Читать книгу Müürideta aed - Tiit Aleksejev - Страница 6

Varjud, alati varjud, hämaruses, maapinnal, taevas, taevalaotuses. Ida poole hiiliv pimedus, idast kiirgav valgus, nende kahe kohtumine.

Seal ma seisan, võõras majas, võõral põrandal; pilvede kontuurid kivikildudel mu jalge all, kreeklaste laotud mosaiigil, pilvede liikumine seal ülal, söega veetud jooned valgel palakal, kaks ristunud sirget. Unenäoline on see kõik, õõnsakõlaline. Sõnad kõlksuvad nagu vaskkrossid sõjasulase paunas, valerahad, mille petta saanud mees põrandale virutab ja mis mosaiigil laiali veerevad.

Habras on see kõik, habras ja püsimatu.

Habras nagu kevadine jää, sügisene udu niitudel ja jõel, hommikupäikeses sädelev härmatis, kõik see hõbe ja kuld, maa, mis on uinunud, külmunud, surnud.

†

Valu põletab selga, iga hingetõmme on otsekui noapiste.

Sametine puudutus, soojus mu põsel. Varjud hajuvad, jääb vaid hallikaks tõmbunud marmor, kiviplaadi jahedus.

Avan silmad, Maria kummardub mu kohale, naeratus ta näol.

„Mis see oli?” küsin.

„Sa… olid… ära…” sosistab Maria mind iga sõna järel suudeldes.

Ta juuksed kõditavad mu palgeid. Need lõhnavad magusalt, raskelt, murtud õite ja rõskuse järele. See lõhn ei meeldi mulle.

Ma tõstan käed ja pigistan voodisambaid, need püsivad. Nii nagu püsib taeva peegeldus voolaval veel, nagu jääb õhku hõljuma kellahelin, iidsed kõlad, ammu peetud missad. Ja seejärel vaikus. Eimiski.

Maria huuled liiguvad hääletult. Need on kahvatud ja kuivad, nagu oleks hoopis tema teiselt poolt tagasi tulnud. Joo, kallis, tahan talle öelda, aga ei jõua, mul on janu.

„Mitte veel,” ütleb Maria. „Palun. Ole hetkeks veel minuga.”

Ta nahk on kummalist tooni. Ühegi kortsuta, sile ja ühtlanegi nagu siid, aga hall. Tuhakarva… Ma ei ole teda kunagi sellisena näinud.

Ta piirjooned muutuvad.

„Kes mu ära tõi?” küsin.

„Keegi ei toonud sind ära,” ütleb ta kähinal.

†

Kostab ühtlast kriginat. Nagu ajaks keegi käsikivi ringi.

Angelo istub mu voodi kõrval ja ihub midagi säravat. Ta liigutused on mõõdetud, käsivars liigub kindlas rütmis üles ja alla nagu tume vesi öisel rannal, tõus ja mõõn, kivikeste hõõrdumine, liivakivi sahin, üha vahedamaks muutuv metall, hommikusse ahenev rada öö ja päeva vahel, eimillegi äärel. Ma näen graveeritud kirja „IERS”.

See on minu mõõk, osa minust.

Ühel päeval tuleb sul valida mõõga ja risti vahel, oli normanni ettekuulutaja mulle öelnud. Sa valid nõrgema, aga saad tugevama.

See oli rumal ennustus. Ma olen ammu valinud.

Hingata on raske, mähis on mu keha ümber liiga tugevasti kinni tõmmatud. Tõstan sõrme ettevaatlikult sideme juurde. See on niiske, haav ei ole kinni kasvanud. Roided, mõtlen… puruks löödud… need kasvavad kokku.

Sienalane pöörab pead.

„Kus me oleme?” küsin.

„Mägedes,” ütleb ta, „me tõime su mägedesse.”

„Ja teised?” küsin.

„Toidujahil,” ütleb ta ja katsub mõõgatera sõrmeotstega.

„Kas Antiookia on meie?”

„Mis mõttes „meie”?”

„Kellele ta kuulub?”

Angelo vaatab mulle tõsiselt otsa. „Katkule,” ütleb ta siis.

†

„Mul on sulle midagi,” ütleb Angelo. Ta peopesal lebab läbipõimunud ristimustriga sõrmus. Ehe ise on rohmakas ja valmistatud odavast materjalist, silma järgi otsustades rauast. Aga inkrusteering on peen ja hõbedast.

„Sa ei mäleta?”

Ja siis mulle meenub. Samasugune oli tafuuride kuningal.

„Sa röövisid surnult,” ütlen. Säärased asjad toovad õnnetust, langenud kaaslastelt tohib võtta ainult relvi.

„Surnutelt ei saa röövida,” ütleb sienalane rahulikult. „Neil on ükskõik.”

„Kus Maria on?” küsin sõrmust rusikasse surudes. „Miks ta juba ära läks?”

Sienalane vaatab mulle üllatunult otsa. „Ta ei ole siin kunagi käinud,” ütleb ta siis.

†

Ma näen unes, et pean madalate võlvide all kahevõitlust, raud kõlksub vastu rauda, poolhämaruses lendab sädemeid, need pimestavad, pimedusest sähvab midagi, ma langen. Kergelt, udusulena, edasi-tagasi kiikudes. Nagu kõrbenud puuleht pärast juulikuu põuda. Ainult et unenäos on suveni veel aega, suvepäikeseni. All on varakevadine paljas maa, üles sulanud Süüria, seisvas vees peegelduvad puud ja taevas nende kohal. Ma olen jõudnud une ja ärkveloleku piirini, raudvõre kerkib trosside naksudes, ma astun vihmast libedatele sillaplankudele, millel väänleb musta värvi madu. Seal ees on Kerbogha vägi, aga tõeline vaenlane on hoopis selja taga, ma pööran pead ja näen oma mõrtsuka nägu, näen ka pääsemist ja unustan selle sealsamas. Nii on unenägudega alati, nad annavad meile selge ende, ainult võõras keeles. Aga kaks asja jäävad mulle siiski meelde: väänlev madu ja langev sulg.

†

Akna taga kiiguvad hõbepaju oksad. Valgus tulvab ruumi ja ehitab kuldseid sambaid, nähtamatu keeris kergitab tolmukübemeid. Kõik tõuseb, mõtlen. Kogu meie teekond on üksainus taevasseminek, isegi langedes liigume ülespoole. Vahepeal on aega mööda läinud, võimalik, et on juba uus päev, uus valgus, uus lõik käsikirja. Aga kirjamärgid on needsamad, kiri pärgamendil on väänlevate tähtedega, neil ei ole veel tähendust, tulevik on lahtine, vaskkausid kõiguvad üles-alla.

Seekord on neid kaks, Léon ja Mecharim. Mõlemad on muutunud, nad näevad välja nagu vanad mehed. Léon ongi meist kõige vanem, nelikümmend talve, võib-olla rohkem. Ma ei ole kunagi küsinud… Mecharim on veelgi kõhnemaks jäänud, ta näol on piinatud ilme. Ei tea, millest küll, mõtlen. Tema ei ole ju haavatud. Teil kõigil on olnud aega kosuda. Erinevalt minust…

„Maria?” küsin.

„Elus ja Bohemondi kaitse all tagasi,” ütleb Mecharim. „Ta ei ole ju su seaduslik naine.”

Seaduslik, mõtlen põlgusega. Kelle seadusest sa räägid? Normannide omast?

„Miks me siin oleme?” küsin.

„Sa oled lindprii,” ütleb Léon. „Ja su pea eest on päris kopsakas tasu välja pandud. Keegi soovib väga, et sa taevasesse palverändu üle koliksid.” Ta kõverdab ükshaaval sõrmi: „Senjööri reetmine. Kokkumäng basileusega. Tafuuride vandenõus osalemine. Usust taganemine. Midagi oli veel, kõik ei tule meelde. Süüdistus on nagu Juudas Iskariotil.”

„Kes süüdistab?” küsin. „Bohemond?”

Léon noogutab.

„Kas krahv Raymond oli kohal, kui mind lindpriiks kuulutati?” küsin.

„Oli küll,” ütleb Leon. „Aga ta ei astunud sinu kaitseks välja. Ta ütles, et su vasallivanne ei kehti enam. Et sa oled vandemurdja.”

†

Iga uus päev on eelmisest selgem, piirjooned ja värvid asetuvad õigetele kohtadele.

Surm jälgib mind eemalt, tunnen seda väga selgesti, aga ta ei puutu minusse.

Keha on ikka veel nõrk, aga ta allub mulle. Annan käsu, et ta ennast tugevamaks muudaks, ta teeb seda. Olen talle hea isand, ma söön, maitset tundmata, rüüpan veega lahjendatud veini, puudutan sidemeid oma kehal, sildu valu juurde, need peavad. Ma tean: elu on nüüdsest tugevam kui surm. Nagu kahevõitluses: vastane on sammu tagasi astunud ja mõõga langetanud. See on ainult paus, hingetõmme. Aga see on võimalus.

Normanni nool on sisenenud vasakult poolt roide alt, teravik on teiselt poolt välja tunginud, haav ei ole kinni kasvanud, sellest immitseb valkjat mäda, aga polegi oluline, see laseb elada, pean ainult niipalju jõudu leidma, et Antiookiasse jõuda.

Angelo astub tuppa.

„Maria?” küsin.

Sienalane raputab pead. „Väravad on valve all.”

Pigistan silmad kinni ja hingan sügavalt välja.

Väravad, mõtlen. Neid põletame tulega.

†

„Meil on nüüd hobused,” ütleb Mecharim, „Kerbogha enda tallidest.”

„Vabastasime muudki kraami,” lisab Angelo. „Jõudsime ühe vankri tühjaks teha, enne kui ülejäänud kangelased jaole said. Röövimine algas juba siis, kui esimene ots veel lahingut lõi. Ja normannid võtsid laagri kohe üle.”

Maja ees on lasila külge seotud neli ratsut. Üks neist tõstab pea ja kikitab kõrvu. Astun hobuse juurde ja patsutan teda kaelale.

„Kuidas hõbedaga on?” küsin.

„Vähe,” ütleb Léon.

„Veidi jõudsime… päästa,” lisab Angelo. „Niipalju, kui neil kuraditel vöö vahel oli.”

Hobused on olulised, mõtlen. Nende vastu saame alati midagi.

†

Päikese hõõguv sõõr hakkab mäeharja taha vajuma. Ma seisan nõlval ja vaatan alla orgu, Antiookia poole. Viimased kiired ristuvad veel korraks linna kohal ja seejärel laskub pimedus, üheainsa hingetõmbega, nagu oleks keegi tõrviku liiva sisse kustutanud. Tähed säravad väga selges taevas. Üksikud sädemed, mis moodustavad vonklevaid jooni. Vahid on linnamüüridel tuled süüdanud. Helendavaid valgustäppe tuleb järjest juurde. Üks neist on meie oma, Andronikose maja valgus, mille paistel Maria mind ootab, tema ise ongi valgus, mu süda karjub tema poole. Lõks, ütleb mõistus. Maria on lõks ja maja on lõks… Ma peaksin mõistuse häält kuulama, märke jälgima. Aga ma kuulen ainult tuule vihinat, kaljuseintelt tagasi põrkavaid üksikuid helisevaid noote, ja kui igatsusel oleks hääl, siis kuuleksin seda samuti, aga ma ei kuule, ma ei kuule midagi peale selle kõikematva tunde, mis pöörab end minus mõõgaterana ringi, ja ma ei saa enam aru, kas see valu on noolevigastusest, tagasi tulnud haavapalavikust, või on see midagi muud, midagi, mis jääbki mind saatma, mis nüüdsest lihtsalt on, ja võib-olla on seegi märk.

†

„Ma pean ta ära tooma,” ütlen Léonile.

„Ohtlik,” ütleb ta pärast põgusat arupidamist. „Meid on liiga vähe.”

„Ma lähen üksi.” Ja ma räägin talle, mida ma kavatsen teha.

Talle ei meeldi mu plaan, aga ta on piisavalt tark mõistmaks, et paremat ei ole. Ta ei ütle mulle: sa saadad meid kõiki selle naise pärast hukka! Ta teab, et ma ei kuulaks teda. Ja ta teab, et ma ei kavatse ootama jääda. Seda on ta ise mulle õpetanud: kui oled surve all, siis ründa. Vii võitlus vaenlaseni. Ainult et teistmoodi, kui nad arvavad. Ma ei tea, mida Bohemond arvab. Ma ise arvan, et ta ei unusta midagi. Mees, kes oleks peaaegu basileuse troonilt tõuganud, on ohtlik vastane.

Ma vaatan Léonile otsa ja ta vaatab vastu. Kõik on öeldud ja me ei ole sõnagi vahetanud. See on mõistmine. Relvavendlus.

†

Röövitud kraami hulgas on mungarüü. See on kaetud vereplekkidega, aga pruunikal kangal ei torka need eriti silma.

„Kuidas on?” küsin Angelolt. „Kas annan preestri mõõdu välja?”

„Siena preestri oma küll mitte,” ütleb Angelo. „Peaksid lõhnama nagu kannike.”

„Kahju,” ütlen ja topin põue riidepalaka, mida uskmatud hüüavad kūfiyyah’ks ja mille kandmise on palverändurid neilt üle võtnud. Sõjariistadest valin ainult pistoda. Ma pean liikuma nagu vari, mida normanni madu ei märka, mille peale ta pead ei tõsta. Milles ta ei haista saaki ega vaenlast. Kuigi mao mõtteid on raske ette aimata. Teinekord salvab ta liikumise peale. Salvamise rõõmust.

Angelo teeb mu poole ristimärgi. „Pax vobiscum, püha isa.”

„Aamen,” ütlen ma ja astun uksest välja.

†

Hobune libastub mägirajal ja teeb järsu põike paremale, mul lööb silme ees mustaks, tundub, nagu rebiks keegi küüntega haava, ma ei tohi teadvust kaotada, mõtlen, pean ärkvel püsima.

„Miks te kaotasite?” küsin Léonilt. „Tookord parunite mässu ajal? Kas kuningal oli rohkem mehi?”

„Meid oli rohkem.”

„Mis siis juhtus?”

„Ta mängis meid üle. Tal oli meie leeris… üks mees.”

„Tead sa, kes see…”

„Tean küll,” katkestab Léon mind järsult. Ta pöörab end minu poole. „Muidugi ma tean! Ma tean neid kõiki! Äraostetud kaaskondlasi! Solvunud rüütleid! Petetud naisi! Vaata!” Ta osutab juulipäikesest pleekinud rohumaale. „Tuult ei ole tunda, aga rohukõrred kõiguvad. Inimese hing on samasugune. Kõigub kord ühele, kord teisele poole. Enne kui ta välja kistakse või maha trambitakse.”

„Aga sina jäid ellu?”

„Mida?” küsib ta hämmastusega.

„Sina jäid ellu. Sind ei trambitud maha.”

„Jah,” ütleb Léon vaikselt. „Mina jäin ellu.” Ta keerab pea kõrvale.

Päike lõõskab, õhk on täis hõõgust, kõik särtsub nagu õli kuumal raudplaadil. Kummaline on mõelda, et mõne kuu eest värisesime Süüria jäises vihmas, mille piisad olid peened ja nõelteravad, tugevamad kui soomussärk, tugevamad kui õlitatud telgiriie ja vahatatud mantel. Tuul keerutas neid, nad imbusid saabastesse, sadulasse, mõõgapideme ümber mähitud nahkribadesse. Maailm meie ümber oli nätske, pehkinud ja hallikate plekkidega kaetud nagu leeprahaige ihu. Maailm ongi pehkinud, mõtlen. Üksainus jalahoop ja see pudeneb laiali. Kõigepealt on vesi, rõskus ja määndumine ning seejärel põrgukuumus ja leegid, Lunastaja heidetud tõrvik. Ja siis ei tule enam midagi. Kui Jumal meile halastab, siis avaneb taevas ja kuus päeva sajab vihma, mis langeb tuha peale, ja sellest sünnib uus maailm. Ja alles pärast kõiki neid mõtteid julgen ma Mariale mõelda. Ma mõtlen: Jumal, tee nii, et temaga oleks kõik hästi selles pimeduses, mille sa oled loonud ja mis jääb sureliku pilgule võõraks. Võõraks ja läbitungimatuks, samamoodi nagu su hiilgus, mis meid ainult pimestab. Ja ära hooli minust, minu tee on lindprii tee, keset jäänõelu ja vihmavalinguid, sinna oled sa mind saatnud ja sinu tahtmine sündigu. Aga kui sa tõesti oled armastus, saada Mariale oma leebet valgust, hoia teda, ära vii meid lahku, sest siis on tõesti ainult tuhk ja vihm.

†

Ma kõigun sadulas, tunnen iga teekonarust, iga ebakõla. Mu kaaslane vaikib, mõtleb omi mõtteid rohtunud väljast ja kaotatud lahinguist, väljast, kuhu mehed varisesid ja mis on nüüd ainult läbi luude kasvanud rohi. Ta vaikib ja vaikus saab hääle ja ütleb: vaata! Ning seal eespool kõrgub Silpius, mägi, mille nõlvalt olin ma kaupmees Chrysose kõrval seistes esimest korda näinud Antiookiat, seda pingule tõmmatud kuldset vibu. Ja ma tean, et nool on endist viisi nööril, Chrysos langenud ja linn võetud, aga ma ei ole suutnud vibukaart lahti päästa ja nüüd poob see nöör kogu palverändu. Me peame siit minema saama, mõtlen, peame ida poole rändama, oriendi sügavusse, Jeruusalemma müüride alla. Aga järgmisel hetkel saan aru, et see on võimatu, siin on Maria ja temata ei lähe ma kuhugi, Maria ongi Antiookia, linn oli selle naise hind ja nüüd on nad üks. Me kõik oleme üks, normannitar, Bohemond, mu mehed, ma ise.

†

Ma silmitsen terashalli koonusena kõrguvat Silpiust, siis näen hoopis teistsugust mäge, haljendavat ja päikesepaistes, sellessamas kiirguses, mida olin Mariale soovinud, kuigi see oli hoopis teistsugune aeg, varasem ja täis lootust. Looklevat rada mööda rühkis ülespoole neli valges rüüs mehekogu. Meeste silmad särasid ja näod olid elevil, nende samm oli kerge ja kindel ning sellest ei paistnud väsimuse märkigi. Taevas nende kohal oli lasuursinine ja selge, seal hõljus vaid üksainus hajus pilv, mis meenutas räbaldunud mantlit. Ja neid nelja vaadates tundsin ma, kuidas mu hinges midagi muutus, kuidas sinna imbus rahu, aegamööda, aga kindlalt, nagu tungib valgus läbi viledaks kulunud riide, enne kui jõuline käsi selle lõhki käristab või kangas ise pooleks hargneb ja pehmelt põrandale langeb. See oli hea tunne ja ma mõtlesin: nii võiks jäädagi. Aga mehed olid jõudnud mäetippu küpressisalu varju. Kolm neist heitsid maha ja suikusid, üks jäi vahti pidama, kuigi ta näis palvetamisega rohkem ametis olevat kui ümbruse silmas pidamisega. Ole valvas, mõtlen, ka rahuliku südamega, ka siis, kui taevas on selge, õnnele peab lootma, seda ei tohi proovile panna. Siis pööras vahimees pead, tema näoilme muutus, kõik muutus ja väreles, see on ainult valguse murdumine, mõtlen, ainult südapäeva kiirgus, see ta riided nii särama panebki. Oma õnne tuleb uskuda, ütles vahimees. Kõik muu on vaid mööduv mälestus, tuule aetud vaht vee peal, püsimatu, ühepäevane, hulgus, kes kardab kõiki ja kõike, ainult olulist mitte. Usu Jumalat ja oma õnne, kuula ja palveta, et sind ennast kuuldaks. Sest vaata, udu laskub ja varjab õiget ja siis on jälle kõik teistsugune ja võõras.

„Mida sa seal näed?” küsib Léon.

„Mäge,” ütlen.

Léon libistab pilguga üle ümbruse. „Näib mahajäetud,” ütleb ta.

†

Me teeme punaka kivilahmaka kõrval peatuse, saduldame hobused lahti ja kallutame lähkrid januste koonude juurde. Seejärel joome ise, uskmatute nahkpudelitest. Neile on põletatud kirjad, mida me lugeda ei oska.

„Peen töö,” ütleb Léon. „Vaata, sellel siin on paavstivõtmed.”

„Uskmatuil ei ole paavsti,” ütlen.

„Kust sa tead? Ma olen kuulnud, et neil on kõik nagu meil. Ainult nimetused on teistsugused. Ja Kristuse asemel on Antikristus.”

Me lõikame soolakat Süüria juustu, murrame aganatega segatud rabedat leiba ja rüüpame veega lahjendatud veini peale. Talupoegade toitu on raske kuiva suuga süüa. Kui just väga suurt nälga ei ole, sellist, mida me talvekuudel tundsime.

Slavoonia nälg, Anatoolia nälg, Süüria nälg… igaühel oma maitse. Ainult Konstantinoopolis saime iga päev kõhu täis süüa.

Keeran juustu riidetüki sisse. Seda jätkub veel kauaks.

Léon ajab end püsti, astub hobuse juurde ja uurib selle kabjarauda.

Ta ütleb: „Räägitakse, et seldžukid topivad toore lihakamaka sadulavaiba alla. Ratsutavad liha pehmeks ja söövad toorelt… joovad hobuseverd peale… näe, siit lõikavad soone lahti… Ja hiljem tõmbavad kinni tagasi. Isand Ywaini kannupoiss proovis seda järele teha. Hobune andis otsad.” Ta muigab. „Poiss põgenes selle peale Adémari juurde ja palus luba preestriks hakata. Piiskopi mehed andsid talle piitsa ja saatsid tagasi.”

Pühin pistoda puhtaks ja korjan toidujäänused hoolikalt kokku. „Kõik pudeneb laiali…”

„Millest sa räägid?” küsib Léon.

„Leivast,” ütlen ja poetan hallika puru suhu.

†

Ma näen meid kõrgelt ülalt, võib-olla sellesama mäe tipult, me seisame purdel, Maria ja mina. Normannitar puistab vette midagi hallikat, tuul tõstab selle õhku ja kannab laiali. Mis see on? küsin. Tuhk? Ei, ütleb ta, see on kaladele, et nad jõuaksid ülesvoolu minna. Nad rebivad end puruks, ütlen, jah, ütleb tema, siis tulevad uued, vaata! Tal on õigus, jõgi on kalu täis, halle visklevaid varje, vesi on elu, ütleb tema, vesi, mitte kalad, kuidas sa ei näe? Kuhu sa mind tõid? küsin, kus me oleme? Ma tõin su algusesse, ütleb tema, hakka minema. Saadad sa mind? küsin, kas saadad? Sa räägid nii palju, ütleb tema, sa rikud oma rääkimisega kõik ära, pea suu. Ma näen kaldasse rammitud planke, need on astmed, vihm tugevneb, see imbub läbi meie riiete, ma värisen külmast. Varsti läheb selgeks, ütleb Maria, tal on õigus, tuul ajab pilvi laiali, varjud sööstavad mööda maad, valgus, pimedus, pimedus, valgus, mis see on? küsin. Aed, ütleb Maria, jäta see koht meelde, sa tuled siia tagasi. Aiad on teistsugused, ütlen, kaitstud ja haritud, aiad on elu, ütleb tema, kõik ei ole alati ilus. Kelle elu? küsin? Meie oma, ütleb ta, meie kahe, ma võpatan ja ärkan. Léon vaatab mulle tõsiselt otsa.

„Mis juhtus?” küsib ta.

„Ma jäin vist magama,” ütlen.

„Sa oled veel nõrk,” ütleb ta. „Kas teeme peatuse?”

„Ei,” ütlen, „lähme edasi.”

†

Päike on juba õhtukaarde liikunud, aga kuumus ei anna järele. Kaljusele pinnasele on ilmunud pehmemaid oliivikarva laike. Vesi ei ole enam kaugel, peagi jõuamegi Orontese äärde. Terashall jõgi voolab laisalt. Ümberringi on näha pikaajalise piiramise jälgi: tuhaseid lõkkeasemeid, söestunud konte, naharäbalaid, rauatükke, auklikke ja mõlki taotud metallkatlaid. Maa on laastatud, paljaks söödud ja paljaks põletatud. Otsime laugema koha, tuleme sadulast maha ning laseme hobustel jalgupidi voogudesse sumada. Ma vaatan Antiookia sakilisi linnamüüre, neisse laotud savitelliste puna-kollaseid triipe. Ma vaatan müüre ja neil edasi-tagasi lonkivaid vahimehi, kaugel eemal kõrguvat tsitadelli, mida meil ei õnnestunudki vallutada ja mille kohal lehvib nüüd Bohemondi punane maoplagu.

†

„Sa lähed jalgsi?” küsib Léon.

„Millal sa viimati ratsutavat preestrit nägid?”

„Lahingus,” ütleb Léon. „Adémar oli ratsa.”

„Adémar on piiskop,” ütlen.

„Jalgsi on sul pikk tee tagasi tulla. Ma ootan sind siin.”

Kus „siin”, mõtlen enda ümber ringi vaadates. „Siin” on tühermaa, paljaks põletatud Süüria.

Ma käsin tal mägedesse tagasi minna.

†

Sillaplankudel on kummaline kaja, tuhm ja õõnes. Kõik see on juba olnud, unedes ja nägemustes, kõik tuleb tagasi, kuni miski raudvõret hoidva ahela purustab, raud paiskub plankudele ja lõhub silla, jõgi kannab ülejäänu eest hoolt. Alles siis on Antiookia lõplikult võetud ja me saame oma teekonda jätkata.

Orontesel ulbivad söetükid, vaenlane on läinud, aga laastamine kestab, väävlijõgi on tõusnud põhja poolt ja üle oriendi tulvanud. Me sööme Süüriat paljaks nagu tirtsukari, ta veritseb, aga peab vastu, säärane on Süüria ja kõigi teiste maade saatus, kui väävlijõgi kord nendeni jõuab. Aga Tema õnnistus tulvab samuti, see joodab põlenud maad, need kaks on alati koos, ainult halastuse jõgi on tasane, me ei märka seda.

†

Hallides voogudes paistab nüüd teistsugust halli, see liigub sähvatustena siia-sinna, kalaseljad, taipan, needsamad, mis mulle ilmusid, kalad on veepinnale tulnud, tukid on allavoolu kandunud ja Orontes on täis elu surmast, näljast ja põlengust hoolimata, elu voolab temas. Mu sammus on kindlus, need ei ole enam preestri, vaid raudnaastudega saabastes sõjamehe sammud, ma lähen edasi, üle, teisele kaldale, lõplikult teisele poole.

†

Linnaväravad on pärani lahti. Nende vahelt väljub käruga küürakas. Kreeklastel on kombeks, et talumehi, kes on toidukraamiga turule tulnud, ei lasta tühjade kätega minema, nad peavad linna prügi kaasa võtma. Rämpsukoorem õõtsub, mees pingutab kõigest jõust, ta on kõhn, tema lihased on peenikesed nagu sõlmilised nöörid. Ei tea, kas säärase nägemine toob õnne või õnnetust? mõtlen. Aga vastus on juba näha, võlvi all on neli nahkturvises meest, neli sõjakoera, mõõgad käeulatuses, üks neist raputab puust peekrit, täringud lendavad läbi õhu, maanduvad basaltplaadil, põrkavad üles-alla, silmad vahelduvad. Ma ei peatu, mehed pööravad pead ja vaatavad mind, lähen neist mööda, olen juba linnas, nad ei ütle ikka veel midagi, hästi, mõtlen, hästi, minu poole sammub pruunikas rüüs hallipäine preester, me oleme peaaegu vastamisi, peegeldus, mõtlen, teistsugune mina, ainult vanem.

„Hõi, munk!” hüüab hääl.

Pöörame preestriga ühel ajal pead. Tumedus vihiseb läbi õhu ja ma teen midagi, mida ei tohiks teha, aga ma olen liiga kaua sõdinud, mu vaist on kiirem kui mu mõte, ta on elupäästja. Ma tõrjun vasaku käe küünarvarrega toika, mille üks vahtidest on lendu saatnud. See on liigutus, mida teeb kilpi hoidev käsi, ja see on viga. Läbi haavatud ihu jookseb valukirvendus nagu lainetus üle seisva vee, siis on see läinud, ümberringi on kõik tardunud, Jumal on aja peatanud, kostab ainult hauaplaatide kriginat, kui need eemale tõugatakse, kui surnute palveränd koguneb ja meie omaga Jeruusalemma all liitub, ma seisan pragunenud basaldil ja sõjasulaste pilgud on nüüd teistsugused.

„Tule õige siia,” ütleb lömmi löödud ninaga vaht ja paneb peekri käest.

Teised mehed tõusevad püsti. Üks neist küünitab ammu järele. See paneb mul põgenemistee kinni. Pealegi seisab mu ees hallipäine mees, kellel on üllatavalt sinised silmad.

„Siia!” kordab vaht nõudlikult. „Käsi siia!”

„Milline käsi?” küsin mõistmatust teeseldes.

„Parem.”

Sirutan rusika välja ja lasen sõrmed lahti. Need on mõõga hoidmisest parkunud.

Sõjasulane noogutab aeglaselt peaga. Aeglaselt ja põlgusega.

„Jätke ta rahule,” kostab hääl. „Ta on üks meist.”

Valvurid pööravad pead, ainult ammumees hoiab mind endist viisi sihikul.

„Kes need „meie” on?” küsib kiitsakas sõjasulane ja sülitab.

„Maroni vennad,” vastab halli peaga mees. „Seda rüüd te peaksite ju tundma.”

Ma ei ole maroni vendadest midagi kuulnud. Aga paistab, et vahid on.

„Ärge puutuge teda,” ütleb preester ja tema hääl on muutunud. Selles ei ole palve, vaid käsk.

„Keegi pole veel kedagi puutunudki,” ütleb ammumees.

„Vaata ta käsi,” uriseb lömmis ninaga sõjasulane.

„Mul on samasugused,” ütleb preester. „See on palveränd.”

„Sina oled, kes sa oled. Ma olen sind rääkimas kuulnud,” ütleb kiitsakas. „Aga see mees on vait.” Ta piidleb mind altkulmu. „Loe!” nõuab ta järsku. „Loe maroniitide palvet!”

Ma vaatan talle silma ja ütlen: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis salaku ta oma mina.”

„Mida?” küsib sõjasulane kulmu kortsutades.

„Sest kes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Aamen.” Maroniit teeb ristimärgi ja haarab mu käisest. „Tule, vend.”

†

„Kes sa oled?” küsib mu uus tuttav, kui oleme vahid selja taha jätnud.

„Palverändur,” ütlen.

„See, kes oma mina salgab?”

Noogutan.

„Mina olen isa Secundus.”

Ma vaikin.

„Sul on meie rüü, aga sa ei ole üks meist?”

Ma vaikin endiselt, ma ei taha talle valetada.

„Kuhu sa lähed?”

Meile tuleb vastu maani ulatuvas linases rüüs naine, õlal veekann. Tal on juuste ümber triibuline rätik, selle alt heidab ta meile kiire pilgu, lööb siis silmad maha ja kiirustab edasi.

„Koju,” ütlen.

Tänavanurgal on kaks räpast poissi, kes toimetavad kivihunnikust väljaulatuva pronkstoru juures. Toru alla kogunenud lombi juurde hiilib kõhn koer ja asub ahnelt vett larpima, silmanurgast meid ja poisse jälgides. Tal on samasugune pelglik pilk nagu kannuga naiselgi, Antiookia pilk. Üks poistest võtab maast kivi, koer põgeneb, kivi tabab seina, põrkab sillutisele, kolksatus kaob lähenevasse kabjaplaginasse.

Nurga tagant ratsutab välja kaks rüütlit peene kondiga uskmatute ratsudel, nad on krahv Raymondi värvides, üks hobustest libastub märgadel kividel, ratsanik rebib valjaid ja röögatab vihaselt. Tema tumesinise tuunika vööl ripub uhke frangi mõõk. Isa Secundus teeb ta poole ristimärgi, ratsanik tõstab käe, ma ei mäleta teda, aga ma kummardun ja tõmban peakatte näo ette.

†

Normannide kvartali ees jään seisma ja pühin laubalt higi.

Isa Secundus ulatab mulle veelähkri. Joon ahnelt. Päike kütab, kuigi mitte nii halastamatult kui kevadel. See on kummaline aasta, kõik on pea peale pööratud, isegi aastaajad. Maailm vajub ära, mõtlen. Nagu vana rabedaks taotud kell. Üha rohkem mõrasid ja ebakõlasid pronksis, kuni järjekordne löök selle lõplikult purustab. Nagu väljavajunud müür, mis variseb ühtäkki, silmapilgu jooksul. Sest müüri aeg on ümber saanud.

„Kes on maroni vennad?” küsin.

„Kristlased.”

Ma ütlen, et kristlasi on erinevaid.

„Sa küsid, mitme sõrmega me ristimärki teeme? Vangi langenud vibumehel lüüakse sõrmed maha, kas see teeb temast kohe uskmatu? Me järgime Maroni õpetust.”

„Mida ta siis õpetas?” küsin.

„Sedasama, mida sa kuulutasid. Oma mina salgamist ja Jeesusele järgnemist.”

„Seepärast sa mind päästsidki?”

„Ma ei tea, miks ma sind päästsin,” ütleb isa Secundus tõsiselt. „Võib-olla püha Marina pärast. Tema oli kloostrist ja varjas end sõjamehe rüüs, sina aga… midagi ütleb mulle, et me kohtume veel.”

Maroniit vaatab mulle otsa. Loojuv päikeseketas annab talle selged piirjooned.

Ma küsin, kust teda leida võib.

„Ma jutlustan Püha Anna kirikus,” ütleb preester.

See asub tafuuride linnaosas. Kvartalis, mis sai tulekahjus kõige rohkem kannatada.

„On seal veel midagi alles?” küsin.

„Tellised on varisenud,” naeratab preester. „Meie ehitame tahutud kividest.”

„Sa jutlustad tafuuridele kividest?” küsin.

„Kõigile, kes kuulata soovivad,” vastab isa Secundus.

„Olgu,” ütlen. „Edasi lähen ma üksi.”

„Jumal kaitsku sind, palverändur.”

Ma viipan käega ja pööran normannide kvartalisse.

†

Ja siis olen ma üksi, kodutänaval, hingan öise linna kargust, mu ümber on pimeduse värvid, kõik need varjundid, mida pilk on harjunud eristama, sest neis toonides on erinevus elu ja surma vahel, kui vaenlane läbi öö sinu poole hiilib, süda ärevusest tagumas, nüüd olen ma ise säärane hiilija, aga ma ei hooli oma elust, elu möödub omas rütmis, öise monotoonse sammuna, tunnimehe meetrumis. Ja seejärel tunnen teistsugust sammu, nõtket, kerget, kreeklannalikku, keegi on mu kõrval, ja ma aiman, kes, ma vaatan otse enda ette, pead pööramata; me läheme kõrvu mööda öiseid sillutuskive, Antiookia, mu arm, ma meenutan magusvalusat ootust, ärevusega segatud tukseid, aga praegu kistakse kui noolt ihust, kreeklasest ravitseja keerab seda haavas kindla käega ja siis ta tõmbab, üheainsa rapsakaga, nooletõmbamise jõuga, kõik valud on rivistunud mu vastu, kõik haiget saamised, tuul tõuseb, jäänõelad põhjast, õhk lõhestub ja vajub uuesti kokku ja ma seisan oma elamise ees.