Читать книгу Tubakas - Terry Pratchett - Страница 2

Härjapõlvlaste maailmanägemine põhineb Unggu kultusel, mida võib ehk nimetada ka religiooniks. Kokkuvõtlikult on see märkimisväärselt keeruline usk, selle aluseks on usk ülestõusmisesse ja kehaeritiste pühaks pidamine. Selle keskne dogma on järgmine: kõik, mis härjapõlvlase kehast eraldub, oli ilmselgelt kunagi osa temast, seepärast tuleb seda kohelda aupaklikult ja korralikult säilitada, et kui aeg on käes, saaks selle koos omanikuga mulda sängitada. Senikaua hoitakse materjali unggupottides, tähelepanuväärsetes meistriteostes, millest ma kõnelen hiljem.

Hetkeline ebameeldiv mõte ütleb, et ükski olend ei saaks sellega hakkama, kui tal pole tohutut varandust, suuri hoiuvõimalusi ja leplikke naabreid.

Seepärast järgib enamik härjapõlvlasi Unggu Hadi – seda võiks nimetada Unggu rahvalikuks ja vabamaks vormiks –, mis nõuab ainult kõrvavaha, sõrme- ja varbaküünte ning tati kogumist. Vett unggu nõuded ei puuduta. Nagu üldiselt usutakse, läheb see kehast läbi, ilma et saaks selle osaks: härjapõlvlased väidavad, et vesi enne ja pärast kehast läbikäimist pole oluliselt erinev (kahjuks heidab see valgust sellele, kui puhas on vesi, millega nad oma maa-alustes koobastes kokku puutuvad). Samamoodi peetakse rooja lihtsalt toiduks, mille olek on muutunud. Üllataval kombel ei paku hambad härjapõlvlastele vähimatki huvi, nad suhtuvad neisse kui mingitesse seentesse, samuti paistab, et nad ei pea tähtsaks juukseid, mida neil, nagu tuleb mainida, on harva väga palju.

Siinkohal katkestas Ankh-Morporki patriits isand Vetinari lugemise ja jäi tühjusse vahtima. Mõne sekundi pärast varjutas tühjuse Drumknotti, tema sekretäri kogu (peab ütlema, et Drumknott oli terve oma karjääri jooksul pingutanud, et muuta end nii sarnaseks tühjusega kui vähegi võimalik).

Drumknott lausus: „Te paistate mõtlik ja kurb, härra patriits,” lisades sellele tähelepanekule õhkõrna küsimärgi, mis vaikselt haihtus.

„Pisaratesse uppumas, Drumknott, pisaratesse uppumas.”

Drumknott lõpetas tolmu pühkimise mustalt lakitud kirjutuslaualt, mis kiiskas laitmatult. „Pastor Kangesti Kaer oskab väga veenvalt kirjutada, härra patriits…?”

„Tõepoolest, Drumknott, aga põhiprobleem jääb ja selleks on, et inimkond võib leppida päkapiku, trolli ja isegi orkiga, kuigi need on mõnikord kohutavaks osutunud, ja kas sa tead, miks see nii on, Drumknott?”

Sekretär voltis tolmulapi hoolikalt kokku ja vaatas lakke. „Ma julgeksin pakkuda, härra patriits, et me tunneme nende vägivaldsuses ära iseenda?”

„Väga tubli, Drumknott, ma teen sinust veel küüniku! Kiskjad austavad tõesti teisi kiskjaid. Võib-olla austavad nad isegi saaki: lõvi võib heita lamba kõrvale, kuigi on tõenäoline, et pärast tõuseb üles ainult lõvi; aga lõvi ei heida roti kõrvale. Kahjurid, Drumknott, terve rahvas on alandatud kahjuriteks!”

Isand Vetinari vangutas kurvalt pead ja alati tähelepanelik Drumknott märkas, et patriitsi sõrmed olid võtnud ette – täna juba kolmandat korda – lehekülje, mille pealkirjaks oli „Unggu-potid”, ja sealjuures paistis üsna ebatavalisel kombel, et patriits räägib iseendaga…

„Traditsioonide kohaselt valmistab oma unggu-potid härjapõlvlane ise, kõikvõimalikest materjalidest, vääriskivist kuni naha, puidu ja luuni. Esimestena nimetatute seas leidub munakoorena õhukesi anumaid, mis on kauneimate seas kogu maailmas. Tänapäevani annavad härjapõlvlaste ja inimeste vahelistes suhetes tooni härjapõlvlaste asunduste rüüstamised aardeküttide poolt, kes on just nende anumate otsingul, ja härjapõlvlaste kättemaksuretked.”

Isand Vetinari köhatas ja jätkas: „Ma tsiteerin veel kord pastor Kaera, Drumknott: Peab ütlema, et härjapõlvlased elavad ohu piiril, tihti seepärast, et nad on sinna aetud. Nemad jäävad ellu seal, kus kõik muu sureb. Nende üldlevinud tervituseks on nähtavasti: „Hing!”, mis tähendab „Pea vastu”. Ma tean, et nende arvele on kirjutatud kohutavaid kuritegusid, kuid maailm pole ka nende vastu kunagi lahke olnud. Tuleb öelda, et need, kes elavad oma elu paikades, kus elu ripub millegi veel nõrgema kui juuksekarva otsas, mõistavad halastamatu vajaduse hirmsat matemaatikat, ja kui vajadus rängalt peale surub, peavad naised valmistama unggu-anuma, mille nimeks on „pisarate hing”, kõigist anumatest kõige kaunima, mille peale lõigatakse väikesed lilled ja mida uhutakse pisaratega.”

Drumknott asetas piinlikult täpse ajastusega oma isanda ette kohvitassi, täpselt siis, kui isand Vetinari lause lõpetas ja pea tõstis. „”Vajaduse hirmus matemaatika”, Drumknott. Noh, see on meile küll tuttav, kas pole?”

„Tõepoolest, härra patriits. Muide, me saime trollide teemantkuningalt ametliku läkituse, milles meid tänatakse meie kindla hoiaku eest narkootikumide küsimuses. Hästi tehtud, härra patriits.”

„Seda ei saa küll nimetada vastutulekuks,” märkis Vetinari ja heitis tõrjuvalt käega. „Sa tead minu seisukohta, Drumknott. Mul pole eriti midagi selle vastu, et keegi tarbib aineid, mis annavad parema enesetunde või rahulolu või, kui juba jutuks tuli, panevad nägema väikesi lillasid tantsivaid haldjaid – või isegi jumalat, keda nad kummardavad. Igaühe aju kuulub ju lõppude lõpuks ikkagi temale endale, ühiskonnal pole selles osas mingit sõnaõigust, peaasi, et ainete tarbijad nende tarbimise ajal raskeid masinaid ei juhi. Kuid müüa trollidele narkootikume, mis panevad nende pea sõna otseses mõttes lõhkema, on lihtsalt mõrv, surmanuhtlusega karistatav kuritegu. Mul on rõõm öelda, et selles osas on komandör Vimes minuga täiesti ühel meelel.”

„Nii see on, härra patriits, ja kas ma tohiksin teile meelde tuletada, et ta lahkub õige varsti. Kas te kavatsete minna teda nii-öelda ära saatma?”

Patriits raputas pead. „Vaevalt küll. Selle mehe hinges möllab praegu kindlasti kohutav torm, ja ma kardan, et minu juuresolek teeks asjad hullemaks.”

Kas Drumknotti hääles oli aimata kaastunnet, kui ta ütles: „Härra patriits, ärge süüdistage ennast. Lõpuks olete nii teie kui komandör praegu kõrgema võimu meelevallas.”

Kõrgeauline Ankhi hertsog, Ankh-Morporki Linnavahtkonna komandör rüütel Samuel Vimes sonkis pliiatsiga palavikuliselt oma saapasääres, et sügelemist leevendada. Sellest polnud abi. Sellest polnud kunagi abi. Kõik sokid, mis tal olid, panid tema jalad sügelema. Sajandat korda mõtles ta, kas öelda naisele, et tema suurepäraste omaduste hulka, mida oli palju, kudumisoskus ei kuulu. Aga ta oleks endal pigem jala otsast raiunud, kui seda naisele öelnud. See oleks murdnud Sybili südame.

Aga sokid olid jubedad, nii paksud, sõlmelised ja suured, et Vimes pidi ostma saapaid, mis olid tema jalgadest poole suuremad. Ja tegi ta seda sellepärast, et Samuel Vimes, kes polnud kunagi astunud pühakotta religioossete kavatsustega, jumaldas leedi Sybilit, ja ei möödunud päevagi, mil ta poleks olnud hämmastunud tõsiasjast, et leedi Sybil paistis tundvat tema vastu täpselt sedasama. Vimes oli teinud Sybilist oma naise, Sybil aga oli teinud temast miljonäri; Sybil tema selja taga muutis õnnetu, üksildase, puruvaese ja küünilise võmmi rikkaks ja võimsaks hertsogiks. Küünilisuse oli Vimes siiski suutnud säilitada ja võmmi poleks olnud võimalik isegi steroide saanud härgadest rakendiga Sam Vimesi seest välja tirida – mürk oli liiga sügavale imbunud ja end tema selgroo ümber kerinud. Ja nii kannatas Sam Vimes sügelemist ja loendas mõttes, mille eest ta peab elule tänulik olema, kuni numbrid otsa said.

Asjade hulgas, mille eest ta pidi elu maapõhja manama, oli aga paberitöö tegemine.

Paberitööd oli alati. Ja kõigile on teada, et igasugune püüdlus paberitööd vähendada toob paberitööd ainult juurde.

Muidugi olid tal paberitöö tegemiseks alluvad, aga varem või hiljem pidi ta paberitele vähemalt alla kirjutama ja kui ei õnnestunud leida mingit võimalust ära vingerdada, neid isegi lugema. Pääsu polnud: lõppkokkuvõttes on igasuguses korrakaitsetöös alati olemas võimalus, et sõnnik hakkab lendama. Sam Vimesi initsiaale oli paberitele vaja selleks, et anda maailmale teada, et see on tema sõnnik ja seepärast vastutab tema selle lendamise eest.

Nüüd aga tegi ta pausi, et hõigata läbi lahtise ukse seersant Pisipeput, kes täitis praegu komandöri käskjala kohuseid.

„Kas on juba midagi, Lõbus?” küsis Vimes lootusrikkalt.

„Mitte selles mõttes, mida teie silmas peate, härra komandör, aga ma usun, et teil on rõõm kuulda, et ma sain just äsja klaksi Quirmist, kapteni kohusetäitja Tursalt. Ta ütleb, et kõik sujub ja avec meeldib talle väga.”1

Vimes ohkas. „Kas on veel midagi?”

„Vaikne nagu haud, härra komandör,” vastas päkapikk ja pistis pea ukse vahelt sisse. „See on selle kuumuse pärast, härra komandör, praegu on liiga palav, et kakelda, ja kõik on liiga kleepuv, et varastada. Kas pole imeline, härra komandör?”

Vimes mühatas. „Kus on politseinikud, seal on kuriteod, seersant, pidage see meeles.”

„Pean, härra komandör, kuigi minu arust kõlaks see paremini, kui sõnade järjekorda natuke muuta.”

„Pole vist mingit võimalust, et ma ära pääseksin?”

Seersant Pisipepu paistis kaastundlik. „Andke andeks, härra komandör, aga edasikaebamise võimalust ei ole. Keskpäeval vabastab kapten Porgand teid ametlikult märgist.”

Vimes virutas käega vastu lauda ja plahvatas. „Ma olen terve oma elu linnale pühendanud, ma pole sellist kohtlemist ära teeninud!”

„Komandör, ärge pange pahaks, aga te olete ära teeninud veel palju enamat.”

Vimes naaldus tooli seljatoele ja oigas. „Ka sina, Lõbus!”

„Mul on tõesti väga kahju, härra komandör. Ma tean, et see on teie jaoks raske.”

„Pärast nii pikka aega puksitakse mind minema! Ma anusin, kujutad ette, ja see pole minusugusele mehele kerge, usu mind. Ma anusin!”

Trepilt kostsid sammud. Lõbus nägi, kuidas Vimes võttis lauasahtlist pruuni ümbriku, pani midagi selle sisse, lakkus raevukalt ümbriku lapatsit, pitseeris selle süljega ja laskis lauale kukkuda – ümbrik kolksatas. „No nii,” pressis Vimes läbi hammaste. „Minu ametimärk, täpselt nagu Vetinari käskis. Ma andsin selle ise ära. Keegi ei saa öelda, et see võeti minu käest!”

Kapten Porgand astus kabinetti, kummardudes kergelt uksel, et pead mitte ära lüüa. Tal oli käes mingi pakk ja tema selja taga oli troppis hulk irvitavaid politseinikke.

„Andke andeks, härra komandör – kõrgem võim ja nii edasi. Ma ei tea, kas see lohutab teid, aga minu meelest teil vedas, et te kahe nädalaga pääsesite. Alguses rääkis kõrgeauline leedi tervest kuust.”

Ta ulatas paki Vimesile ja köhatas. „Me tegime poistega väikese korjanduse, komandör,” ütles ta sunnitud naeratusega.

„Mulle meeldiks rohkem mingi mõistlik nimetus, näiteks ülemkonstaabel,” porises Vimes ja haaras paki oma kätte. „Tead, ma mõtlesin, et kui ma lasen endale piisavalt tiitleid anda, saan ma lõpuks mõne sellise, mis mulle istub.”

Ta rebis paki lahti ja võttis vargsete pealtvaatajate üldiseks lõbuks välja väga väikese ja erksavärvilise ämbri ja kühvli.

„Me teame, et te ei lähe mere äärde, härra komandör,” alustas Porgand, „aga…”

„Oleks hea, kui läheks,” kurtis Vimes. „Mere ääres on laevahukud, mere ääres on salakaubavedajad, kurat võtaks, mere ääres on uppumised ja kuriteod! Midagi huvitavat!”

„Leedi Sybil ütles, et te leiate kindlasti ohtralt meelelahutust,” märkis Porgand.

Vimes mühatas. „Maale! Mis meelelahutust on maal? Kas sa tead, miks seda maaks kutsutakse, Porgand? Sellepärast, et seal pole midagi peale nende pagana puude, mis peaksid meile hirmasti korda minema, kuigi tegelikult on need lihtsalt jäigad umbrohud! See on igav! See puhkus tuleb nagu üksainus pikk pühapäev! Ja ma pean peente inimestega kohtuma!”

„Härra komandör, te naudite puhkust kindlasti. Minu teada pole te kunagi vaba päeva võtnud, kui te just vigastatud pole,” ütles Porgand.

„Ja isegi siis ta muretses ja torises kogu aeg,” lisas hääl ukselt. Hääl kuulus leedi Sybilile, ja Vimes avastas, et talle ei meeldi, kuidas tema mehed Sybili ees alistuvad. Ta muidugi armastas Sybilit hulluseni, aga ta oli paratamatult märganud, kuidas viimasel ajal tema peekoni, lehtsalati ja tomatiga võileib ei olnud enam, nagu see oli traditsiooniliselt olnud, peekoni, tomati ja salatiga võileib, vaid sellest oli saanud salati, tomati ja peekoniga võileib. Muidugi oli see kõik tervislikkuse pärast. See oli vandenõu. Miks pole avastatud ühtegi köögivilja, mis oleks tervisele kahjulik, ah? Ja mille poolest sibulakaste nii kahjulik on? Seal on ju sibulad sees? Need panevad ju peeretama? Need on ju tervislikud? Vimes oli kindel, et on seda kusagilt lugenud.

Kahenädalane puhkus tähendas seda, et tema naine hoiab silma peal igal tema söögikorral. Sellele poleks tahtnud mõeldagi, kuid ta mõtles ikkagi. Ja siis oli veel noor Sam, kes kasvas nagu oavars ja oli väga vastuvõtlik. Tema ema ütles, et puhkus värskes õhus teeks talle head. Vimes ei vaielnud vastu. Sybiliga polnud mingit mõtet vaielda, sest isegi kui sa arvasid, et oled võitnud, tuli pärast ikkagi välja, et mingi võlukunsti tõttu, mis pole abielumeestele kättesaadav, olid sa asjast täiesti valesti aru saanud.

Vähemalt lubati tal linnast ära sõites turvis selga jätta. See oli osa temast ja sama mõlki taotud kui ta isegi, kuigi turvise puhul saab mõlgid välja taguda.

Vimes, poeg põlve peal, vaatas üksisilmi mahajäävat linna, samal ajal kui tõld teda kiiresti kahenädalasele pastoraalsele suikumisele vastu viis. Tal oli tunne nagu pagendatul. Aga kui mõelda positiivselt, siis pannakse linnas kindlasti varsti toime mõni kohutav mõrv või hirmus vargus, nii et kui mitte muuks, siis kas või võitlusvaimu tõstmiseks, mis on väga oluline, vajatakse seal Vahtkonna ülema kohalolu. Ta võis ainult loota.

Sam Vimes oli abiellumisest peale teadnud, et tema naisel on maal mingi valdus. Üks põhjustest, miks ta seda teadis, oli see, et naine oli selle temale andnud. Tegelikult oli Sybil kõik oma suguvõsa varad – nimetatud suguvõsa koosnes siis juba ainult Sybilist endast – Vimesi nimele kirjutanud, uskudes vanamoodsalt, kuid armsalt, et perekonnas peab varandus kuuluma mehele.2 Ta ei leppinud keeldumisega.

Regulaarselt, vastavalt aastaajale, tuli maamajast nende koju Kaljase avenüüle, kaugele Ankh-Morporki vanker, mille koormaks olid puu- ja köögiviljad, juustud ja lihatooted: kõik see oli pärit maavaldustest, mida Vimes polnud kunagi näinud. Ta ei oodanud ka nüüd nende nägemist just pikisilmi. Üks asi, mida ta maa kohta kindlalt teadis, oli, et see lirtsub jalgade all. Muidugi tuli tunnistada, et enamik Ankh-Morporki tänavatest lirtsus samuti jalge all, aga, noh, see oli õige lirtsumine ja seda lirtsumist oli Vimes lirtsutanud sellest ajast peale, kui ta oskas kõndida, ja paratamatult ka libastus.

Selle koha ametlik nimi oli Crundells, kuid räägiti sellest alati kui Ramkinite mõisast. Nähtavasti kuulus selle juurde miili jagu forellioja ja nagu Vimes mingitest paberitest mäletas, kõrts. Vimes sai aru, kuidas inimesele saab kuuluda kõrts, aga ta murdis pead, kuidas saab kellelegi kuuluda forellioja, sest kui see on sinu jupp sellest ojast, on see juba selle aja jooksul, kui sa vaatad, ju allavoolu ära vulisenud, eks ole? See tähendab, et keegi teine püüab kala juba sinu veest, on alles närukael! Ja see jupp, mis on sinu ees, kuulus alles äsja sellele sellile, kelle oja on ülesvoolu: see paks naaber, ennasttäis plutokraat, arvab nüüd kindlasti, et sina püüad salaja kala tema veest – tema kah närukael! Ja kalad ujuvad ju, kuhu juhtub! Kuidas sa aru saad, millised sinu omad on? Võib-olla on kalad ära märgistatud – see kõlas Vimesi meelest maakohtadele väga omaselt. Kui sa oled maal, pead sa olema kogu aeg valvel, täpselt vastupidi linnale.

*

Talle üldse mitte iseloomulikult hakkas isand Vetinari valjusti naerma. Ta peaaegu parastas oma põrmupaisatud vaenlast, kui lajatas lauale „Ankh-Morporki Ajalehe”, mis oli lahti ristsõna kohalt. „Tsukiniformne – suvikõrvitsa või sarnaste kõrvitsaliste kujuline! Ma näitan teile põlglikult pikka nina, proua!”

Drumknott, kes korrastas hoolikalt dokumente, muigas ja küsis: „Järjekordne hiilgav võit, härra patriits?” Vetinari heitlus „Ankh-Morporki Ajalehe” peamise ristsõnakoostajaga oli kõigile teada.

„Ta käib alla, ma olen selles kindel,” lausus Vetinari ja naaldus mõnusalt tooli seljatoele. „Mis sul seal on, Drumknott?” Ta osutas kogukale pruunile ümbrikule.

„Komandör Vimesi ametimärk, härra patriits, nii, nagu kapten Porgand selle tõi.”

„Kas ta sai ümbriku kinniselt?”

„Jah, härra patriits.”

„Sellisel juhul pole seal sees Vimesi ametimärki.”

„Jah, härra patriits. Ümbriku ettevaatlik uurimine kompamise abil annab mõista, et selle sees on tühi Topeltkõue nuusktubaka toos. Kiire nuhutamine kinnitas seda oletust.”

Ikka veel võidurõõmust tulvil Vetinari märkis: „Aga kapten Porgand kindlasti märkas seda, Drumknott.”

„Jah, härra patriits.”

„Loomulikult on see komandöril loomuses,” jätkas Vetinari, „ja kas meile meeldikski, kui ta oleks teistsugune? Ta võitis jälle ühe väikese lahingu, aga inimene, kes võidab väikesi lahinguid, on valmis võitma suuri.”

Drumknott kõhkles ebaharilikult ühe hetke ja ütles siis: „Jah, härra patriits. Sellega seoses… see oli ju ikka leedi Sybil, kes soovitas tal maale sõita?”

Vetinari kergitas kulmu. „Jah, loomulikult, Drumknott. Ma ei kujuta ette, kes veel oleks seda soovitada saanud. Meie vapper komandör on kuulus oma pühendumuse poolest tööle. Kes teine peale tema armastava naise oleks suutnud teda veenda, et paar nädalat lõbusat puhkust maal tuleks kasuks?”

„Just nimelt, kes, härra patriits,” vastas Drumknott ja jättis selle teema sinnapaika, sest millelgi muul poleks mõtet olnud. Tundus, et tema isandal on infoallikaid, mis olid isegi Drumknottile kättesaamatud, kuidas ta ka ei pingutanud, ja ainult taevas ise teadis, kes olid kõik need, kes pika trepi peal pimeduses sibasid. Ja nii oligi elu Piklikkabinetis saladuste, kaalutluste ja jälgedesegamise maailm, kus tõe loomus muutus nagu vikerkaare värvid. Drumknott teadis seda, sest ta ise mängis selles spektris mitte just kõige tähtsusetumat rolli. Aga teada seda, mida teadis isand Vetinari, ja teada täpselt, mida ta mõtleb, oli psühholoogiliselt võimatu, nii et tark inimene leppis sellega ja jätkas oma kaustadega töötamist.

Vetinari tõusis ja jäi aknast välja vaatama. „Ankh-Morpork on kerjuste ja varaste linn, Drumknott, eks ole tõsi? Ma tunnen uhkust selle üle, et meie kerjused ja vargad on ühed kõige osavamad. Tegelikult usun ma, et kui korraldataks linnadevaheline varastamisvõistlus, tuleks Ankh-Morpork sealt koju peaauhinnaga ja tõenäoliselt kõigi teiste rahakottidega. Vargusel on oma eesmärk, Drumknott, kuid inimene tunneb sisimas, et kui on asju, mis on lihtinimesele juba olemuselt kättesaamatud, on ka asju, mis ei tohiks olla lubatud rikastele ja vägevatele.”

See, kuidas Drumknott mõistis oma isanda mõttekäike, tunduks kõrvaltvaatajale kindlasti hiromantiana, aga oli hämmastav, mida võis kokku noppida, kui vaadata, mida Vetinari parajasti loeb, kuulata pealtnäha mõttetuid märkusi ja siduda need nii, nagu ainult Drumknott seda oskas, päevakorral olevate probleemide ja muredega. Drumknott küsis: „Kas te peate silmas salakaubavedu?”

„Täpselt nii, täpselt nii. Mul pole salakaubaveo vastu midagi. See nõuab ettevõtlikkust, salajas tegutsemise oskust ja originaalset mõtlemist. Need kõik on omadused, mida tuleb tavainimeses julgustada. Tegelikult ei tee see kuigi palju kahju ja annab inimesele tänavalt natuke põnevust, närvikõdi. Igaüks peaks vahetevahel mõnel väikesel ja meeldival viisil seadust rikkuma, Drumknott. See tuleb aju hügieenile kasuks.”

Drumknott, kelle pea sisemuse puhtust ei saanud keegi küsimärgi alla seada, vastas: „Kuid sellest hoolimata tuleb makse koguda ja maksta, härra patriits. Linn kasvab. Kõige selle eest tuleb maksta.”

„Muidugi,” nõustus Vetinari. „Ma oleksin võinud maksustada igasuguseid tegevusi, aga mina otsustasin maksustada midagi, mis täiesti selgelt pole hädavajalik. See pole ju ometi sõltuvusttekitav.”

„Mõned inimesed paistavad arvavat vastupidist. On kuulda mõningal määral nurisemist, härra patriits.”

Vetinari ei tõstnud pead paberite kohalt. „Drumknott,” sõnas ta. „Elu ise on sõltuvusttekitav. Kui keegi ülearu nuriseb, pean ma võib-olla nende tähelepanu sellele tõsiasjale juhtima.”

Patriits naeratas jälle ja pani sõrmed näo ees kokku. „Lühidalt öeldes, Drumknott, tuleb väikest kahjutut kuritegevust madalamate klasside seas võtta muigega või lausa linna hea tervise huvides aktiivselt õhutada, aga mida me peaksime tegema, kui kõrgest soost ja jõukad kuritegelikule teele pöörduvad? Tõepoolest, kui vaene inimene on aasta vangis, kuna varastas nälja pärast, kui kõrge peab siis olema võllas, kuhu puua rikas, kes rikub seadust ahnusest?”

„Ma sooviksin taas kord rõhutada, härra patriits, et ma ostan oma kirjaklambrid kõik ise,” pistis Drumknott kiiresti.

„Loomulikult, aga mul on heameel öelda, et sinu aju on ka nii puhas, et sätendab.”

„Ma hoian tšekid alles, härra patriits,” ei jätnud Drumknott, „lihtsalt selleks puhuks, kui te peaksite soovima neid näha.” Hetke valitses vaikus, siis lisas Drumknott: „Nüüd peaks komandör Vimes olema juba teel Ramkinite mõisa. See võib osutuda õnnelikuks kokkusattumuseks.”

Vetinari ilme oli mittemidagiütlev. „Tõepoolest, Drumknott, tõepoolest.”

Mõis oli linnast terve päeva tee kaugusel, mis tõllaga sõites tähendas tegelikult kahte päeva, ööbimisega võõrastemajas. Vimes kuulatas kogu aja, ega ei kosta tõllale järele kappavate hobuste kabjaplaginat – ehk tuuakse linnast igatsetud uudiseid kohutavast katastroofist. Tavaliselt suutis Ankh-Morpork neid pakkuda peaaegu iga tund, kuid nüüd kummalisel kombel ei saanud ta oma tegevusetult vegeteerivale meeleheites pojale vastu tulla.

Kui selle meeleheites poja tõld peatus värava ees, loojus juba teine päike. Sekundi-paari pärast ilmus eikusagilt üks vana, äärmiselt vana mees ja avas mainitud värava suure tseremoonitsemisega, võttis aga siis, kui tõld läbi sõitis, valveseisangu, särades teadmisest, et on oma töö hästi teinud. Tõld peatus, kui oli sisse jõudnud.

Sybil, kes oli siiamaani lugenud, müksas abikaasat, ilma et oleks pilku raamatust tõstnud, ja ütles: „Härra Kirstule on kombeks anda üks penn. Vanasti hoidis minu vanaisa tõllas väikest söepanni – teoreetiliselt selleks, et sooja saada, peamiselt aga selleks, et pennid punaselt hõõguma ajada, tangide vahele võtta ja siis väravavalvurile visata, et see need kinni püüaks. Nähtavasti meeldis see hirmsasti kõigile, vähemalt nii vanaisa ütles, aga enam me seda ei tee.”

Vimes soris oma kukrus, et peenraha leida, tegi tõllaukse lahti ja astus välja, suureks vapustuseks eelmainitud härra Kirstule, kes taganes tihedatesse põõsastesse ja seiras Vimesi nagu nurkaaetud loom.

„Väga tubli, härra Kirst, väga kenasti tõstsite haaki, suurepärane töö.” Vimes sirutas mündi härra Kirstu poole ja see taganes veel kaugemale, kusjuures tema kehahoiak andis mõista, et ta on valmis iga hetk plehku pistma. Vimes viskas mündi õhku ja hirmunud mees püüdis selle kinni, sülitas kärmelt selle peale ja kadus võssa. Vimesile jäi mulje, et härra Kirstule ei meeldinud, et sülg mündi peal sisisema ei hakanud.

„Millal teie suguvõsa teenritele raha viskamise järele jättis?” küsis Vimes, kui tõld edasi liikus, ja seadis end istmel jälle sisse.

Sybil pani raamatu kõrvale. „Minu isa tegi sellele lõpu. Minu ema hakkas nurisema. Väravavalvurid samuti.”

„No arvata on!”

„Ei, Sam, nad hakkasid nurisema, kui sellele kombele lõpp tehti.”

„Aga see on ju alandav!”

Sybil ohkas. „Jah, ma tean, Sam, aga see oli ühtlasi ka lihtsalt saadud raha. Minu vanavanaisa ajal võis mees teenida päevas kuus penni, kui tööd oli palju. Ja kuna vanapoiss oli peaaegu alati rummi ja brändit silmini täis, viskas ta üsna sageli terve dollari. Ma mõtlen tõelist, vanamoodsat, puhtast kullast dollarit. Sellega võis inimene terve aasta üsna kenasti ära elada, eriti siin, linnast eemal.”

„Jah, aga…” alustas Vimes, kuid naine sundis ta naeratusega vaikima. Sellisteks puhkudeks oli Sybilil eriline naeratus: see oli soe ja sõbralik ja kõva nagu kalju. Poliitikast rääkimine tuli lõpetada, muidu jooksid sa otse vastu seda kaljut, põhjustades kahju ainult iseendale. Targu, hästi selgeks saanud õppetundide tarkusega, piirdus Vimes nüüd aknast välja vaatamisega.

Kui värav oli juba kaugele selja taha jäänud, vaatas Vimes kustuvas valguses aina edasi, et näha suurt maja, mis pidi asuma maavalduste südames, kuid ei leidnud seda enne, kui tõld hakkas rappuma mööda pikka puiesteed, mille ääres olid asjandused, mida mõni armetu luuletaja oleks nimetanud „haljasteks aasadeks” ja mille peale oli puistatud lambaid – Vimes oli selles peaaegu kindel – ning edasi sõitsid nad läbi hoolega korrastatud metsamaastiku, seejärel aga jõudsid sillani, mis oleks täiesti sobinud ka linna.3 Sild läks üle veekogu, mida Vimes pidas algul ilujärveks, siis aga selgus, et tegu on väga laia jõega: kui tõld sillast väärika hiilgusega üle veeres, nägi Vimes väikest laeva, mis liikus mööda jõge tundmata jõu varal, millel aga siiski oli midagi tegemist kariloomadega, kui otsustada haisu järgi, mida laevast möödudes tunda oli. Sel hetkel hüüdis noor Sam: „Neil naistel pole üldse riideid seljas! Kas nad lähevad ujuma?”

Vimes noogutas äraolevalt, sest paljaste naiste teema ei ole midagi sellist, mida tahaks kuueaastase poisiga arutada. Pealegi oli tema tähelepanu ikka veel laeval: vesi vahutas selle ümber ja tekil olevad madrused tegid leedi Sybilile, võib-olla aga ka hoopis mõnele paljastest naistest, žesti, mis võis olla meremeeste tervitus.

„See on ikka jõgi, eks?” küsis Vimes.

„See on Quire,” vastas leedi Sybil. „See saab suurema osa oma veest Oktariinimaalt ja jõuab Quirmi. Aga kui ma õigesti mäletan, kutsub suurem osa rahvast seda „Vanaks Reetlikuks”. Tal tujutseb vahel, aga mulle meeldisid need pisikesed jõelaevad, kui ma väike olin. Need olid tõesti päris toredad.”

Tõld sõitis mürinal üle silla ja edasi mööda pikka sissesõiduteed… jah, tõesti, suursuguse häärberi poole, mis Vimesi meelest polnud aga mitte lihtsalt suure sugune, vaid oligi suur, tohutu suur, keskmise riigi mõõtu. Murul sõi kari hirvi ja suur kari inimesi oli kogunenud ilmselt eesukse juurde. Nad seadsid end kahte ritta nagu noorpaari ootavad pulmalised. Tegelikult olid nad omamoodi auvahtkond, ilmselt oli neid seal üle kolmesaja, aednikest livrees teenriteni välja; nad kõik üritasid naeratada, kuid see ei õnnestunud neil kuigi hästi. See meenutas Vimesile Vahtkonna paraade.

Kaks livrees teenrit põrkasid kokku, kui üritasid väikest treppi tõlla ukse ette asetada, ja Vimes rikkus hetke täielikult ära: ta ronis välja hoopis vastasuksest ja aitas leedi Sybili endale järele.

Pabistavate inimeste summa keskelt paistis üks sõbralik nägu ja see kuulus Willikinsile, Vimesi isiklikule ülemteenrile linnast. Vähemalt selles osas oli Vimes jäänud paindumatuks: kui ta peab maale minema, tuleb Willikins kaasa. Ta juhtis oma naise tähelepanu sellele, et Willikins täiesti kindlalt ei ole politseinik, järelikult ei tähenda see töö koju kaasavõtmist. Ja see oli tõsi. Willikins ei olnud tõesti täiesti kindlalt politseinik, sest enamik politseinikke ei oska vastast katkise pudeliga tükkideks lõikuda, ilma et oma kätele viga teeks, ega köögiriistadest piiratud löögiulatusega, kuid täpse hävitusjõuga relvi valmistada. Willikinsil oli minevik, mis paistis välja, kui ta pidi kalkunipraadi lahti lõikama. Ja nüüd jooksis noor Sam, kes nägi Willikinsi armilist, kuid tuttavat nägu, kõhklevate teenijate ridade vahelt läbi ja haaras ülemteenri põlvede ümbert kinni. Willikins omakorda keeras noore Sami pea alaspidi, keerutas ringi ja pani siis õrnalt tagasi kruusateele, kusjuures kogu see protsess pakkus kuueaastasele jõmpsikale tohutut lõbu. Vimes usaldas Willikinsi. Ta ei usaldanud just paljusid. Liiga paljud võmmina töötatud aastad muudavad inimese selles osas üsna valivaks.

Vimes kallutas end naisele lähemale. „Mida ma nüüd tegema pean?” küsis ta sosinal, sest murelike poolnaeratuste read tekitasid temas kõhedust.

„Mida iganes soovid, kallis,” vastas Sybil. „Sina oled ülemus. Sa võtad ju Vahtkonna paraade ka vastu.”

„Jah, aga seal ma tean kõiki ja tean nende auastet ja, nojah, kõike! Linnas ei tee me kunagi nii!”

„Jah, kallis, sest Ankh-Morporkis teavad kõik komandör Vimesi.”

Noh, kui raske see ikka olla saab? Vimes astus mehe juurde, kellel oli loppis õlgkübar ja labidas, näol aga, kui Vimes talle lähenes, allasurutud kabuhirm, mis oli veel hullem kui Sam Vimesil endal. Vimes sirutas käe. Mees vaatas seda, nagu poleks kunagi varem ühtegi kätt näinud. Vimesil õnnestus öelda: „Tere, mina olen Sam Vimes. Kes sina oled?”

Mees, kelle poole nõnda pöörduti, vaatas ringi, otsides abi, tuge ja juhtnööre või pääsemisvõimalust, kuid ühtegi neist polnud tulemas: rahvahulk oli surmvaikne. Mees ütles: „William Butler, kõrgeauline hertsog, kui teil midagi selle vastu pole.”

„Rõõm tuttavaks saada, William,” lausus Vimes ja sirutas jälle käe, millest William peaaegu eemale tõmbus, kuid ulatas talle lõpuks siiski peopesa, mille kude meenutas igivana nahkkinnast.

Noh, mõtles Vimes, polegi väga hull, ja söandas tungida avastamata territooriumile, küsides: „Ja mis tööd sa häärberis teed, William?”

„Aednik,” suutis William öelda ja tõstis enda ja Vimesi vahel labida, nii enesekaitseks kui asitõendiks nr 1, mis pidi kinnitama tema sõnade tõelevastavust. Kuna Vimes oli sama nõutu, leppis ta labidatera katsumisega ja pomises: „Korralikult hooldatud. Tubli, härra Butler.”

Ta võpatas, kui tema õlale koputati ja Sybil ütles: „Ka sina oled tubli, kallis, aga tegelikult pead sa lihtsalt trepist üles minema ning ülemteenrit ja majapidajannat meie töötajate suurepärase ülesrivistamise puhul õnnitlema. Kui sa tahad kõigiga lobiseda, siis oleme ju terve päeva siin.” Seda öelnud, võttis leedi Sybil oma abikaasal kindlalt käest ja viis ta pärani vahtivate silmapaaride vahelt läbi, trepist üles.

„No nii,” sosistas Vimes, „lakeid ja kokad ja aednikud tunnen ma ära, aga kes need paksude pintsakute ja kõvakübaratega sellid on? Kas meile on kohtutäiturid tulnud?”

„See on üsnagi ebatõenäoline, kallis. Tegelikult on need metsavahid.”

„Need kübarad ei sobi neile.”

„Arvad? Sellise kübara töötas välja lord Cybar, et kaitsta oma metsavahte salaküttide metsikute rünnakute eest. Ma olen kuulnud, et need on tugevamad, kui paistavad, ja palju paremad kui teraskiivrid, sest nendega ei jää kõrvad kohutavalt kumisema.”

Silmnähtavalt suutmata varjata oma rahulolematust selle üle, et nende uus isand oli arvanud heaks enne nende kõnetamist suruda kätt aednikul, olid ülemteener ja majapidajanna – kellel mõlemal oli traditsiooniline vööümbermõõt ja rõõsa jume, mida Vimes oli õppinud sellistel juhtudel ootama – mõistnud, et isand ei tulnud nende juurde ja suundusid nüüd, nagu Vimes märkas, ise tema poole, nii kiiresti, kui nende pisikesed jalad neid kanda suutsid.

Vimes tundis elu teenijate korrustel, igatahes! See polnudki väga ammu, kui uhkesse majja kutsutud politseinik saadeti tagaukse juurde, et ta tiriks minema mõne nutva toaneitsi või mitte väga aruka jooksupoisi, keda süüdistati ilma igasuguste tõenditeta mingi sõrmuse või hõbekäepidemega harja varguses, mille majaperenaine hiljem tõenäoliselt üles leidis, näiteks siis, kui ta oli oma džinni lõpuni joonud. See poleks tohtinud olla politseinike ülesanne, kuigi tegelikkuses see muidugi oli politseinike ülesanne. Kõige tähtsamad olid privileegid ja noor Vimes polnud jõudnud õieti oma esimesi politseinikusaapaidki läbi kanda, kui seersant talle seletas, mida see tähendab. See tähendas eraldi seadusi. Nondel aegadel võis mõjukas inimene pääseda karistamatult üsna paljustki, kui tal oli õige kõnepruuk, õige ilunõel kaelasidemel või õiged semud, ja noor politseinik, kellele see ei meeldinud, võis jääda tööta ja soovituskirjadeta.

Nüüd see enam nii ei olnud, kaugel sellest.

Aga noil päevil oli noor Vimes pidanud ülemteenreid kahekordseteks reeturiteks, kes reetsid mõlemad pooled, niisiis sai paks musta sabakuuega mees pilgu osaliseks, mis ta puhtalt läbi puuris. See, et ta Vimesile kergelt noogutas, ei teinud asja paremaks. Vimes elas maailmas, kus anti au.

„Kõrgeauline hertsog, mina olen Silver, ülemteener,” lausus mees hoolikalt väljamõõdetud poollaulva ja etteheitva häälega.

Vimes haaras tal silmapilkselt käest ja surus seda soojalt. „Rõõm tutvuda, härra Silver!”

Ülemteener võpatas. „Härra hertsog, ma olen Silver, mitte härra.”

„Andke andeks, härra Silver. Mis siis teie eesnimi on?”

Ülemteenri nägu pakkus omaette meelelahutust. „Silver, härra hertsog! Lihtsalt Silver!”

„Noh, härra Silver,” ütles Vimes, „mina usun kindlalt, et kui püksid maha võtta, on kõik mehed ühesugused.”

Ülemteenri nägu oli puine, kui ta vastas: „See on võimalik, härra hertsog, aga mina olen ja jään alati olema Silver. Tere õhtust, kõrgeaulinehertsog,” ülemteener pöördus, „ja tere õhtust, leedi Sybil. Sellest on vist juba seitse-kaheksa aastat, kui keegi suguvõsast siin viimati pikemalt peatus. Kas me tohime ka edaspidi selliseid külaskäike loota? Ja lubage teile tutvustada minu naist, proua Silverit, majapidajannat, kellega te pole vist kohtunud?”

Vimes ei suutnud end tagasi hoida ja tõlkis selle väikese kõne mõttes ära: Ma olen pahane, et te ei teinud minust väljagi ja surusite aednikul kätt… aga kui aus olla, polnud ta seda teinud sihilikult. Vimes surus aednikul kätt puhtast hirmust, mis temast võitu sai. Tõlge jätkus: ja nüüd ma muretsen, et lähitulevikus ei tarvitse meie elu olla väga kerge.

„Oodake üks hetk,” ütles Vimes, „minu naine on samuti „kõrgeauline”, see on natuke rohkem kui lihtsalt „leedi”. Sybil… kõrgeauline hertsoginna näitas mulle hierarhiakaarti.”

Leedi Sybil tundis oma abikaasat, nii nagu vulkaani kõrval elavad inimesed õpivad tundma selle tujusid. Kõige tähtsam on, et kõmakat ei tuleks.

„Sam, ma olen olnud meie mõlema maja kõigile teenritele leedi Sybil juba plikatirtsust peale, niisiis pean ma „leedi Sybilit” oma nimeks, vähemalt nende seas, keda ma olen hakanud oma sõpradeks pidama. Sa tead seda!” Mõttes lisas ta: Ja meil kõigil on oma väikesed veidrused, Sam, isegi sinul.

See lõhnastatud manitsus õhus hõljumas, surus leedi Sybil ülemteenril kätt ja pöördus siis poja poole. „Nüüd ootab sind voodi, noor Sam, kohe pärast õhtusööki. Ja ei mingit vaidlemist.”

Vimes vaatas ringi, kui nende väike reisiseltskond astus eessaali, mis kujutas endast niisama hästi kui relvaladu. Iga korrakaitsja silmis olekski see olnud relvaladu, kuigi Ramkinite suguvõsa liikmete jaoks, kes olid kõik need rapiirid, hellebardid, meremehemõõgad, oganuiad, piigid ja kilbid kõigile seintele pannud, oleks see kollektsioon kahtlemata olnud lihtsalt ajaloolise sisustuse osa. Keset kõike seda oli tohutu suur Ramkinite vapp. Vimes teadis juba, mida moto sellel tähendab: „Mis meie käes, jääb meie kätte”. Seda võis nimetada… vihjeks.

Natuke aega hiljem oli leedi Sybil koos oma toaneitsi Purityga juba ametis tohutus pesuruumis ja triikimisruumis – Vimes oli pärast noore Sami sündi nõudnud, et Purity lapsehoidjaks võetaks, ja nii Vimes kui Sybil uskusid, et Purityl on midagi Willikinsiga, kuigi mis täpselt neil on, jäi ainult oletuseks. Praegu olid kaks naist täielikult haaratud naiselikust ajaveetmise moodusest, milleks oli riiete kusagilt väljavõtmine ja kusagile mujale panemine. See võis kesta tükk aega ja selle juurde käis eriline tseremoonia: mõni rõivaese tõsteti üles, vaadati seda vastu valgust ning ohati vaikselt ja kurvalt.

Kuna midagi muud polnud teha, suundus Vimes tagasi imeuhkele trepile ja süütas seal sigari. Sybil oli majas suitsetamise raudkindlalt keelanud. Hääl ütles Vimesi selja tagant: „Siin pole vaja väljas suitsetada, komandör. Häärberis on olemas üsna hea suitsetamistuba, kus on isegi kellamehhanismiga õhuväljatõmbesüsteem – see on väga peen, uskuge mind, selliseid näeb väga harva.” Vimes laskis Willikinsil teed näidata.

Suitsetamistuba oli Vimesi meelest tõesti üpris hea, kuigi, nagu tuli tunnistada, tema isiklikud kokkupuuted suitsetamistubadega olid piiratud. Toas oli suur piljardilaud, toa all aga kelder, kus oli rohkem alkoholi, kui ükski ennast parandanud alkohoolik peaks nägema.

„Me ikka ütlesime neile, et ma ei joo, eks ole, Willikins?”

„Muidugi, härra. Silver ütles, et tavaliselt peetakse häärberis kohaseks… tema sõnad olid vist „hoida kelder täis, juhuks kui keegi tuleb”.”

„Noh, Willikins, kuidagi kahju oleks võimalust kasutamata jätta, nii et ole lahke ja vala endale üks naps.”

Willikins kohkus nähtavalt. „Ei-ei, härra, seda ma küll teha ei saa.”

„Miks siis mitte, mees?”

„Nii lihtsalt ei tehta, härra. Minust saaks kammerteenrite klubis kõigi naerualune, kui ma oleksin nii jultunud, et oma tööandjaga napsi võtaksin. See tähendaks enese upitamist sinna, kus pole minu koht.”

See haavas Vimesi tema kõikuvalt võrdsusjanuse hinge põhjani.4 Ta ütles: „Ma tean sinu kohta, Willikins, ja see on enam-vähem sama koht mis minul, kui kaardid on avatud ja haavad paranenud.”

„Kuulake, härra,” lausus Willikins peaaegu anuvalt. „Mõnikord peab mõningatest reeglitest kinni pidama. Sellepärast ma praegusel juhul ei joo teiega, kuna me ei tähista Orikavahiõhtut ega pärija sündimist – sellistel puhkudel oleks see lubatud –, kuid ma leidsin vastuvõetava alternatiivi ja selleks on oodata, kuni te olete magama läinud, ja juua siis pool pudelit.”

Noh, mõtles Vimes, meil kõigil on oma väikesed naljakad kombed, kuigi mõned Willikinsi kombed ei olnud nii väga naljakad, kui ta kusagil pimedal kõrvaltänaval kellegi peale vihaseks sai. Kuid Vimesi tuju tõusis, kui ta nägi, et Willikins tuulab hästivarustatud joogikapis ja poetab piinliku hoolega erinevaid asju klaasist segamisnõusse.5

Peaks olema võimatu saavutada alkoholi muljet joogiga, kus alkohol puudub, kuid oskuste hulgas, mille Willikins oli aastatega omandanud – võimalik, et varguse teel –, oli võime segada tavalistest köögis leiduvatest koostisainetest kokku täiesti alkoholivaba jook, milles sellest hoolimata oli olemas kõik, mida alkoholist tahta võib. Kusagil seal sees olid tabasko, kurk, ingver ja tšillipipar, sealt edasi oli aga parem mitte liiga palju küsida.

Hoides joogiklaasi õndsalt käes, naaldus Vimes tooli seljatoele ja küsis: „Töötajad on normaalsed, Willikins?”

Willikins vastas vaikselt: „Oh, eks nad riibuvad natuke pinnalt, aga minu kogemuste järgi mitte rohkem kui tavaliselt. Kõik võtavad väheke, see käib töö juurde, elu juba on selline.”

Vimes muigas Willikinsi peaaegu teatraalselt puist ilmet nähes ja ütles valjusti, peidetud kuulaja kõrvade jaoks: „Nii et see Silver on kohusetundlik? Seda on rõõm kuulda.”

„Mulle tundub küll, et ta on tubli mees, härra,” vastas teener, pööras silmad ülespoole ja osutas sõrmega väikesele võrele seinas: see oli legendaarse õhuväljatõmbaja ava, õhuväljatõmbaja vajas aga kahtlemata inimest, kes selle mehhanismi lava taga üles keeraks, ja kas ükski ülemteener, kes on oma punnis kõhu vääriline, laseks mööda juhust kontrollida, mida tema uus isand arvab? Tühjagi ta laseks!

Ja pinnalt riibumine käib ju tõesti töö juurde. Muidugi näppavad mõisa töötajad natuke. Selle mõistmiseks polnud mingeid tõendeid vaja. Selline on inimloomus. Vimes oli Sybilile pidevalt mõista andnud – nõuda poleks ta julgenud –, et see koht siin kinni pandaks ja müüdaks kellelegi, kes tõesti tahab elada majas, mis, nagu Vimes oli kuulnud, oli kriuksuv ja kõlekülm logu, kuhu oleks saanud majutada terve rügemendi. Sybil ei tahtnud sellest kuuldagi. Tal olid sellest paigast soojad lapsepõlvemälestused, nagu ta ütles, ta oli siin puude otsas roninud, jões ujunud ja kala püüdnud, korjanud lilli ja aidanud aednikke ning tegelenud teiste maalähedaste ettevõtmistega, mis Vimesi jaoks olid kauged nagu Kuu, kuna tema noorukiea tegevused olid olnud seotud ainult ellujäämisega. Muidugi võis ka Ankhi jõest kala püüda, tuli ainult hoolega vaadata, et midagi kätte ei saaks. Ja oli hämmastav, mida võis külge saada, kui kas või üksainus tilk Ankhi veest alla neelata. Mis puutub roheluses mängimisse ja einetamisse, siis rohehallituse keskel oli Ankh-Morporkis kõigil võimalik mängida, eine osas pidi aga tihtipeale leppima omaenda kärnadega.

Päev oli olnud pikk ja eelmise öö uni võõrastemajas polnud ei tervistav ega kosutav, kuid enne tohutusse voodisse ronimist avas Vimes akna ja vaatas pikalt välja. Tuul sosistas puuokstes… Vimes ei kiitnud puid päris heaks, kuid Sybilile need meeldisid ja sellega oli kõik öeldud. Väljas pimeduses sahistasid, huikasid, vadistasid ja läksid seletamatul põhjusel pööraseks elukad, kellest Vimes ei tahtnudki midagi teada. Ta ei teadnud, kes need on, ja lootis, et ei saa seda kunagi teada. Miks üks inimene peaks sellise lärmi sees magama?

Ta läks oma naise juurde voodisse, tuulas natuke aega ringi, enne kui Sybili üles leidis, ja seadis end sisse. Sybil oli käskinud akna lahti jätta, et mingi väidetavalt imevahva värske õhk sisse pääseks, ja nüüd lebas Vimes õnnetult ja teritas kuulmist, et tabada kojutaaruva joodiku rahustavat häält, või kandetooli omaniku kurjustamist selle pärast, miks istmepatjadel on okse, ja mõne tänavakakluse või kodutüli helisid või isegi läbilõikavat karjet, selle kõige vahele aga linna kellade kuminat – need olid kuulsad selle poolest, et ükski kell ei olnud ühegi teisega päris samas ajas; linnas võis kuulda ka õrnemaid helisid, näiteks Harry Kuninga magusavankrite kolinat, kui öised mustusekogujad asjalkäimise tulemused minema viisid. Kõige paremad olid aga öövahtkondlaste hüüded tänava otsas: Kell on kaksteist ja kõik on korras! See polnudki nii ammu, kui igaühel, kes midagi sellist üritas, varastati kell, kiiver ja üsna tõenäoliselt ka saapad veel enne, kui tema hüüde kaja vaibuda jõudis. Aga enam polnud see nii! Igatahes! Nüüd oli Vahtkond moodne, see oli Vimesi Vahtkond, ja kõik, kes ringi tegevale öövahtkondlasele kurjade mõtetega lähenesid, kuulsid vilet ja said väga ruttu teada, et kui sellel tänaval üldse kellelegi peksa antakse, siis pole see vahtkondlane. Öövahtkondlased hüüdsid Kaljase avenüü esimese maja ees kellaaega alati teatraalse selguse ja hämmastava täpsusega, et komandör kuuleks. Nüüd aga pistis Vimes pea hiiglasliku padja alla ja üritas mitte kuulda määratut ja häirivat lärmipuudust, mis võib ajada üles inimese, kes on harjunud aastate jooksul igal ööl mitte kuulma hoolikalt ajastatud hääli.

Kuid kell viis hommikul vajutas emake loodus nuppu ja maailm läks hulluks: iga viimane kui lind ja loom – häälte järgi otsustades ka iga viimane kui alligaator – hakkas kõigi teistega võistlema, et end kuuldavaks teha. Läks natuke aega, enne kui see kakofoonia Vimesi kõrvadesse jõudis. Oli see tohutusuur voodi muidu, mis oli, aga seal oli peaaegu lõputu varu patju. Vimes oli suur padjasõber, kui pidi magama kusagil mujal, mitte oma voodis. Üks väike armetu sulgedega täidetud kotike või isegi kaks, mis on voodile ainult täienduseks – see polnud tema jaoks, ei! Temale meeldisid padjad, mille sisse saab kaevuda ja millest saab omamoodi pehme kindluse ehitada, jättes ainult ühe ava hapniku jaoks.

Kui Vimes unest üles voodi pinnale hõljus, hakkas õudne kära väljas juba vaibuma. Muidugi, meenus Vimesile, see on maaelu järjekordne needus. Maa alustab hommikul selgelt liiga vara. Komandör oli harjumuste, vajaduse ja kalduvuse tõttu ööinimene, vahel isegi terve öö inimene: talle oli võõras mõte, et ühes päevas on kaks kella seitset. Teisest küljest tundis ta nüüd aga peekonilõhna ja hetk hiljem tulid tuppa kaks pabistavat neiukest, kes tõid kandikud mingi keerulise metallist asjapuu peal, mis lahti tehtuna ja voodile asetatuna muutis ülestõusmise ja selle pealt hommikusöögi söömise peaaegu, kuid siiski mitte päris võimatuks.

Vimes pilgutas silmi. Asi hakkas jumet võtma! Tavaliselt pidas Sybil enda abikaasalikuks kohuseks hoolitseda, et tema mees elaks igavesti, ja ta oli veendunud, et selle rõõmustava tulemuseni võib jõuda, kui sööta Vimesi soolestikku nühkivate pähklite ja terade ja jogurtiga – jogurt oli Vimesi meelest lihtsalt juust, mis ei pinguta piisavalt. Lisaks oli tema keskhommikune peekoni, salati ja tomatiga eine nukrakstegevalt ära võltsitud. Oli hämmastav, kuid tõsi, et selles osas olid vahtkondlased valmis järgima oma ülemuse naise sõnu täht-tähelt, ja kui ülemus karjus ja jalgu trampis – mis on täiesti arusaadav ja koguni andestatav, kui inimesele keelatakse tema keskhommikust söestatud seakamakat –, viitasid nad tema naise juhtnööridele, teades kindlalt, et igasugused vallandamisähvardused on tühjad ja isegi kui need täide viiakse, tühistatakse need jälle otsekohe.

Nüüd ilmus patjade vahelt Sybil ja ütles: „Sul on puhkus, kallis.” Selgus, et puhkusel võib inimene muu hulgas süüa ka kaks täpselt niimoodi praetud muna, nagu talle meeldib, ja ühe vorstikese – kuid kahjuks mitte praetud leiba, mis nähtavasti on isegi puhkuse ajal patt. Kohv aga oli paks, must ja magus.

„Sa magasid väga hästi,” tähendas Sybil, kui Vimes neid ootamatult heldeid ande vahtis.

Vimes vastas: „Ei maganud, kallis, mitte silmatäitki, usu mind.”

„Sam, sa norskasid kogu öö, ma kuulsin!”

Vimesi teadmised eduka abielu kohta ei lasknud tal anda mingit muud kommentaari peale: „Kas tõesti? Kas ma magasin, kallis? Anna andeks.”

Sybil lappas väikest pastelsete ümbrikute kuhjakest, mis oli tema hommikusöögikandikule pandud. „Noh, uudis on laiali läinud,” lausus ta. „Keepsake’i hertsoginna kutsub meid ballile, söör Henry ja leedi Withering kutsuvad meid ballile, ning lord ja leedi Hangfinger kutsuvad meid, just nimelt, ballile!”

„Noh,” ühmas Vimes, „siis on küll palju balle, igal ballil palju lo…”

„Ära mõtlegi, Sam!” hoiatas tema naine ja Vimes lõpetas mannetult: „… rahvast? Sa ju tead, kallis, et ma ei tantsi, ma lihtsalt lohisen ringi ja tammun sinu varvaste peal.”

„Tantsimine ongi mõeldud peamiselt noortele. Rahvas tuleb ravivetelt Singivõileiva külast, see on siinsamas. Kõik tahavad oma tütred sobilikele härrasmeestele mehele panna ja seepärast tuleb korraldada balle, peaaegu lakkamatult.”

„Valsiga ma saaksin hakkama,” märkis Vimes, „seal tuleb lihtsalt numbreid lugeda, aga sa tead, et selliseid ringikargamise-tantse nagu „Ankhlender” ja „Masuurikas” ma ei kannata.”

„Ära muretse, Sam. Suurem osa vanemaid mehi otsib endale koha, kus istuda ja suitsetada või nuusktubakat võtta. Emad teevad oma tütardele sobilike poissmeeste otsimise töö ise ära. Ma ainult loodan, et minu sõbranna Ariadne leiab ka oma tüdrukutele korralikud abikaasad. Tal on nimelt kuuikud, see on väga haruldane. Muidugi on Mavis väga pühendunud usklik ja alati leidub mõni noor vaimulik, kes otsib naist ja ennekõike kaasavara. Emile on väikest kasvu, heledapäine, oskab suurepäraselt süüa teha, aga häbeneb oma tohutut rinnapartiid.”

Vimes vahtis lakke. „Mina kahtlustan, et mitte tema ei leia endale abikaasat,” ennustas ta, „vaid abikaasa leiab tema. Seda võib nimetada mehelikuks vaistuks.”

„Ja siis on Fleur,” jätkas leedi Sybil, laskmata end provotseerida. „Tema oskab üsna ilusaid väikesi tanusid teha, nagu ma aru saan. Ja, ee, siis vist oli Amanda. Tema on vist üsna huvitatud konnadest, kuigi ma kardan, et võib-olla sain ma tema emast valesti aru.” Leedi Sybil mõtles hetke ja lisas: „Aa, ja siis on Jane. Ema jutu järgi üsna kummaline tüdruk, paistab, et ta ei tea, mida temast arvata.”

Vimesi huvipuudus teiste inimeste laste vastu oli piiritu, kuid loendada ta oskas. „Ja viimane?”

„Aa, Hermione, temaga võib keeruliseks minna, kuna ta häbistas perekonda skandaaliga, vähemalt nende endi arvates.”

„Kuidas?”

„Ta hakkas puuraiduriks.”

Vimes mõtles hetke ja lausus: „Noh, kallis, on ju üldtunnustatud tõde, et mees, kellel on palju metsa, vajab naist, kes saab hakkama igavese suure…”

Leedi Sybil katkestas teda teravalt: „Sam Vimes, sul on vist kavas teha ebadelikaatne märkus?”

„Sa jõudsid vist minust ette,” vastas Vimes irvitades. „Tavaliselt sa jõuad, kallis, seda tuleb tunnistada.”

„Sul on võib-olla õigus, kallis,” lausus Sybil, „aga ma pean sinust ette jõudma ainult selleks, et sa oma mõtteid välja ei ütleks. Lõppude lõpuks oled sa Ankhi hertsog, keda kõik peavad Vetinari paremaks käeks, see aga tähendab, et soovitatav oleks mingi väärikus, või kuidas sina arvad?”

Poissmehele oleks see võinud paista leebe nõuandena; kogenud abielumehele oli see aga käsk, seda rangem, et see anti leebelt.

Niisiis käitusid rüütel Samuel Vimes ja komandör Vimes ja Anhki kõrgeauline hertsog Vimes6 kõik nii hästi kui võimalik, kui pärast hommikusööki toast välja läksid. Selgus aga, et teised nii hästi ei käitu.

Üks teenijanna pühkis parajasti magamistoa ukse taga koridoripõrandat. Kui Vimes tema poole sammus, heitis tüdruk talle üheainsa meeleheitliku pilgu, siis aga pööras talle selja ja jäi ainiti seina vahtima. Tundus, et ta väriseb hirmust, ja Vimes oli selgeks saanud, et viimane asi, mida sellises olukorras teha, on midagi küsida või abi pakkuda. See võib kaasa tuua karjumise. Ilmselt on tüdruk lihtsalt häbelik, ütles Vimes endale.

Kuid tundus, et häbelikkus on nakkav: kui Vimes läbi häärberi sammus, sattusid talle ette teised teenijannad, kes kandsid kandikuid või pühkisid põrandat, ja iga kord, kui ta mõnele lähedale juhtus, pööras see kähku selja ja jäi seina vahtima, nagu sõltuks sellest tema elu.

Kui Vimes oli jõudnud pikka galeriisse, mida ääristasid tema naise esivanemad, oli tal sellest küllalt saanud, nii et kui üks teekandikuga neiu pöördus kannal ringi nagu baleriin mängutoosil, küsis Vimes: „Vabandage, preili, kas ma olen tõesti nii kole?” Noh, igatahes oli see ju parem kui küsida, miks ta nii ebaviisakas on. Miks siis, kõige kolme jumala nimel, teenijanna plehku pistis, nõud klirisemas? Erinevate Vimeside hulgas oli komandör Vimes see, kes juhtimise üle võttis: hertsog oleks olnud liiga heidutav ja tahvlipühkija Vimesist poleks lihtsalt abi olnud. „Jää silmapilk seisma! Pane kandik käest ja pöördu aeglaselt ümber!”

Tüdruk libises pidurdades, sõna otseses mõttes libises, ja pöördus graatsiliselt, hoides kandikut ikka veel kramplikult käes. Kui ta oli peatunud, jäi ta murelikult värisedes seisma ning ootas, kuni Vimes oli talle järele jõudnud ja küsis: „Mis teie nimi on, preili?”

Tüdruk vastas, nägu kõrvale pööratud: „Hodges, kõrgeauline hertsog, andke palun andeks, kõrgeauline hertsog.” Nõud tema kandikul klirisesid ikka veel.

„Kuule,” ütles Vimes, „ma ei saa mõelda, kui selline tärin käib! Pane kandik ettevaatlikult maha, ole hea. Sinuga ei juhtu midagi halba, aga ma tahaksin näha, kellega ma räägin, tänan juba ette.” Nägu pöördus vastumeelselt tema poole.

„No nii,” ütles Vimes. „Preili, ee… Hodges, milles õieti asi on? Te ei pea ju minu eest ära jooksma?”

„Palun, härra…” Ja nende sõnadega suundus tüdruk lähima rohelise kaleviga kaetud ukse juurde ja kadus. Sel hetkel märkas Vimes, et natuke eemal, tema selja taga, on teine teenijatüdruk, kes oli oma tumeda vormiriietuse tõttu peaaegu maskeeritud. Tüdruk vaatas seina ja – täpselt nii – värises. Oli selge, et see tüdruk oli olnud kõigele juhtunule tunnistajaks, niisiis astus Vimes ettevaatlikult tema juurde ja ütles: „Ära ütle midagi. Kui ma küsin, lihtsalt nooguta või raputa pead. Kas saad aru?” Vaevumärgatav peanoogutus. „Väga hea, edusammud! Kas sul tuleb pahandus, kui sa minuga räägid?”

Jälle mikroskoopiline noogutus.

„Ja kas on tõenäoline, et sul tuleb pahandus ka sellepärast, et mina sinuga rääkisin?” Teenijatüdruk, kes oli üsnagi leidlik, kehitas õlgu.

„Ja sellel teisel tüdrukul?” Teenija, kes oli endiselt seljaga Vimesi poole, sirutas vasaku käe välja ja pööras pöidla ühemõtteliselt allapoole.

„Tänan,” ütles Vimes nähtamatu näoga informaatorile. „Sinust oli väga palju abi.”

Ta läks mõtlikult tagasi ülakorrusele, astus mööda pööratud selgadega ääristatud puiesteed, ja oli tänulik, kui pesuruumis Willikinsi märkas. Vimesi isiklik teener ei keeranud talle selga, ja see oli kergendus.7

Willikins voltis triiksärke – hoole ja armastusega, mida ta muidu oleks kasutanud võidetud vastase kõrva puhtaks äralõikamiseks. Kui tema ainsagi plekita kuue käised pisut kerkisid, võis imenatuke näha tätoveeringuid tema kätel, kuid õnneks mitte lugeda, mida need ütlesid. Vimes küsis: „Willikins, mis värk nende pöörlevate teenijatüdrukutega on?”

Willikins muigas. „See on vana tava, härra hertsog. Sellel on muidugi oma põhjus – tavaliselt on ikka põhjus, mis siis, et see on hirmus tobe. Ärge pange pahaks, komandör, aga teid tundes soovitaksin ma, et te laseksite pöörlevatel teenijatüdrukutel pöörelda, kuni teil hakkab siinne olukord selgemaks saama. Muide, kõrgeauline leedi ja noor Sam on lastetoas.”

Mõni minut hiljem, pärast mõningast katsetamist ja eksimist, astus Vimes ruumi, mis meenutas väheke kopituselõhnalist paradiisi.

Vimesil polnud kunagi eriti palju sugulasi olnud: vähesed inimesed soovivad teada anda, et nende kauge esivanem on kuningatapja. See kõik oli muidugi ajalugu ja uut Ankhi hertsogit hämmastas, et ajalooraamatud ülistasid nüüd Vana Kivinäo mälestust, vahtkondlast, kes oli hukanud troonil olnud õela kaabaka ning kaitsnud selle teoga vabadust ja seadust. Vimes oli selgeks saanud, et ajalugu on selline, milliseks ta tehakse, ja isand Vetinari oli inimene, kellel olid võtmed ja ligipääs kõikvõimalikele veenmismehhanismidele, mis olidki õnnekombel just selle kuningatapu aegadest säilinud ja seisid endiselt hästi õlitatuna keldris. Ajalugu on tõesti selline, milliseks see tehakse, ja isand Vetinari võis ajaloo teha… täpselt selliseks, nagu ise tahtis. Nii oligi hirmus kuningatetapja nagu imekombel kadunud – teda pole olnudki, kindlasti te eksite, temast pole keegi kuulnud, sellist inimest pole olemas olnud – ja tema asemele oli tulnud kangelaslik, kuid traagiliselt vääritimõistetud Kivinägu Vimes, Türannitapja, ülimalt lugupeetud kõrgeaulise Ankhi hertsogi, rüütel komandör Samuel Vimesi kuulus esivanem. Ajalugu on imepärane asi, see muutub nagu meri, ja praegu kandis tulvavesi Vimesi laineharjal.

Vimesi suguvõsa oli elanud üks põlvkond korraga. Neil polnud kunagi olnud esemeid, mida põlvest põlve pärandatakse, perekonnajuveele, ammusurnud tädi tikitud proovilappe, vanaema pööningult leitud huvitavaid vanu urne, mille kohta võis loota, et mõni arukas noormees, kes teab antiigist kõike, ütleb, et see on väärt tuhat dollarit, nii et sa võid rahulolust pakatada. Ja polnud ka mitte mingisugust raha, ainult mõningal määral maksmata laene. Siin aga, mängutoas, seisid korralikult virna laotuna terved põlvkonnad mänguasju ja mänge, mõned neist pikast kasutamisest kulunud – eriti kiikhobu, mis oli sama hästi kui elusuurune ja millel oli päris nahast sadul ehtsast hõbedast lukkudega (nagu Vimes uskumatusega avastas, kui oli neid sõrmega hõõrunud). Oli ka kindlus, nii suur, et laps mahtus selle sisse ja võis seda kaitsta, ja hulk lapsele sobivas suuruses piiramisrelvi kindluse ründamiseks, kusjuures appi võis võtta ka tinasõdurid, keda oli kastide kaupa, kõik värvitud vastavalt päris väeosade värvidele ja väga detailselt. Kui Vimes oleks ainult saanud, oleks ta neljakäpakile laskunud ja sealsamas nendega mängima hakanud. Olid mudeljahid ja nii suur mängukaru, et ühe kohutava hetke mõistatas Vimes, ega see pole viimati päris karu topis; olid ragulkad ja bumerangid ja lennumasinad… ja keset kõike seda seisis paigale tardunult noor Sam, kes oli nutma puhkemas, kuna teadis, et kuidas ta ka ei pingutaks, ei suuda ta kõigi asjadega korraga mängida. See oli hoopis midagi muud kui Vimesi lapsepõlv ja laevade võidusõidu mängimine kakajunnidega.

Samal ajal kui nende silmatera istus ettevaatlikult kiikhobu selga, kellel olid hirmutavalt suured hambad, rääkis Vimes oma naisele ärritavalt pöörlevatest teenijatüdrukutest. Sybil kehitas lihtsalt õlgu ja ütles: „See on neil kombeks, kallis. Nad on harjunud nii tegema.”

„Kuidas sa saad niimoodi öelda? See on nii alandav!”

Leedi Sybil oli oma abikaasaga rääkimiseks välja arendanud absoluutselt rahuliku ja mõistliku tooni. „See on sellepärast, et ametlikult võttes nad ongi alamad. Nad peavad suure osa ajast teenima inimesi, kes on neist palju tähtsamad. Ja sina, kallis, oled tähtsate inimeste nimekirjas päris tipus.”

„Aga ma ei pea end neist tähtsamaks!” nähvas Vimes.

„Ma vist mõistan, mida sa öelda tahad, ja see teeb sulle au, tõesti teeb,” lausus Sybil, „aga tegelikult on see rumal jutt. Sa oled hertsog, Linnavahtkonna komandör ja…” Ta vakatas.

„Tahvlipühkija,” pistis Vimes masinlikult.

„Jah, Sam, see on kõige kõrgem tiitel, mida päkapikkude kuningas saab anda.” Sybili silmis oli säde. „Tahvlipühkija Vimes, inimene, kes võib kustutada kirjapandut, võib kõik, mis seal on, ära pühkida. See oled sina, Sam, ja kui sa peaksid surma saama, puhkeks terve maailma võimukoridorides möll, ja kahju küll, kuid ühe teenijatüdruku surm ei häiriks seal kedagi.” Ta tõstis käe, enne kui Vimes jõudis suu lahti teha, ja lisas: „Ma tean, et sind häiriks, Sam, aga kuigi nad on kindlasti imetoredad tüdrukud, kardan ma, et kui nad peaksid surema, oleks üks pere ja võimalik et üks noormees lohutamatud, ülejäänud maailm aga ei saaks sellest kunagi teada. Ja sina, Sam, tead, et see on tõsi. Kui aga sind peaks tapetama – ma ei taha sellele mõeldagi ja ometi ma mõtlen iga kord, kui sa tööle lähed –, kuuleks mitte ainult Ankh-Morpork, vaid terve maailm sellest silmapilk. Võivad alata sõjad ja ma kahtlustan, et Vetinari olukord võib muutuda natuke ohtlikuks. Sa oled tähtsam kui teenijatüdrukud. Sa oled tähtsam kui kõik teised Vahtkonnas. Ma arvan, et sa ajad väärtuse tähtsusega segi.” Ta andis Vimesi murelikule näole kiire musi. „Ükskõik kes sa enda arvates enne olid, Sam Vimes, oled sa tõusnud, ja sa oled tõusu ära teeninud. Sa ju tead, et koor tõuseb alati pinnale!”

„Rämps samamoodi,” pomises Vimes masinlikult, kuid kahetses seda kohe.

„Kuidas sa julged nii öelda, Sam Vimes! Sa võisid olla lihvimata teemant, aga sa oled ennast lihvinud ja särama löönud! Ja ükskõik mis nurga alt seda ka ei vaataks, kallis abikaasa, sa pole küll enam mees rahva seast, aga mulle tundub, et igatahes oled sa mees, kes seisab rahva eest, ja ma arvan, et rahvas on sellest ainult võitnud, kas kuuled?”

Noor Sam vaatas imetlevalt oma isa, samal ajal kui kiikhobu hakkas galoppi laskma. Kui ühel pool oli poeg ja teisel pool abikaasa, polnud Vimesil kunagi mingit võiduvõimalust. Ta jäi nii norgu, et leedi Sybil, nagu armastavad naised ikka, proovis teda natuke lohutada.

„Lõppude lõpuks, Sam, sa ju ootad, et sinu mehed täidavad oma ülesannet. Samamoodi ootab majapidajanna, et tüdrukud täidavad enda oma.”

„See on hoopis iseasi. Võmmid vaatavad inimesi ja ma pole neile kunagi öelnud, et nad ei tohi kellegagi sõnakest juttu puhuda. See keegi võib ju kasulikku infot anda.” Vimes teadis, et see on põhimõtteliselt tõsi, aga enamikul tänavatel oli lugu nii, et igaühel, keda nähti ütlemas mõnele politseinikule midagi rohkemat kui kellaaega, oli varsti söömiseks kõrt vaja. Kuid see analoogia oli ikkagi sobiv, mõtles Vimes, vähemalt oleks mõelnud, kui ta oleks olnud selline inimene, kellele sõna „analoogia” kergelt tuleb. See, et sa oled kellegi alluv, ei tähenda veel, et sa peaksid käituma nagu üleskeeratav nukk…

„Kas ma räägin, miks teenijatüdrukud selja pööravad, Sam?” küsis Sybil, samal ajal kui noor Sam kallistas hiiglaslikku mängukaru, kes hirmutas teda, hakates urisema. „Sellele pandi alus minu vanaisa ajal, vanaema nõudmisel. Nendel aegadel võõrustasime nädalavahetustel terveid külaliste horde. Loomulikult moodustasid suure osa neist külalistest linna väga headest perekondadest pärit noormehed, kes olid üsna hea haridusega ja, võiks vist öelda, tarmu ja elujõudu täis.”

Sybil heitis pilgu noore Sami poole ja nägi kergendusega, et poiss rivistas nüüd väikesi sõdureid üles. „Teenijatüdrukud aga ei ole paratamatult kuigi haritud ja ma pean häbiga tunnistama, et nad võisid olla pisut liiga järeleandlikud, kui suhtlesid inimestega, keda nad olid õppinud pidama endast kõrgemal seisvateks.” Sybil hakkas punastama ja osutas noorele Samile, kes, nagu tema ema rõõmuga nägi, ei pööranud jutuajamisele endiselt mingit tähelepanu. „Sa saad kindlasti aru, Sam? Ma olen selles täiesti kindel, ja minu vanaemal, kelle sina oleksid peaaegu kindlasti kohtama kutsunud, oli hea vaist, seepärast keelas ta teenijatüdrukutel lahtilaskmise ähvardusel meeskülalistega mitte ainult rääkida, vaid ka nendele silma vaadata. Võiks ju arvata, et ta oli julm, kuid tegelikult mitte nii väga, kui mõtlema hakata. Kui aeg täis, võisid teenijatüdrukud lahkuda häärberist hea soovituskirjaga ega pidanud häbenema, kui nad oma pulmapäeval valget kleiti kandsid.”

„Aga mina olen õnnelikus abielus,” protestis Vimes. „Ja ma ei kujuta ette, et Willikins riskiks Purity raevuga.”

„Jah, kallis, ja ma räägin proua Silveriga. Aga me oleme maal, Sam. Siin me teeme kõike natuke aeglasemalt. Aga nüüd võiksid sa noore Sami ehk jõe äärde viia? Võta Willikins kaasa – ta teab teed.”

*

Noorel Samil polnud vaja eriti meelt lahutada. Ta leidis endale ise meelelahutust, tootes seda suurtes kogustes maastiku uurimisest, lugudest, mille saatel ta eelmisel õhtul magama oli jäänud, või mingist kiirest mõttest, mis liblikana läbi tema pea vilksas; aina rohkem rääkis ta ka Vilemehest, kelle maja oli puu otsas ja kes vahel oli lohe. Vilemehel oli ka suur saabas ja talle ei meeldinud kolmapäevad, sest need lõhnavad imelikult, ja tal oli lumevari.

Niisiis ei kohutanud maa noort Sami põrmugi ja ta jooksis Vimesi ja Willikinsi ees, näitas puid, lambaid, lilli, linde, kiile, kummalise kujuga pilvi ja ühte inimese pealuud. Viimane leid tundus talle üsna vahva, nii et ta jooksis seda issile näitama, see aga jäi seda vahtima, nagu oleks näinud… nojah, pealuud. Oli küll selge, et see on olnud pealuu juba mõnda aega ning paistis, et selle eest on hoolitsetud ja seda lausa poleeritud.

Kui Vimes pealuud parajasti käes üht- ja teistpidi pööras, otsides kriminalisti pilguga vägivalla märke, kostis võsast lähenev platsumine, selle saateks aga monoloog teemal, mida tundmatu lähenev isik teeb nendega, kes temalt pealuid varastavad. Kui põõsad laiali lükati, selgus, et nimetatud tundmatu isik on teadmata vanuses ja teadmata hammaste arvuga mees, kellel oli räämas pruun rüü ja kõige pikem habe, mida Vimes eales näinud oli – ja Vimes oli mees, kes oli tihti käinud Nähtamatus Ülikoolis, kus võlurid uskusid, et ülim tarkus seisneb selles, kui kasvatada endale habe, mis põlved soojas hoiab. Selle mehe habe lehvis komeedi sabana omaniku taga. Kui tohututes sandaalides jalad libisedes peatusid, jõudis habe mehele järele, kuid hakkas inertsi tõttu tema pea peale kuhjuma. Võimalik, et habe tõi tõesti kaasa tarkuse, sest habeme omanik oli nii arukas, et tardus paigale, kui nägi pilku Vimesi silmis. Valitses vaikus, kuulda oli ainult noore Sami itsitamist, sest lõputu habe, mis elas omaenda elu, langes mehe peale nagu südatalvine lumi.

Willikins köhatas ja ütles: „See on vist eremiit, komandör.”

„Mida eremiit siin teeb? Mina mõtlesin, et eremiidid elavad kõrbes teiba otsas!” Vimes põrnitses närutatud meest, kes tundis ilmselgelt, et vajalik oleks mingi selgitus, ja kavatses selle ka esitada, ükskõik, kas seda oodatakse või mitte.

„Jah, härra, ma tean, härra, et see on üldlevinud eksiarvamus, mina isiklikult pole seda kunagi eriti uskunud, kuna nii oleks ju keeruline oma ihuhädasid rahuldada ja muud sellist. Ma mõtlen seda, et kaugetel maadel, kus on palju päikest ja liiva, see võib-olla sobib, aga mulle see ei istu, kaugeltki mitte.”

Ilmutis sirutas Vimesi poole räpase käe, mis koosnes peamiselt küüntest, ja jätkas uhkelt: „Minu nimi on Jupp, kõrgeauline hertsog, kuigi ma pole eriline jupp – haha, minu väike nali.”

„Väike tõesti,” vastas Vimes, hoides pilgu ilmetu.

„Tõsi ta on, härra hertsog,” nõustus Jupp. „See on minu ainus nali. Ma olen siin järginud eremiitluse üllaid tavasid juba pea viiskümmend seitse aastat, harrastanud vagadust, karskust, tsölibaati ning otsinud tõelist tarkust nagu minu isa, vanaisa ja vanavanaisa enne mind. See, kes teil käes on, ongi minu vanavanaisa, härra hertsog,” lisas ta lõbusalt. „Kena läige, eks ole?” Vimesil õnnestus end hädavaevalt tagasi hoida, et pealuud mitte maha pillata. Jupp jätkas: „Ma arvan, et teie pisipoiss sattus minu koopasse, ärge pange pahaks, härra hertsog, aga ümbruskonna külapoisid kipuvad vahel vembutama, nii et ma pidin alles kahe nädala eest oma vanaisa puu otsast alla tooma.”

See oli Willikins, kes leidis peas tunglevate mõtete seas nii palju ruumi, et küsida: „Kas te hoiate oma vanavanaisa pealuud koopas?”

„Muidugi, härrased, ja isa oma ka. See on perekonnatraditsioon, mõistate? Ja minu vanaisa pealuu on ka seal. Meie eremiiditamise traditsioon pole peaaegu kolmsada aastat katkenud, me levitame jumalakartlikku mõtlemist, tarkust, et kõik teed viivad ainult hauani, ja teisi tõsiseid mõtisklusi kõigile, kes meid üles otsivad – ja neid on viimasel ajal väga väheks jäänud, võiksin ma lisada. Ma loodan, et poeg saab minu sandaalidepärijaks, kui ta piisavalt vana on. Tema ema ütleb, et temast on kasvamas väga tõsine noormees, niisiis elan ma lootuses, et ühel päeval lööb ta minu pealuu ilusti läikima. Mul on hea meel öelda, et koopaseinal riiulis on ruumi enam kui küllalt.”

„Poeg?” imestas Vimes. „Aga te mainisite tsölibaati…”

„Väga terane tähelepanek, härra hertsog. Me saame igal aastal ühe nädala puhkust. Inimene ei saa ju elada ainult tigudest ja taimedest, mida jõe äärest leiab…”

Vimes andis viisakalt mõista, et neil on pikk maa minna, ja jättis eremiidi perekonnareliikviat ettevaatlikult koopasse viima, kus iganes see ka ei asunud. Kui tundus, et nad on kuuldekaugusest kindlasti väljas, hüüatas Vimes, vehkides kätega: „Miks? Sest noh… miks ometi?”

„Oh, üsna paljudes tõeliselt vanades majapidamistes on oma eremiit. Peeti romantiliseks, kui sinu maa peal on koobas, kus elab eremiit.”

„Tema lõhn hakkas natuke ninna,” märkis Vimes.

„Ta ei tohi vist end pesta, härra, ja teadke, et ta saab toetust, milleks on kaks naela kartuleid, kolm pinti lahjat õlut või siidrit, kolm pätsi leiba ja nael praerasva nädalas. Lisaks oletatavasti nii palju jõekaldalt leitud tigusid ja metsataimi, kui ta suudab endale sisse sundida. Ma vaatasin mõisa arvepidamist, härra. Romantilise aiakaunistuse kohta pole see sugugi halb toidusedel.”

„Pole tõesti väga hull, kui sinna vahele natuke puuvilju visata ja veidi lahtisteid ka,” pomises Vimes. „Nii et Sybili esivanemad käisid alati eremiidilt nõu küsimas, kui mõne filosoofilise probleemiga silmitsi sattusid?”

Willikins oli segaduses. „Püha taevas, muidugi mitte, härra, ma ei kujuta ette, et ühelgi neist oleks midagi sellist pähe tulnud. Filosoofiliste probleemidega polnud neil mingit pistmist.”8 Nad olid ju aristokraadid. Aristokraadid ei märka filosoofilisi probleeme. Nad lihtsalt ei tee neist välja. Filosoofia juurde käib mõtisklemine võimaluse üle, et sa teed midagi valesti, tõeline aristokraat aga teab, et tal on alati õigus. Asi pole uhkuses, see on lihtsalt sünniga kaasa antud täielik kindlus. Aristokraat võib olla segane nagu rusikasuurune niidipundar, aga ta on alati kindlalt ja selgelt segane.”

Vimes vaatas Willikinsile imetlevalt otsa. „Kuidas pagana päralt sa seda kõike tead, Willikins?”

„Ma olen neid vaadelnud, härra hertsog. Vanal heal ajal, kui kõrgeaulise leedi vanaisa veel elas, kandis ta hoolt, et kogu Kaljase avenüü teenijaskond tuleks koos perega suveks siia. Nagu te teate, pole ma eriline kirjatark, ja kui aus olla, pole seda ka teie, aga kes kasvab üles tänaval, õpib kiiresti, sest kui sa kiiresti ei õpi, oled sa surnud.”

Nüüd kõndisid nad kaunistustega sillal, mis viis tõenäoliselt üle eelmainitud forellioja – Vimes oletas, et oja oli Vana Reetliku haru. Mis lugu Vana Reetliku nime taga oli, see oli talle veel mõistatus. Kaks meest ja üks väike poiss kõndisid üle silla, mis oleks suutnud kanda suuri rahvahulki, vankreid ja hobuseid. Maailm tundus olevat tasakaalust väljas.

„Saate aru, härra,” jätkas Willikins, „nad said kõik oma raha ja maad just tänu sellele, et olid kindlad. Vahel muidugi kaotasid ka. Üks leedi Sybili vanaonudest jäi kunagi ilma uhkest majast ja kahest tuhandest aakrist suurepärasest põllumaast, kuna uskus kindlalt, et teatri riietehoiu pilet trumpab üle kolm ässa. Ta hukkus järgnenud duelli käigus, aga vähemalt oli ta siis täiesti kindlalt surnud.”

„See on snobism ja minule see ei meeldi,” heitis Vimes.

Willikins hõõrus nina. „Teate, komandör, see pole snobism. Tõelised aristokraadid ei ole minu kogemuste põhjal erilised snoobid. Ma mõtlen neid, kes on kindlad… nad ei muretse selle pärast, mida naabrid arvavad, nad võivad ringi käia vanade riietega. Nad on endas kindlad, mõistate? Kui leedi Sybil oli noorem, tuli tema pere lammastepügamise ajaks siia ja tema isa rügas koos kõigi teistega tööd teha, käised üles kääritud ja puha, ja ta vaatas, et pärast saaksid kõik poisid õlut, ja ta jõi koos nendega, kann kannu järel. Tema oli muidugi peamiselt brändimees, nii et väike õlu ei võtnud teda maha. Ta ei muretsenud kunagi selle pärast, kes ta on. Leedi Sybili isa oli normaalne vanapoiss – ja vanaisa ka. Nad olid kindlad, ei muretsenud kunagi.”

Nad kõndisid natuke aega mööda kastanipuiesteed ja siis küsis Vimes tusaselt: „Kas sa tahad öelda, et ma ei tea, kes ma olen?”

Willikins vaatas puulatvu ja vastas mõtlikult: „Paistab, et sel aastal tuleb palju kastanimune, komandör, ja ärge pange pahaks, aga mina soovitaksin noormehe selleks ajaks siia tuua, kui need varisema hakkavad. Poisieas olin ma aastaid kastanikoksimise meister – me mängisime seda surnud rottidega, alles tükk aega hiljem sain ma teada, et tegelikult mängitakse seda kastanitega, mis kasvavad puu otsas ega lähe nii kergesti lödiks. Mis puutub teie küsimusse,” jätkas ta, „siis mina arvan, et Sam Vimes tegutseb kõige paremini, kui ta on kindel, et on Sam Vimes. Püha taevas, ja nendel tulevad ka viljad sel aastal varakult!”

Kastaniallee lõppes ja jalutajate ees avanes õunaaed. „Siinsed õunad pole küll kõige paremad,” lisas Willikins, kui Vimes ja noor Sam õunapuude juurde läksid, pannes kriitja tee tolmama. Vimesile tundus see märkus tähtsusetu, kuid paistis, et Willikins peab õunaaeda väga oluliseks.

„Seda tahab poiss kindlasti näha,” ütles teener innukalt. „Ma nägin seda ise siis, kui olin alles jooksupoiss. See muutis minu arusaamist maailmast täielikult. Kolmandal krahvil, Hullul Jack Ramkinil, oli vend, kelle nimi oli Woolsthorpe, ilmselt tema pattude pärast. Tema oli tõesti väikestviisi kirjatark ja ta oleks saadetud ülikooli võluriks õppima, kui poleks olnud tõsiasja, et tema vend kuulutas, et iga tema meessoost sugulane, kes võtab ameti, mille juurde käib kleidi kandmine, eemaldatakse pärijate hulgast kirvega.

Noor Woolsthorpe uuris siiski sihikindlalt, nagu härrasmehele kohane, loodusteadust: kaevas üles kõik kahtlasena paistvad matmiskünkad, mis tal ümbruskonnast leida õnnestus, täitis oma sisalikualbumi nii paljude haruldaste liikidega, kui ta suutis koguda, ja kuivatas näidiseid kõigist lilledest, mis leidis, enne kui need välja surid. Räägitakse, et ühel soojal suvepäeval olevat ta õunapuu all tukastanud ja ärganud, kui õun talle pähe kukkus. Iga väiksem inimene, nagu tema biograaf väljendus, poleks näinud selles midagi kummalist, kuid Woolsthorpe oletas, et kuna õunad ja ka praktiliselt kõik muud asjad kukuvad alla, läheb maailm lõpuks ohtlikult tasakaalust välja… kui pole mängus mõni tegur, mida loodusteadus pole veel avastanud. Ta ei raisanud aega, vaid vedas ühe teenri õunaaeda ja andis talle vallandamise ähvardusel käsu lamada sellesama õunapuu all, kuni õun talle pähe kukub! Selle tõenäosust suurendas teine teener, kellele Woolsthorpe oli andnud käsu puud ägedalt raputada, kuni vajalik õun lahti tuleb. Woolsthorpe ise jälgis toimuvat kaugemalt.

Kes suudaks ette kujutada tema rõõmu, kui õun paratamatult kukkus ja puu pealt tõusis teine õun, mis kadus suure kiirusega taevaavarustesse, tõestades hüpoteesi, et kõik, mis läheb üles, peab ka alla tulema – tingimusel, et kui midagi tuleb alla, läheb midagi ka üles, et maailma tasakaal oleks kindlustatud. Kurvastusväärselt kehtib see aga ainult õunte kohta, ja hämmastaval kombel ainult üheainsa, sellesama õunapuu, Malus equilibria puhul! Ma olen kuulnud, et keegi on välja uurinud, et õunapuu ladvas olevad õunad täituvad gaasiga ja tõusevad üles, kui puud liigutada, et ta saaks oma seemneid kaugele levitada. Loodus on imeline, kahju, et selle puu viljad maitsevad nagu koerakaka,” lisas Willikins, kui noor Sam hammustatud õunatüki välja sülitas. „Ausalt öeldes, komandör, ei annaks ma kogu selle kõrgklassi rahva eest, kellega ma olen kohtunud, üldiselt mitte kahepennistki, eriti linna omade eest, aga mõned neist, kes elasid vanades maamõisates, tegid maailma paremaks. Nagu „Kaalikas” Ramkin, kes muutis revolutsiooniliselt põllumajandust…”

„Temast ma olen vist kuulnud,” pistis Vimes. „Kas tema polnud kuidagi seotud juurviljade kasvatamisega? Kas nii ta selle hüüdnime saigi?”

„See on tõele väga lähedal, härra,” vastas Willikins. „Tegelikult leiutas ta külvimasina, mis võimaldas kindlamalt saaki saada ja seemnevilja pealt kõvasti kokku hoida. Ta nägi lihtsalt kaalika moodi välja. Inimesed on vahel nii julmad. Tal oli ka vend, „Kumm” Ramkin, kes leiutas mitte ainult kummisaapad, vaid ka kummeeritud riide, veel enne, kui päkapikud selle leiutasid. Ma olen kuulnud, et kumm huvitas teda tõesti väga, aga maailmas on igasuguseid inimesi ja maailm oleks väga veider, kui me kõik oleksime ühesugused, eriti kui me kõik oleksime sellised nagu tema. Tänu temale võivad jalad ja turi kuivaks jääda – täpselt see, mida iga põllutööline jumalatelt palub! Ühel talvel võtsin ma natuke aega kapsaid, ilm oli kalk nagu heategevus, vihmasadu oli nii tihe, et piisad pidid maapinnale jõudmiseks järjekorda võtma. Tookord õnnistasin ma „Kumm” Ramkini nime, see on sulatõsi, isegi kui tõsi on ka see, mida räägiti kummist ja noortest naisterahvastest – nemad olevat seda lausa nautinud…”

„See kõik on väga tore,” segas Vimes vahele, „aga kas see korvab kõik need rumalad, ülbed…”

Nüüd segas Willikins oma isanda jutule vahele. „Ja siis oli muidugi lennumasin. Kõrgeaulise leedi kadunud vend mattis selle projekti sisse palju tööd, aga see ei läinudki käima. Tema eesmärgiks oli lennata ilma luuata ja võluloitsuta, aga kahjuks langes ta krismipuhangu ohvriks, vaene poiss. Tegelikult ongi lastetoas tema lennumasina mudel. See töötab kummipaeltega.”

„Kindlasti vedeles siin enam kui küllalt materjali, kui Kummi-Ramkin just enda tagant väga hästi ei koristanud,” märkis Vimes.