Читать книгу C-vitamiin - esmane rohi kõikide hädade vastu - Thomas E. Levy - Страница 7

Esimene peatükk

C-vitamiini suured annused –

universaalne mikroobitõrje

Ärge söandage rääkida

terveks ravimisest!

Me „saavutame vähi remissiooni“, suudame „kontrolli alla“ võtta südamehaigused, suhkurtõve ja artriidi … kuid tegelikult ei ravi me inimest nendest haigustest terveks! Kui mõelda triljonitele dollaritele ja aastakümnetele, mis on kulutatud ravimite otsimisele ja uurimisele, kas ei peaks siis olema võimalik inimest terveks ravida nendest kõige kardetumatest haigustest?

Arstid ei kasuta sõnapaari „terveks ravima“ ja toidulisandite müüjad ei tihka seda kasutada. Toidulisandite reklaamides ei ole lubatud kasutada sõnapaari „terveks ravima“ isegi selliste toitainevaegusega seotud tõbede puhul nagu skorbuut (C-vitamiini vaegus) või beribeeri (B-vitamiini vaegus). Isegi kui teadus veenvalt tõendab, et mingi toit või toidulisand suudab mõnest haigusest „terveks ravida“, aidata seda „ravida“ või „ära hoida“ selle tekkimise, leiab Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA), et viide sellistele teaduslikele tõenditele tähendab väidet, et tegemist on ravimiga. Iga toidumüüjat või toidulisandi müüjat, kes esitab sellise väite, võib tabada järgmine:

 läbiotsimine ja/või pangakonto arestimine;

 läbiotsimine ja/või kõigi äridokumentide arestimine;

 kauba konfiskeerimine;

 suured trahvid;

 vanglakaristus.

Ravimifirmad teiselt poolt ei tõota kunagi kedagi terveks ravida. Oleks väga huvitav teada, kas nad üldse otsivadki vahendit selleks.

Vaadake mõnd meditsiini käsiraamatut, mille võib leida peaaegu iga arsti kabinetist, ja te näete, et enamiku või isegi kõigi viirushaiguste kohta on öeldud, et „tõhus ravimeetod puudub“. Tavainimese keelde tõlgituna kõlab see: „Looge patsiendile mugavad tingimused … ja lootke, et tema immuunsüsteem võidab (palvetage selle eest).“

See on tõesti lausa kriminaalne, samal ajal kui:

 üks uurituim,

 ohutuim,

 odavaim,

 ja uskumatult tõhus

viiruste ja mikroobide vastane vahend on olnud kättesaadav juba aastakümneid!

On näidatud, et C-vitamiini suured annused tagavad hea ravitulemuse – ja paljudel juhtudel täieliku tervenemise – enamiku viirushaiguste ja paljude bakteriaalsete nakkuste korral. Miks seda siis ikka veel ignoreeritakse? … naeruvääristatakse? … välditakse? Miks selle eest karistatakse?

Neli ilmselt „ravimatut“ surmahaigust

Kahjuks näib, et on olemas neli surmahaigust, mida ei saa ravida C-vitamiini suurte annustega:

 nõmedus,

 küünilisus,

 kartus lolliks osutuda,

 ahnus.

Selleks, et mind ei süüdistataks ülepakkumises, esitan ühe hiljutise näite, mis toodi avalikkuse ette Uus-Meremaa mõjuka teleprogrammi „60 minutit“ kahes dokumentaalfilmis, mis olid eetris 2010. aastal.

Esimeses, mille pealkiri oli „Elav tõend!“, räägiti Uus-Meremaa talunikust, kes haigestus väga raskelt grippi H1N1. Analüüsid kinnitasid seagripi, röntgenpildil täieliku varjustusega kopsupõletiku ja karvrakkleukeemia diagnoosi. Tema kopsud olid nakkusest nii rängalt tabandunud, et ta oli ühendatud niinimetatud ECMO-seadme külge, millega kopsudes toimuv hingamine asendatakse kehavälises seadmes toimuva gaasivahetusega. Pärast neljanädalast viibimist kunstlikus koomas ja intensiivset ravi ei olnud tema seisund ikka veel paranenud. Intensiivraviarstid tulid kokku, et arutada Allan Smithi prognoosi. Nende otsus oli, et „sellise kopsukahjustusega ei saa hr Smith elama jääda“. Pärast teist arutelu kirjutasid samad spetsialistid, et konsiilium on üksmeelsel seisukohal, et on aeg hr Smithi ECMO-ravi lõpetada ja tal surra lasta, sest ravi jätkamine tähendaks üksnes patsiendi vältimatu surma pikendamist.¹

Mehe omaksed hakkasid protestima – nad väitsid, et arstid ei ole veel proovinud kõike. Nad nõudsid väga energiliselt, et haigele manustataks veenisiseselt suurtes annustes C-vitamiini. Kaks päeva enne seda, kui patsiendi elutalitluse toetamine oli otsustatud lõpetada, andsid arstid loa C-vitamiin-ravi alustamiseks, kuigi ütlesid: „Me oleme kõik ühiselt veendunud, et C-vitamiinist ei ole kasu.“¹

Pärast üksnes 25 grammi C-vitamiini manustamist näitas röntgenipilt kopsude seisundi olulist paranemist. C-vitamiin-ravi jätkati, kasutades annust 100 grammi päevas. Mõne päevaga paranes Allan Smithi seisund sedavõrd, et ta suutis iseseisvalt hingata ning ühendati ECMO-seadme küljest lahti.

Siis hakkas Allani seisund taas halvenema. Omaste päringute peale võttis haigla omaks, et C-vitamiini manustamine oli katkestatud. Perekond nõudis ravi jätkamist. Arstid andsid alla, kuid jätkasid ravi üksnes kahe grammi C-vitamiini manustamisega päevas. Patsient hakkas taas paranema, aga väga aeglaselt. Kui eeldame, et arstide ainus soov oli hr Smithi ravida, siis on loogika abil küll võimatu seletada, miks nad jätkasid ravi annusega, mis oli ainult kaks protsenti varasemast kogusest.

Kui hr Smith oli sedavõrd paranenud, et teda sai üle viia kodule lähemasse haiglasse, lõpetas sealne uus arstide meeskond taas C-vitamiini manustamise. Nagu võiski arvata, hakkas Allani seisund taas halvenema. Seekord pidi perekond pöörduma advokaadi poole, et sundida arste C-vitamiin-ravi jätkama. Ka uus haigla oli nõus manustama üksnes kaks grammi päevas. Isegi sellise annuse juures hakkas haige jälle paranema. Kohe kui Allan oli võimeline ise neelama, andsid omaksed talle lisaks suukaudset liposoomset C-vitamiini. Arstide hämmastuseks kõndis Allan haiglast minema mitu nädalat enne seda, kui see nende arvates võimalik sai olla. Lisaks kõigele ei olnud ka karvrakkleukeemiast enam jälgegi.

Võib-olla kõige hämmastavam on selle loo juures asjaolu, et arstid, kellel oli võimalik voodi veerel jälgida seda hämmastavat draamat, ei uskunud lõpuni, et C-vitamiinil võis üldse olla mingi osa Allan Smithi tervenemises! Üks kokkuvõtte kirjutanud arst, kes keeldus uskumast, et C-vitamiin oli Allan Smithi tervenemisele kaasa aidanud, väitis, et sama hästi võis pöörde tema haiguse kulgu tuua bussi möödumine palati akna tagant.²

Teise H1N1 gripi juhtumi puhul, millest räägiti samuti saates „60 minutit“, juhiti ühe 25-aastase naise hingamist samuti ECMO-seadme abil. Tema vend Mark oli näinud saadet „Elav tõend!“ ja otsustas Smithi pere üles otsida, et saada rohkem teavet suurte C-vitamiini annustega ravimise kohta. Olles veendunud, et selline ravi võib ka tema õde aidata, nõudis Mark haiglalt veenisisese C-vitamiini manustamist. Arstid andsid lõpuks järele. Nagu Allan Smithi puhul, nii hakkasid ka selle naise kopsud, mis olid nakkusest tugevasti kahjustatud, juba pärast paari annust puhastuma. Lõpuks paranes patsient sedavõrd, et teda võis ECMO küljest lahti ühendada. Samal ajal lõpetasid arstid talle C-vitamiini manustamise, olles kuidagi suutnud veenda haige ema, et jätkuv C-vitamiin-ravi võib olla ohtlik. Haige tervis hakkas kiiresti halvenema ja mõne päeva pärast ta suri.²

Enamik arste on pimesi omaks võtnud valearvamuse, et C-vitamiini suurte annuste ravitoime kohta „ei ole tõendeid“ ja et „puuduvad uuringud“, mis näitavad, et see aine suudab tõhusalt ravida midagi muud peale skorbuudi. Tegelikult on selle kohta olemas tuhandeid uuringuid ja palju tõendeid! Kuid isegi siis, kui tõendid ilmuvad otse nende silme alla, keeldub enamik arste neid nägemast.

Ilmselge reaalsus ei jäänud avalikkusel siiski märkamata. Need dokumentaalfilmid on tekitanud Uus-Meremaal nii vihase järellainetuse, et inimesed nõuavad seal senise meditsiinipraktika otsustavat muutmist. Kui need „60 minuti“ dokumentaalfilmid pandi üles internetti, jõudis tõde kogu maailma inimesteni. Kas kokkusattumusena või ehk ka mitte, igatahes keelas Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet varsti pärast seda, kui need juhtumid olid äratanud sellist tähelepanu, veenisisese C-vitamiini tootmise ravimifirmal, mille toodet oli kasutatud neis kahes saates käsitletud juhtudel. Selline karm meede kuulub juba nõmeduse ja küünilisuse valdkonda. Ja näib, et tulemas on veelgi pahatahtlikum C-vitamiini suurte annuste piirang (vt kaheksas peatükk).

Toitumis- ja keskkonnameditsiini spetsialist dr Ian Brighthope, kes teab C-vitamiini suurte annuste erakordset ravitoimet, võttis selle kokku kõige paremini saates „60 minutit“: „Inimesed surevad arstide suhtumise tõttu.“²

Mõned meditsiini „ravimeetodid“ on lausa barbaarsed

Pärast penitsilliini avastamist on keemiliste vahendite arsenali, mida arstid kasutavad bakterinakkuste vastu, lisatud veel palju antibiootikume. Terve rea põhjuste tõttu ei ole neil paljudele bakteritüvedele üldse mõju. Praegu on ravimifirmad kaotamas võidujooksu selle nimel, et välja töötada üha uusi antibiootikume, mis oleksid tõhusad võitluses üha enam ja enam ravimresistentsete bakteritega.

Bakterioloog dr Kenneth Todar aitas 2008. aastal näidata, millise hiiglasliku ja üha teravneva probleemiga on tegemist:

Tänapäeval on umbes 70 protsenti bakteritest, kes põhjustavad haiglates nakkust, resistentsed vähemalt ühe ravimi suhtes, mida raviks kõige sagedamini kasutatakse. Mõned bakterid on resistentsed kõikide heakskiidetud antibiootikumide suhtes ning neid saab tõrjuda ainult eksperimentaalsete ja toksiliseks osutuda võivate ravimitega.³

Mida traditsioonitruud arstid siis peale hakkavad, kui patsiendil kujuneb välja äge antibiootikumiresistentne nakkus? Vastus sõltub sellest, kus nakkuskolle asub. Kui see on mõnes organis, siis – kui ei juhtu just imet – haige sureb. Kuid kui kontrollile allumatu nakkus pesitseb kusagil jäsemes, siis on olemas tõhusam ravi: AMPUTEERIMINE!

Enamikul või isegi kõikidel juhtudel ei ole see vajalik. Kadunud Maureen Kennedy Salaman, Riikliku Terviseföderatsiooni president, rääkis hirmsa loo sellest, mis juhtus tema abikaasa Frankiga. Kui Frank püüdis ükskord vannitada nende kassi Sami, ehmus loom sedavõrd juuksekuivati heli ja mõju peale, et hammustas Franki nimetissõrme kuni luuni. Kiirabihaigla arst vaatas hammustuse üle, tegi teetanusevastase süsti ja kirjutas välja antibiootikumi.

Järgmise nelja päeva jooksul läks Franki parem käsi nii paiste, et oli tavalisest kaks korda suurem ja hoopis teist värvi ning valutas hullupööra, vaatamata valuvaigistitele. Kiirabihaigla arstid panid üksmeelselt diagnoosi: osteomüeliit (luupõletik). Maureen Salaman jutustab:

Bakterid olid ära söönud luu, liigese, sõrmenuki ja jätkasid oma teekonda piki kätt. Laboris ei suudetud seda bakterit määrata. Arstid seletasid mulle karmi näoga, et tõenäoliselt jääb Frank oma käest ilma – ja võib-olla ka elust. Talle hakati ööpäevaringselt manustama veenisiseseid antibiootikume. Tema käsi lõigati risti üle peopesa ja sõrme mõlemalt küljelt luuni lahti ja seda pesti iga kahe tunni tagant lootuses kuidagi peatada ägeda kuluga nakkust.

Ma pöördusin haigla juhtkonna poole palvega, et talle manustataks veenisisest C-vitamiini. Nad vastasid, et on kindlad, et see võib olla hea raviviis, kuid nad ei tea sellest midagi ega luba kasutada ravi, millest nad midagi ei tea.“⁴

Pärast viit nädalat tulutut ravi öeldi Salamanidele, et Franki elu päästmiseks on ainult üks võimalus: AMPUTEERIMINE! Olles konsulteerinud C-vitamiini-spetsialisti dr Robert Cathcartiga, otsustasid Salamanid haiglast lahkuda ja ravida nakkust C-vitamiini suurte annustega. Nii selle haigla arstid kui ka muud asjatundjad ütlesid neile, et nende otsus võib maksta Franki elu. Olles valmis olukorra halvenemiseks, jätsid nad siiski tühistamata kokkulepitud aja käe amputeerimiseks.

Salamanid sõitsid haiglast otse oma kohalikku kliinikusse, kus manustati igapäevaselt suuri C-vitamiini annuseid. Arstid alustasid kohe veenisisest C-vitamiin-ravi; nad manustasid Frankile 60–75 grammi C-vitamiini päevas. Lisaks võttis Frank 30 grammi C-vitamiini sisse suu kaudu ja pani igaks ööks käele küüslauguhautise ja punase savi kompressi. Pärast kahte ülekannet vaibus valu, mida oli tulnud iga nelja tunni tagant vaigistada kahe tableti kodeiiniga. Pärast üheksapäevast ravi olid nakkus ja paistetus täielikult kadunud. Kirurgide lõigatud sügavad lahtised haavad olid paranenud, nii et neist olid jäänud ainult juuksekarvalaiused väikesed armid. Tsiteerime taas Maureen Salamani:

Frank läks käe amputeerimiseks kokkulepitud ajal haiglasse kohale. Laia naeratusega sirutas ta pahviks löödud kirurgile tervituseks oma parema käe, mis ei olnud enam ei paistes ega teist värvi. Nad ei olnud „kunagi varem näinud midagi sellist“. „Üks juhtum miljonist,“ ütlesid nad.

Kui ma vaatasin nende hämmastunud nägusid, tuli mulle meelde rida pühakirjast: „Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku …“^*

1Kr 1,27.

Äsja kirjeldatust veelgi ohtlikum võib olla sellele lähedase terviseprobleemi, nimelt sepsise pandeemia. Tavakeeles nimetatakse seda veremürgituseks ja see tekib siis, kui keha ei suuda toime tulla mikroobinakkuse ja mikroobide eritatavate toksiinidega. Kuigi seitse täiskasvanut kümnest ei ole sepsisest kunagi midagi kuulnud, sureb selle tagajärjel üks ameeriklane iga 2,5 minuti kohta. Ülejäänud sepsiseohvrid „päästetakse“ nakkuskolde amputeerimisega. Tuhandete uuringutega on tõendatud tõsiasi, et suures annuses on C-vitamiin laia toimespektriga mikroobivastane vahend (vt kirjanduse loetelu, teabekogu H) ja et see neutraliseerib kõik toksiinid (vt teine peatükk ja teabekogu H).

Iga päev saaks C-vitamiini suurte annustega päästa sepsiseohvrite elusid. Iga päev võiks jätta amputeerimata lugematul arvul sõrmi, varbaid, käsi ja jalgu ning selle asemel ravida need terveks, kui arstide kogukond võtaks lihtsalt kuulda fakte ja reageeriks neile ausa teadlase kombel.

C-vitamiin võib ravida viirusnakkusi

On näidatud, et C-vitamiiniga saab ära hoida, kontrolli alla võtta ja isegi terveks ravida paljusid viirushaigusi (vt üksikasjad, teabekogu H). See pole kaugeltki ammendav loetelu:

 AIDS/HIV;

 Ebola viirus;

 entsefaliit;

 hepatiit;

 herpes;

 kopsupõletik;

 lastehalvatus;

 vöötohatis;

 seagripp.

Samas on ravimifirmadel veel leidmata usaldusväärsed ravimid viiruste hävitamiseks. Selle asemel pakub moodne meditsiin vaktsineerimist. Me ei hakka siin süvenema vaktsineerimise ümber käivatesse vaidlustesse, vaid mainime lihtsalt, et see strateegia ei ole kaugeltki vaba olulistest terviseriskidest. Peale selle võivad sellised viirused nagu gripiviirused areneda uuteks tüvedeks, mis ei ole tundlikud vaktsineerimise tulemusena tekkinud antikehade suhtes. Näiteks tänavune gripivastane vaktsineerimine, mille jaoks loodi vaktsiin eelmise aasta viiruse põhjal, ei tarvitse oluliselt või üldse kaitsta gripiviiruse eest, mis on liikvel sel aastal.

Kui arstidel ei ole tõhusat ravi ühegi viirushaiguse ja paljude bakteriaalsete nakkushaiguste vastu, siis miks nad ei kasuta C-vitamiini suuri annuseid oma patsientide elu päästmiseks? Aastakümneid on kõrgetel ametipostidel töötavad mõjuvõimsad tegelased püüdnud hoida teadmisi C-vitamiini kohta vaka all. Kui see ei ole aidanud, on nad püüdnud C-vitamiini diskrediteerida. Vaatame, kuidas see kõik algas …

Moodsa meditsiini põlgus C-vitamiini suurte annuste suhtes – kuidas see algas

Enamik alla 30-aastaseid ameeriklasi on vaevalt midagi kuulnud lastehalvatusest. Õnneks esineb seda Ameerika Ühendriikides nüüd veel päris harva. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses levis lastehalvatus aga epideemiana. Paljud lastehalvatuse ohvrid, kellel oli piisavalt õnne sellest ägedast nakkushaigusest eluga pääseda, on elanud kogu ülejäänud elu invaliidina. Lastehalvatus rikkus paljude patsientide ja nende perekondade elu.

Lastehalvatus oli üks esimesi viirushaigusi, mida raviti C-vitamiini suurte annustega. Kliinilised tulemused olid aukartustäratavad ning arstid olid lausa rabatud.

10. juunil 1949 esitas dr Frederick Klenner New Jerseys Atlantic Citys Ameerika arstide ühenduse aastakoosolekul ülevaate oma tööst lastehalvatuse vallas.^5,6 Selleks ajaks oli ta C-vitamiini suurte annustega terveks ravinud juba 60lastehalvatuse patsienti 60-st. Ta ütles järgmist:

Võiks olla huvitav teada saada, kuidas raviti lastehalvatust Põhja-Carolinas Reidsville’is 1948. aasta epideemia ajal. Viimase seitsme aasta jooksul on viirushaigusi välja ravitud 72 tunniga, kasutades askorbiinhappe ehk C-vitamiini suuri sagedasi ülekandeid. Ma usun, et kui nendele poliomüeliidihaigetele antaks C-vitamiini sellistes suurtes annustes, 6000–20 000 mg 24 tunni jooksul, ei tekiks neist ühelgi halvatust ja edaspidi ei oleks enam invaliidistumisi ega poliomüeliidiepideemiaid.“⁶ [Märkus: neid annuseid kasutati imikute ja väikelaste raviks, täiskasvanu puhul vastaks sellele annus, mis ületaks tublisti 100 grammi.]

Lastehalvatus välja ravida! 72 tunniga või isegi kiiremini! Lihtsalt süstida C-vitamiini! Lõpp invaliidistumisele! Ei mingeid epideemiaid! Imelik küll, aga küsimusi ei esitatud, vastu ei vaieldud, ei tehtud ettepanekuid seda ravieeskirja lähemalt uurida ... mitte ühtegi küsimust saalis viibinud arstide poolt! Tuleb märkida, et dr Jonas Salk ja dr Albert Sabin olid selleks ajaks juba üsna kaugele jõudnud lastehalvatuse vaktsiini väljatöötamisega. Kaheksa aastat hiljem, 1957. aastal, kui lastehalvatuse epideemia oli raugenud, teatas Salk maailmale, et ta on välja töötanud süstitava vaktsiini. Kolmteist aastat pärast seda, kui dr Klenner oli teatanud oma meetodist lastehalvatuse ravimiseks, sai Sabin loa oma suukaudsele poliomüeliidivaktsiinile (suhkrukuubik).

Mul on raske kirjeldada emotsioonitulva, mis valdas mind, kui esmakordselt sattusin lugema dr Klenneri tööst lastehalvatuse patsientide ravimisel. Fakt, et lastehalvatuse viirust oli võimalik nii kergesti C-vitamiiniga hävitada, ei üllatanud mind. Minu oma edukad kogemused C-vitamiini suurte annuste kasutamisega terve rea haiguste ravimiseks olid mind juba veennud selle vitamiini väga tugevates viirusevastastes omadustes. Mis mind aga kõige rohkem vapustas, oli teadasaamine, et C-vitamiini võime sellest haigusest jagu saada oli tõendatud veel ENNE seda, kui lastehalvatus tappis või sandistas lugematu arvu inimesi. Isegi nüüd hakkab mu süda valutama, kui mõtlen lastehalvatuse ohvritele kunstliku hingamise aparaadi all, ratastoolis, jalatugedega … ja ma saan vihaseks! Kui kas või mõni arst oleks oma silmad avanud, oleks kõik võinud minna hoopis teisiti.

See kriminaalne hoolimatus peaks panema häbist punastama teadlasi, poliitikuid, ravimifirmade juhte, valitsusametnikke ja arste, kes on võidelnud selle nimel, et C-vitamiin ei muutuks tavaravimiks. Kuid nagu ütleb üks tüütu TV-reklaam: „Aga oodake, see pole veel kõik!“

Herpesviirusnakkused ja C-vitamiini suured annused

1936. aastal avaldasid teadlased läbimurdelise uuringu tulemused, mis tõendasid, et C-vitamiiniga võib ravida herpesviirusnakkusi. Nende töö näitas selgelt, et C-vitamiin on võimas viirusevastane vahend – see tapab kõiki teadaolevaid herpesviirusi, sealhulgas vöötohatise tekitajat, millega seda oli katse käigus kokku viidud.⁷ Täiendavad uuringud kinnitasid järgmisel aastal sama.⁸ Edasiste uuringutega on neid tulemusi hiljem veel korduvalt kinnitatud.^9,10

Vöötohatis, üks herpese liike, kujuneb välja tuulerõugeviiruse aktiveerumisel – sageli palju aastaid pärast esimest kokkupuudet tuulerõugetega. Vöötohatise kahjustused on väga valusad ja haigus võib kesta nädalaid. Üle 50 aasta tagasi oskas üks arst juba ravida vöötohatisepuhangut sellega, et süstis inimesele päevas kaks-kolm grammi C-vitamiini ja veel ühe grammi võttis patsient sisse suu kaudu.

Võib-olla kõige muljetavaldavam töö C-vitamiini suurte annuste kasutamise kohta vöötohatise puhul avaldati 1950. aastal. Uuringu autor teatas, et tal oli õnnestunud C-vitamiini manustamisega veeni täielikult terveks ravida 327 patsienti 327-st – ja kõik kuni 72 tunni jooksul, arvestades ravi algusest.¹¹

Kui suur on võimalus, et teie arst soovitab teile C-vitamiin-ravi, kui te kõnnite tema kabinetti ägeda vöötohatisega? Kui teie arst on saanud tavapärase koolituse, siis võin teile kindlalt öelda – sellist võimalust ei ole! Miks? Kuna tähelepanuväärsel kombel ei olnud C-vitamiini suurte annuste kasutamisest räägitud tema õpikutes – ja sellest ei räägita nendes kuni tänase päevani. Teiste sõnadega, ta ei tea sellest midagi!

AIDS ja C-vitamiini suured annused

Kuigi seni ei ole veel piisavalt tõendeid väitmaks, et suurte C-vitamiini annustega saab ravida AIDSi, näitavad paljud C-vitamiini vallas tehtud tööd positiivseid tulemusi selle haiguse ravimisel.

Robert Cathcart, MD, teatas 1990. aastal oma kogemustest enam kui 250 HIV-positiivse patsiendi ravimisel C-vitamiiniga; mõnel nendest oli juba ka täielikult väljakujunenud AIDS. Selles artiklis märkis ta, et iga konkreetse patsiendi puhul näis kliinilise seisundi paranemine sõltuvat kahest peamisest tegurist:

1) manustatud C-vitamiini kogus;

2) haiguse arengufaas ravi alguses.

Ta väitis, et iga AIDSi-patsiendi puhul võib saavutada remissiooni, kui manustada piisavalt C-vitamiini, et neutraliseerida viiruse toksiline toime ja lisaks ravida kõiki teiseseid infektsioone selleks vajaliku kogusega.¹²

Põhimõtteliselt suutis dr Cathcart HIV-nakkuse tavaliselt kontrolli alla saada, nii et enamik tema patsiente sai elada oma elu normaalse lõpuni sümptomivabas seisundis. Kuigi seda ei saa pidada terveksravimiseks, võisid tema patsiendid oma nakkusega rahulikult kooseksisteerida.

C-vitamiin võib ära hoida ja välja ravida ka muid haigusi peale viirusnakkuste

Inimkonda vaevab endiselt palju igasuguseid tõbesid, mis on tingitud bakteritest, parasiitidest ja muudest haigusetekitajatest peale viiruste. Paljud nendest reageerivad nõrgalt antibiootikumidele või ei reageeri neile üldse.

Ka selliste haiguste puhul on näidatud, et C-vitamiin hoiab haigestumise ära, kiirendab tervenemist või isegi ravib paljud nendest nakkustest välja (vt üksikasjad, teabekogu H). Siin on loetletud osa sellistest haigustest:

 difteeria;

 düsenteeria;

 leepra;

 malaaria;

 läkaköha;

 kopsupõletik;

 Pseudomonas’e nakkus;

 reumapalavik;

 stafülokokinakkused;

 streptokokinakkused;

 teetanus;

 trihhinoos;

 tuberkuloos;

 kõhutüüfus.

Teadlased on kindlaks teinud, et need haigused kutsuvad peremeesorganismis esile C-vitamiini puuduse. Selle põhjus on asjaolu, et kõik patogeenid tekitavad väga suurt oksüdatiivset stressi ja selle protsessi käigus ammendatakse kõik veres ja kudedes leiduvad C-vitamiini varud. On näidatud, et selliste viirushaiguste puhul nagu lastehalvatus ja entsefaliit saavutatakse peaaegu alati kohe head ravitulemused, kui nakkusega võitlemiseks kasutatakse C-vitamiini ülisuuri annuseid. Isegi väikeste annuste korral parandab C-vitamiin sageli oluliselt haige seisundit. Tuletame meelde Allan Smithi juhtumit, kus paranemine aeglustus kohe väga oluliselt, kui tema arstid mingil arusaamatul põhjusel vähendasid päevase C-vitamiini annuse 50–100 grammilt kahele grammile. Alati siiski nii ei juhtu. Sageli ägeneb haigus taas täie jõuga, kui C-vitamiini annust vähendatakse liiga vara ja liiga järsult, mis võimaldab viiruseosakeste või mikroobide arvukusel taas suureneda.

Lisaks on selge, et enne positiivse ravitulemuse ilmnemist on raviga alati vaja saavutada teatav C-vitamiini kontsentratsioon veres või C-vitamiiniga küllastatuse tase kudedes. Uurides C-vitamiini tillukeste annuste toimet paljudele haigustele, on teadlased sageli teinud kokkuvõtte, et „positiivset ravitoimet ei täheldatud“. Paljudes, nähtavasti ebaeetilistes uuringutes on seda asjaolu kasutatud C-vitamiini ravitõhususe diskrediteerimiseks. Nimelt on nendes teadlikult uuritud väga väikeste koguste toimet. Teadlased on teinud kokkuvõtte, et C-vitamiinist ei olnud mingit kasu, selmet tunnistada, et ebatõhus oli vitamiini tilluke annus.

Kokkuvõte

Faktid, mille üle mõtiskleda

 Paljude nakkushaiguste ärahoidmise ja ravimise traditsioonilised meetodid on murettekitavalt ebatõhusad.

 Patogeenid vähendavad alati C-vitamiini sisaldust kehas (vt teabekogu H).

 Isegi C-vitamiini ebapiisavate annuste kasutamine parandab paljude nakkushaiguste puhul oluliselt ravitulemusi.

 C-vitamiini suurte annuste kasutamisega õnnestub tavaliselt ravida ka „ravimatuid“ nakkushaigusi (näiteks lastehalvatus ja viiruslik entsefaliit).

 C-vitamiin toetab ja tugevdab organismi immuunsüsteemi mitmel viisil (vt teabekogu B).

 Erinevalt antibiootikumidest ja vaktsineerimisest ei ole C-vitamiinil negatiivseid kõrvaltoimeid (vt seitsmes peatükk).

 C-vitamiini puhul ei ole leitud vähimatki toksilisust (vt seitsmes peatükk).

Põhjendused C-vitamiini suurte annuste kasutamiseks paljude nakkushaiguste ravis on veenvad, kui neid põhjendusi tõepoolest vaadeldakse, mitte ei heideta niisama kõrvale kui liialt lihtsustatuid või uskumatuid. Kui tutvute hoolikalt teabekoguga H, leiate need tõendid olevat tõesti väga veenvad. Ja siiski keeldub traditsioonitruu arstkond C-vitamiini kasutamast. Mõned teadlased ja arstid väidavad, et selle loodusliku vahendi vastu ehitatakse lausa sihikindlalt justkui mingit müüri.¹³ Miks seda tehakse? Pean sellele küsimusele vastamise jätma lugeja ülesandeks. Kuid senikaua, kuni avalikkus ei hakka ühiselt nõudma C-vitamiini suurte annuste kasutuselevõttu igapäevases ravipraktikas, määritakse meile kõigile kaela väga palju kallimaid, vähem tõhusaid ja teadaolevalt toksilisi ravimeid ja raviviise.

Nagu ütles dr Klenner: „Askorbiinhape [C-vitamiin] on kõige ohutum ja väärtuslikum aine, mis on arsti käsutuses. Väga palju pea- ja südamevalu saaks ära hoida selle õige kasutamisega.“¹⁴

Lõpuks, kui C-vitamiini suured annused oleksid tõhus raviviis üksnes nakkushaiguste ärahoidmiseks ja ravimiseks, peaks juba ainuüksi sellest piisama, et soovitada selle laialdast kasutamist arstidele ja toidulisandina elanikkonnale. Kuid C-vitamiini mõju ulatub veel palju kaugemale tema erakordsest mikroobivastasest toimest, nagu varsti näha saate …

Teine peatükk

C-vitamiini suured annused – universaalne vastumürk

„112, AIDAKE!

Mu kümnekuine beebi

neelas just alla

natuke …“

2009. aastal sattus tahtmatu mürgistusega haiglasse üle 700 000 inimese. Iga õnnetusjuhtum on kohutav, aga harva juhtub midagi kohutavamat sellest, kui leiate oma lapse lebamas oimetuna ravimikapi ees keset segipaisatud ja avatud karpe. Mürk tuleb kindlaks teha, allaneelatud kogus välja selgitada ja üsna tõenäoliselt helistada mürgistuste kontrolli ja tõrje keskusse. Vajalik on täpselt järgida just sellele mürgistusele eriomast juhendit, isegi kui te ei saa päris kindel olla, mida laps alla neelas, kui palju neelas või kui palju aega on möödas mürgi allaneelamisest.