Читать книгу Autojuhid - Terry Pratchett - Страница 3

See lugu räägib kojujõudmisest.

See lugu räägib tähtsast teekonnast.

See lugu räägib veoautost, mis kihutas möirates läbi magava linna, käies ühest teeäärest teise, sõitis maha tänavalampide poste, lõhkus vaateaknaid ja peatus alles siis, kui politsei hakkas seda taga ajama. Ja kui jahmunud politseinikud läksid tagasi oma auto juurde ja teatasid: „Kuulake, kuulake nüüd! Roolis ei ole kedagi!”, sai sellest lugu veoautost, mille mootor läks uuesti käima ning mis sõitis hämmeldunud meestest eemale ja kadus öösse.

Aga sellega see lugu ei lõppenud.

Kuid sellega ta ka ei alanud.

Taevast sadas nukrust. Sadas üksluisust. Sadas sedasorti vihma, mis on palju märjem kui tavaline vihm, sedasorti vihma, mis tuleb suurte piiskade ja lartsudena, sedasorti vihma, mis on lihtsalt püstine, mõnede aukudega meri.

Vihm põristas vanadel hamburgerikarpidel ja friikartulipakkidel traadist prügikorvi sees, mis pakkus Masklinile ajutist peidupaika.

Vaadake teda. Läbimärg. Külmetav. Äärmiselt mures. Ja neli tolli pikk.

Prügikast oli tavaliselt hea jahimaa, isegi talvel. Tihtipeale oli seal paki sees mõni külm friikartul, vahel isegi kanakont. Paar korda oli seal olnud ka rott. See oli olnud tõeliselt hea päev, kui seal viimati rott oli – sellest jätkus noomidele terveks nädalaks. Häda on selles, et rotilihast võib juba kolmandaks päevaks isu päris täis saada. Juba kolmandaks suutäieks, tegelikult.

Masklin kammis pilguga parklat.

Ja sealt see tuli, täpselt õigel ajal, sõitis mürinal läbi loikude ja peatus pidurite susinal.

Masklin oli jälginud selle veoauto saabumist igal teisipäeval ja neljapäeval juba viimased neli nädalat. Ta võttis hoolikalt aega, kui kaua auto parkimisplatsil peatub.

Neil oli aega täpselt kolm minutit. Noomisuuruse olevuse jaoks on see rohkem kui pool tundi.

Ta ronis kribinal mööda rasvast paberit alla, kukutas end prügikasti põhja vahelt välja ja jooksis põõsaste poole parkimisplatsi serval, kus ootasid Grimma ja vanad noomid.

„See on kohal!” hüüdis ta. „Tulge!”

Nad ajasid end ägades ja torisedes jalule. Masklin oli plaani nendega mitukümmend korda üle käinud. Ta teadis, et karjumisest pole kasu. Selle peale saavad vanad noomid ainult pahaseks ja satuvad segadusse ning hakkavad veel rohkem torisema. Nad torisesid vanade friikartulite pärast, isegi kui Grimma need üles soojendas. Nad lausa oigasid, kui pidid rotiliha sööma. Masklin oli tõsiselt kaalunud üksinda lahkumist, aga ei suutnud end selleks sundida. Teised vajasid teda. Nad vajasid kedagi, kelle peale toriseda.

Aga praegu liikusid nad liiga aeglaselt. Masklin oleks peaaegu nutma puhkenud.

Kuid selle asemel pöördus ta Grimma poole.

„Tulge juba!” ütles ta. „Müksi neid tagant või midagi. Nad ei saagi liikuma!”

Grimma patsutas rahustavalt tema kätt.

„Nad on hirmul,” vastas ta. „Sina mine. Ma toon nad välja.”

Vaidlemiseks polnud aega. Masklin jooksis üle vesise poriga kaetud platsi, kerides lahti nööri, mille otsas oli haardekonks. Konksu tegemine oli võtnud tal nädal aega, see oli valmistatud aia küljest lahti kangutatud traadijupist. Ta oli sellega mitu päeva harjutanud; kui ta veoauto ratta juurde jõudis, keerutas ta konksu juba pea kohal.

Teisel katsel tabas konks presenti kõrgel tema kohal ja haakus kinni. Masklin sikutas nööri paar korda prooviks ja siis, siblides jalgadega autokummi peal, vinnas end üles.

Ta oli seda ennegi teinud. Muidugi, ta oli seda teinud oma kolm-neli korda. Ta ronis raske presendi alla ja jõudis selle taga valitsevasse pimedusse, keris lahti teise nööri ja sidus selle, nii kõvasti kui võimalik, presenti kinni hoidvate nööride külge, mis olid tema käsivarre jämedused.

Siis libistas ta end tagasi kasti servale – ja, taevale tänu, Grimma ajaski vanu noome üle kruusaplatsi. Oli kuulda, kuidas nad lompide pärast torisesid.

Masklin hüppas kärsitusest ühe koha peal.

Tundus, et sellega läks mitu tundi. Ta oli seda neile tuhat korda seletanud, aga kui vanad noomid alles lapsed olid, ei vinnatud kedagi veoautode kasti, ja nad ei näinud põhjust, miks peaks sellega nüüd algust tegema. Morki-memm näiteks nõudis, et kõik mehed pööraksid pilgu ära, et nad tema seeliku alla ei näeks, vana Torrit aga niuksus nii palju, et Masklin pidi ta uuesti alla laskma, et Grimma saaks tal silmad kinni siduda. Kui ta oli esimesed paar noomi üles hiivanud, ei olnud enam nii raske, sest teised said aidata, aga aeg tundus ikkagi minevat liiga kiiresti.

Viimasena tõmbas ta üles Grimma. Tüdruk oli kerge. Nad kõik olid kerged, kui mõtlema hakata. Rotiliha ei saanud mitte iga päev.

Hämmastav – nad kõik olidki autokastis. Masklin oli töötanud, kuulates ühe kõrvaga, ega ei kosta samme kruusal ja autoukse mürtsatust, kuid neid ei tulnud.

„No nii,” ütles ta pingutusest värisedes, „ongi kõik. Nüüd lähme lihtsalt…”

„Ma pillasin Asja maha,” pistis Torrit vahele. „Asja. Ma pillasin selle maha. See kukkus ratta juurde, kui Grimma mul silmi kinni sidus. Mine too see ära, poiss.”

Masklin vaatas Torritile õudusega otsa. Siis pistis ta pea presendi alt välja ja, tõepoolest, seal see oligi, kaugel all. Tilluke must kuubik maa peal.

Asi.

See lebas veeloigus, kuid vesi ei teinud Asjale midagi. Mitte miski ei suutnud Asjale viga teha. See isegi ei põlenud.

Ja siis kuulis Masklin aeglasi samme kruusal.

„Selleks pole aega,” sosistas ta. „Selleks pole tõesti aega.”

„Ilma selleta ei saa me minna,” ütles Grimma.

„Muidugi saame. See on ju lihtsalt… lihtsalt üks asi. Seal, kuhu me läheme, pole meil seda mõttetut kobakat vaja.”

Otsekohe pärast selle ütlemist tundis ta süütorget – ta isegi oli hämmastunud, et tema suust olid sellised sõnad tulnud. Grimma oli jubedusest sõnatu. Morki-memm ajas end värisedes täies pikkuses sirgu.

„Andku taevad sulle andeks!” kärkis ta. „Milline kohutav jutt! Ütle talle, Torrit.” Ta müksas Torritit roietesse.

„Kui me Asja ei võta, siis mina ei tule,” ütles Torrit mornilt. „See pole…”

„Meie juht räägib sinuga!” katkestas teda Morki-memm. „Nii et tee, nagu öeldakse. Või tema tahab Asja maha jätta, no tõepoolest! See poleks sünnis. See poleks õige. Nii et mine ja too see otsekohe ära!”

Masklin vaatas sõnatult alla porisse, siis aga viskas nööri üle kastiääre ja libistas end mööda seda alla.

Nüüd sadas veel tugevamini, sekka tuli ka natuke lörtsi. Vihm piitsutas Masklinit, kui ta autoratta tohutust kaarest mööda laskus ja raskelt lombis maandus. Ta sirutas käe, et Asja haarata…

Ja veoauto hakkas liikuma.

Kõigepealt kostis mürin, nii vali, et see polnud enam heli, vaid lärmist koosnev läbistamatu müür. Siis tuli pahvak lehkavat õhku ja värin, mis raputas maapinda.

Masklin sikutas nööri ja karjus, et ta üles tõmmataks, aga siis mõistis, et ta isegi ei kuulnud oma häält. Kuid Grimma või keegi teine oli ilmselt aru saanud, mida vaja teha, sest täpselt siis, kui suur ratas pöörlema hakkas, tõmbus nöör pingule ja Masklin tundis, et tema jalad tõusid porist lahti.

Ta kiikus ja keerles nööri otsas, kui teda piinarikka aeglusega rattast mööda tõmmati. Ratas pöörles temast ainult mõne tolli kaugusel – must, jäine hägu – ja kogu aeg peksis kõrvulukustav mürin tema pead.

Ma ei karda, kordas ta endale. See on palju hullem kui ükskõik mis muu, mida ma olen pidanud läbi elama, ja see pole enam hirmutav. See on liiga jube, et hirmutav olla.

Talle tundus, nagu oleks ta pisikese, sooja kookoni sees, kogu selle lärmi ja tuule eest kaitstud. Ma suren, mõtles ta, lihtsalt selle Asja pärast, millest pole meile kunagi abi olnud. See on lihtsalt mingi kamakas, aga mina suren selle pärast ja lähen Taevastesse. Ei tea, kas vanal Torritil on selle koha pealt õigus, mis noomidest siis saab, kui nad ära surevad? Paistab natuke karm, kui selle teadasaamiseks peabki surema. Ma vaatasin aastaid igal õhtul taevasse, aga ma pole seal ühtegi noomi näinud…

Aga see polegi tegelikult tähtis, see kõik on väljaspool, see pole tõeline…

Kellegi käed haarasid tal kaenalde alt, vedasid ta kõmisevasse ruumi presendi all ning – mõningase pingutusega – kangutasid Asja tema haardest.

Kihutava veoauto taga venisid uued hallid vihmakardinad üle tühjade väljade.

Ja kogu maale polnud jäänud enam ühtegi noomi.

Neid oli olnud palju – neil aegadel, kui nii palju ei sadanud. Masklin mäletas vähemalt neljakümmet noomi. Aga siis oli tulnud maantee, oja vangistati maa alla torudesse ja lähimad hekid kaevati üles. Noomid olid alati elanud ääremaadel, kaugemates nurkades, aga ühtäkki ei olnud kaugemaid nurki enam kuigi palju järel.

Nende hulk hakkas kahanema. Selles oli suur osa loomulikel põhjustel, ja kui sa oled neli tolli pikk, võib loomulikuks põhjuseks olla ükskõik kes, kellel on hambad ja kes on kiire ja näljane. Pyrrinc, keda võis pidada kõige seiklushimulisemaks, viis ühel ööl salga noome meeleheitlikule retkele üle maantee, et uurida teisel pool olevaid metsi. Nad ei tulnud tagasi. Mõned ütlesid, et nad jäid kullide kätte, teised, et veoauto alla. Mõned ütlesid isegi, et nad jõudsid tee keskele ega pääsenud enam ühele ega teisele poole, vaid jäid lõputute möödavoorivate autorivide vahele lõksu.

Siis oli natuke kaugemale tee äärde ehitatud kohvik. See tegi olukorra mingis mõttes paremaks. Sõltub, millise nurga alt vaadata. Kui äravisatud friikartuleid ja halliksläinud kanalihakiude võib toiduks nimetada, siis seda jätkus nüüd korraga kõigile.

Ja siis tuli kevad ning Masklin vaatas ringi ja nägi, et noome oli järele jäänud ainult kümme ning neist kaheksa olid liiga vanad, et väljas käia. Vanal Torritil oli juba peaaegu kümme aastat turjal.

Viimane suvi oli olnud kohutav. Grimma moodustas neist, kes veel liikuda suutsid, rühma, et teha kesköiseid reide prügikastidesse, Masklin aga proovis jahil käia.

Üksinda jahilkäimine oli nagu tükikaupa suremine – enamik neist loomadest, kellele noomid jahti peavad, peavad samal ajal jahti neile. Ja isegi kui sul on õnne ja sa midagi saagiks saad, kuidas sa selle siis koju toimetad? Roti kohaletoomine võttis kaks päeva ning ühe öö, mille Masklin pidi üleval istuma, et teisi elukaid eemale tõrjuda. Kümme tugevat kütti suudavad ükskõik mida – mesilaspesa röövida, hiiri lõksu ajada, mutte püüda, ükskõik mida – aga üks, üksinda jahti pidav kütt, kellel pole kedagi, kes pikas rohus tema seljatagust kaitseks, on lihtsalt söömaaeg kõigile küüniste ja kihvadega loomadele.

Et piisavalt toitu hankida, oli vaja palju tugevaid kütte. Aga et oleks palju tugevaid kütte, selleks oli vaja piisavalt toitu.

„Sügisel läheb lihtsamaks,” ütles Grimma, sidudes kinni Masklini käehaava, mille oli tõmmanud kärp. „Siis tulevad seened ja marjad ja pähklid ja muu selline.”

Seeni aga ei tulnud, ja sadas nii kõvasti, et suurem osa marju läks enne valmissaamist mädanema. Pähkleid oli siiski kõvasti. Lähim sarapuu oli noomide urust poole päeva tee kaugusel. Masklin jõudis kanda tosinat pähklit, kui ta oli nende koored puruks löönud ja tuumad välja võtnud. Koju vedas ta nad prügikastist saadud paberikotis. See töö nõudis terve päeva, kogu aeg oli oht mõne kulli küüniste vahele sattuda, ja saadud pähklitest jätkus samuti üheks päevaks…

Ja siis langes nende uru tagumine osa sisse, ikka selle pärast, et nii palju sadas. Pärast seda oli peaaegu meeldiv välja pääseda. See oli parem, kui kuulata nurinat selle üle, et ta urgu ei remondi. Aa, ja siis oli veel see lugu tulega. Uru suus pidi kogu aeg põlema tuli, seda oli vaja nii söögitegemiseks kui öiste kiskjate eemaletõrjumiseks. Morki-memm jäi ühel päeval magama ja laskis tulel kustuda. Isegi temal oli niipalju sündsust, et seda häbeneda.

Kui Masklin tollel ööl tagasi urgu jõudis, vaatas ta tükk aega külma tuhahunnikut, lõi siis oma oda maa sisse ja pahvatas naerma, ja ta muudkui naeris niikaua, kuni hakkas nutma. Ta ei suutnud teiste ette astuda. Ta pidi minema välja ja istuma seal, kuni mingil ajal tõi Grimma talle pähklikooretäie nõgeseteed. Külma nõgeseteed.

„Nad kõik on selle pärast väga endast väljas,” poetas tüdruk.

Masklin naeris õõnsalt. „Ja-jah, muidugi, seda oli näha,” ütles ta, „ma kuulsin, kuidas nad ütlesid: „Poiss, sa peaksid uue koni tooma, mul on tubakas puhta otsas” ja „Me ei söö viimasel ajal enam üldse kala, äkki sa leiad aega jõe ääres ära käia” ja „Muudkui mina, mina, mina – teie, noored, mõtlete ainult iseendale. Vaat minu ajal…””

Grimma ohkas. „Nad pingutavad küll,” lausus ta.

„Nad lihtsalt ei saa aru. Kui nemad noored olid, oli meid sadu.”

„Läheb mitu päeva, et tuli uuesti põlema saada,” ütles Masklin. Neil oli prilliklaas olemas, kuid sellega tule süütamiseks oli vaja väga päikesepaistelist päeva.

Ta sonkis sihitult oma jalgade juures poris.

„Mulle aitab,” ütles ta vaikselt, „mina lähen ära.”

„Aga meil on sind vaja!”

„Minul on ka mind vaja. Mis elu see selline on!”

„Aga nad hukkuvad, kui sa ära lähed!”

„Nad hukkuvad niikuinii,” tähendas Masklin.

„Ära ütle nii pahasti!”

„Aga see on ju tõsi. Kõik surevad niikuinii. Ka meie sureme niikuinii. Vaata, kuidas sul endal on. Kogu aeg sa pesed ja koristad ja teed süüa ja kantseldad neid. Sa oled peaaegu kolmeaastane! Sul on aeg hakata oma elu elama.”

„Morki-memm oli minu vastu väga hea, kui ma väike olin,” ütles Grimma kaitsvalt. „Sina saad ka kunagi vanaks.”

„Arvad või? Ja kes siis minu eest tööd rügab, nii et kondid kanged?”

Masklin avastas, et ta läheb aina vihasemaks. Ta oli kindel, et tal on õigus. Aga ta tundis, nagu poleks, ja see tegi asja ainult hullemaks.

Ta oli selle peale juba kaua mõelnud ja alati sai ta pahaseks ja tundis piinlikkust. Kõik targad, julged ja vaprad olid ammu läinud, ühel või teisel moel. Vana hea Masklin, ütlesid nad, tubli poiss, sina hoolitse vanade eest, me oleme tagasi, enne kui sa arugi saad, kohe, kui me parema koha leiame. Iga kord, kui vana hea Masklin sellele mõtles, tundis ta põlgust teiste vastu – sellepärast, et need läksid – ja enda vastu – sellepärast, et tema jäi. Ta andis alati järele, see oligi tema häda. Ta teadis seda isegi. Ükskõik, mida ta endale algul ka ei lubanud, läks ta lõpuks alati väiksema vastupanu teed.

Grimma põrnitses talle otsa.

Masklin kehitas õlgu.

„Hea küll, hea küll, nad võivad meiega kaasa tulla,” ütles ta.

„Sa tead, et nad ei tule kuhugi,” vastas tüdruk. „Nad on liiga vanad. Nad kõik on siin üles kasvanud. Neile meeldib siin.”

„Neile meeldib siin sellepärast, et meie teeme neile kõik ette ja taha ära,” pomises Masklin.

Nad lõpetasid selle jutu. Õhtusöögiks olid pähklid. Masklini pähkli sees oli uss.

Pärast läks ta välja, istus mullavallile, toetas lõua kätele ja jäi jälle maanteed silmitsema.

See oli nagu punastest ja valgetest tuledest jõgi. Kõigi nende liikuvate kastide sees olid inimesed, kes ajasid oma salapäraseid asju. Ükskõik, mis need asjad ka olid, kuid paistis, et inimestel oli alati kiire nendega pihta hakata.

Masklin oli valmis kihla vedama, et nemad rotiliha ei söö. Inimestel on väga lihtne elu. Nad on suured ja aeglased, aga nemad ei pea elama rõskes urus ja ootama, kuni mõni tobe vanamutt tulel ära kustuda laseb. Neil pole kindlasti kunagi tee sees usse. Nemad lähevad sinna, kuhu ainult tahavad, ja teevad kõike, mis neile meeldib. Kogu maailm kuulub neile.

Ja terve öö sõidavad nad oma väikeste veoautodega, mille küljes on tuled, edasi ja tagasi. Kas nad ei maga mitte kunagi? Neid on vist küll mitusada!

Masklin oli unistanud, kuidas oleks veoautoga minema sõita. Veoautod peatusid tihti kohviku juures. Oleks lihtne

– nojah, üsna lihtne – mõne sellise peale pääseda. Veoautod on puhtad ja kiiskavad, kindlasti lähevad nad kusagile, kus on parem kui siin. Ja lõppude lõpuks, mida muud neil üle jääks? Siin ei ela noomid talve mingil juhul üle, aga hakata minema üle väljade, kui tulekul on halvad ilmad – sellele ei maksnud mõeldagi.

Muidugi arvas ta, et ei lähe tegelikult kunagi. Selliseid asju ei tehta kunagi. Lihtsalt unistad neist möödavihisevatest tuledest.

Ja nende kihutavate tulede kohal olid tähed. Torrit ütles, et tähed on väga olulised. Praegusel hetkel ei olnud Masklin sellega nõus. Tähti ei saa süüa. Nende valgel isegi ei näe korralikult. Tähed on üsna kasutud, kui mõtlema hakata…

Keegi karjatas.

Masklini keha ajas end jalule peaaegu varem, kui tema mõistus sellele mõelda jõudis, ja ta kiirustas vaikselt läbi kidurate põõsaste uru poole.

Ja seal, pea täielikult maa all ja saba erutatult tähtede poole vehkimas, oli isarebane. Masklin tundis ta ära. Ta oli minevikus tema käest paar korda napilt pääsenud.

Kusagil Masklini peas vaatas see osa temast, mis oli tõeline tema – vana Torrit teadis sellest osast kõike –, õudusega, kuidas ta haaras oma oda, mis oli ikka veel maa sees, seal, kuhu ta oli selle pistnud, ja torkas sellega rebast tagajalga, nii kõvasti kui jõudis.

Kostis summutatud kiunatus, loom tõmbas pea kiiresti urust välja ja pööras tigeda, vahutavate lõugadega näo valutekitaja poole. Kaks hõõguvat kollast silma vaatasid Masklinit, kes toetus hingeldades odale. Nüüd oli selline hetk, kus aeg muutub aeglasemaks ja korraga on kõik palju tõelisem. Kui sa tead, et sured, siis võib-olla kuhjavad sinu meeled kokku nii palju üksikasju, kui saavad, kuni neil veel see võimalus on…

Looma koonul olid vereplekid.

Masklin tundis, kuidas temas tõuseb viha. See paisus tema sees nagu hiiglasuur mull. Tal oli niigi vähe ja see irvitav elukas tahtis temalt isegi selle võtta.

Kui rebase punane keel suust välja tuli, taipas Masklin, et tal on kaks võimalust: ta võis jooksu pista või surra.

Niisiis ta hoopis ründas. Oda läks tema käest lendu nagu lind ja tabas rebast keelde. Loom kiljatas ja hakkas käppadega vigasaanud keelt kraapima, kuid Masklin jooksis juba oma viha mootori jõul üle mulla, hüppas, haaras kahe käega haisvast punasest kasukast, vinnas end mööda rebase külge üles, maandus kaksiratsi tema kaelal, tõmbas välja kivist noa ja torkas, torkas kõike, mis maailmas halvasti oli…

Rebane kiljatas jälle ja kargas eemale. Kui Masklin oleks praegu mõelda suutnud, siis oleks ta aru saanud, et tema noatorked ajasid rebast tegelikult ainult vihale, kuid rebane ei olnud harjunud, et söök sellise raevuga vastu võitleb, ja nüüd oli tema ainsaks mõtteks minema saada. Ta jooksis teeäärsele vallile ja tormas sellest alla, teel kihutavate tulede poole.

Masklin üritas jälle mõtlema hakata. Tema kõrvu täitis liiklusmüra. Ta laskis rebase karvadest lahti ja hüppas kõrgesse rohtu, samal ajal kui loom juba ummisjalu asfaldile jooksis.

Masklin maandus raskelt ja veeres natuke edasi; tal oli kogu õhk kopsudest välja löödud.

Aga ta mäletas, mis edasi juhtus. See püsis tema mälus kaua, veel tükk aega pärast seda, kui ta oli näinud nii kummalisi asju, et selle mälestuse jaoks ei oleks pidanud enam ruumi jääma.

Rebane, kes seisis teel, valgusvihus, paigal nagu kivikuju, lõrises kurjalt ja vahtis tõtt kümne tonni metalliga, mis kihutas tema poole kiirusega seitsekümmend miili tunnis.

Kostis mütsatus ja vihin, siis võttis maad pimedus.

Masklin lamas kaua kõhuli jaheda sambla peal. Siis, mõeldes hirmuga, milline pilt võib talle uru juures avaneda, ja üritades seda mitte ette kujutada, ajas ta end püsti ja kõmpis tagasi oma kodu jäänuste juurde.

Grimma ootas urusuu juures, hoides oksaraagu nagu malakat käes. Ta pöördus välkkiirelt ringi ja oleks Masklinile peaaegu vastu pead virutanud, kui see pimedusest välja vankus ja künkanõlva najale vajus. Masklin sirutas väsinult käe ja lükkas oksa kõrvale.

„Me ei teadnud, kuhu sa läksid,” ütles tüdruk, ja tema hääl oli hüsteeria piiril. „Me kuulsime lihtsalt lärmi ja seal see elukas oligi, sa oleksid pidanud siin olema, ta tappis Merti ja Coomi ja kaevas edasi…”

Ta vakatas ja paistis lõdvaks vajuvat.

„Jah, tänan küsimast,” lausus Masklin jahedalt, „minuga on kõik korras.”

„Mida… mis juhtus?”

Masklin ei teinud küsimust kuulmagi, vaid sammus uru pimedusse ja heitis pikali. Sügavasse külma unne vajudes kuulis ta, kuidas vanad noomid omavahel sosistavad.

Ma oleksin pidanud siin olema, mõtles ta.

Nad sõltuvad minust.

Me läheme. Meie kõik.

Siis oli see paistnud hea mõte olevat.

Nüüd tundus pisut teisiti.

Nüüd oli noomid kogunenud suure pimeda ruumi serva veoauto sees. Nad vaikisid. Lärmamiseks ei olnud lihtsalt ruumi, mootori möirgamine täitis kogu õhu äärest ääreni. Vahel vajus see vaiksemaks, kuid siis algas uuesti. Vahel kogu veoauto jõnksatas.

Grimma ronis üle väriseva põranda Masklini juurde.

„Kui kaua sinna jõudmiseks aega läheb?” küsis ta.

„Kuhu?” küsis Masklin vastu.

„Sinna, kuhu me läheme.”

„Ma ei tea.”

„Asi on selles, et neil on kõht tühi.”

Neil oli alati kõht tühi. Masklin vaatas lootusetu pilguga vanade poole, kes olid kobarasse kogunenud. Mõned neist vaatasid äraootavalt tema poole.

„Ma ei saa midagi teha,” ütles ta. „Mina tahan ka süüa, aga siin ei ole midagi. Veoauto on tühi.”

„Morki-memm saab väga pahaseks, kui tal mõni söögikord vahele jääb,” lisas Grimma.

Masklin vaatas talle pikalt tühja pilguga otsa. Siis ronis ta vanade salga juurde ning istus Torriti ja Morki-memme vahele.

Ta mõistis, et pole nendega tegelikult kunagi rääkinud. Kui ta oli väike, olid nemad hiiglased, kes temasse ei puutunud, siis oli temast saanud kütt teiste küttide seas, käesoleval aastal oli ta aga kogu aeg kas süüa otsinud või sügaval kurnatud unes viibinud. Aga ta teadis, miks Torrit on nende hõimu juht. See oli loogiline, sest ta oli kõige vanem noom. Juhiks oli alati kõige vanem noom, niimoodi ei saanud keegi vastu vaielda. Muidugi ei saanud juhiks olla kõige vanem naine, sest kõik teadsid, et see on mõeldamatu. Isegi Morki-memm oli selles küsimuses täiesti kindel, see oli aga natuke imelik, sest ta kohtles Torritit, nagu oleks see lollpea, Torrit aga ei langetanud kunagi ühtki otsust, ilma et oleks silmanurgast Morki-memme poole vaadanud. Masklin ohkas. Ta vahtis oma põlvi.

„Kuulge, ma ei tea, kui kaua…” alustas ta.

„Ära minu pärast muretse, poiss,” katkestas teda Morkimemm, kes paistis olevat üsna hästi toibunud. „See kõik on ju päris põnev.”

„Aga sellega võib kole kaua minna,” ütles Masklin, „ma ei teadnud, et nii kaua läheb. See oli hullumeelne mõte…”

Vanamemm suskas teda oma kondise sõrmega. „Noormees,” sõnas ta, „mina elasin üle 1986. aasta talve. See oli kohutav. Minule ei ole sul vaja näljast rääkida. Grimma on hea tüdruk, aga ta muretseb liiga palju.”

„Aga ma ei tea isegi seda, kuhu me läheme!” pahvatas Masklin. „Andke andeks!”

Torrit, kes istus, Asi kondiste põlvede peale toetatud, vaatas talle lühinägeliku pilguga otsa.

„Meil on ju Asi,” ütles ta. „See näitab meile teed, kindlasti näitab.”

Masklin noogutas süngelt. Kummaline, et Torrit teadis alati, mida Asi tahab. See oli lihtsalt must kuubikujuline kast, aga tal oli väga selge ettekujutus sellest, kui tähtsad on regulaarsed söögikorrad, ja et alati peab kuulama, mida vanemad noomid räägivad. Paistis, et Asjal on kõigele vastus valmis.

„Ja kuhu see tee meid viib?” küsis Masklin.

„Sa tead seda isegi. Taevastesse.”

„Ah soo. Ja-jah,” pomises Masklin. Ta põrnitses Asja pahaselt. Ta oli üsna kindel, et see ei öelnud Torritile mitte kui midagi: Masklin teadis, et tal on päris hea kuulmine, aga ta ei olnud kunagi kuulnud, et Asi midagi ütleks. See ei teinud kunagi midagi, see isegi ei liigutanud. Ta oli ainult must ja kandiline, see oli ainus, mida ta tegi. Seda oskas ta väga hästi.

„Ainult siis, kui me järgime kõigis üksikasjades Asja juhtnööre, võime me olla kindlad, et läheme Taevastesse,” lisas Torrit, kuid ebakindlalt, nagu oleks ta seda lauset kunagi ammu kuulnud, aga poleks juba siis sellest aru saanud.

„Nojah,” ühmas Masklin. Ta tõusis kõikuval põrandal püsti ja läks presendi juurde. Siis kogus ta hetke julgust ning pistis pea kastiääre ja presendi vahelt välja.

Näha oli ainult hägu ja tulesid, õhus olid kummalised lõhnad.

Kõik kiskus kiiva. Tollel ööl nädala eest oli see mõte paistnud nii mõistlik. Kõik kohad tundusid paremad kui see, kus nemad olid. Siis oli see paistnud nii ilmselge. Kuid ta märkas midagi kummalist: vanad hädaldasid muidu alati, kui kõik ei olnud täpipealt nii, nagu neile meeldis, aga nüüd, kus tulevik paistis tume, olid nad peaaegu rõõmsad.

Noomid on palju keerulisemad, kui võiks arvata. Võib-olla võis Asi ka seda öelda, kui teadsid, kuidas küsida.

Veoauto pööras ümber nurga, sõitis mürinal tintmusta pimedusse ja peatus siis ilma igasuguse hoiatuseta. Masklin avastas, et tema ees on tohutu suur valgustatud ruum, mis oli täis veoautosid ja inimesi…

Ta tõmbas pea kähku tagasi ja sibas läbi kasti Torriti juurde.

„Ee…” venitas ta.

„Jah, poiss?”

„See Taevas… Kas inimesed saavad ka sinna?”

Vana noom raputas pead. „Taevad,” parandas ta. „Neid on nimelt rohkem kui üks. Sinna lähevad ainult noomid.”

„Kas sa oled täiesti kindel?”

„Muidugi.” Torrit säras teadvast rahulolust. „Loomulikult võivad inimestel olla omaette taevad,” ütles ta, „seda mina ei tea. Aga meie omasse nemad ei pääse, selles osas võid sa kindel olla.”

„Ah soo.”

Torrit vaatas uuesti Asja.

„Me jäime seisma,” sõnas ta. „Kus me oleme?”

Masklin vaatas väsinult pimedusse.

„Eks ma siis lähen ja uurin järele,” ütles ta.

Väljas kostis vilistamist ja inimhäälte kauget kõminat. Tuled kustusid. Kuulda oli mingit raginat, millele järgnes klõpsatus, siis võttis maad vaikus.

Natukese aja pärast kostis ühe vaikselt seisva veoauto tagant vaevukuuldavat sahinat. Kastist lasti alla nöör, mis oli tegelikult ainult niidipaksune, kuni see puudutas garaaži õlist põrandat.

Möödus minut. Seejärel, laskudes väga ettevaatlikult käte jõul, libistas end mööda nööri alla väike töntsakas kogu ja hüppas põrandale. Pärast maandumist seisis ta mõne sekundi liikumatult nagu kivi. Liikusid ainult tema silmad.

Ta ei meenutanud kõige poolest inimest. Käsi ja jalgu oli tõesti õige arv ning ka teised osad nagu silmad ja muu selline olid oma tavalisel kohal, kuid see kogu, kes nüüd üle pimedusse jäänud põranda hiilis, hiirenahkadest rüü seljas, meenutas jalgadega tellisseina – noomid on nii jässakad, et Jaapani sumomaadlejad paistaksid nende kõrval poolnälginud, ja see, kuidas see noom liikus, andis mõista, et ta on kõvasti sitkem kui vana tallanahk.