Читать книгу Valge kuningriik - Tiit Aleksejev - Страница 5

„Üks münt, messieursdames, üks münt,” kostis vastasperroonilt, seejärel mattis saabuva rongi kolin kõik enda alla. Uksed avanesid ja sulgusid, inimesid väljusid ja sisenesid ja tunglesid treppidest üles. Liikumises oli staatiline punkt, triibulises pintsakus kodutu, määrdunud käsi õieli, hägune pilk hulgusesilmades.

Klaasmees, mõtles poliitikadiplomaat Rein Mets. Inimene, kes paistab läbi. Hulgusel ei olnud metafoorideks aega – esimese peatäie raha tuli võimalikult kiiresti kokku saada. Mees hingas sügavalt sisse ja kõikus edasi-tagasi, kui järjekordne inimlaine teda kahelt poolt riivates möödus. Seejärel jäi perroon tühjaks. Rein kobas käega mantlitaskut ja leidis sealt kaheeurose. Klaasmees keeras end mingi kuuenda meele ajel ringi ning naelutas pilgu Reinule. Pöidlanips saatis metallketta teele. Münt pöörles tuhmis elektrivalguses: Vabadus, võrdsus, vendlus – 2 eurot – Vabadus, võrdsus, vendlus – 2 eurot – Vabadus... killl! põrkas kaheeurone vastu perrooniserva ja lendas sealt relssidele. Hulgusel vajus suu lahti. Rein laiutas abitult käsi ja sisenes afišše täis kleebitud metrookoridori.

*

Rein seisis saatkonna köögis peegli ees. Paremas silmas punetas midagi. Vahekoridorist oli kuulda samme. Rein tegi paar kiiret sammu valamu suunas. Ruumi astus konsul Sirle Pitto, hispaanialike näojoontega brünett, kellel oli käes hallikate kaantega pass.

„Kuidas nädalavahetus möödus?” küsis Rein veekeetjat täites.

„Stiilis kasakad ja röövlid, ütles Sirle ning jutustas loo, mis oli kurb ja naljakas ühtaegu. Neli murumütsidega eestlast olid otsustanud Champs-Élysées’l rahavahetuspunkti röövida. Selleks olid nad ostnud „Monoprix’st” vasara ja „Decathlonist” stardipüstoli. Õnnetuseks oli nädala eest Pariisis kaks juveeliäri puhtaks tehtud. Pärast seda oli Kaheksanda linnaosa patrulle kahekordistatud. Eestlased ei olnud jõudnud stardipaukugi teha, kui nad juba kinni nabiti ja jaoskonda viidi. Kohapeal oli selgunud, et röövlite keeleoskus oli kutseoskustega samal tasemel, ja esimene inimene, kellele helistati, oli konsul.

„Seal veetsin ma pätte tõlkides sisuka nädalavahetuse,” võttis Sirle kaasuse kokku. „Komissariaat oli nagu ameerika politseifilmis, saalid täis laudu, lauad täis toimikuid. Seintel Jennifer Lopezi tagumikuga plakatid. Sellel võmmil, kellega ma suhtlesin, jooksid monitoril paljaste rindadega tibid. Iga kolme minuti pärast ilmus uus. Tüübil oli veidi piinlik ja ta üritas rindu hiirega minema klõpsida. Pühapäeva õhtuks jõudsin asjaga lõpule. Rääkisin pättidele isegi täiendavad toiduportsud välja.”

Sirle kohendas peegli ees pluusikraed. „Tuleb minna, varsti on esimene tüüp klaasi taga.” See näis talle midagi meelde tuletavat. „Oled sa kunagi Alžeeria passi näinud?”

„Ei ole. Mis siis?”

„Mul taotleb üks alžeerlane viisat, kel ei ole passis sünnikuupäeva.”

„Äkki on leidlaps?”

„Sellisel juhul peaks olema leiukuupäev. Pass on pass.”

Kui Rein aurava kohvikruusiga mööda koridori sammus, viipas saadik ta oma kabinetti. Saadikuks oli endine õppejõud, kes meenutas välimuselt Clint Eastwoodi.

„Mis sul täna plaanis on?” uuris Clint.

„Lõpetan nädalamemo,” poetas Rein ettevaatlikult. „Töötan dokumentidega.”

„Nädalamemo? Millest kirjutad?”

„GAERC-ist. Sõjaväereformist. Jaapani saatkonna põlemisest. Hea, et sa küsisid. Desk tahab teada, kas me jaapanlastele kaastundeavalduse saatsime.”

„Kas hoone oli kindlustatud?”

„Ma arvan küll.”

„Võib-olla tuleks hoopis kindlustusseltsile kaastunnet avaldada?” muigas Clint. „Nagu ma aru saan, on sul pärastlõuna vaba.” Ta võttis kirjutuslaua sahtlist papitüki ja ulatas Reinule. Sellele oli kirjutatud „Projekt „Odüsseus”.”

„EADS-i endine peadirektor räägib Euroopa kaitsetööstusest,” ütles Clint. „L’École Militaire’is. Käid ära?”

*

Huvitav, miks prantslastele Homeros nii meeldib, mõtles Rein. Kahe aasta eest oli ta osalenud kohaliku siseministeeriumi pilootprojektis „Achilleus-Euroopa”. Ja siis oli olnud veel mingi Ithaka-nimeline migratsiooniseminar. Reinule meenus raamatukogust naasev poiss, õlal takuriidest kott, mille peale oli kirillitsas kirjutatud „Mowgli”. Kotis oli kaks paksu köidet: „Ilias” ja „Odüsseia”. Poisi põhilootus oli esimesel – kümme aastat Trooja piiramist tõotas põnevaid lahingustseene. Koju jõudes tegi poiss endale kõigepealt vorstivõileiva, noaotsaga vilunult pekitükke eemaldades, lohistas siis koti diivani ette ja süvenes lugemisse. Poole tunni pärast pani ta „Iliase” pettunult kõrvale. Neetud, mõtles poiss. Sajandi altminek. Kõigele lisaks tuleb need tellised veel tagasi lohistada. Ta lehitses hajameelselt „Odüsseiat” ja vaatas illustratsioone: aerud ja kilbid, oina kõhu all rippuv mees, sama mees masti külge seotuna ja seejärel vibu pingutamas. Poiss haigutas ja hakkas lugema. Kahest kolmandikust ei saanud ta üldse aru. Aga midagi selles oli.

Rein pani käed kukla taha ja nõjatus mugavamalt toolile. „Odüsseia” oli alaline laevahukk. Pidev läbikukkumine. Alles Alkinoosi juurde jõudes söandas ahhaialane oma lugu jutustada, ketast heita ja kannelt kõlistada. Sest inimesed olid rumalamad kui tema, neid oli lihtne ära rääkida. Jumalate ja deemonite maailmas oli Odüsseus eikeegi. Pigilind. Võib-olla sellepärast ta nii väga Ithakale kippuski, vananeva Penelope ja karuohakate juurde. Kes sul käskis Polyphemosele oma nime öelda? Ja miks sa üldse kükloobi koopasse pidid ronima? Oleks pidanud ettevaatlikum olema. Märke jälgima. Rein pani kutse kõrvale ja vaatas tülpinult laual lebavaid pabereid. Seejärel lülitas ta arvuti sisse ja sisestas automaatse käega nädalamemo esimesed read: „Asukohamaa sisepoliitilistes arengutes võib esile tuua alljärgnevaid tendentse...”

*

Rein tõstis nimetissõrme klaviatuurilt ja heitis pilgu randmele. Nädalamemo oli sööstnud küberruumi ja käes oli lõunaaeg, mis tähendas jahihooaja algust. Ametinimetuselt oli Rein kolmas sekretär, hingelt aga raamatukütt, kellel olid omad salaaiad, kust talle aeg-ajalt meeldis läbi astuda. Lihtsalt selleks, et vaadata, rahustas ta end nagu iga teinegi saagi peal väljas olev inimene. Reinu lemmikpaigad olid Galerie Vivienne, Rue St. Sulpice ja Senati ümbrus. Seine’i kaldapealse läbisõelumiseks ei jätkunud tal aega. Kuigi kaldapealse bukinistid salaaedu varustasidki. Välja siit, mõtles Rein, Esimesele liinile. Eesliinile. Marais’s oli üks antikvariaat, kus ta jõuaks tunni ajaga ära käia.

„Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?” uuris terava keelega sekretär, keda Rein veidi pelgas.

„Käin korra ära,” kohmas Rein.

„Ja mida ma ütlen, kui keegi helistab?”

„Ütle, et ma olen igal pool,” vastas Rein mantlit selga tõmmates.

*

„Aga sel ei ole ju hinda?” Leti ees seisis kõhn nirginäoga mees. Bibliofaag, mõtles Rein. Kõigesööja.

„Aga sel ei ole ju hinda,” konstateeris nirginägu teist korda. Ta silmad tõmbusid vidukile. Ahnus, mõtles Rein. Soov end täis ahmida.

„Ei ole jah,” ütles poe omanik, villases antikvaaripintsakus vanem mees. „Mis siis?”

„Siis on tasuta.”

„Miks mitte. Kui teil seda raamatut tõesti vaja on.”

Nirginägu sattus segadusse. „Tõesti” kõlas kahtlaselt. Kas siin ei peitunud ehk mingi lõks?

„Ma siis võtan,” teatas ta ebalevalt. Antikvaar noogutas. Kõhn mees haaras laualt koltunud kaantega köite. Hetke pärast pani ta selle tagasi. Seejärel oli kuulda kinnilangeva ukse kolksatust.

Antikvaar võttis raamatu ja asetas selle riiulile. „Inimesed ei tea ise ka, mida nad tahavad,” ütles ta rohkem endale kui Reinule.

„On teil midagi kaheksateistkümnendast?” küsis Rein riiuli varjust välja astudes. See oli tema sajand. Võimalik, et see oli isegi liiga puritaanlikult öeldud. Midagi võrreldavat lihtsalt ei olnud. Kaheksateistkümnenda sajandi raamatutes oli eriline sensuaalsus. See väljendus kõiges: šriftis, köites, paberis, gravüürides. Isegi s-tähe kurvis. Kaheksateistkümnes ei olnud tavaline sajand. Omanik mõtles veidi ja koukis siis puldankotist viis in octavo köidet. „Rabelais’ kogutud teosed. John Hart, 1750. aasta Londoni väljaanne,” ütles ta raamatuid Reinu poole lükates.

„Kaunis,” ütles Rein mõne aja pärast.

„Kaunis,” nõustus omanik. „Vaadake, millised illustratsioonid.” Ta tõmbas esimese köite vahelehe lahti. Sellel oli kujutatud magav mees, kelle voodi ees seisis kummaline olend, üks kehapool lõvilt ja teise poole asemel pilv, millele oli kirjutatud mingi heebreakeelne sõna. Huvitav, kuidas paberi värvus gravüüre mõjutab, mõtles Rein raamatut sirvides. Lumivalge foon muudab kujutised külmaks. Luitunud ja kollakas taust toob need seevastu täiuslikult esile. Ta vaatas pliiatsiga kirjutatud hinda ja asetas köite lauale. Seejärel tõstis ta selle uuesti üles. „Hästi hoitud,” ütles ta selleks, et otsustamist edasi lükata. „Need kestavad veel kaua.”

„Kas pole kummaline?” lõid antikvaari silmad särama. „Kõik muretsevad raamatute hapruse pärast. Õhk, tuli, vesi. Kollektsionäärid mähivad teoseid nagu muumiaid ja keeravad raamatuseljad sissepoole. Ja lõpuks elavad tekstid neist mitu korda kauem. Inimesed on ammu koost lagunenud, aga raamatute paber on ainult tooni võrra tumedamaks muutunud.”

„Mõned autodafeed leiavad ikka aset. Ja bakterite pidusöögid.”

„Te viitate Canettile? Ta on liialdaja. Vaadake neid nelja iludust. Võiks öelda, et alles eile trükikojast tulnud. Aga tegelikult on nende vanus kakssada viiskümmend aastat. Pikk aeg, kas pole?”

„Kuus põlvkonda,” nentis Rein ja lasi sõrmedel üle raamatuselgade libiseda. Köited olid täiuslikus korras.

„Midagi tõelise asjaarmastaja jaoks,” ütles omanik.

„Kust te võtate, et ma tõeline asjaarmastaja olen?” küsis Rein. Igal antikvaaril oli oma väike müügitrikk.

„Seda on näha,” ütles omanik. „Mul on siin veel midagi. Võite valida prantslase ja hispaanlase vahel.” Ta ulatas Reinule marokäännahast köite, mille kaanel oli küünlaleeki meenutav kujund. „Pimetrükk,” lisas ta Reinu pilku jälgides. „Tõeline anakronism. Meister pidi gooti traditsioonist sisse võetud olema. Või sai ta eritellimuse.”

Rein uuris raamatu selga. „Siin on veel midagi imelikku. Kaptaal. See näib olevat valest ajastust. Olete te kindel, et see raamat võtsing ei ole? Või hiljem köidetud?”

„Kas te suudate tõesti kaptaali järgi sajandit määrata?”

Rein läks näost punaseks. Mees naeratas.

„See ei ole tavaline raamat,” jätkas ta siis. „Aga võltsing mitte.”

„Valge kuningriik,” luges Rein pealkirja. „Ülestähendused Maguid Mécharimi jälgedes. Esimene osa. Pariis, 1725.” Autori nimi ei öelnud talle midagi. „Ja teine osa?”

Antikvaar laiutas käsi.

„Kahju,” ütles Rein.

„Loomulikult. Aga ka esimene osa on oma hinda väärt.”

Rein kaalus köidet käes. Raamat kutsus teda. Oli tal seda tõesti vaja? Mõttetu küsimus. Raamatuid oli alati vaja. „Kas see on Brunet’s ära toodud?”

„Soovite järele vaadata?”

Rein raputas pead, tõstis raamatu kõrva äärde ja lasi lehtedel sõrmede alt läbi libiseda. Paber oli kvaliteetne, aga tunne oli vale. Raamat vajas õhutamist. Ta avas köite esimeselt ettejuhtuvalt leheküljelt: „Kõik on Üks, ainus, esimene, viimane.” Paar minutit fööniga, sellest peaks piisama. „Iga inimene on osa Sõnast, iga sõna on osa Raamatust.” Rein heldis täiuslikult trükitud tähemärkidest. „Inimene on muutuv, Sõna on muutuv, Raamat on muutuv, kõik teed on lahti.” Järgmisest lausest ei saanud Rein aru. Ta sirvis edasi. „Valge kuningriik on inimese sõnade ja tegude vari.” Ühel leheküljel oli hallituslaik. See oli halb märk. „Valge kuningriigi tee on varjude tee.”

„Kuidas on, kas ei suuda otsustada?” küsis raamatukaupmees.

*

Rein sammus üle Place de Vosges’i metroojaama poole, pimetrükis kaanega raamat portfellis. Ta möödus tuvide alla mattunud Louis XIII monumendist, mille kardinal Richelieu oli duellantide hirmutamiseks püstitada lasknud. Mõned valitsejad ei kõlvanud millekski, isegi hernehirmutiseks mitte. Arkaadi all mängis üksik tšellist meloodiat Bachi kolmandast süidist. Õhk, tuli, veri. Muusiku silmad olid suletud ja poognat hoidev käsi liikus nõtkelt ja kergelt.

*

Lagendiku kohal keerutas lumetorm. Maailm koosnes valgest tihedusest, tuulest ja jäänõeltest. Ülemist ja alumist oli juba ammu võimatu eristada. Näis, nagu keerleks lumi taevasse tagasi. Võib-olla see oligi nii. Keset lagendikku seisis mees. Hetke pärast läks ta liikvele, see oli lihtsam moodus tasakaalu hoidmiseks. Mees tundis end kergena, justkui oleksid ta luud muutunud seest õõnsateks nagu merelindudel, aga see ei olnud hea tunne. Torm ulgus ja sööstis koos temaga lagendiku keskel kõrguva kiviseina poole, mille ääres lebasid kolm selja taha seotud kätega kogu.

Karli põske riivas õhuvoog. Ta võpatas, avas silmad ja nägi, kuidas äriklassi eesriie stjuardessi taga kinni langes. Karl surus sõrmed meelekohtadele ja põrnitses vastulendavat Arlanda lepavõsa. Talle ei meeldinud varahommikused lennud, kus ei saanud korralikult napsi võtta. Ja varahommikused Stockholmi lennud ei meeldinud talle kohe üldse. Stockholm oli mõttetu linn. Enamik maailma linnu olid mõttetud. Igasuguseid veneetsiaid ja viine oli vähe ja lõppkokkuvõttes ei olnud ka neil suurt vahet. Karl ringutas ja ajas end püsti.

*

Passikontroll möödus üllatavalt kiiresti. Karl silmitses oma peegeldust turvaklaasil, mis teda piirivalvurist lahutas. Kolmekümne üheksa aastane keskmist kasvu tüsedusele kalduv ärimees. Ümmarguse näo ja sõbralike silmadega. Seljas veidi kortsunud kaherealine ülikond. Ta pööras end profiili. Seljas märgatavalt kortsunud kaherealine ülikond. Piirivalvur ulatas talle passi tagasi. Karl pistis selle taskusse ja astus „Ducas’” nahkkohvrit vibutades läbi klaasväravate. Käsipagasi pealt ei saanud raha kokku hoida. Iga tollimees oli isehakanud psühholoog. Neile tuli samade reeglitega tagasi mõõta.

Karl väljus lennujaamast ja vaatas otsivalt ringi. Valgest „Mercedesest” hüppas välja mustanahaline taksojuht ja avas talle ukse. Karl silmitses konsoolile kinnitatud litsentsi ja võrdles selle fotot juhi külgvaatega. Erinevus ei olnud märkimisväärne. Sõidab sugulasele piraati, mõtles Karl. Seier spidomeetril ronis saja kahekümneni. Pea hoogu, sõbrake, vangutas Karl pead. Sa elad politseiriigis. Ära lase end fassaadist petta. Kui patrull sinusuguse murjani rajalt maha võtab, võlub ta kuuekümne sekundiga keskregistrist kogu su faili välja. Koos luumurdude ja hambaplommidega.

„Sheratoni” registratuuris seisev kuldtressidega mees tõstis pilgu ja registreeris baari poole suunduva Karli mingisse ainult talle teadaolevasse lahtrisse. Pisiasjad, mõtles Karl. Lipsunõel, kingad, kell. Eriti kell. Algaja operatiivtöötaja ostab endale kümne seieriga kronograafi. Nagu tal seda kunagi vaja läheks. Ja kui lähebki, siis ei ole seda võimalik kasutada. Nad olid Vladi ja ühe esimese osakonna tarkpeaga selle üle kunagi mõtteid vahetanud. Allikaga kohtuma minnes peab käekell olema klassikaline, teatas tarkpea. Diskreetne ja nahkrihmaga. Sõltub, kellega asju aetakse, ütles Vlad. Odavama allika jaoks on ainuke arvestatav mark „Rolex”. Mida suurem, seda parem. Ja rihm peab olema kullast. Mis mudel sul endal on? uuris tarkpea. Mul ei olegi kella, muigas Vlad. Ma vaatan aega mobiili pealt.

Karlile psühholoogilised piruetid ei meeldinud. Ta eelistas olla see, kes ta oli. Karl pühkis laubalt higi. See, kes ta oli. Ta läks kohtuma talle üleantud allikaga, kelle pseudonüüm oli Midas. On vast nimi pandud, mõtles Karl. Tal endal oli kaks allikat. Ühe varjunimi oli Päss ja teisel Juss. Nii oli lihtsam. Ja praktilisem. Sõidad näiteks bussis ja räägid telefoni: „Marcus Aurelius tahab kokku saada.” Igaüks saab aru, et midagi kahtlast on teoksil.

Loodetavasti ei ole mingi lobamokk, mõtles Karl. Suure jutuga allikad käisid talle närvidele. Sellised, kes veel pärast hüvastijättu su varrukast haarasid ja sosistasid: oota, ära mine, mul tuli veel midagi olulist meelde. Enamasti oli info, mis neile meelde tuli, täielik jama. Sellises olukorras oli Karlil oma nõks. Ta hakkas isiklikest probleemidest rääkima: tead, ma joon vist ikka liiga palju; või siis: naine on mulle võõraks jäänud. Allikas tegi selle peale varsti minekut. Naist Karlil muidugi ei olnud. Kuidas sa ikka võtad võõra inimese majja, tavatses ta kolleegidele öelda, hakkab veel vargile. Joomise kallal oleks võinud veidi urgitseda, aga seni ei olnud tal sellega suuremaid jamasid olnud. Mis tähendas, et olukord oli kontrolli all. Sõltuvust ei ole, mõtles Karl. Kui tahan, jätan järele. Aga võib-olla ma ei taha.

Saalis kõrgusid klaaskastid, milles lõõmasid gaasileegid. Karl libistas pilgu üle asjade ja inimeste. Baarilett. Selle taga istuv valges särgis mees. Nägu ei ole peeglist näha, pudelid segavad. Kümmekond lauda. Inimestega viis. Kaks naist. Kaks meest. Mees ja naine. Üksik naine. Üksik mees. Valges särgis kogu pööras end ringi ja vaatas tema poole. Karl tundis, kuidas mees temas vastumeelsust äratab. Keemia, mis määrab kogu kaasuse, mõtles ta mornilt.

Ta astus leti juurde. „Oskate te öelda, kus siin saaks viiedollarilist Rootsi kroonideks vahetada?”

Allikas nimega Midas vaatas enda ette ja ei öelnud midagi. Karl tundis, kuidas kehas tekib altmineku tunne. Mis saab alguse kusagilt vöökohast ja ronib sealt aegamööda ülespoole.

Midas rüüpas midagi, mis oli sinine nagu antifriis. Tema silmadest võis järeldada, et tegu ei olnud esimese klaasitäiega. „Kuidas sind kutsuda?”

„Karliks.”

„Mind võid kutsuda, kuidas tahad.”

„Väga tore. Lähme õige tahapoole. Ajame juttu ja vaatame, mida teil pakkuda on. Muide, palju teil aega on?”

„Muide, palju sul raha kaasas on?”

„Piisavalt,” ütles Karl.

Ta hakkas astuma. Midas lonkis talle järele. Karl hindas tema kuju seinal rippuvast peeglist. Umbes viiekümneaastane, tumedad juuksed, esileulatuv lõug, sõjaväelase rüht, näib olevat heas vormis. Konkreetne lõuajoon oli hea märk. Tahtejõuetu lõuaga tüüpe tuli tähele panna. Varem või hiljem hakkasid nad kuludega petma. Mis ei tähenda, et teised ei hakanud. Nad istusid maha. Midas vaatas Karlile üleolevalt otsa. „Mis nüüd?” küsis ta käkrunud „Marlboro”- pakist sigaretti õngitsedes. Karl vaatas seda suitsupakki ja tundis, et ta on Stockholmist väsinud. Kõik need naeratused ja rootslaste tacktack’id. Talle meenus, kuidas ta koolist tulles raudteejaama puhvetist võileibu oli ostnud. Kaks tükki, vorstiga, oli ta kähvanud võidunud kitlis müüjannale. Too võttis klaasi alt võileivad, mähkis need pärgamentpaberisse ja viskas hooga letile. Kakskümmend kaheksa kopikat, haugatas ta siis vastu. Sest ei olnud temagi suu peale kukkunud.

„Kuula mind nüüd hästi, sõbrake,” ütles Karl. „Sa võtsid meiega ühendust ja tahtsid kaupa teha. Ja me oleme selleks valmis, kui asi on nii, nagu sa rääkisid. Aga mul ei ole mingit soovi siin Stockholmis sinuga lolli mängida. Nii et lao välja, mis sul kotis on, ja kui sul midagi pakkuda ei ole, siis käi kuradile. Said aru?”

Midas tõmbas sügava mahvi ja ajas silmad pungi, nagu valmistuks ta üle terve ruumi laiali plahvatama. „See on nüüd küll karm jutt,” ütles ta sigaretti tuhatoosi kustutades.

*

Järgmisel päeval keskuses nägi Karl koridori peal Vladi.

„Elagu töö,” tõstis Karl tervituseks käe.

„Elagu kuld,” vastas Vlad.

Karl jäi seisma. „Kuule, kas Midas oli see kuningas, kes alul kõik kullaks ja hiljem sitaks muutis?”

„Umbes nii,” noogutas Vlad.

„Ei tea, kas ta sitast kulda ka oskas teha?”

„Ei tea.”

Parem, kui ei oleks osanud, mõtles Karl.

„Midasega oli mingi lugu veel. Habemeajaja ja pillirookõrrega.”

„Alati on mingi lugu veel,” ütles Karl. „Ja sina pead kuulama.”

„Kuidas Stockholmi-mees oli?” uuris Vlad.

„Koostöövalmis,” vastas Karl.

*

Pariisi kohale hakkas laskuma novembrihämarus. L’École Militaire’i sissepääsu ees seisid kaks punaste käelintidega valvurit. „Konverentsile,” teatas Rein ja valvurid lasid ta läbi. Loeng pidi aset leidma Louis’- nimelises auditooriumis. Ukse ees sumises juba paras seltskond vanainimesi, kelle olekust võis järeldada, et tegu on endiste sõjaväelastega. Peale Reinu oli ruumis ainult kaks diplomaati, Ühendriikide konsulaartöötaja ja erariietes Vene mereväeatašee. Kohtusid ühel konverentsil venelane, ameeriklane ja eestlane, mõtles Rein. Ameeriklane ütles...

„Bruce Kremer,” ütles ameeriklane. „Me oleme vist juba kohtunud?”

„Oleme tõesti.” Rein hõõrus kipitavat silma. „Ma ei teadnudki, et konsulaarosakond sõjatööstusega tegeleb?”

„Eks igaüks tahab seksikast valdkonnast tükki lõigata,” vastas ameeriklane.

Reinule meenus karikatuur, millel sigaritega kapitalistid leivanugadega maakera tükeldasid. Ilmselt olid samuti seksikama tüki pärast väljas.

„Tohin ma teid korraks segada?” küsis mereväeatašee neile ligi astudes. „Täna õhtul on Vene kultuurikeskuses diplomaatide klubi kokkutulek. Astuge läbi.”

„Kus see teie keskus asub?” päris Rein.

„Kuueteistkümnendas,” ütles venelane. „Rue Boissier’l.”

Venelaste kulul võiks klaasi veini juua küll, mõtles Rein vaba kohta otsides. Kui ettekandega väga pikalt ei lähe. Kutsel oli kirjas, et loeng pidi algama „punktipealt kell seitse”. Kuigi Prantsusmaal ei alanud midagi punktipealt. Ainult töömehed viskasid täpselt kell viis haamri nurka, kui nad seda juba varem teinud ei olnud. Kärsituse ja solvumusega ei olnud siin midagi peale hakata.

*

Rein heitis pilgu kellale. Pool kaheksa. Nagu restoranis, mõtles Rein. Ettekandjat ei tule ega tule. Punktipealt kolmveerand kaheksa astus puldi taha kallist ülikonda kandev mees, kes oli endine peadirektor, endine kindral, maavägede ohvitseride seltsi liige ja veel palju muud.

Rein võttis välja konsul Sirle kingitud pastaka, mille peale oli kirjutatud „Pariisi surnukuur”, ja avas hõbedase ristiga kaunistatud kirjaploki.

„Lugupeetud suursaadikud ja kindralstaabi ohvitserid, mu daamid ja härrad,” alustas ettekandja üllatavalt noorusliku häälega. „Rahvuslikust kaitsetööstusest rääkides tuleb esmalt meelde tuletada kindral de Gaulle’i aegu, mil Prantsusmaa kaitsekulutused moodustasid” – ta pidas väikese pausi – „neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust.”

Saalist tõusis heakskiitev pomin.

„60-ndatest 80-ndateni oli ka meie relvastusekspordi kuldaeg. Ühest küljest oli see seotud valitsuse läbinägeliku poliitikaga, teisalt Lähis-Ida soodsa turusituatsiooniga...”

Rein pani pastaka kõrvale. Loeng oli möödunud talvede lumi. Võib-olla suutsid Ameerika konsulaartöötaja ja Vene mereväeatašee selle alt midagi leida.

„NATO-le lähenemine tähendas tagasilööki,” kõlas poodiumist. Selle lause võiks memole pealkirjaks panna, mõtles Rein. Oleks vähemalt hoogne algus. Kuigi kas üldse saab korraga kahes suunas liikuda? Võib-olla hoopis „Saksa-Prantsuse rakend kui Euroopa sõjatööstuse mootor”? Reinul ei läinud raportite kirjutamine kergelt. Kolleegid viskasid lihtsama teksti valmis poole tunniga. Reinul kulus selleks terve õhtu.

„Konkurents on relvatööstuses alati teretulnud,” lektor küünitas veeklaasi järele, „aga mitte rahvuslike tšempionide jaoks.” Ta jõi paar lonksu ja asetas klaasi puldile. „Paralleelselt eespooltooduga transformeerus natsionaalne kaitsetööstus transnatsionaalseks....”

Nagu ülikooliaastatel, mõtles Rein. Kursusetöö pealkirjas ei tohtinud esineda lihtsõnu nagu „kodu” või „piim”.

„...lisaks angloameerikalik põhimõte „koondu või haju”, mis samuti oma korrektuuri tegi. Positiivse külje pealt võib esile tuua...”

Rein tundis, kuidas ta silmad hakkasid kinni vajuma. Läbi udu kostis veel „Marconi”, „British-Aerospace” ja „Lockheed”, aga need võisid olla juba unerežiimile suunduva aju lühiühendused.

„Globaliseerumine ei peatu kaitsetööstuse ukse ees!” põrutas lektor ta korraks veel ärkvele. Rein üritas märkmeid teha, aga järgmisel hetkel langes ranne jõuetult rippu. Ta magas ja tema nina nuuskis rahutult nagu jõe äärde jooma laskunud tapiiril. Jõgi voogas laisalt ja pööras päikese sillerdades käänu taha. Rein tundis vastupandamatut soovi vette viskuda. Huvitav, kas ülikonnaga ujumine on saatkonnatöötajale kohane, jõudis ta mõelda, ja siis lõhestas kuulipildujavalang: trahhtrahh-trahh-tararahh. Rein võpatas end ärkvele ja piilus unesegaselt ringi. Loeng oli läbi saanud ja kuulajad olid kõik korraga püsti tõusnud. Plasttoolide põhjad, mis vastu seljatugesid laksasid, seda tärinat tegidki. Rein ajas end jalule ja tammus koos teistega väljapääsu poole.

*

Vene kultuurikeskuse hoov oli täis 115 CD numbrimärgiga autosid. Hoone ise oli tüüpiline brežnevismiajastu sünnitis. Fuajeesse oli üles riputatud fotonäitus Kiži saare puukirikutest ja kunstibutiigist oli võimalik osta slaavi kitši.

Trepil tervitas Reinu Vene saatkonna konsulaarsektsiooni teine sekretär Jevgeni Ledokolin. Tema kõrval seisis umbes neljakümne viie aastane liivakarva juustega mees, kellel oli seljas musta värvi hästiistuv surnumatjaülikond.

„Tere tulemast, härra Mets,” ütles Ledokolin. „Tore, et leidsite aega läbi astuda. Saage tuttavaks, Aleksei Leonov, esimene sekretär poliitikaküsimustes.”

Rein surus mõlemal kätt ja astus edasi. Saalis viibis umbes kümmekond saatkonnatöötajat, mõned neist abikaasadega. Rein tervitas klubi eestseisusesse kuuluvat Ameerika saatkonna teist sekretäri ja Argentiina saatkonna number kolme. Keegi pani talle käe õlale. See oli Soome saatkonna number neli. „Vaata, millise laua moskoviidid meile katnud on, ainuüksi viina on kolme sorti. Kas proovime?”

Nad siirdusid baarilaua juurde ja lasid endale joogid segada. Eestpoolt oli kuulda Ledokolini tervituskõnet: „Head kolleegid! Rõõm teid näha. Tundke ennast hästi, tutvuge vene kokakunsti ja kultuuri saavutustega. Ilusat õhtut!”

„Üks sisukamaid sõnavõtte, mida ma viimasel ajal kuulnud olen,” ütles soomlane tunnustavalt. „Eriti pärast siseministri eilset esinemist.”

„Kuidas „Mercedes” sõidab?” uuris Rein. Number neli oli hiljuti endale uue auto soetanud. Soomlase nägu tõmbus naerule. „Ära parem küsi.”

„Kui hästi sa tehnikat tunned? Ütle, kas rakend saab olla mootoriks?”

Number neli vaatas talle segaduses otsa.

„Ilmselt ei saa,” pomises Rein. Ta õngitses jahutusnõust jäätüki ja suundus tualeti poole. Seal üritas ta kipitavat silma jaheda kuubikuga rahustada. Sel ei olnud erilist mõju.

Saali naastes märkas ta sihvakat Sri-Lanka saatkonna pressiatašeed. Rein noogutas talle tervituseks ja tõmmu tüdruk naeratas vastu. Mõne hetke pärast astus pressiatašee tema juurde.

„Tohin ma teilt midagi isiklikku küsida?” päris ta sotto voce. „Kas Eestis juuakse palju viina?”

„Vist küll,” ütles Rein, „see tähendab, vist mitte.”

„Väga kahju. Mulle meeldivad kohutavalt viinakokteilid. Eriti Bloody Mary. Aga ma ei julge saatkonnas sellest kellelegi rääkida. Mõeldakse veel, et olen joodik.”

„Kokteilid on osa tööst,” märkis Rein. „Millest need segatud on, see on diplomaadi eraasi.”

„Saadik kavatseb mind nädala pärast Kopenhaagenisse UNESCO seminarile lähetada,” jätkas srilankalanna. „Keset talve!”

„Kopenhaagen on ilus linn. Arenenud viinakultuuriga.”

„Te lohutate mind,” ütles pressiatašee ja andis lahkumiseks tõmmut käekest suruda.

„Arendate Eesti-Sri-Lanka suhteid, härra Mets?” küsis Reinu kõrvale ilmunud Ledokolin. „Vaadake ette, Ida, see on peen asi.”

Rein ei osanud selle peale midagi kosta.

„Miks te mulle silma teete?” uuris Ledokolin.

„Teile ainult tundus nii,” ütles Rein.

„Võib-olla tõesti,” nõustus Ledokolin. „Kas te veinimessil olete juba käinud?”

„Ma ei orienteeru veinides eriti hästi. Teadmisi jääb väheks.”

„Pole seal mingeid teadmisi vaja, vala ja joo,” teatas Ledokolin ja kummutas oma sõnade kinnituseks viskiklaasi.

Nad olid kuidagi iseenesest vene keele peale üle läinud.

„See on meeldiv, härra Mets, et te Puškini keeles suhtlemist pahaks ei pane. Baltide seas päris harvaesinev suhtumine.”

„Vaevalt küll,” ütles Rein. „Te olete valede inimestega rääkinud.”

„Võimalik,” nõustus Ledokolin. „Selline see amet juba on. Mu esimene lähetus oli Ukrainas. Töötasin konsulaarsektsioonis. Mõned lääneukrainlased olid väga rahvuslikult meelestatud. Tulid teinekord meie juurde dokumente vormistama, vene keeles rääkida ei tahtnud, ühtegi teist keelt ei osanud. Päris tsirkus kohe.”

„Kurb küll, kui keel süüdlaseks tehakse.”

„Väga kurb. Aga teie vene keel on suurepärane.”

„Võib-olla kunagi oli.”

„Ei maksa end alahinnata, härra Mets,” märkis Ledokolin ja valas Reinu klaasi täis.

Neile lähenes triibulist ülikonda kandev sõbraliku näo ja kurbade silmadega mees.

„Dick Frost,” esitles ta end, „Ühendriikide saatkond, regionaalsuhted”

„Jevgeni Ledokolin, Vene saatkond, konsulaarsektsioon. Millega te tegelete?”

„Ühendriikide-Prantsuse koostööprojektid, ärikliima...”

„Või ärikliima.” Ledokolin tõmbas ühe käega taskust visiitkaardi ja sirutas teise käe nõudlikult välja. „Tänan. Mis meil siin siis on? Teine sekretär. Hm-hm. Millega te konkreetselt tegelete?”

Ameeriklane, kes end ilmselgelt ebamugavalt tundis, üritas seletada. Ledokolin kuulas ja kortsutas kulmu. „Ja kus te elate?”

„Kuueteistkümnendas.”

„Meie saatkond on ka Kuueteistkümnendas, Boulogne’i metsa lähedal.”

„Ma olen kuulnud, et seal pidi palju prostituute olema?” üritas Frost teemat vahetada.

„Saatkonnas või?”

„Metsas ikka,” kiirustas Frost end parandama.

„Vastab tõele. Aga need ei ole tasemel prostituudid.”

„Kuidas nii?”

„Lihtsalt. Kuueteistkümnenda kõrvaltänavates on paremad. Kas tahate, räägin täpsemalt?”

„Ei noh, mis nüüd…”

Ameeriklane hakkas ilmselgelt ära vajuma.

„Kui ei taha, siis ei taha. Aga järgmine diplomaatide klubi üritus tuleb teha Ameerika saatkonnas.”

„See on komplitseeritud. Julgeolek...”

„Mis julgeolek? Meie tegime enda juures ilma probleemideta. Diplomaatiliselt tuleb mõelda, aga mitte julgeolekust rääkida.”

Frost maigutas suud ja tammus ühelt jalalt teisele.

„Kas te vene keelt valdate? Saaksime koos eesti kolleegiga kolmekesi ühes võtmes suhelda.”

„Ei valda,” ütles ameeriklane ja tõmbus eemale. „Oli meeldiv tutvuda. Loodan, et saate nüüd terve õhtu kahekesi veeta.”

„Mis siis ikka, nägemiseni. Ärge unustage vene viina proovimast,” sõnas Ledokolin talle järele.

„Vaat nii, härra Mets. Tore on sellistel üritustel uusi tuttavaid leida.”

Rein vaatas Ledokolinit huviga. Hoolimata vestluse otsekohesusest oli Ledokolini näol püsinud sõbralik naeratus. Naljakas, mõtles Rein. Milleks oli tal vaja seda ameeriklast üle kuulata. Seletamatu vene hing...

„Millega te, härra Mets, vabal ajal tegelete?”

„Ega seda vaba aega eriti olegi,” ütles Rein kohustusliku Pariisi lause.

„Midagi te ikka teete? Mina käin näiteks nädalavahetustel kalal.”

„No mängin tennist mõnikord.”

„Kas tõesti? Üks mu sõber on sellel alal väga kibe käsi.”

Ledokolin viipas eemal seisvale Leonovile. „Aleksei, härra Mets on tennisist nagu teiegi!”

„Kas tõesti?” Leonov astus ligemale. „Aga kuidas partneriga lood on?”

„Kuidas juhtub,” ütles Rein.

„Vaat see on pahasti. Tennisega on nagu kooseluga, usaldusväärne partner on väga tähtis. Kus te mängimas käite?”

„Jardin Atlantique’is, Montparnasse’i jaama juures.”

„Ei ole kuulnud. Kas te minuga ei oleks nõus mängima? Mul läks just paarimees Moskvasse tagasi.”

„Miks mitte,” ütles Rein kerge ebamugavustundega. „Ainult ma ei ole teab mis mängumees.”

„Aga mina olin Wimbledoni kolmas,” ütles Leonov ja puhkes kohe oma nalja peale naerma. „Mul on suur huvi neid Atlandi aedu proovida. Kas valik oli ehk Eesti NATO-poliitikaga seotud?”

„Ei olnud,” vastas Rein ja ulatas oma visiitkaardi.

„Tänan väga.” Leonov libistas kaardi taskusse. „Võtan teiega kindlasti ühendust. Oli meeldiv tuttavaks saada.”

„Kohtumiseni, härra Mets,” ütles Ledokolin. „Külastage meid jälle.”

*

Trocadero metroojaam oli õhtuselt vaikne. Rein heitis pilgu kellale. Juba veerand tundi. Ja mitte ühtegi rongi. Ta uuris seintele kleebitud afišše. Galerie d’Orsays oli üles seatud järjekordne kogus vene kunsti ja kogu Pariisis põrnitsesid inimesi Vasnetsovi vägilased. Keskmine neist meenutas Ledokolinit. Kusagilt kostis vaikseid praksatusi. Tunnelisuus pildus lahtine juhtmeots sädemeid. Rein keskendus uuesti seinale. Marigny’s mängiti Tankred Dorsti „Merlinit”. Läksid kord laia ilma tühermaale kolm rändurit. Ühel oli kaastunne, teisel julgus ja kolmas teadis, kuhu vaadata. Neljapäeviti sooduspiletid.