Читать книгу Tillud vabamehed - Terry Pratchett - Страница 5

Mõned asjad algavad enne teisi asju.

Sadas suvist vihma, kuigi vihm ise ei paistnud seda teadvat, kallates vett sama vihaselt nagu talvine torm.

Preili Perspicacia Tick istus hõreda heki hädises varjus ning uuris universumi. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. Nõiad kuivavad ruttu.

Universumi uurimisel kasutati abivahenditena järgnevaid esemeid: paar paelaga ühte seotud oksaraagu, auguga kivi, muna, üks preili Ticki sukkadest, milles oli samuti auk, nõel, tükike paberit ning pliiatsijupp. Erinevalt võluritest õpivad nõiad vähesega hakkama saama.

Esemed olid niiviisi kokku seotud ja painutatud, et need moodustasid... seadeldise. Kui ta seda suskas, hakkas see veidralt liikuma. Näiteks üks okstest näis liikuvat otse läbi muna ning väljuvat selle teisest küljest vähimatki jälge jätmata.

„Jah,” ütles ta vaikselt, vihm kübaraservalt alla nirisemas. „Siin see on. Ilmselge virvendus maailma seintes. Väga murettekitav. Tõenäoliselt üritab mõni teine maailm ühendust luua. See ei tähenda kunagi head. Ma peaksin vist sinna kohale minema. Kuid... mu vasak küünarnukk ütleb, et seal juba on üks nõid...”

„Küll tema siis ajab selle korda,” ütles väike ja hetkel saladuslikuks jääv hääl kusagilt tema jalgade lähedalt.

„Ei, see ei saa õige olla. Sealpool asub kriidimaa,” ütles preili Tick. „Kriidi peal ei kasva head nõida. See värk on savist vaid veidi tugevam. Usu mind, nõia kasvatamiseks on vaja ikka korralikku tugevat kivi.” Preili Tick raputas igasse suunda vihmapiisku piserdades pead. „Kuigi minu küünarnukid on tavaliselt väga usaldusväärsed.”^[1.]

„Mis siin ikka rääkida? Parem lähme ja vaatame,” ütles hääl. „Siin ei lähe meil ju kuigi hästi.”

See oli tõsi. Madalmaa ei olnud nõidade jaoks hea paik. Preili Tick teenis siin-seal ravitsedes ja õnnetusi ennustades^[2.] vaid penne ning magas suurema osa öödest lautades. Teda oli kaks korda tiiki visatud.

„Ma ei saa lihtsalt sinna kohale tormata,” ütles ta. „Teise nõia territooriumile. Sellest ei tule kunagi head nahka. Samas...” ta tegi pausi, „nõiad ei ilmu lihtsalt niisama tühjast õhust. Vaatame õige järele...”

Ta tõmbas taskust välja mõranenud alustassi ning kastis selle kübarale kogunenud vihmavette. Siis võttis ta teisest taskust pudeli tinti ja kallas seda just nii palju tassi, et vesi seal mustaks muutus.

Ta varjas selle vihmapiiskade eest kätega ning kuulas oma silmi.

Tiffany Aching lamas kõhuli jõe ääres ja kõdistas forelle. Talle meeldis nende naeru kuulata. See tõusis mullidena pinnale.

Veidi maad eemal, kohas, kus jõekallas väikeste kividega rannakeseks muutus, maadles tema vend Wentworth roikaga ning määris end peaaegu kindlasti kleepuvaks.

Wentworthi võis ükskõik milline asi kleepuma panna. Pestud ja kuivatatud Wentworth, kes jäeti viieks minutiks keset puhast põrandat, hakkas kleepuma. See ei tulnud ühestki konkreetsest allikast. Ta lihtsalt hakkas kleepuma. Aga tema järele oli siiski üsna kerge valvata tingimusel, et sa ei lasknud tal konni süüa.

Tiffany ajus oli üks väike killuke, mis polnud eriti kindel nimes Tiffany. Ta oli üheksa aastat vana ja leidis, et Tiffany on nimi, mille vääriliselt on raske elada. Ta oli pealegi alles eelmisel nädalal otsustanud, et tahab suureks saades nõiaks hakata, ning ta oli kindel, et Tiffany lihtsalt ei sobiks. Inimesed hakkaksid naerma.

Teine ja suurem killuke Tiffany ajust mõtles sõnale „susustus”. See oli sõna, millele mõtlesid üldse vaid vähesed inimesed. Ta sügas sõrmedega forelli lõua alt ja veeretas seda sõna oma peas siia ja sinna. Susustus... tema vanaema sõnaraamatu järgi tähendas see „vaikset õrna heli, nagu sosistama või pomisema”. Tiffanyle meeldis selle sõna maitse. See viis ta mõtted salapärastele pikkades mantlites inimestele, kes sosistasid ukse taga tähtsaid saladusi: susustussussustuss....

Ta oli sõnaraamatu kaanest kaaneni läbi lugenud. Keegi polnud talle öelnud, et seda ei tohi teha.

Sellele mõeldes märkas ta, et õnnelik forell oli minema ujunud. Kuid vees oli midagi muud, ja see oli vaid mõne tolli kaugusel tema näost.

See oli ümmargune korv, väike nagu poolik kookospähkli koor, kaetud mingi materjaliga, mis selle veekindlaks muutis. Korvis seisis väike, vaid kuue tolli pikkune mehike. Tema pead kattis pahmakas sassis punaseid juukseid, millesse olid punutud mõned suled, helmed ja riidetükid. Tal oli ka punane habe, mis nägi välja enam-vähem sama korratu nagu tema juuksed. Ülejäänud osa tema kehast, mida ei katnud sinised tätoveeringud, kattis pisikene kilt. Ja ta raputas Tiffany poole rusikat ning karjus:

„Kirivise piralt! Tie siit käbe minikut, sua tohm tillu tirts! Ruheline pää tu’eb!”

Ja seda öeldes tõmbas ta üle paadi serva rippuvat nöörijuppi ning veepinnale kerkis teine punapäine mees, kes hakkas õhku ahmima.

„Ei põle ma’ti kala püida!” hüüdis esimene mehike teda paati vinnates. „Ruheline pää tu’eb!”

„Kirivise piralt!” karjatas veest tilkuv ujuja. „Teeme vihkat!”

Ja seda öeldes haaras ta väga väikese aeru ning kihutas kiirete sõudmisliigutustega minema.

„Vabandust!” hüüdis Tiffany. „Kas te olete haldjad?”

Kuid vastust ei tulnud. Väike ümmargune paat oli kõrkjate vahele kadunud.

Tõenäoliselt mitte, otsustas Tiffany.

Siis tõusis aga tema süngeks rõõmuks susustus. Tuul ei puhunud, kuid lehed jõekaldal kasvava lepavõsa okstel hakkasid värisema ja sahisema. Nagu ka pilliroog. Roovarred ei paindunud, need lihtsalt ähmastusid. Kõik ähmastus, justkui oleks miski maailma kätte võtnud ja seda raputanud. Õhk sisises. Inimesed sosistasid suletud uste taga...

Vesi otse kalda ääres hakkas mullitama. Siin polnud eriti sügav – vesi oleks Tiffanyle ainult põlvini ulatunud, kui ta oleks seal pladistanud – kuid järsku oli see tumedam, rohelisem ja mingil imelikul moel palju sügavam...

Ta astus paar sammu tagasi just samal hetkel, kui kaks kondist kätt veest välja paiskusid ja pööraselt seda kohta kriipisid, kus ta äsja oli seisnud. Korraks viirastus talle pikkade teravate hammaste, tohutute ümmarguste silmade ning tilkuvate, vetikaid meenutavate juustega sissevajunud nägu, ja siis sukeldus see tagasi vetesügavikku.

Samal ajal kui vesi viirastuse kohal kokku lõi, jooksis Tiffany juba mööda kallast väikese ranna poole, kus Wentworth konnapirukaid valmistas. Ta haaras lapse samal hetkel, kui mullirida ümber jõekäänu tuli. Taas hakkas vesi keema, roheliste juustega olend sööstis välja ning pikad käed kriipisid muda. Olend kriiskas ja vajus tagasi vette.

„Ma tahan pissi!” karjus Wentworth.

Tiffany ei kuulanud teda. Ta vaatas mõtliku pilguga jõge.

Ma ei karda sugugi, mõtles ta. Kui imelik. Ma peaksin kartma, aga ma olen lihtsalt vihane. See tähendab, et ma küll tunnen seda hirmu, mis nagu hõõguvpunane kera minus susiseb, kuid viha ei lase seda välja...

„Wenny taha taha taha pissssii!” kriiskas Wentworth.

„Mine siis,” ütles Tiffany hajameelselt. Säbarlained loksusid alles vastu kallast.

Teistele polnud mõtet sellest rääkida. Kõik ütleksid vaid: „Milline kujutlusvõime küll sellel lapsel on”, kui neil on hea tuju või: „Ära aja udujuttu!”, kui ei ole.

Ta oli ikka veel väga vihane. Kuidas julges see koletis jõkke ilmuda? Eriti veel koletis, kes on nii... nii... naeruväärne! Kelleks see ennast pidas?

See on Tiffany, kes sammub tagasi koju. Alustame saabastest. Need on suured ja rasked saapad, mida tema isa oli korduvalt parandanud ning need olid enne teda kuulunud tema eri õdedele; ta kannab mitut paari sokke, et need jalas püsiksid. Need on suured. Mõnikord tunneb Tiffany, et ta ise on lihtsalt vahend saabaste ringi liigutamiseks.

Siis on tal veel kleit. See on enne teda teeninud paljusid tema õdesid ning on ta ema käte vahel niivõrd palju kordi suuremaks, väiksemaks, kitsamaks ja laiemaks lõigatud, et selle oleks pidanud juba ammu lihtsalt tükkideks lõikama. Kuid Tiffanyle kleit päris meeldib. See ulatub talle pahkluuni ja on nüüd oma algsest värvist sõltumata piimjas sinine, mis on juhuslikult täpselt sama värvi tee kõrval lendlevate liblikatega.

Siis veel Tiffany nägu. Heleroosa, pruunide silmade ja pruunide juustega. Ei midagi erilist. Tema pea võiks tunduda teda uurivatele inimestele – näiteks musta veega täidetud alustassist uurijatele –ülejäänud keha kohta veidi liiga suur, aga võib-olla ta kasvab sellest välja.

Ja siis tõuske pilguga kõrgemale ja veel kõrgemale, kuni teerajast saab tühipaljas riba ning Tiffanyst ja tema vennast kaks väikest täppi ning seal ongi tema maa...

Seda nimetatakse Kriidimaaks. Roheline madalmaa rullub kuuma kesksuvise päikese all. Siit ülevalt vaadatuna triivivad aeglaselt liikuvad lambakarjad üle madalate rohuväljade nagu pilved rohelises taevas. Siin-seal kihutavad komeetidena üle karjamaade lambakoerad.

Ja siis, kui pilk veel kõrgemale tõuseb, on see vaid pikk roheline küngas, mis lebab nagu suur vaal keset maailma...

... mida ümbritseb sinakas alustassi täitev vihmavesi.

Preili Tick tõstis pilgu.

„See väike olend seal paadis oli Nac Mac Feegle!” ütles ta. „Kõige kardetum haldjarass! Isegi trollid põgenevad Tillude Vabameeste teelt! Ja üks neist hoiatas teda!”

„Ta on siis ju nõid?” ütles hääl.

„Sellises vanuses? Võimatu!” kostis preili Tick. „Teda pole keegi õpetanud! Kriidimaal ei ole ühtki nõida. Seal on liiga pehme. Ja ometi... ta ei kartnud...”

Sadu oli lõppenud. Preili Tick vaatas üles Kriidimaa poole, mis kõrgus madalate välja väänatud pilvede vahel. See asus umbes viie miili kaugusel.

„Sel lapsel tuleb silma peal hoida,” ütles ta. „Kuid kriit on liiga pehme, et nõida kasvatada...”

Vaid mäed olid veel kõrgemad kui Kriidimaa. Nad kõrgusid teravate, lillakate ja hallidena ning nende tippudelt sirutusid isegi suvel alla pikad lumetriibud. Vanaema Aching kutsus neid kord „Taeva pruutneitsiteks” ja kuna ta ütles midagi vaid väga harva, eriti veel midagi, mis polnud seotud lammastega, siis oli see Tiffanyle meelde jäänud. Pealegi oli see õige. Just sellised olidki mäed talvel, kui nad olid üleni valged ja lumeiilid lehvlesid nagu loorid.

Vanaema kasutas vanu sõnu ja paistis silma veidrate, iidsete ütlustega. Ta ei kutsunud madalmaad Kriidimaaks; tema kutsus seda „ mäginõmmeks”. Ülal mäginõmme peal, külm tuul on seal, oli Tiffany mõelnud, ja nii jäi sõna talle meelde.

Ta jõudis tallu.

Inimesed kippusid Tiffanyt omapäi jätma. Selles polnud midagi julma või ebameeldivat, lihtsalt talu oli suur ja kõigil olid oma tööd teha, ning kuna tema tegi oma tööd väga hästi, siis muutus ta otsekui nähtamatuks. Ta oli piimatüdruk ja seejuures väga tubli piimatüdruk. Ta tegi paremat võid kui tema ema ja paljud kiitsid tema oskust juustu valmistada. See oli tal tõeline anne. Mõnikord, kui külla saabusid rändõpetlased, läks ta nende juurde end veidi harima. Kuid enamjaolt töötas ta piimaköögis, kus oli hämar ja jahe. See meeldis talle. See tähendas, et ta teeb midagi talu heaks.

Tegelikult kutsuti seda Kodutaluks. Tema isa rentis seda Parunilt, kes oli maa omanik, kuid Achingud olid seda harinud juba sadu aastaid ja seega, nagu ütles tema isa (vaikselt ja vaid mõnikord, kui ta oli õhtul õlut joonud), arvas maa ise, et ta kuulub Achingutele. Tiffany ema sõitles teda, et ta ei räägiks niimoodi, kuigi Parun oli pärast vanaema surma kahe aasta eest teda väga viisakalt kohelnud ja kutsus teda nende mägede parimaks karjuseks ning polnudki viimasel ajal külaelanike seas enam kõige hullemas kirjas. Viisakus tasub ennast ära, ütles Tiffany ema, ja vaesel mehel oli niigi muresid.

Kuid mõnikord seletas isa ikkagi, et vanades sellest piirkonnast rääkivates ürikutes oli Achinguid (või Akineid, või Archeneid, või Akeneid, või Akenne – kirjakuju oli tihti meelevaldne) juba sadu ja sadu aastaid mainitud. Need mäed on neil lihas ja luus, ütles ta, ja nad on alati karjused olnud.

Tiffany tundis selle üle üsna suurt uhkust, mis oli imelik, sest sama hästi võiks uhkust tunda ka selle üle, et sinu esivanemad armastasid ringi kolada või proovisid aeg-ajalt midagi uut. Aga millegi üle peab ju uhke olema. Ja ta mäletas, kuidas ta oli kogu oma elu kuulanud, kuidas tema isa, muidu vaikne ja rahulik mees, jutustas Nalja, mida üks Aching oli teisele Achingule küllap juba sadu aastaid pärandanud.

Ta ütles: „Veel üks tööpäev ja ma olen ikka veel Aching^[3.]”, või „Ma ärkan Aching ja ma lähen magama Aching”, või isegi „Ma olen läbinisti Aching”. Pärast ligikaudu kolmandat korda polnud need küll enam eriti naljakad, aga ta oleks hakanud neist puudust tundma, kui isa poleks mõnda neist vähemalt korra nädalas esitanud. Need ei pidanudki naljakad olema, need oli isa naljad. Igatahes, ükskõik, kuidas nende nimesid ka ei kirjutatud, kõik tema esivanemad olid kibelenud jääma, mitte kibelenud lahkuma.

Köögis polnud kedagi. Ta ema oli vist läinud pügamistarandiku juurde viima söögipoolist meestele, kes seal sel nädalal lambaid pügasid. Ka tema õed Hannah ja Fastidia olid seal ning keerasid villa kokku ja pöörasid tähelepanu mõnele nooremale mehele. Iga kord, kui pügamiseks läks, tabas neid tööõhin.

Suure musta ahju kõrval oli riiul, mida tema ema kutsus ikka veel Vanaema Achingu Raamatukoguks, sest talle meeldis mõte sellest, et tal on raamatukogu. Kõik teised kutsusid seda Vanaema Riiuliks.

See oli väike riiul, kuna sellel olevad raamatud mahtusid purgitäie suhkrustatud ingveri ja portselanist karjapiiga vahele, mille ta kuueaastaselt oli laadal võitnud.

Riiulil oli vaid viis raamatut, kui mitte arvestada suurt talupäevikut, mis Tiffany arvates ei läinud õige raamatuna kirja, kuna seda pidi ise kirjutama. Seal oli sõnaraamat. Seal oli Almanahh, mida igal aastal muudeti. Ja selle kõrval oli „Lammaste ihuhädad”, mis oli paksult täis tema vanaema lisatud järjehoidjaid.

Vanaema Aching oli asjatundja lammaste alal, kuigi ta teatas, et nad on „ühed igavesed kontidest, ihusilmadest ja ‘ammastest pihkvel paunad, kes otsivad aina uusi võimalusi surma saada”. Karjused kõndisid maha palju miile, et ta tuleks nende lambaid tõbedest ravima. Nad ütlesid, et tal oli Puudutus, kuigi ta ise ütles, et parim ravim nii lambale kui inimesele on doos tärpentini, korralik sajatus ja jalahoop. Kõikjalt raamatu vahelt turritasid paberitükid Vanaema enda lambaravimite retseptidega. Paljude peamiseks koostisosaks oli tärpentin, kuid mõnes oli mainitud ka sajatust.

Lambaraamatu kõrval oli väike õhuke köide peakirjaga „Kriidimaa lilled”. Madalmaa pinnas oli kaetud väikeste peente lilledega nagu nurmenukud ja ümarlehised kellukad, ja mõned isegi veel väiksemad lilled, mis kõik suutsid kuidagi loomakarjad üle elada. Kriidimaal pidid lilled olema vastupidavad ja kavalad, et lammastest ja talvistest tormidest hoolimata elus püsida.

Keegi oli lillede pildid juba kunagi ammu ära värvinud. Raamatu eeslehele oli korralikus käekirjas maalitud „Sarah Grizzel”, mis oli olnud Vanaema nimi enne tema abiellumist. Küllap ta leidis, et Aching on vähemalt parem kui Grizzel.

Ja lõpuks oli seal „Hää lapse muenasjuturaamat”, mis oli nii vana, et kuulus ajastusse, mil maailmas oli veel palju rohkem ä-sid.

Tiffany astus toolile ja võttis selle alla. Ta pööras lehti, kuni leidis selle, mida oli otsinud, ning jäi seda mõneks ajaks põrnitsema. Siis pani ta raamatu tagasi, lükkas tooli oma kohale ja avas kööginõude kapi.

Ta leidis supitaldriku, läks riidekapi juurde, võttis sealt mõõdulindi, mida tema ema riideid õmmeldes kasutas ning mõõtis taldriku ära.

„Hmm,” ütles ta. „Kaheksa tolli. Miks nad siis nii ei öelnudki?”

Ta võttis konksu otsast kõige suurema praepanni, selle, milles tehti hommikusööki kõigile kuuele inimese korraga, urgitses siis riidekapil olevast purgist mõned kommid ja pani need vanasse paberkotti. Seejärel haaras ta Wentworthi morniks üllatuseks tema kleepuvast käest kinni ja võttis uuesti suuna jõe poole.

Jõe ääres paistis kõik väga tavalisena, kuid ta ei kavatsenud ennast sellest petta lasta. Forellid olid põgenenud ja linnud ei laulnud.

Ta leidis jõekaldal koha, kus kasvas paraja suurusega põõsas. Siis tagus ta veepiiri lähedal sügavale maasse puuroika ja sidus kommikoti selle külge.

„Kommid, Wentworth,” hüüdis ta.

Ta haaras praepanni ja lipsas põõsa taha.

Wentworth tatsas kommide juurde ja üritas kotti kätte võtta. See ei liikunud.

„Tahan pissi!” karjus ta, sest see ähvardus tavaliselt mõjus. Tema ümarad sõrmed kobasid paela sõlmi.

Tiffany jälgis tähelepanelikult vett. Kas see muutus tumedamaks? Kas see muutus rohelisemaks? Kas see seal oli vaid vetikas? Kas need mullid olid ainult naervad forellid?

Ei.

Ta sööstis panni kurikana viibutades peidupaigast välja. Veest hüppav kriiskav koletis põrkas valju kolaka saatel vastu panni.

See oli hea kolakas, korraliku oijoijoijoioioioioioinnnnnggggg heliga, mis on iga tubli kolaka tunnuseks.

Koletis rippus hetke õhus, samal ajal kui paar hammast ja rohelist vetikatükki vette pudenesid, ning libises siis aeglaselt tagasi, vajudes suurte mullide saatel vee alla.

Vesi selgines ning muutus taas vanaks tuttavaks jõeks, mis oli madal, jääkülm ja väikesi kivikesi täis põhjaga.

„Tahan, tahan kommi!” karjus Wentworth, kes kommide olemasolu korral kunagi midagi muud ei märganud.

Tiffany sidus nööri lahti ja andis kommid talle kätte. Poiss ahmis need liiga ruttu alla, nagu tal kommidega kombeks oli. Tiffany ootas, kuni tal paha hakkas ja suundus siis mõtlikuna tagasi koju.

Pilliroopuhmas, üsna madalal, sosistasid vaiksed hääled:

„Kirivise piralt, Tillu Bobby, kas sa nägid toda!”

„Jeh. Teeme vihkat ja viime Suurele Mehele sõna, et meil on moor leitud.”

Preili Tick jooksis mööda tolmust teed. Nõidadele ei meeldi end jooksmas näidata. See jätab ebaprofessionaalse mulje. Samamoodi ei sobi näidata end asju kandmas, ja tema kandis parajasti turjal telki.

Lisaks sellele tõusid temast aurupilved. Nõiad kuivavad seestpoolt väljapoole.

„Tal olid sihukesed hambad!” ütles saladuslik hääl, seekord tema kübarast.

„Ma tean!” nähvas preili Tick.

„Ja tüdruk võttis hoogu ja lihtsalt lajatas talle!”

„Jah. Ma tean.”

„Lihtsalt niisama!”

„Jah. Väga muljetavaldav,” ütles preili Tick. Tal hakkas võhm otsa saama. Nad olid pealegi esimeste nõlvadeni jõudnud ja ta ei tundnud end kriidil kuigi kindlalt. Reisiv nõid eelistab jalge all kindlat maad, mitte kivimit, mida võib noaga lõigata.

„Muljetavaldav?” ütles hääl. „Ta kasutas omaenda venda söödana!”

„Tõesti hämmastav,” kostis preili Tick. „Sedavõrd kiire taip... oh ei...” Ta jäi seisma ja otsis uimasusega võideldes kiviaialt tuge.

„Mis lahti on? Mis lahti on?” nõudis hääl kübara seest. „Ma oleksin peaaegu kukkunud!”

„See on see neetud kriit! Ma juba tunnen seda! Korralikul mullal saan ma võluda ja kivi sobib ka hästi ja ma saan isegi savi peal hakkama... aga kriit pole ei üks ega teine! Olgu öeldud, et ma olen geoloogia suhtes väga tundlik.”

„Mida sa sellega öelda tahad?” küsis hääl.

„Kriit... on ablas pinnas. Mul pole kriidi peal kuigi palju jõudu.”

Hääle omanik, kes oli peidus, küsis: „Kas sa kukud pikali?”

„Ei, ei! Ma lihtsalt ei saa võluda...”

Preili Tick ei näinud nõia moodi välja. Suurem osa nõidu ei näe nõia moodi välja; vähemalt need, kes reisivad ühest kohast teise. Harimatute inimeste seas liikudes võis nõia välimus ta ohtu seada. Ja sel põhjusel ei kandnud ta müstilise tähendusega ehteid ega tassinud endaga kaasas helendavat võlunuga või hõbedast karikat, mida katab surnupealuudest muster, ega kandnud kaenla all luuda, millest lendab sädemeid, sest kõik need esemed kipuvad viitama sellele, et läheduses viibib nõid. Tema taskutes polnud kunagi midagi müstilisemat kui paar pulgakest, ehk ka nöörijupp, mõni münt ning muidugi ohutis.

Kõik selle maa elanikud kandsid kaasas ohutisi ja preili Tick oli järeldusele jõudnud, et kui sa ohutist ei kanna, hakkavad inimesed kahtlustama, et sa oledki nõid. Nõiaks olemine nõudis parasjagu taibukust.

Preili Tickil oli aga siiski terava tipuga kübar, ent see oli salakübar ja see paistis terav ainult siis, kui ta seda tahtis.

Ainus asi tema kotis, mis oleks üldse võinud kahtlusi äratada, oli väga väike ja kulunud vihik pealkirjaga „Sissejuhatus põgenemiskunsti”, autoriks Suur Williamson. Kui üks teie tööga kaasnevaid ohte on kinniseotud kätega tiiki kukkumine, siis ei ole võimest täies riides kolmkümmend jardi vee all ujuda ning läbi õõnsa õlekõrre õhku hingates vetikate all luurata mingit kasu, kui te pole sina peal sõlmedega.

„Sa ei saa siin võluda?” küsis hääl kübarast.

„Ei saa,” vastas preili Tick.

Järsku sundis kolin teda pead tõstma. Mööda heledat teerada lähenes kummaline rongkäik. See koosnes peamiselt eeslitest, kes vedasid väikesi eredate katteriietega vankreid. Vankrite kõrval sammusid vöökohani tolmused inimesed. Nad olid peamiselt meessoost, kandsid erksavärvilisi rõivaid – või rõivaid, mis olid erksavärvilised olnud vähemalt enne seda, kui neid aastaid läbi muda ja tolmu lohistati – ning neil kõigil olid peas kummalised mustad kandilised kübarad.

Preili Tick naeratas.

Nad nägid välja nagu plekksepad, kuid ta teadis, et nende seas polnud kedagi, kes oleks osanud katelt parandada. Nad müüsid hoopis nähtamatuid asju. Ja pärast seda, kui nad olid oma asjad ära müünud, olid need neil ikkagi alles. Nad müüsid asju, mida kõik vajasid, aga mida nad tihti ei tahtnud. Nad müüsid universumi võtit inimestele, kes ei teadnud, et see üldse lukus on.

„Ma ei saa küll võluda,” ütles preili Tick end sirgu ajades. „Aga ma saan õpetada!”

Tiffany töötas kogu ülejäänud hommiku piimaköögis. Hulk juustu oli vaja valmis teha.

Lõunaks anti leiba ja moosi. Ta ema ütles: „Õpetajad tulevad täna linna. Sa võid minna, kui sa kõik oma tööd ära teed.”

Tiffany nõustus, et oli olemas paar asja, millest ta tahaks hea meelega rohkem teada saada.

„Võid siis võtta pooltosinat porgandit ja ühe muna. Ma usun, et muna kulub neile vaestele hingedele küll ära,” ütles ta ema.

Tiffany võttis need pärast lõunasööki kaasa ja läks endale muna väärtuses teadmisi hankima.

Suurem osa poisse nende külas hakkasid suureks saades tegema sama tööd nagu nende isad, või siis mõnda teist tööd kusagil külas, kus kellegi teise isa neile jooksvalt ametit õpetas. Tüdrukud pidid kasvama kellegi abikaasaks. Nad pidid oskama ka lugeda ja kirjutada, sest noid peeti pehmeteks tubasteks oskusteks, mis olid poiste jaoks liiga tühised.

Kõik leidsid aga, et olid olemas veel mõned asjad, mida isegi poisid peaksid oskama, et nad ei raiskaks aega sellistele küsimustele nagu „Mis on teisel pool neid mägesid?” ja „Miks vihm taevast alla sajab?”

Kõik perekonnad nende külas ostsid igal aastal uue Almanahhi ja sealt suurem osa teadmisi saadigi. See oli suur, paks ja kusagil kaugel trükitud ning selles oli palju informatsiooni kuufaaside ja selle kohta, millal ubasid istutada. Selles olid ka mõned ennustused tuleva aasta kohta ning seal mainiti kaugeid maid, mis kandsid nimesid nagu Klatšia ja Hersheba. Tiffany oli näinud Almanahhis üht pilti Klatšiast. See kujutas kõrbes seisvat kaamelit. Ta sai nende tähenduse teada ainult tänu sellele, et ta ema ütles talle. Ja selline oligi Klatšia – kaamel kõrbes. Teda vaevas küll väike kahtlus, kas selle asja taga pole vahest midagi enamat, kuid paistis, et „Klatšia = kaamel, kõrb” jäi kõigi tema tuttavate teadmiste piiriks.

Ja selles häda oligi. Kui asjale poleks piiri pandud, oleksid inimesed aina edasi küsimusi esitanud.

Siin tulid appi õpetajad. Nende salkkonnad rändasid mööda mägesid koos plekkseppade, seppade, imeravitsejatega, kaltsukaupmeeste, ennustajate ja kõigi teiste ränduritega, kes müüsid asju, mida inimesed iga päev ei vajanud, kuid millest aeg-ajalt võis kasu olla.

Nad käisid külast külla ja andsid paljudes valdkondades lühikesi õppetunde. Nad hoidsid teistest ränduritest eraldi ning olid oma räbaldunud rüüdega ja veidrate neljakandiliste kübaratega üsna saladusliku olemisega. Nad kasutasid keerulisi sõnu nagu näiteks „rihvelplekk”. Nad elasid rasket elu, toitudes vaid söögist, mida nad huvitatutele antud õpetuste eest said. Kui keegi huvi ei tundnud, siis toitusid nad küpsetatud siilidest. Nad magasid tähtede all, mida matemaatikaõpetajad loendasid, astronoomiaõpetajad mõõtsid ja kirjanduseõpetajad nimetasid. Geograafiaõpetajad eksisid metsa ja kukkusid karulõksu.

Inimesed olid neid nähes tavaliselt üsna rõõmsad. Nad õpetasid lastele piisavalt palju, et need vait jääksid, ja see oligi põhiline. Kuigi öö saabudes tuli nad alati külast minema ajada, et nad kanu ei varastaks.

Sel päeval püstitati eredavärvilised väikesed letid ja telgid küla külje all asuvale põllule. Nende taga piirati ahtad nelinurksed alad kõrgete riidest seintega, mida valvasid abiõpetajad, otsimas kõiki, kes üritasid teadmisi ilma maksmata pealt kuulata.

Esimene telk, mida Tiffany nägi, kandis silti kirjaga:

Tiffany oli piisavalt lugenud, teadmaks, et kuigi see konkreetne õpetaja võis olla asjatundja mandrite alal, oleks talle abiks tulnud mees, kellel oleks olnud järgmine lett.

Kirjavahemärkide ja Õigekirja Imeline Maailm

1 – Täielik kindlus Koma suhtes

2 – Täielik Selgus Tähtede Järjekorras

3 – Semikooloni saladus PALJASTATUD

4 – Vaadake Ampersandi (väike lisatasu)

5 – Lustimine Sulgudega

:) Tasumine aedviljade, munade ja puhaste pruugitud riietega :)

Järgmist letti ehtisid stseenid ajaloost, peamiselt üksteisel päid otsast raiuvad kuningad ja muud taolised huvitavad tipphetked. Leti ees seisev õpetaja kandis punast jänesenahast ääristega räbaldunud rüüd ning ta peas oli vana silinderkübar, millest turritasid lipud. Käes oli tal väike hääletoru, mille ta suunas Tiffanyle.

„Kuningate surmad läbi ajaloo?” teatas ta. „Väga hariv, palju verd!”

„Parem mitte,” kostis Tiffany.

„Aga preili, te peate teadma, kust te tulete,” ütles õpetaja. „Kuidas te muidu teada saate, kuhu te lähete?”

„Ma tulen pikast Achingite suguvõsast,” ütles Tiffany. „Ja ma arvan, et ma lähen edasi.”

Ta leidis otsitu leti juurest, mille küljes rippusid pildid erinevatest loomadest, sealhulgas, nagu ta enda rahuloluks avastas, ka kaamelist.

Silt kuulutas: Kasulikud Olendid. Täna: Meie Sõber Siil.

Tiffanyl tekkis küsimus, kas jõekoletis oli just kasulik elukas, kuid siinne lett tundus ainsa kohana, kus ta võis seda teada saada. Mõned lapsed ootasid leti taga pinkidel juba õppetunni algust, kuid õpetaja seisis ikka veel väljas, lootes tühje istekohti täita.

„Tere, väike tüdruk,” ütles ta, tehes oma esimese suure vea. „Sa tahad kindlasti siili kohta kõike teada saada, eks ole?”

„Ma võtsin seda ainet eelmisel suvel,” kostis Tiffany.

Mees kummardus lähemale ja tema naeratus hääbus. „Ah jah,” ütles ta. „Mulle meenub. Sa küsisid kõiki neid... väikesi küsimusi.”

„Ma tahan täna ka ühele küsimusele vastust,” ütles Tiffany.

„Eeldusel, et see ei puuduta kohta, kust tulevad pisikesed siilid,” ütles mees.

„Ei,” sõnas Tiffany kannatlikult. „See puudutab zooloogiat.”

„Või zooloogiat? See on üks pirakas sõna.”

„Ei ole,” ütles Tiffany. „Patroniseerima on suur sõna. Zooloogia on üsna lühike.”

Õpetaja silmad tõmbusid veelgi rohkem pilukile. Tiffany-sugused lapsed ei tähendanud midagi head. „On näha, et sa oled taibukas,” ütles ta. „Aga ma ei tea, et siinkandis oleks ühtki zooloogia õpetajat. Vetinaaria küll, aga mitte zooloogia. On see mõni konkreetne loom?”

„Jenny Rohehammas. Vees elav koletis, kellel on suured hambad, küüned ja silmad nagu supitaldrikud,” ütles Tiffany.

„Kui suured supitaldrikud? Kas sa mõtled suuri taldrikuid, kuhu mahub terve portsjon koos küpsiste ja isegi saiaviiluga või lihtsalt väikest alustassi, mida antakse näiteks siis, kui sa tellid ainult supi ja salati?”

„Nagu taldrikud, mille läbimõõt on kaheksa tolli,” ütles Tiffany, kes polnud oma elus kordagi suppi ja salatit tellinud. „Ma kontrollisin järele.”

„Hmm, see on paras pähkel,” sõnas õpetaja. „Üsna kahtlane. Kasulik ta kindlasti pole, selles olen ma küll kindel. Tundub väljamõelduna.”

„Seda arvasin ka m i n a,” ütles Tiffany. „Aga ma tahaksin ta kohta ikkagi rohkem teada saada.”

„Sa võid tema juures proovida. Ta on uus.”

Õpetaja viipas pöidlaga letirea lõpus seisvale väiksele telgile. See oli must ja üsna räämas. Telgi ees polnud ühtki silti ja mitte ainumastki hüüumärki.

„Mida ta õpetab?” küsis Tiffany.

„Pole aimugi,” kostis õpetaja. „Ta ise väidab, et mõtlemist, aga ma ei saa aru, kuidas sellist asja saab õpetada. See teeb ühe porgandi, suur tänu teile.”

Lähemale minnes märkas Tiffany telgi ukse ette kinnitatud väikest teadet. Seal oli kirjutatud tähtedega, mis pigem sosistasid kui hüüdsid:

‘MA VÕIN ANDA TEILE ÕPPETUNNI, MIDA TE NIIPEA EI UNUSTA’

1 Inimestel on kombeks öelda selliseid asju nagu „kuula oma südant”, kuid nõiad õpivad kuulama ka muid asju. Te ei usuks, mida kõike teie neerud teile öelda võivad. [ ↵ ]

2 Inimestel on kombeks öelda selliseid asju nagu „kuula oma südant”, kuid nõiad õpivad kuulama ka muid asju. Te ei usuks, mida kõike teie neerud teile öelda võivad. [ ↵ ]

3  ache – valutama, tuikama, kibelema (ingl. k.) (Tlk.) [ ↵ ]