Читать книгу Öö Kleopatraga - Theophile Gautier - Страница 4

„Ma armastan teid!” lausus Kleopatra, keerutades papüüruserulli peente valgete sõrmede vahel. „Vaat seda ma ootasingi! Kes on see tark hing, see nähtamatu geenius, kes on mu soovi ära arvanud?”

Raugest tardumusest ärganuna hüppas ta hiirt haistva kassi väledusega asemelt üles, pistis väikesed vandlikarva jalad tikitud sandaalidesse, heitis õlgadele peenest kangast tuunika ning jooksis akna juurde, kus seisis ikka veel Charmion.

Öö oli valge ja selge; juba tõusnud kuu paistel joonistus palee välja valguse- ja varjumängus, peegeldudes sinetavas jõevees, milles kuuvalgusest hõbedane lint kulges kaugusesse; uinuvate sfinkside hingetõmmetena kerge tuuleõhk pani värelema pilliroo ja lootoste lasuursed õiekarikad; Niiluse-äärse maabumissilla külge kinnitatud laevade köied nagisesid kergelt ning randa jõudvad lained ohkasid kaeblikult nagu paarilise kaotanud tuvid. Toani kandus lillelõhna, õrnemat kui viirukiaroom, mida levitavad preestrite anumad Anubise templis. Oli üks neid idamaiseid võluöid, võrratum kui meie kõige kaunim päev, sest meie päikesest ei ole sellele kuule võistlejat.

„Kas sa näed seal jõe keskel ujuva mehe pead? Näed, nüüd ületab ta kuuvalguselindi ja kaob varju; enam teda ei näegi.” Ning toetunud Charmioni õlale, kummardus Kleopatra aknast välja, püüdes pilguga tabada salapärast ujujat. Kuid Niiluse ääres kasvavad akaatsiad, palmid ja sükomoorid heitsid sellesse kohta jões varju ega lasknud näha uljaspea põgenemist. Kui Meiamun oleks taibanud end ümber pöörata, oleks ta näinud, kuidas tähekuninganna Kleopatra sihtis ahnelt ööpimedust, otsides teda, vaest egiptlasest lõvikütti.

„Charmion, Charmion, kutsu siia sõudjate ülem Phrehipephbur ning saadetagu kaks paati otsekohe seda meest jälitama,” käskis Kleopatra, kelles oli tärganud ülim uudishimu.

Ilmus Phrehipephbur; see oli suurte lihaseliste käsivartega Nahasi soost mees, kellel peas früügia mütsiga sarnanev punane peakate ja jalas viltuste valgete ja siniste triipudega kitsad püksid. Tema paljas, pigina must sile ülakeha läikis lambivalguses. Ta kuulas ära kuninganna korralduse ning läks kohe seda täitma.

Kaks pikka, kitsast ja kerget paati, mis vähimagi tasakaalukaotuse korral võisid ümber minna, vuhisesid peagi kahekümne sõudja jõulistest tõmmetest Niiluse voogudel, ent otsingud jäid tulemuseta. Sõudnud siia-sinna, uurinud läbi iga pillirootuka, naasis sõudjate ülem paleesse, ainsaks saavutuseks mõne ühel jalal tukkunud haigru lenduehmatamine ja paari krokodilli seedimispuhkuse häirimine.

Kleopatra oli ettevõtmise luhtumisest sedavõrd tusane, et tal tekkis tahtmine saata mees veskikivide vahele või kiskjatele söödaks. Õnneks kostis Charmion väriseva orja eest, kes oli nii ehmunud, et tema tume nahk kahvatas hirmust. Esimest korda elus jäi kuninganna soov täitmata ning see põhjustas ärritust ja imestust, pannes teda esimest korda oma kõikvõimsuses kahtlema.

Tema, Kleopatra, Ptolemaiose naine ja õde, Euergetese jumalannaks kuulutatu, üla- ja allilma elav valitsejanna, valguse silm, Päikese armastatu, nagu teda kirjeldavad templiseintel kujutatud bareljeefid, seisab korraga silmitsi takistusega, tema soov ei täitu, tema korraldusele ei alluta! Just nagu oleks ta mõne näruse surnukehadest sisikonna eemaldaja naine, kes päevade kaupa potis seebikivi sulatab! See on kohutav, see on ennekuulmatu, ning ainult äärmiselt leebe ja heatahtlik kuninganna võib põlastusväärset orja ristilöömisest säästa.

Te ihkasite seiklust, midagi iseäralikku ja ootamatut – teie tahtmine sündigu! Nüüd te näete, et teie kuningriik ei ole sugugi nii surnud, kui te arvasite. Ega siis kivikuju lasknud lendu seda noolt, ei tulnud ju muumia südamest need sõnad, mis teid nii liigutasid – teid, kes te muigega huulil jälgite, kuidas teie käsul mürgitatud orjad ilusatel mosaiik- ja porfüürpõrandatel võbisedes surmapiinades vintsklevad; teid, kes te rõõmsasti käsi plaksutate, kui tiiger maruliselt oma lõuad alistatud gladiaatorisse lööb!

Teie saate kõik, mida tahate: smaragdidega kaunistatud hõbekaarikuid, raisakotkastest veetud triumfivankreid, kolm korda purpurisse kastetud tuunikaid, kalliskividest raamitud valuterasest peegleid, mis on nii selged, et näitavad teid just niisama kaunina, kui te olete; seeride maalt saabunud rõivaid – nii kergeid ja peeni, et mahuvad läbi teie sõrmuse väikeses sõrmes; täiuslikke idamaiseid pärleid, Lysippose ja Mironi sepistatud karikaid, India papagoisid, mis räägivad nagu poeedid; teie saate kõike, olgu see kas või Venuse vöö või Isise kroon, ent noormeest, kes laskis välja praegugi veel teie seedripuust asemel väreleva noole, te täna õhtul ei saa!

Raskeks läheb orjataridel, kes homme hommikul teid riietama peavad, ükskõik kui käbedalt nende käed ka ei liiguks; on oht, et kullast juuksenõelad leiavad tee saamatu juukseseadja rinda ning karvade eemaldaja riputatakse jalgupidi lakke.

„Kes julges mulle läkitada noole ümber mähitud armuavalduse? Oli see Amon-Ra templi preester, kes peab end kreeklaste Apollonistki ilusamaks? Mida sa arvad, Charmion? Või oli see oma Kuši riigis peetud lahingute üle nii uhke Hermothybia sõjapealik Cheapsiro? Või hoopis noor Sextus, see roomlasest liiderdaja, kes pruugib ruuži, põristab r-i ja kannab Pärsia moe järgi varrukaid?”

„Ei ükski neist, kuninganna; ehkki te olete maailma kauneim, need mehed ainult meelitavad, kuid ei armasta teid. Amon-Ra templi preester on endale valinud iidoli, kellele ta jääb alatiseks truuks – ja see on ta ise; sõjapealik Cheapsiro ei tee muud, kui aina vestab oma lahingutest, Sextus aga on niivõrd haaratud mõne uue ilusalvi valmistamisest, et ei mõtlegi muust. Pealegi saadeti talle Lakoonikast uusi rõivaid, kullaga tikitud kollaseid tuunikaid ja aasia posikesi, kellele kuluvad kõik ta päevad. Mitte ükski neist isandatest ei hakkaks oma pead pakule panema sedavõrd hulljulge ja ohtliku ettevõtmisega. Selleks ei ole nende armastus piisavalt suur.

Eile rääkisite paadis, et keegi ei julge teile tõsta võlutud pilku, et kõik aina kahvatavad ja langevad halastust paludes teie jalgade ette, teil aga ei jää muud üle kui üles äratada mõni kuldses sarkofaagis puhkav maavahaga võitud vaarao. Nüüd aga ilmutas end noor, leegitsev süda, kes teid armastab – mida te temaga peale hakkate?”

Sel ööl ei saanud Kleopatra kaua und, ta vähkres asemel, kutsudes asjatult appi Surma venda Morpheust; lõputult sosistas ta, et on kõige õnnetum kuninganna, keda kõik aina pahandada tahavad, ning et elu on talumatu; see kibe kaeblemine jättis Charmioni üsna ükskõikseks, kuigi ta teeskles end kuningannale kaasa tundvat.

Jätkem und ootav Kleopatra vaagima õukonna suuri isandaid ja naaskem Meiamuni juurde: meie oleme nutikamad kui sõudjate ülem ja leiame ta kindlasti üles.

Omaenese julgusest kohkunud, hüppas Meiamun Niilusesse ja jõudis veel enne väikesesse palmisalusse, kui Phrehipephbur teda kahe paadiga jälitama hakkas.

Hinge tõmmanud ja lükanud märjad mustad juuksesalgud kõrvade taha, tundis ta end rahulikumalt ja kergemalt. Nüüd on Kleopatral tema läkitus. Nende vahele on tekkinud mingisugune side. Kleopatra mõtleb temale, Meiamunile. Võib-olla on see mõte läbi imbunud vihast, kuid olgu kuidas on, vähemalt õnnestus tal äratada mingisugune tunne – hirm, viha või haletsus; ta on oma olemasolust märku andnud. Oma nime oli ta, tõsi küll, papüürusrullile kirjutamata unustanud, ent mida oleksidki öelnud kuningannale sõnad: „Meiamun, Manduschopshi poeg”! Tema ees on valitseja ja ori võrdsed. Olgu tema armukeseks lihtinimene, patriits või kuningas – jumalannat see ei alanda; niisugusest kõrgusest ei nähta inimeses muud kui armastust.

Sõnad, mis olid rõhunud pronkskolossi põlvena noormehe rinda, olid viimaks lendu lastud; need olid vihisenud läbi õhu, jõudnud kuningannani, otse kolmnurga tippu, kättesaamatu täiuslikkuseni! Tülpinud südamesse oli tal õnnestunud istutada uudishimuidu – milline tohutu saavutus!

Meiamunil polnud aimugi, et nool oli nii täpselt märki tabanud, kuid nüüd oli ta siiski rahulikum, kuna oli tõotanud hingi Amenthisse viiva püha laeva Bari, pühade lindude Bennu ja Gheugheni, koletise Typhoni ja Osirise nimel – kõige selle vägeva nimel, mida pakub egiptuse mütoloogia –, et ta saab Kleopatra armukeseks, kas või üheks päevaks, üheks ööks või ainsamaks tunniks, tulgugi tal selle eest maksta oma keha ja hingega.

Mil moel süttis temas armuleek naise vastu, keda ta oli vaid eemalt näinud ja kelle poole ta oli vaevalt söandanud pilku tõsta – tema, kes ta oli alati kohkumata lõvi kollastesse silmadesse vaadanud –, ja mil moel oli juhuslikult hinge pugenud ivake sedavõrd kiiresti kasvanud ja nii sügavalt juurdunud – seda saladust me ei üritagi uurima hakata; mainisime juba, et hädaoht lausa tõmbas teda.

Kui ta oli täiesti kindel, et Phrehipephbur ja sõudjad olid randa jõudnud, hüppas ta uuesti Niilusesse ning ujus Kleopatra palee poole, kust läbi pupursete kardinate paistis tähena hõõguv lambituluke. Isegi Leandros poleks ujunud Sestosesse armastatu juurde nii vapralt ja otsustavalt, kuid Meiamuni ei oodanud sugugi armastatu Hero, valmis piserdama tema pead lõhnaveega, mis hajutab merelõhna ja tormi mõrkjad puudutused.

Parim, mis temaga võis juhtuda, oli osav odavõi mõõgahoop, kuid tegelikult ta ei kartnudki.

Mõnda aega ujus ta palee müüri ääres, mille marmoralus suples jõevoogudes, ning peatus siis avause ees, kuhu vesi tormitsedes sisse voolas. Paar korda üritas ta sealt sisse pääseda; lõpuks oli tal õnne, ta leidis avause üles ning sukeldus sellesse.

See oli võlvitud kanal, mille kaudu jõudis Niiluse vesi Kleopatra kümblusvannidesse.