Отрывок из книги
Mittemiskit on raske mõista, kuid multiversum on seda täis. Mittemiski jõuab kõikjale, ta on millestki alati ees, ja tohutus mitteteadmise pilves ihkab mittemiski saada millekski, pääseda välja, liikuda, tunda, muutuda, tantsida ja kogeda – lühidalt öeldes olla miski.
Ja nüüd leidiski ta taevas triivides selleks võimaluse. Mittemiski oli millegi olemasolust muidugi teadlik, kuid see miski oli teistsugune, hoopis teistsugune, ja nii libises mittemiski vaikselt millegi sisse, hõljus alla, kõiksugu mõtted meeles, maandus õnnekombel kilpkonna seljas, väga suure kilpkonna seljas, ja kiirustas veel enam saama millekski. Ta tajus stiihiaid, nendest pole aga miski parem, ja korraga suutis ta nad kinni haarata! Sööt oli toiminud.
.....
Niiske von Lipwigi ja Adora Belle Kallikese suhe oli kindel ja rõõmus, väga tõenäoliselt seetõttu, et nad olid teineteisest sageli kaua eemal, kuna Adora Belle oli täielikult hõivatud Suure Toru juhtimisest, Niiske aga tegeles Kuningliku Pangaga, Postiteenistusega ja Mündikojaga. Hoolimata sellest, mida arvas isand Vetinari, tegi Niiske neis asutustes siiski tõelist tööd, milleks oli vähemalt tema enda arvates kõigi nimetatud asutuste tööshoidmine. Kõik toimis, tegelikult toimis kõik lausa väga hästi, aga Niiske meelest toimis kõik tänu sellele, et teda oli Pangas või Mündikojas või Postimajas alati näha, tema oligi Pank, Postiteenistus ja Mündikoda.
Ta vestles töötajatega tühjast-tähjast, rääkis nende tööst, küsis, kuidas läheb nende abikaasadel, kuna ta oli meelde jätnud vestluskaaslase kõigi perekonnaliikmete nimed. See oli anne, imeline anne, ja see andis suurepäraseid tulemusi. Kui sa kõigi oma töötajate vastu huvi tunned, tunnevad nemad huvi oma töö vastu, ja nõnda oli eluliselt tähtis, et ta oleks alati kohal ja hoiaks võluväe voolamas.
.....
