Читать книгу Koostöö kaitseingliga - Theolyn Cortens - Страница 2

LÕPUTU ELUKIRG

Pole lõppu. Pole algust. On ainult lõputu elukirg.

FEDERICO FELLINI

Nägin teismelisena filmi, mis avaldas mulle sügavat mõju. Selle pealkiri oli „Palavik veres“, peaosades mängisid Warren Beatty ja Natalie Wood. Lugu rääkis kahest 1920ndate aastate teismelistest, kes armusid ning elasid läbi valu ja ängi, mille käes teismelised näivad tihti kannatavat, hoolimata ajastu ühiskondlikest ootustest.

Filmi pealkiri oli võetud William Wordsworthi kirjutatud poeemist, kus ta kahetseb süütuse kadumist. Ta kirjutab:

Selles loos on poiss kõrgemast ühiskondlikust klassist kui tüdruk ning täiskasvanute võimu ja raha maailm sekkub nende armuloosse ning noored armastajad seisavad silmitsi kaotuse ja südamevaluga. Nad räägivad Wordsworthi poeemist ja sellest, kuidas nemad kaks näevad hiilgust „argipäeva valgusesse hajuvat“. Lugu lõpeb kahjuks tragöödiaga, sest tüdruk läheb hulluks ning pannakse haiglasse.

Ka mina elasin sel ajal läbi teismelise tundedraamasid ning suutsin selle kohutava kaotustundega samastuda. Kuid miski minu sees tõstis mässu. Miks peaksime me oma sünniõiguse kaotama? Miks peaks taevalik nägemus hajuma? Peab leiduma viis meie loomupärase tarkusega ühenduse hoidmiseks. Olin lugenud müstilisi tekste juba 14. eluaastast ning otsustasin proovida budistlikku meditatsiooni lootuses, et oleme võimelised „rohu hiilguse“ taaselustama. Kuigi meditatsioon ei lahendanud tol ajal kõiki minu muresid, viis see mu küsimuste rajale, mis lõpuks päädis selle raamatu kirjutamisega.

30-aastasena, suure stressi perioodil oli mul privileeg uuesti kogeda teadvuse müstilist seisundit, milles on võimalik näha loomise hiilgust ja mõista meie osa selles. Kroontšakra avanemisega (mis oli üsna suur šokk, kuna ma ei teadnud sel ajal tšakratest midagi), olin ma võimeline kogema kõike enda ümber täiuslikus ja hämmastavas hiilguses. Kuulsin taevalikke helisid ja mõistsin kõige omavahelist seost. Tundsin jumaliku energia voolamist läbi kõigi mu keharakkude. Siis mõistsin, et me suudame nägemuse tagasi tuua. See pole kunagi kadunud olnudki, oleme lihtsalt oma vaimsed silmad sulgenud ja mujale vaadanud.

Pärast sellist kogemust sai minu elukireks elada selle nägemuse alusel elu, milles ma suudan hoida nägemist selgena ning samas tegeleda igapäevaste asjadega, mis muudavad täiskasvanu elu nii väsitavaks – rutiin ja harjumused sunnivad meid sulgema meeli imede maailma eest, milles elame. Moodsas elus pole lihtne säilitada teadlikkust meie sees peituvast taevasest kuningriigist. Kuid selge eesmärk ja avatud süda aitavad meil luua sellise elu, mida armastame ja mis toob kasu ülejäänud maailmale. Nagu Rudolf Steiner ütleb: „Roos kaunistab end ise, et kaunistada aeda.“ Meie nägemus peaks olema elada kirega, hoides justkui olümpiajooksja tõrvikut, et valgustada teed meid ümbritsevatele inimestele ning see enda järgijatele edasi anda.

Theolyn Cortens

November 2004