus mul pileti broneerida. Kas sellest mingeid probleeme ei teki? Suurepärane! Nüüd veel üks palve, seekord isiklikult minult. Tee nii, et tollikontrolli läbimine ja muud formaalsused kulgeksid lihtsustatud korras. Loodan, et mõistad mind? Mis sa nüüd, jumal hoia, millised narkootikumid… Ma tahan talle lihtsalt pisikese üllatuse valmistada. Kui seda muidugi pisikeseks nimetada võib,” lobises ta häält madaldades, kujutades endale ette Flavia nägu, kui too aru saab, kuhu ta Biarritzi asemel sattunud on.

“Ah et milles üllatus seisneb?” kordas ta mõtlikult küsimust. “Jutustan sulle sellest siis, kui kokku saame. Loodan, et sa mind lurjuseks ei pea. Jah, ma tulen Firenzesse koos Flaviaga. Bernardo on ka meiega. Romantiline reis kodulinna? Ei, õeke, sa ei arvanud ära, mul on Firenzes üks asjaajamine. Kuigi arvan, et meie romantilist ajaveetmist Bernardoga see ei sega. Jah, hüvastijätuks tahan teha klassikalise hoiatuse selle kohta, et meie jutuajamine peab jääma saladuseks.”

Mirella pani toru hargile ja saatis tähelepaneliku pilgu üle paljude riiulite, millel olid sigarikarbid, nagu otsiks neilt vastust ainult talle teada olevale küsimusele.

No nii, asi on tehtud, pomises ta endale nina alla. Kuigi loomulikult ei ole see veel lõpuni viidud, kuid esimene samm on ikkagi astutud. Nüüd jääb üle vaid oodata. Kas minupoolne lollitamine toob kauaoodatud õnne meie õnnetule tubakapoe pidajale või…

Mirella jäi hetkeks mõttesse.

Või jääb kõik nii nagu on, jätkas ta õlgu kehitades. Muud varianti lihtsalt olla ei saa. Ja muide, seda viimast varianti võin ma vaadelda kui kompensatsiooni täna toimunud puhkuseläbirääkimiste eest. Nii et, kuidas ka ei vaataks, on siin olemas positiivsed küljed. Ja Flavia jaoks samuti. Millal ta veel otsustab Dominikaanis puhata? Tundub, et neil on seal populaarne merengue-stiil, kus laul on sobitatud tantsuga. Ja nii nagu lauldakse laulus “Las tuleb, mis tuleb”…