Читать книгу Kuusteist Eesti kirja - Tiit Aleksejev P. I. Filimonov Meelis Friedenthal - Страница 4

Sajandi keskpaigaks oled sa täiskasvanud naine. Oletame, et siis sa loed seda kirja esimest korda. Sajandi keskel.

Ma ei tea, milline on siis maailm sinu ümber. Sama vähe oskan kujutleda, mida tähendab olla sellel ajal noor naine. On see kuidagi pingevabam kui praegu? Ah jaa, sa ei tea, kuidas on „praegu”. Kui hästi lühidalt öelda, siis noored naised on täis trotsi: nad peavad kuulama süüdistusi bioloogilisest luhtumisest – nad ei sünnitavat piisavalt palju uusi eestlasi. Seda ütlevad vahvad keskealised vuntsidega mehed.

Sa oled jõudnud üle kolmekümnenda eluaasta künnise. Kas sul on juba laps või jätkad sa sajandi alguse haritud naiste elustiiliks muutunud lapsepõlve pikendamist nii kaua kui võimalik, et siis hüpata lastetuse meeleheitesse? Pole välistatud, et siis on kõik hoopis teistmoodi, teil on uued mured.

Räägin sinuga nagu täiesti tundmatu inimesega. Isegi kui me suhtleme alates sinu sündimisest 2017. aasta kevadel tihedalt järgmised paarkümmend aastat – viin sind vahel lasteaeda, saadan kooli, ehk tatsan isegi lastevanemate koosolekule, hoian sinu ettevõtmistele pöialt, jälgin sinu kasvamist ja küpsemist –, oled sa mulle ikkagi nüüd, kui seda kirja loed, kolmekümne kolme aastase naisena, täiesti tundmatu inimene.

Ma ei tea sinu tundeid, tähendab, ma aiman neid, aga vaid seetõttu, et mul on olnud õnn kasutada kirjaniku privileegi ja pääseda usalduslikult jutule noorte naistega. Nad on paotanud mu ees kardinat, mis varjab nende hinge. Aga kas olen aru saanud sellest, mida mulle on näidatud?

Minu soomlannast sõber Sanna – ta on minu raamatu tõlkija, aga ka sõber, ennekõike sõber – ütles mulle kunagi, et ta armastab Murakami romaani „Norra mets”, sest Murakami saab naistest nii hästi aru.

Ma polnud „Norra metsa” lugenud, jooksin kohe poodi ja ostsin selle. Eesti keeles polnud, võtsin ingliskeelse ja neelasin ööpäevaga. Hea raamat, väärt ka muidu lugemist, aga mind kannustas kihk teada saada, mismoodi Murakami naisi mõistab. Tead, ma ei saanud aru. Et kuidas siis Murakami naistest aru saab. Milles see mõistmine täpselt avaldub.

Tunnistan, et põen seda seniajani. Just kirjanikuna, mitte mehena. Minu enda naistegelaste kohta on öeldud, et nad on kahemõõtmelised. Mehed on mul karakterid, nad elavad ja kannatavad, aga naised justkui mitte.

„Loomingu Raamatukogu” vihik, mida sa käes hoiad, on ühe meie kirjandusliku traditsiooni järg, võib vist juba öelda. 1995. aastal ilmus „KAKSTEIST EESTI KIRJA” ja 2016. aastal „Kolmteist Eesti kirja”, mõlemas on esindatud vaid meie naiskirjanikud.

Mõned neist naistest kirjutavad ka oma verele – pojale, tütrele, isale, lapselapsele – ehk inimesele, keda nad juba teavad. Helga Nõu teab, et tema lapselaps õpib Stockholmi ülikoolis matemaatikat. Ta ei räägi eesti keelt, sest Helga ei suutnud seda temani viia, ning Helga tubli eesti naisena kurvastab selle pärast.

Aga mina ei tea sinust midagi.

Või tean väga vähe, seni. Sul on kogu aeg naeratus näol, sa hakkasid kohe pärast sündi naeratama, ja kui sa haarad näpust ja sikutad, siis see on sikutus, tugev ja tarmukas. Pooleaastasena alustasid sa sihikindalt roomamist põrandal istuva kassi poole. Minule on see kass tuleviku metafoor.

Keegi ei tea, mismoodi tulevik välja näeb. Lapsevanemad on kohustatud lapsi eluks ette valmistama, aga milliseks eluks?

Kunagi oli mul mure sinu isa pärast. Mida ta peaks oskama? Hiina või araabia keelt? Palkmaju ehitada? Viiske punuda? Iga­tahes arvasin, et ta ei peaks õppima ärijuhiks ega programmeerijaks.

Sinu isale rääkisin ma ikka, et ükskõik millises tulevikus, ka kõige mustemate stsenaariumide korral läheb vaja nelja sorti inimesi: mehaanikuid, arste, toidutootjaid ja sõdureid. Esimesed hoiavad korras veel olemasolevad mehhanismid, teised veel olemasolevad inimesed, toidutootjate ja sõduritega on kõik seletamatagi selge. On ülimalt hea, kui oskusi on mitmeid.

Ma ilmselt ei suutnud oma poega veenda, võib-olla ei soosinud mu sõnumi päralejõudmist ka üleüldine meeleolu, sest sinu isa kujunemisaastad olid Eestis „ratsa rikkaks saamise” ootustest kantud aeg, „Köögertali tegemise” aastad, nagu üks geograaf, Andres Tarand, neid väga tabavalt iseloomustas.

Oli täiesti loomulik, isegi vältimatu, et su isa otsustas hakata esmalt professionaalseks korvpalluriks ja siis professionaalseks rokkmuusikuks. Mis ma parata sain... Ei midagi. Tegin ta Riho Sibulaga tuttavaks. Oli minust niigi palju kasu.

Kas sajandi keskpaigaks on aru saadud, et noorte naiste rahulolust sõltub lõppkokkuvõttes kogu ühiskonna rahulolu? Miks ma ei ütle, et õnnest? Õnn on hetkeline nähtus, kiire vilksatus, petlik sööst, „rahulolu” on midagi asisemat. Oletan, et sinu rahuloluseisundist sõltub ka see, kas sa üldse hoolid sellest, mida ma sulle tahan ja püüan öelda.

Miskipärast lähtun eeldusest, et Eesti on olemas ja sina tunned end eestlasena, kes tahab minevikust rohkem teada saada.

Meil kõigil saabub kord aeg, kui tahaks hakata vanavanematele küsimusi esitama. See aeg saabub kusagil kolmekümnenda ja nelja­kümnenda eluaasta vahel või veelgi hiljem. Reeglina on vanavanemad siis juba siitilmast läinud. Minuga oli see nii. Minu naisega oli see nii. Praegu on seda hiljaksjäämise teed kõndimas sinu isa. Ehk minu poeg.

Sinu isa tegeleb praegu kõige sellega, mida nimetatakse eluks. Tal pole aega süüvida Sillamäel elava vanaisa maailma või uurida, miks Kundas vanadekodus elav 89-aastane vanaema keeldub elamast Sillamäel oma seadusliku mehe juures.

Ma loodan egoistlikult, et sind hakkab kunagi huvitama minu elu. Muidugi võib üldine olukord sinu täiskasvanuks saades juba nii hull olla, et sa mõtled minu peale ainult selleks, et paisata mulle teispoolsusse järele needusi. Praegused põlvkonnad elavad tulevaste põlvkondade arvelt. Nagu ütlus kõlab – oleme Maa võtnud lapselastelt laenuks. Me anname teile kuuluva kinnisvara üle väga halvas seisukorras. Vahel ma vaatan internetist maailma kaarte, kus kujutatakse rannajoont pärast seda, kui maailmamere tase on teatud hulk sentimeetreid tõusnud. Vaatan ja olen kohkunud. See on sinu tuleviku geograafia.

Sina elad maailmas, kus avalduvad Bangladeshi, Hollandi, Ameerika Ühendriikide ranniku taandumise globaalsed mõjud.

Äkki sa oled tegev mõnes organisatsioonis, mis võtab vastu ning aitab majutada Hollandi üleujutatud aladelt lahkunud inimesi? Meil on selleks ajaks Kesk-Eesti rahvast tühi, sinna mahuks ära kogu Rotterdam.

Mis veel võib juhtuda... Katastroofiliste tagajärgedega päikesetorm, mis hävitab maailma elektrivõrgud. See oleks lõpp tsivilisatsioonile, nagu meie seda praegu tunneme. Ida-Aasias võib puhkeda tuumasõda. Ja veel räägitakse ärkamismärke ilmutavatest supervulkaanidest, mille purse tekitaks globaalse talve mitmeks aastaks.

Viimati mainitud sündmuse tõenäosus on ehk väike, erinevalt meretaseme tõusust, aga kui vaadata kogu juhtuda võivate asjade nimekirja, kõiki neid would-be-sündmusi, siis võimalus, et sa elad katastroofijärgses või -aegses maailmas, on väga suur.

Kui sa juhtumisi loed seda kirja 2050. aastal, siis pole midagi tõeliselt hullu veel juhtunud. Eesti Vabariik eksisteerib mingil moel, sa valdad eesti keelt, sul on aega tegelda ka muude asjadega kui ainult enda elushoidmisega.

Ja seegi, et „Loomingu Raamatukogu” vihikuke on kättesaadav, kas sinu raamaturiiulis või avalikus raamatukogus, näitab, et kõik on suhteliselt hästi.

Põrutasin joonelt globaalsele tasandile. Aga kohalikud mured pole väiksemad. Ma andsin sinu isale kunagi teada, et vabastan ta perekonnaseadusejärgsest kohustusest hakata minu eest hoolitsema siis, kui olen vana, väeti, haige, abitu ning allakusev ja -sittuv ätt.

Kuidas võib oodata uuelt põlvkonnalt järgmiste ülesannetega hakkamasaamist: hoida ülal riiki, edendada majandust, maksta maksud, teha ühiskondlikku tööd, kasvatada lapsi, hoolitseda erivajaduslike eest, hooldada lõpuks ka oma vanemaid, tagades neile pensioni koos „inimväärilise” vananemisega.

Minu lapselt ehk sinu isalt oodatakse keskealiseks saades selle kõigega tegelemist 24-tunnise ööpäeva sees. Sinu vanaema on alati töötanud vähemalt 12 tundi päevas. Sinu isa peaks töötama juba 16 tundi. Aga kusagil tuleb ette inimvõimete piir. Praegu, kui ma neid ridu kirjutan, pole ühiskonnas ikka veel kuulda arutelu selle üle, kus see piir asub ja mis saab siis, kui iga konkreetne inimene hakkab seda taluvuspiiri ületama.

Oletan, et sinu põlvkond tõstab juba varakult keskmist näppu ja ütleb „tšau-pakaa” – või kuidagi teistmoodi, „tšau-pakaa” on ilge väljend, te ehk olete selleks ajaks midagi paremat välja mõelnud – ja põgeneb siit kusagile mujale. Ühiskondade muutumine vanadekoduks on probleem kõikjal Läänes. Aga elades Ameerikas või Austraalias pole sul perekondlikke juuri, sul pole moraalseid kohustusi sealsete granny’de ja granpa’de ees. Nad pole sinu hõimlased.

Kallis laps, ma tunnen end sinu ees süüdi, sest ma ei suutnud gerontokraatia tulekut takistada. Kuigi proovisin. 2009. aastal esinesin ettepanekuga anda lastele valijahääl. Anda sulle juba titeeas võimalus valimistel osaleda. Ei, mitte nii, et sulle pannakse valimis­sedel ette ja vaadatakse, millisesse lahtrisse sa oma tillukese näpuga suskad. Sinu valimisõiguse realiseerijaiks pidanuks olema sinu vanemad. Asja mõte oli muuta noored lapsevanemad poliitiliseks jõuks, et nad saaksid omaenda huvisid paremini kaitsta ning oma tahet poliitikutele peale suruda. Praegu ütleb poliitikute instinkt, et peab meeldima pensionäridele, sest neid on rohkem ja nad on hoolsamad valijad.

„Lapsevanem” tähendab enamikul juhtudest siiski ema. Eesti on muutumas üksikemade maaks. Noorte naiste rahulolust sõltub kõik, nagu ma juba alguses ütlesin.

Ma ei jõudnud selle ideega kuskile. Huvitaval moel ei tahtnud mind toetada just noored emad ise, kes nägid minu idees ohtu oma lastele. Neid tabas irratsionaalne kartus selle ees, et lapsed tõmmatakse millessegi räpasesse. Emainstinkt sunnib neid last kaitsma kõige halva eest, olgu selleks katk, segalasteaiad, vaktsineerimine või poliitika.

Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni sajanda aastapäeva eel lugesin Venemaa ajakirjanduses ilmunud kirju, mis koostati 1967. aastal ning adresseeriti tulevastele sugupõlvedele, täpsemalt neile, kes elavad 2017. aastal.

Too põlvkond oli veendunud, et 2017. aastal ongi kommunistlik ühiskond valmis ehitatud, üleüldine õnn ja õitseng kätte jõudnud. Nagu nõuab žanr „Kirjad helgesse tulevikku”, olid need natuke nagu kadedad, aga samas eneseväärikustundest täidetud pöördumised, kus kirjutajad andsid mõista, et eks ole see nende kunagine töö ja vaev, mis võimaldab lapselastel elada paradiisis.

Tulevikuoptimism valitses ka Läänes. Kui ma loen Arthur Clarki või Isaac Asimovi romaane, valdab neid piiritu usk inimmõistuse võidukäiku – 2017. aastal pidanuks nende ennustuste kohaselt olema Marsil juba päris tõhus inimasustus ja käima vilgas kosmoseturism Maa ja Kuu vahel.

Mis meil tegelikult on? Arktika jääkilp sulab ning viimasedki USA ilmasatelliidid, mis seda piirkonda kosmosest seiravad, on rivist välja langemas ja neid ei kavatsetagi asendada, sest ametis oleval Ameerika presidendil on tunne, ei, tal on kindel usk ja veendumus, et kliima soojenemist jälgivad teadlased panevad pada. Või on nad kurjade jõudude teenistuses, kes tahavad Ameerika majandust kahjustada.

Vaat nii, tibu.

Võtan asjade seisu kokku: maailma ma ei päästnud, Eestit samuti mitte. Võtame väiksema ülesande. Suunatult, sihipäraselt, konkreetselt, nii nagu sina oma titeeas, kui sa roomasid ülima keskendumisega kassi poole, kes istus keset põrandat ja lakkus sinust mitte välja tehes kassilikult ülbe näoga oma väljasirutatud käppa.

Defineerime selle kassi olemuse ja püüame ta kinni.

26.11.2017 Tallinnas