Читать книгу Tagasitee koju. Kaarli ja Jette seiklused võrgus - Tiia Kõnnussaar - Страница 2

Võti ei tahtnud keerata ja Kaarel pidi tükk aega logistama, enne kui uks lahti läks. Ta viskas koolikoti esikusse ja tormas tuppa, tee peal botaseid jalast lükates. Arvuti läks vaevaliselt urisedes käima. Kaarel trummeldas kärsitult sõrmedega vastu lauda.

Lõpuks ometi! Ekraanile ilmus kindlus, kus kohmakates raudrüüdes rüütlid üksteist mõõgaga raiusid. Kaarel klõbistas kiiresti klahve ja tema rüütel torkas vaenlase läbi, nii et too pudenes tükkideks ja haihtus. Kaarli süda hüppas võidurõõmust.

Vaikselt krõbistades ilmus puurinurgast välja Harrison, kes pistis oma väikese roosa nina varbade vahelt läbi ja nuuskis seejärel puuris ringi. Kaarel sai aru küll, et hamster tahab puhast vett ja toitu, aga tal polnud aega, sest mäng käis!

Harrison, kuldne ehk süüria hamster oli Kaarlile kingitud sünnipäevaks. Tema liivakarva kasuka rinnaesisel oli uhke valge laik ja tema väikestel käppadel oli neli varvast. Kaarel pani Harrisonile toiduks tavaliselt terakesi. Eriti maitses hamstrile nisu, kaera, hirsi ja odra segu, mille ta kähku oma põsepaunadesse toppis ja puurinurka tassis.

Kaarlile meeldis hamstrit puurist välja võtta ja teda silitada. Tundus, et Harrisonile meeldis see ka.

Täna unustas Kaarel Harrisoni sootuks. Üha uued vaenlased kerkisid tema lemmiku, Pimeduse Rüütli ette – ja too sai mängeldes kõigist jagu!

Kui poiss pilgu uuesti ekraanilt tõstis, oli akna taga juba hämardunud. Uks käis – ilmselt tuli ema töölt. Ta kindlasti küsib, kas ma olen õppinud, mõtles Kaarel. Ja ma pean talle jälle ütlema, et mul läks meelest.

„Tere, Kaarel, kuidas koolis läks? Kas oled koolitöö ära teinud?” küsis ema Kaarli toa ukse vahelt sisse kiigates.

„Hästi läks koolis. Meile ei antud palju õppida, tegin ära,” valetas Kaarel.

„Ma panen kohe kartulid keema,” lubas ema ja kadus kööki.

Kaarel vaatas hamstri puuri poole. Harrisoni polnud näha, ilmselt magab, oletas poiss. Ta süda kripeldas emale valetamise pärast. Olgu, ta mängib ainult natuke veel ja siis hakkab õppima, veenis Kaarel end ja avas arvutiekraanil uue mängu.

Uks kolksatas taas, küllap tuli isa… Lossi müüride tagant hakkasid kerkima vaenlaste sarvilised pead ja Kaarli rüütel keerutas mõõka. Ent korraga käis veider piuksuv klõpsatus ja arvutiekraan läks kottpimedaks. Kaarel vajutas närviliselt nuppe, liigutas hiirt, ent enam masin käima ei läinud. Raske südamega kõndis poiss kööki.

Ema ja isa istusid köögilaua taga ja rääkisid midagi omavahel.

„Issi, arvuti läks vist katki,” ütles Kaarel kartlikult.

Pärast lõputuna tunduvat pusimist rikkis aparaadi kallal oli ka isa sunnitud tõdema, et arvutiga on asjad ühel pool. „Ilmselt kõrbes emaplaat,” märkis isa. „Ja sinu arvutimängudega on nüüd mõneks ajaks lõpp. Lähiajal mul vaba raha pole, et uut arvutit osta. Kui üldse osta, siis päris uus, need vanad ei pea kuigi kaua vastu. Mis tähendab, et enne talve seda ei juhtu.”

Kaarel vajus kössi. Ta löntsis oma tuppa ja virutas ukse pauguga kinni.

„Oh oleks meil ometi palju raha!” mõtles ta. „Miks me ei võiks loteriiga võita miljonit? Miks ei võiks minul olla Austraalias rikast vanaonu, kes meile palju raha pärandab, nagu naabri-Vennol? Ma ostaksin kohe kaks uut arvutit – kui üks katki läheb, siis saaksin kohe selle teise võtta. Ma saaksin minna Legolandi ja Disneylandi, ja ma võiksin…”

Hamstri puurist kostis vaikset krabinat. Oi, Harrison! Kaarel tõusis, avas puuriukse ja võttis joogitopsi ning laskis vannitoa kraanist sinna puhast vett.

Ta läks ettevaatlikult tagasi, püüdes vett mitte maha tilgutada, kuigi natuke läks ikka maha. Siis pani ta Harrisonile seemnesegu. Loomake ilmus välja ja nakitses erutatult oma toidu kallal.

Kaarel viskas end voodile ja pani käed kukla alla. Nüüd pole enam mitte midagi teha!

Ilma arvutita tundus elu tühi.

Lakke põrnitsedes kujutles Kaarel, kui äge oleks olla Harry Potter.

Tal oleks võlukepp ja ta saaks igasuguseid asju võluda. Janile võluks ta saba taha.

Kaarel itsitas selle mõtte juures ja tema tuju läks natuke paremaks.

Ta ajas end püsti ja lonkis kööki.

Ema ja isa istusid ikka köögilaua ääres.

„Poiss, meil on uudis,” ütles isa ja köhatas.

„Isa läheb televisiooni,” ütles ema ja vaatas isale ebalevalt otsa.

„Vau! Kas sa saad kuulsaks?” päris Kaarel õhinal.

„Isa läheb saatesse „Aus vastus”,” ütles ema.

Kaarel teadis seda saadet. Seal võis võita palju raha, aga selleks pidid sa olema väga aus ja valetada ei tohtinud, sest sulle olid valedetektori juhtmed külge pandud. Kui masin ütles, et sa valetad, jäid rahast ilma.

Kaarel tundis, kuidas tema elevus hakkas kahanema. See saade ei meeldinud talle väga. Seal lasti vahepeal natuke õudset muusikat ja inimesed, kes seal osalesid, paistsid kuidagi närvilised. Saatejuht, punase juuksepahmakaga piitspeenike naine esitas teeseldud naeratuse saatel imelikke küsimusi, nagu „kas olete oma sõpra kadestanud” või „kas olete unistanud oma naabri naisest”.

Väga kummaline oleks papsi telekas näha. Ja mida klassikaaslased arvaksid?

„Auto ülevaatus on vaja teha ja laenuintressid tõusid,” seletas isa. „Lähen proovin, ega see tükki küljest ju ei võta.”

„Kui sa võidad, kas ma saan siis päris oma arvuti?” uuris Kaarel lõpuks.

Isa muheles. „Kui võidan, siis saad,” lubas ta. „Aga igaks juhuks ära hõiska enne õhtut.”

Kaarel teadis seda vanasõna hästi. See tähendas, et kui oli midagi vahvat oodata, siis ei tohtinud oma rõõmu välja näidata, muidu võis kõik untsu minna. Niisiis surus ta oma hõiske alla ja läks koolitükke tegema.