Читать книгу Palveränd - Tiit Aleksejev - Страница 5
ОглавлениеMu nimi on Dieter. Kunagi olin ma keegi teine, aga sel ei ole enam tähendust. Maa, kust ma pärit olen, ei ole enam endine ja inimesed, kes mind mäletasid, on surnud. Sest mis on üks maa ja üks rahvas? Veepiisk veenõus, ei enamat. Ma olen siiski üritanud. Olen üritanud koduranda leida. Käsikirjadest ja kaartidelt ja rännumeeste lugudest. Teda pole kusagil. Kuid ma mäletan pilvi tema taevas, udu tema niitude kohal ja jälge, mis jäi tömbi peaga maost, kes läbi lõikeheina libises. Ja ma tean, et ma ei ole und näinud.
Tõeline kodu on see, mille poole inimene teel on. Mida ta oma mõtteis kannab. Minu mõtteis on linn, mille me uskmatutelt tagasi võitsime. Minu jaoks on ta kõiges ja kõikjal. Igal ööl hiilib kõrb üle mu läve, tuul puhub, luited liiguvad ja palverändurid on ületamas tühermaad. Ja siis ei olegi vaja koltunud reisikirju lehitseda, sest igaüks neist peab rändurit juhatama lähemale Jumalale, mitte kodurannale ja iga kaardi keskpaigas on Jeruusalemm.
†
Aristoteles kirjutab, et inimkehas on kaardistatud kogu kosmos. Minu keha on valu maakaart. See aitab leida kohti, kus ihu on lõigatud, muljutud ja purustatud. Iga arm on osa teekonnast. Iga vigastus on mingi lahinguväli. Öösel lavatsil lebades sulen ma silmad ja libistan sõrmedega üle inimeste maa: Nikaia, Dorylaeum, Harem, Antiookia, Kerbola, Jeruusalemm, Askalon.
Valul on omad mälestused. Põlvedes ja puusades tuikab ratsutamisest. Õlaliiges pakitseb mõõga vibutamisest. Pahkluud sadulast langemisest. See kõik on ainult pinnavirvendus. Tõeline valu on mujal. Palverännul öeldi: võitle ja ära karda, elu saab sinult võtta, kuid au mitte iialgi. Aga saab sedagi. Ning autusest saab häbi, mis saadab inimest elu lõpuni. Mis muserdab ja närib ja tuletab end iga Issanda päev meelde: täna, täna, täna. Täna. Kui täna on teie päev, siis te teate. Ja neile, keda häbi maadligi surub, võin ma öelda: ma tean, mida te tunnete. Ma olen teie.
†
Ma olen elanud mitut elu. Ma olen olnud see, kes hoiab sulge, ja see, kes hoiab mõõka. Kõik on hajunud nagu suits tuules. Täna olen ma see, kes hoiab taimi, ja homme olen ma muld, millest taimed uut jõudu saavad. Muld ei hooli, kui palju keegi head või halba tegi, ja õigest mehest ning õelast mehest võrsuvad ühesugused viljapead. Võib-olla on tuules kõikuva vilja jaoks kõik inimesed ühtemoodi õiged.
Ma olen aednik kloostris, mis asub Montpellier’ linnast kahe päevateekonna kaugusel ja mille maad krahv Guillaume de Montmiral Pühale Kirikule annetas. Issanda aastal 1142 asus kolmteist venda Chalais’t teele, et uuele konvendile alus panna. Ürikutesse jäi neist kaksteist, sest kaksteist on apostlite arv. Väljajäänud vend olin mina, aga see ei teinud mulle meelehärmi. Inimese elu sulab nii või teisiti möödanikku nagu kala vette. Isegi siis, kui see kroonikatesse üles tähendatakse. Jääb ainult kala. Ainult vesi.
Eile kaevust veenõud kergitades kummardusin ma allapoole. Sünkjal pinnal väreles kellegi nägu. Silmade asemel oli kaks mustavat koobast. Kaks musta koopasuud. Mida rohkem ma jälgisin, seda hägusemaks muutusid kujutise piirjooned. Näis, nagu tõrjuks maailm mind endast eemale. Sinna alla, sügavikesse, kus elusast saab eimiski ja siis jälle midagi.
†
Ma olin kohal, kui krahv Guillaume vastlaotud kloostrimüüre vaatamas käis. Temaga oli kaasas kõrge külaline, Brabandi isand Godefroy VII. Räägitakse, et selle mehe soontes voolab Godefroy de Bouillon’i, Püha Haua Kaitsja verd. See näis tõele vastavat. Samasugused kõrged põsesarnad. Samasugune ekslev pilk. Veel räägitakse, et Godefroy oli vapraim palverändurite seast, ja ma vaatasin ta järglast huviga. Et milline tema on. Godefroy oli nõrk mees. See, mida vapruseks peeti, oli ainult põikpäisus. Hirm taganeda.
Tõeliselt vaprad jäid Anatoolia mägismaale ja Süüria kõrbe. Issand kutsub õiged enda juurde. Oma vägedesse, et nad mõnes teises lahingus uuesti langeda saaksid. Brabandi käskija vaatas mulle otsa ja ma ei löönud pilku maha. Ma võin seda endale lubada. Ma olen ainult aednik, märkamatu ja tähenduseta nagu rohukõrred kloostriõuel. Öeldakse, et märkamatu elu on Jumala kiituseks.
†
Täna pärastlõunal hakkas Boscodoni kohal vihma kallama. Veejoad paiskusid sellise hooga, nagu oleks keegi lasuursinise peekri ühe hooga tühjaks valanud. Vend Glaber ütleb, et vihm on osa lunastusest, mida taevas maale laseb osaks saada. Kõlab ilusasti, aga see on kloostritarkus. Vihmast saavad aru ainult need, kes teda ootavad: talupojad, kelle vili on põllul nädalate kaupa kõrbenud. Sõjamehed, kes on Süüria päikesest poolsurnud. Ma vaatasin, kuidas mullapinnale tekkinud tumedad plekid mõne hetkega laugasteks muutusid. Vihm oleks nagu kõik minema uhtunud, nii mineviku kui oleviku. Jeruusalemma müürid ja kloostrimüürid. Müüride vangistuse. Maailm lagunes ja langes koost, jäi ainult taevast alla paiskuv vesi. Taevane kosk.
Hiljem, hilisõhtul, läksime me kõik missale. Ma seisin vendade keskel, aga mulle tundus, nagu oleksin neid ülalt vaadanud. Mungad laulsid ja nende hääled voogasid uue kiriku võlvide all. Väljas sadas ikka veel.
†
Kloostri siseõues õitseb magnoolia. Päikesepaistel tundub, nagu väreleks igas õiekobaras küünlaleek. „Post tenebras spero lucem,” pomises ristikäigus puud imetlema jäänud abt. Seejärel vaatas ta mulle otsa, nagu ootaks mingit vastust. See maailm on täis varje, oleksin võinud öelda. Miks mitte järgmine? Aga ma teadsin, et kloostriülem ei oota minult midagi. Ja ma hoidsin suu kinni.
Boscodoni aias kasvab palju erinevaid taimi, ainult lavendlit mitte. Oleks kaunis, kui see siinsete maadega kohaneks. Kloostri ümber võiksid laiuda lavendliväljad nagu Languedocis, kust me krahv Raymond’i vägedega läbi ratsutasime. Me kõikusime sadulas, päike lõõmas pea kohal ja ümberringi sinas lavendel, nagu oleks taevas maa peale laskunud ja öelnud: veel veidi kannatust – Jeruusalemm võib olla juba järgmine linn, pärast taevasinist merd. Ainult veel veidi kannatust. Palju pole enam jäänud.
†
Kõike, mida kloostris vaja oli, valmistati ja töödeldi kohapeal, intra muros. Ainult pärgamenti mitte. Tavaliselt telliti seda Montpellier’st või siis mõnest naaberkonvendist, kus asjad olid paremal järjel. Ühel päeval selgus, et külas elab parkal, kes on piisavalt osav, et loomanahka lubjavannis söövitada, puhtaks kraapida ja pimsskiviga üle käia. Ta käis oma kätetööd abtile ja armaariusele näitamas ja pärast mõningast kauplemist lepiti hinna osas kokku. Summa, mis talle maksti, oli kaks korda väiksem kui Montpellier’s, aga mehel ei olnud teist valikut. Linn oli kaugel ja tee ohtlik. Klooster oli siinsamas. Ja nii hakkas parkal meie juures käima, teinekord üksi, teinekord koos neiuikka jõudnud tütrega, kellel olid vaskpunased juuksed ja ebaloomulikult valge nahk. Nagu oleks teda ennast pimsskiviga silutud ja kriidiga hõõrutud. Nagu oleks ta pärgamendileht, mis ootab, et keegi ta täis kirjutaks.
Tüdruk oli sihvakas ja nõtke nagu jugapuu. Kuigi Boscodonis ranget klausuuri ei järgitud, oleks sellise olendi lähedalolek nõrgemad fraatrid kiusatusse saatnud. Seetõttu teda kloostriõuest kaugemale ei lubatud. Ta võis suhelda ainult majordoomuse või mõne vanema vennaga. Näiteks minuga. Ma võtsin tüdrukult korvi ja andsin vastutasuks peotäie münte. Tüdruk tänas püüdlikult, pööras end kannal ringi ja lippas minema.
Mõne kuu möödudes hakkas ta mulle naeratama, alguses kohmetunult, hiljem üha vabamalt. Naeratus sai alguse silmanurgas, liikus sealt huultele ja edasi põsesarnale. Ja siis lõi kogu nägu särama. Nagu hämar kabel, mis läbi vitraaži tunginud valgusvoost küütlema lööb. Alul ei ole midagi ja siis on kõik. Kuldne brokaat libiseb jahedale marmorpõrandale ning varjud pagevad pimedatesse nurkadesse. Kärmelt ja hääletult, nagu varjudele kohane.
Mulle meeldis vaadata, kuidas tüdruk jalgrada mööda sammub. Ma vaatasin teda nagu mõnda taime või lindu. Nagu lindu, kes hetke pärast lendu tõuseb ja taevalaotusesse kaob. Tüdruk oli minuga juba harjunud. Aga me ei olnud kordagi pikemalt rääkinud. Selleks polnud vajadust. Ta ütles mulle tere, ulatas korvi, sai oma raha, naeratas ja me jätsime jumalaga. Ma hakkasin temaga kohtumist ootama. Aga mitte nii, nagu mees naist ootab. Hoopis teistmoodi. Tüdruk kiskus minust midagi esile. Mingit klompi. Ma tahtsin teada saada, mis see on.
Sooviksid sa aeda näha, küsisin, kui ta järgmine kord tuli. Tüdruk noogutas. Ma viisin ta aeda ja näitasin talle taimi. Tüümiani ja estragoni, millega toite maitsestati. Aed-harakputke, mis pärast paastu keha jälle käima pani. Raudrohtu, millega pidalitõbe raviti. Piparmünti, mis rahustas. Kõiki neid. Me toetasime end vastu müüri ja vaatasime, kuidas kumalased kanarbikuõitel turnisid. Mulle on lapsest saadik meeldinud kumalasi jälgida. Nende suminat kuulata. Kumalasetooni. Metsmesilased tulid ja läksid, tiirutasid taimede kohal ja puudutasid neid oma jalgadega. Maailm oli tasakaalus. Kanarbik, kumalased ja meie kaks. Hääled meie ümber.
„Kas kuuled?”
„Muidugi.”
Me istusime ja rääkisime. Õigemini rääkis tüdruk.
„Isa jutustas mulle kord loo, kuidas mesinik oli missalt hostia kaasa toonud ja selle mesitarusse pistnud. Järgmisel päeval oli ta vaatama läinud, ning avastas, et mesilinnud olid hostia ümber vahast kiriku ehitanud. Usud sa seda?”
„Ei.”
„Aga mina usun. Ma arvan, et targemad tiivulised hakkasid preestriteks ja panid rumalamad enda heaks tööle. Nagu see kloostrites ikka käib.” Tüdruk piidles mind silmanurgast. „Millele sina mõtled?”
Mu silme ette on kerkinud mesitaru, millele ristimärke kandvad sõjamehed on tule otsa pannud. Mehed on end mantlitesse mähkinud ja vehivad põlevate nartsudega. Seejärel sorgivad nad mõõkadega kärgedes. Määrdunud teraselt tilgub kuldset mett. Viimaks on taru rüüstatud. Sulanud vaha on maha tilkunud ja laiali voolanud. Ellujäänud putukad tiirutavad söestunud raamide ümber. Kus see oli? Antiookia all? Jeruusalemmas? Ma ei mäleta enam.
„Keda ma sulle meenutan?” küsis tüdruk ootamatult.
„Kust sa võtad, et sa mulle kedagi meenutad?”
„Ma tunnen seda. Sa vaatad mind, aga näed kedagi teist.”
Ma ei oska selle peale midagi öelda.
„Ma tahan sinust rohkem teada. Räägi mulle oma lugu.”
„Mul ei ole sulle midagi rääkida. Aednikul ei ole lugu.”
„Räägime siis taimedest. Ma nägin eile unes, et ma kõndisin keset välja, mis oli täis ülaseid. Isa ütles, et palju ülaseid tähendab palju kurbust.”
„Mis värvi need olid?”
„Valged loomulikult. Millised siis veel?”
„On ka punaseid. Nagu verepiisad.”
Tüdruku näole ilmus kahtlev ilme. „Kus sellised kasvavad?”
„Geneetsareti järve ääres. Pühal Maal.”
„Kes sulle seda rääkis?”
„Ma olen seal olnud.”
Ma kummardasin taimede kohale ja hingasin sügavalt sisse.
†
Taimede kohale kummardudes leian ma nende seast ühe, mille lõhn on mulle lapsepõlvest meelde jäänud. See ongi mu esimene aisting. Esimene ja päris alguses. Oma vanemaid ma ei mäleta. Nad on surnud katku, koos paljude teistega. Ma jään üksi. Sepp, keda teised külaelanikud tema oskuste pärast pelgavad, võtab mu enda juurde. Tal on abilist vaja. Uue elu alguses on külmatunne. Ma seisan kustunud kerisahju ees, komps käes. Väljas on sügis. Sajud. Vesi niriseb mööda mu jalgu savipõrandale. Sepp paneb veekannu käest ja viskab mulle linase palaka. Tal ei ole aega minuga tegeleda. Mõnda aega aitan teda. Seejärel jään ma ise haigeks. Mu rinnale ja kätele ilmuvad punased laigud. Siis tuleb palavik, tuli ja jää. Kui see lõpuks alaneb, jälgin ma sepa toimetamist. Ilma suurema huvita, nagu tuult või vihma.
Heledale taustale joonistub kaks musta joont, nagu oleksid jõeharud teineteisest läbi jooksnud. Üks haru on pikem, teine lühem. Võpatan ärkvele, nagu oleks keegi selle märgi mulle ihusse lõiganud. Põrandal on valge härjasarv, sipelgaid täis. Ühel hetkel hakkab neid välja voorima. Üha rohkem ja rohkem. Kuidas neid nii palju saab olla? Pimedus. Kui ma uuesti silmad avan, on ruumis neli meest, kes teritavad nelja kirvest. Milleks see? küsin. Sarvede raiumiseks, vastab üks meestest ja katsub sõrmega kirvetera. Laudast kostub härgade kaeblikku ammumist. Tahaksin pead tõsta, aga ei suuda. Sepp kummardab minu kohale. Ma räägin talle kahest ristuvast sirgest. Sepp kuulab mind tähelepanelikult.
†
Mu hõõguvale otsaesisele langevad veepiisad. See on hea tunne. Üks piisk jookseb mõõda põske alla. Avan suu, et seda keelele püüda, aga jään hiljaks. Ma vaatan ringi. Sepp on haaranud tangid ja põimib alasil kahte hõõguvat raudlatti. Nagu oleks kaks nõelussi armumängus teineteise ümber väändunud. Ma olen seda kord kevadel rabas näinud. Nõelussid olid end püsti ajanud ja võnkusid pulmatantsus. Ma hoidsin end eemale, aga väänlejatel ei olnud minu jaoks aega. Nad olid ametis ühte sulamisega.
Õhk muutub üha kuumemaks. Metall hiilgab hämaruses. Põimikust on saanud tömbi otsaga terasleht. Sepp kastab selle kiire liigutusega nurgas seisvasse veenõusse. Kostab sisinat. Sepp asub uuesti teraslehte kuumutama. Mulle näib, et kõik see on kestnud terve päeva. Mitu päeva. Olen kaotanud võime aja kulgemist hinnata. Aeg on end mu ümber mässinud ja kägistab mind soomuselises haardes. Aegamööda, oma jõudu nautides. Nagu roomaja saaki, valmistudes hetkeks, mil nõrgem elu hakkab tugevamat toitma.
Mu ees seisab sepp, mõõk käes. Kas see on märk, mida sa nägid? küsib ta. Jah, ütlen. Seesama. Sepp noogutab rahulolevalt. Ta lööb relva muldpõrandasse. Mu silmade kõrgusel võbeleb käepide, mis teraga ristub.
†
Tumehalli laotuse taustal kõiguvad puuvõrad, sajad sõrmed taeva poole harali. Sõrmeotstel istuvad suured mustad linnud, kümned tumedad kolmnurgad. Aeg-ajalt lehvitab mõni neist tasakaalu hoidmiseks tiibadega. Need on talvised linnud. Kõik ülejäänud on surnute maale lennanud. Mu meeled on haigusest paljaks pühitud ja sellesse tühjusesse voolab taevast ja hämarust. Üle inimeste maa laotub narmendav palakas. Ma tahaksin olla valge hunt ja öömaailmast läbi joosta. Kiirelt, väledalt ja kartmata. Hundi kombel. See, kes harjub pimedusega, muutub ise pimeduseks. Öö võtab ta omaks.
†
Tolmusambad sädelevad seinapragude vahelt paistvas päikeses.
Sepp on otsustanud mulle oma kunsti õpetada. Ta võtab korvist söetüki ja veeretab seda sõrmede vahel. „Kõige tähtsam on õige kuumus. Rauda taguda oskab iga juhm.”
Ta viib mu kolde ette. „Mis värvi on tuli?”
„Kollane.”
Ta viskab söetüki koldesse. „Ja nüüd?”
„Punane.”
Ta ei ole mu vastusega rahul.
„Pead õppima tuld nägema. Siis oskad ka hõõguva raua seisundeid eristada. Seda hetke, mil see ühest olekust teise läheb. Sellest tuleb kõik ülejäänu. Kas teeme algust?”
Ma olen nõus. Ma õpin tule ja raua saladusi. See on raske. Sepp ei ole minuga rahul.
Sa ei ole selleks tööks loodud, ütleb ta pahuralt. Su käed on liiga kohmakad. Ja su mõtted on kogu aeg hajevil. Tahma ja nõe sees raua tagumine ei meeldi mulle. Ma eelistan mööda metsi hulkuda. Selili rohus lamada ja taevasse vaadata. Ma näen seal igasuguseid asju.
†
Mets voogab tuules nagu hiigelsuur roheline laine. Kõik on liikumine: taevas, puud, maadligi naalduvad rohukõrred. Tuul ise on nähtamatu, võib ainult kuulda ta mühinat. Taevarannal sõuavad mustad pilved, ähvardavalt nagu ööloomad. Need, keda päeval ei ole, kes on pimeduse pärisosaks. Selle pimeduse, mis algab juba toanurgas. Pilved koonduvad kahte leeri. Ma näen selgelt kahte vaenuväge, kahte musta lainet taevarannal, näen löögiks tõstetud käsivarsi, tuhmi läikega rauda, hobuste verd täis valgunud silmi, ratsanike klaasistunud pilke. Ma näen liikuvaid torne, purunevaid müüre ja põlevat vedelikku sülgavaid torusid. Ma näen noort, tärkavat vilja ning läbi õhu vihisevat sirpi. Ma näen niitjat ja seda, kuidas teras läbi kõrte libiseva mao pooleks sähvab. Kaks kehapoolt jäävad agoonias visklema. Nad ei ole enam elus, aga nad ei ole ka surnud. Nad on teel olemisest olematusse ja see on kannatuse tee.
Puude vahelt vaatab mind keegi. Ma tunnen ta pilku, kogu kehaga. Nagu oleks keegi küünistega käe mu õlale asetanud. Ma seisan ega julge end liigutada. Selja taga praksatab oksaraag. Kui ma pilgu uuesti metsa poole pööran, ei ole seal enam kedagi. Kargan püsti ja torman mäenõlvast alla nii kiiresti kui jalad võtavad. Ma sööstan pilvede vahelt langevasse valgusvoogu. Viskun sellesse nagu läbipaistva veega järve. Ümberringi pöörlevad lugematud hõbedased pärlid. Ma üritan põhjani jõuda, aga õhust tuleb puudu.
†
Meil on külaline. Ta nimi on Raimondus. Ta on minust ehk ainult kümmekond talve vanem, aga midagi tema olemuses teeb teda täiskasvanumaks. Raimonduse ülesandeks on olnud rahvale, kelle seast ma pärit olen, teatud sõnumit kuulutada ja ta on selle ülesandega toime tulnud. Lisaks sellele on tal täita olnud veel mõned ülesanded, millest ta lähemalt rääkida ei soovi. Ta on ka nendega toime tulnud.
Nüüd räägivad nad minust.
„Mul oleks teenrit vaja,” ütleb Raimondus. „Kedagi, kes mu asjade eest hoolt kannaks.”
Sepp mõtleb veidi. Siis kutsub ta mu laua juurde. „See isand siin pakub sulle teenistust.”
Ta pilk ei ole vihane nagu tavaliselt. Tundub, et ta tahab mulle head. Ta küsib: „Mida sa sellest mõttest arvad?”
Ma ei oska midagi arvata. Kõik on liiga ootamatu.
Raimondus köhatab. „Ma rändan palju ringi. Minuga koos näeksid sa midagi erilist. Midagi sellist, millest tavalistel surelikel aimugi pole.”
Ma küsin, mis see oleks.
Raimondus kõverdab üksteise järel sõrmi: „Uhked linnad. Võõrad rahvad. Lossid. Pühakojad.”
Ma küsin, milles mu töö seisneb.
„Teenimises,” vastab Raimondus ebamääraselt.
Ma küsin, kas ma selle eest ka mingit tasu saan.
„Minuga koos ringi rändamine ongi sinu tasuks.”
See kõik tundub kahtlane.
Sepp saab aru, et ma kõhklen. „Mine rahus,” ütleb ta. „Küla ei kao kuhugi. Siia võid sa alati tagasi tulla.”
Tundmatus hirmutab mind. Aga siis ma näen, mis Raimondusel hõbeketi otsas kaelas ripub. Sama märk, mis mulle unenäos ilmus.
Raimondus küsib: „Kuidas siis jääb?”
Ma olen nõus.
†
„Vaata,” ütleb Raimondus. Keset tolmust teed väänleb terashall lint. Ma olen sellist varemgi näinud, aga mitte kunagi nii suurt. Tuhanded ussikesed on end üheks olendiks liitnud ja teele asunud. Igaüks neist on liikumises, kord end välja sirutades, kord kokku tõmmates.
„Kuidas see teie keeles on?” küsib Raimondus.
Ma ütlen, et vaimuköis.
Raimondus küsib, olen ma selles kindel.
„Jah,” ütlen. „Need on surnud sõjameeste hinged.”
„Miks just sõjameeste?” küsib Raimondus.
„Sest nemad ei lahku,” ütlen. „Nii räägitakse.”
„Huvitav,” ütleb Raimondus. „See läheb päikeseloojangule vastassuunas.”
Ma tahaksin talle öelda, et kui kündes palju vingerdajaid välja tuleb, siis peetakse seda verevalamise endeks. Ja et siinkandis tuleb neid alati välja. Aga ma ei ütle midagi. Midagi tuleb alati enda teada jätta.
Raimondus heidab vaimuköiele viimase pilgu ja me asume teele. Kaugel eemal, seal, kus on rohekashallid vood, ootab meid laev. Me jõuame sinna pärast pimeduse laskumist. Öö on tähine ja selge ning kapten otsustab aega mitte kaotada. Me purjetame pimeduse merele.
†
Ja nii saavad alguse mu rännuaastad. See on hea aeg. Ma olen Raimondusele kannupoisi ja teenri eest. Ma teen talle süüa. Segan talle veini. Puhastan ta jalanõusid. Harjan ta riideid. Mu õpetajal on väga palju jalanõusid ja riideid. Teinekord, salaja, kui Raimondust ligidal ei ole, silitan ma tema tuunikaid ja mantleid. Need on alati kõige peenemast ja kallimast kangast. Sellisest, millest tavalistel surelikel aimugi ei ole.
Kui tal selleks mahti on, jutustab Raimondus mulle Tõelisest Jumalast. Ma saan aru, et inimeste maailm on seda Jumalat täis. Temast räägitakse kõikjal: kantslis ja peosaalis, tänavatel ja väljadel. Temast endast ja sellest, mida Ta on öelnud. Tõeline Jumal on väga palju sõnu. Need tiirlevad mu ümber ja otsivad võimalust sisenemiseks. Ära tõrgu vastu, ütleb Raimondus. Pühakirjas on rohkem väge, kui teie puudes ja kivides.
Lisaks õpetab Raimondus mulle provanssaali keelt. Ta osutab mingile esemele ja ma pean meelde jätma, kuidas seda tema kodukandis kutsutakse. See on tüütu, aga ma ei taha talle pettumust valmistada. Ühel päeval näen ma voluumenit, millel on kujutatud lõvi turjal istuvat purpurmantliga meest. Mehel on käes valge tahvel, millele on midagi kirjutatud. Lõvi on hambad tahvlisse löönud, aga ta ei paista eriti vaenulik olevat. Ma tahan teada, kes see mees on. Apostel Markus, ütleb Raimondus. Ja lõvi? Lõvi on lihtsalt lõvi. Selline, kes laisku teenreid sööb. Vastus ei rahulda mind. Ma tahan, et ta mind lugema õpetaks. Siis ei pea ma enam kedagi paluma.
See on keerulisem, kui sa arvad, ütleb Raimondus. Need uksed käivad raskelt. Käigu pealegi, ütlen. Küll mul visadust jätkub. Näita ainult, millest alustada. Mis seal’s ikka, ütleb Raimondus, teeme proovi. Ta võtab kollaka pärgamendi ja kastab sule tindi sisse. See siin on Alfa ja see Omega. Siin on nad mõlemad koos, üheainsa sümbolina. Ja siin jälle eraldi, ladina keeles. Tead, mida nad tähistavad? Ei, ütlen. Teekonda, ütleb Raimondus. Palverändu.
Ma õpin lugema. Ning aegamööda avaneb mu ees senitundmatu maailm, täis imesid ja kangelasi. Usukannatajaid, kes on endale kindlaks jäänud. Meresõitjaid, kes on käinud maailma äärel ja näinud kalju külge aheldatud Juudast. Rüütleid, kes on vallutanud kuningriike ja tapnud tuhandeid saratseene.
Ma avastan Raimondusele kuuluvaid käsikirju. Ma ahmin neid nagu näljane mees leiba. Mulle meeldib vaikus ja süvenemine, mis selles maailmas valitseb. Ma naudin kõike, mis kirjasõnaga seostub: eredavärvilisi majuskleid, nahkpaelu, millega koodekseid sõlmitakse, sule häält pärgamendil. Raimondus vangutab hämmastunult pead. Kes oleks võinud arvata, ütleb ta. Maailm, mis meid ümbritseb ja mis pidevalt muutub, ei ole vähem huvitav. Laevad. Sadamad. Linnad. Suured ja väikesed. Bremen. Antverpen. Caen. Kõik on üksainus värvilistest kividest koosnev unenägu. Ma kardan sellest ärgata.
†
Ühel päeval saan aru, et ma ei ole kunagi huvi tundnud, millega Raimondus täpselt tegeleb.
„Mis tööd sa teed?” küsin temalt.
„Ma kirjutan. Kas sa ei ole sellest siis veel aru saanud.”
„Aga peale selle? Kogu aeg sa ju ei kirjuta?”
„Ma räägin inimestega. Kuulan ära, mis neil mulle öelda on.”
Ma arvan, et see ei ole mingi töö. „Kõik teevad seda.”
„Kõik räägivad. Kuulata oskavad vähesed.” Mu õpetaja on täna heas tujus. Ta seletab lähemalt.
„Inimene, kel rääkida lastakse, võib oma kõige suuremad saladused välja laduda. Ilma et ta sellest arugi saaks.”
Siis ma taipan. „Sa tegeled saladustega.”
„Kõige muu seas,” ütleb Raimondus. „Sa oled terane poiss. Ma räägin sulle midagi olulist. Enamus saladusi on ajalised. Nad vananevad kiiresti. Elus tuleb otsida igavikulist. Vähemalt tuleb üritada.”
Ma küsin, mis on igavikuline.
„Kirjutamine. Käsikirjarullid on need, mis jäävad. Lõppkokkuvõtteks on nemad kõige tugevamad.”
Tugevamad kui märtrid ja kangelased? küsin.
„Jah,” ütleb Raimondus.
Saladuste maailm tundub mulle põnevam. Ma tahan sellest rohkem teada.
„Mulle tehakse ülesandeks midagi välja uurida. Ma teen seda. Mulle makstakse selle eest.”
Ma mõtlen ta sõnade üle järele. Pikka aega olen ma arvanud, et mu õpetaja on vaimulik. Ma saan aru, et see ei ole nii. Raimondus ainult mängib vaimulikku, et segamatult ringi liikuda. Samal ajal võib ta olla ka õpetlane ja kaupmees ja muistsete käsikirjade koguja. Minu isand on mees, kel on mitu nägu.
†
„Me läheme koju,” ütleb Raimondus ühel päeval. „Provence’i. Toulouse’i krahvi õukonda. Tema on minu käskija.”
See üllatab mind. „Ma arvasin, et sul ei ole isandat.”
„Meil kõigil on,” ütleb Raimondus tõsiselt. „Ja isandatel on jälle omad isandad. Nii on see maailm kord juba seatud.”
†
Ja kuna Raimondus on minu isand, siis astun ma Toulouse’i krahvi teenistusse. Krahvi nimi on Raymond. Ta on kuuekümnele lähenev, pikka kasvu ja kõhn. Tal on üksainus silm, teise on ta kaotanud Hispaanias mauridega võideldes. Mõned räägivad, et need olid hoopis saratseenid, kes ta silmamuna paljaste kätega välja kiskusid, kui krahv Pühal Maal palveränduritele ette nähtud maksu tasumisest keeldus, aga see ei vasta tõele. Krahv Raymond ei ole Palestiinas käinud. Uskmatute sõjapidamisest teab ta seevastu nii mõndagi ja sellest on meile hiljem palju abi.
Krahv Raymond ei ole tavaline senjöör. Ta on sündinud käsutama. Peamine on ta hääl – sellel on eriline külgetõmbejõud. Inimesed, kes on temaga mõnda aega koos viibinud, hakkavad endalegi aru andmata krahvi kõnepruuki üle võtma. Üha rohkem õukondlasi pöördub endast madalamate poole väljendiga „kulla mees”, täpselt nii, nagu isand Raymond seda teeb.
Krahv peab igal pool esiplaanil olema. See, kes räägib, see, kes nalja viskab, ja see, kelle naljade üle naerdakse. Piisab mõnel ta lähikondlasel või külalisel liiga kauaks rääkima jääda, kui krahv teda mõne vaimuka repliigiga katkestab. Isand Raymond on mees, kelle kohta lihtrahvas ütleks: igas pulmas peig ja igal matusel kadunuke. Krahv võib seda endale lubada. Tema sõnal on meelevald ja kes võiks talle öelda: „Mis sa teed?”
Isand Raymond on kärsitu ja tujukas. Sama kärmelt, kui ta inimesi enda külge liidab, ta neist ka tüdineb. Ja siis võib ta ootamatult halvasti öelda. Neid, kes krahvi peale vimma kannavad, on päris palju. Kõrge puu heidab pika varju. Üks on selge – krahv Raymond on Languedoc’i kõige vägevam mees. Ja ka põhjapoolsetel aladel on temast võimsamad ainult Burgundia hertsog ja Prantsuse kuningas.
†
„Mul on sulle tähtis jutt,” ütleb Raimondus. „Sooviksid sa saladustega leiba teenida?”
Loomulikult ma soovin.
„Krahvi õukonnas on vabanenud veinivalaja koht. Ma tahan, et sa selle vastu võtaksid.”
Ma olen pettunud. „Mida ma tegema pean?”
„Peekreid täitma,” ütleb Raimondus. „Mida siis veel. Ühtlasi hoiad silmad ja kõrvad lahti ja jälgid, mis isand Raymond’i lähikonnas toimub. Muidugi mõista ei jahi me krahvi saladusi,” lisab ta kiiresti. „Isegi selline mõte peab meile võõraks jääma. Meie kohuseks on hoopis neid saladusi kaitsta. Sa pead tähele panema, mida krahvi külalised omavahel sosistavad. Mida nad siis ütlevad, kui krahv neile selja keerab või mõne teise külalisega tegeleb. Sa seisad ju sealsamas kõrval. Ja veinivalajat ei oska keegi kahtlustada. On ju nii?”
Mul jääb üle ainult temaga nõustuda.
„Muidugi mõista ei keela sul keegi ka seda meelde jätmast, mida isand Raymond ühes või teises küsimuses arvab,” ütleb Raimondus mõtlikult. „Kuna me oleme krahvile truud, siis tuleb see kõik talle ainult kasuks.”
Ma saan aru, et mu õpetajal on mitu käiku ette mõeldud. Nagu selles isandate mängus, kus puna-valgeid figuure must-valgetel ruutudel edasi tõstetakse. Mängus, millest ma aru ei saa.
†
Selleks ajaks on mul endal üks saladus, millest ma kellelegi rääkida ei kavatse. Saladuse nimi on Maria de Toulouse. Ta on kakskümmend kolm talve vana. Tal on nisukollased juuksed, küpseid mureleid meenutavad huuled ja kõrgi joonega kulmud. Ta soontes voolab Sitsiaalia normannide veri ja seda on ta näojoontest näha. Need näojooned ütlevad: mina olen suurnike maailmast ja sina mitte. Ma võin sinuga kena olla, aga see ei tähenda midagi. Kui ta teinekord krahvi lauas toimuvat vestlust kuulates mõtteisse jääb, ilmub ta näole ükskõikne ja peaaegu julm ilme. Järgmisel hetkel võib ta silmipimestavalt naeratada ja siis sulab kõik lahti. Maria de Toulouse on kõige erilisem naine, keda ma olen näinud. Ilusaid naisi on maailmas piisavalt. Isegi külatüdrukud võivad ilusad olla, seni kuni maatöö ja laste sünnitamine nende kehasid ära pole räsinud. Maria de Toulouse ei ole ilus. Ta on kaunis. Kaunis ja kättesaamatu.
Maria on krahvi vennapoja Bertrand de Toulouse’i kaasa. Nad kohtusid Roomas, kui Provence’i rüütlid paavstile appi tõttasid. Isand Bertrand on julge nagu lõvi, irvitavad kannupoisid. Guiscard’i soost piigaga ühte heita... Pole ime, et mees on näost nii kahvatu. Tüdruk lõikab tal kõri läbi, kui voodis midagi valesti läheb. Ma ei taha neid lugusid kuulata. Ma piidlen Mariat, kui ma krahvi lauas parajasti veini ei kalla. Paari päeva eest tuli mul talle endale veini kallata. Mu käsi värises ja süda tagus nii tugevasti, et ma kartsin, et rinnakorv puruneb. Maria de Toulouse vaatas mind kummalise naeratusega ja asetas nimetissõrme huultele. Kaks tumepunast vagu. Niiskus nende vahel. Kui ta ei oleks nii kõrgest soost, siis arvaksin, et ta on mu ära nõidunud. Provence’i tulevane käskijanna, Maria de Toulouse.
†
Sel ajal hakkavad Languedocis levima kuuldused metsikustest, mida seldžukid Pühal Maal kristlaste kallal toime panevad. Krahv Raymond’i puudutavad need väga. Veinilauas on uskmatud nüüd peamine kõneaine: „Kuulake, mida Toulouse’i piiskop mulle rääkis. Pärslased on tunginud Palestiinasse ning selle tule ja mõõgaga ära laastanud. Piiskop teadis rääkida, et nad on kristlastel kõhud lõhki raiunud ja soolikad puu külge naelutanud. Seejärel on nad neid õnnetuid piitsahoopidaga tagant kihutanud.”
Kõik jäävad vait.
„Kas need ei olnud mitte pärslased, vaid seldžukid, kõrgestisündinu?” küsib isand Ywain, kitsa näo ja ronkmustade krässus juustega mees, krahvi sõjaline nõustaja.
„Khm,” köhatab näost punetav isand Charles, kes on suur ja tugev ja meenutab välimuselt lihunikku. „Khm. Kui juba soolikad on puu külge kinnitatud, siis ei ole enam vaja piitsa anda. Inimene jookseb end ise tühjaks.” Kõik kuulavad. Isand Charles saab sellest enesekindlust juurde: „Aga vaat minuga juhtus ükskord Toleedo all selline lugu: panin maurile piigiga otse persse. Lendas nagu pääsuke!”
Lauas istujad puhkevad naerma.
†
Ma toetun vastu jõe kaldal kasvava paju tüve. Alumised oksad on langenud vette ja väänlevad seal nagu hõbedased lindid. Ma olen varjul. Ma vaatan. Maria de Toulouse on koos seltsidaamiga jalutama tulnud. Nad seisatavad vastaskaldal, liivasel paljandikul. Siis võtavad nad end riidest lahti ja laskuvad vette. Mõlemal naisel on väga hele nahk. Marial on peenike piht ja ta kõhujoonest on näha, et ta ei ole veel sünnitanud. Tal on aadlidaami kohta liiga rasked rinnad. Kui ta vette astub, paisuvad nende nibud suureks. Ta sumab jõevoos paar sammu, keerab siis seljaga minu poole ja tõmbab kätega läbi juuste. Ta on mind näinud, aga ta ei tee sellest väljagi. Ma soovin, et mu käeulatuses oleks mõni hõbepeeker, kuhu ma tavaliselt veini kallan. Ma jooksin selle tilgatumaks. Nii, nagu kõrged isandad seda teevad. Möödaminnes, hoolimatu liigutusega.
†
Isandad istuvad lauas ja on juba purju jäänud. Maria de Toulouse’il on igav. Ta silitab ühte krahvi hurtadest ja sosistab talle midagi.
Krahvi mõtted on taas sõja juures. „Basileus Alexios on saadikud paavsti juurde saatnud. Et türklaste vastu sõjamehi värvata. Kreeklastel on rasked ajad.”
„Kreeklased on nõrgad,” ütleb Bertrand de Toulouse põlglikult. „Miks nad muidu paavstilt abi paluvad.”
„Kas ikka on?” kahtleb isand Ywain. „Normannide võitmiseks oli basileusel jõudu piisavalt.” Ta vaatab uurivalt üle laua. Maria de Toulouse’i pilk on suunatud kaugusesse.
„Võib-olla peaksime meie Konstantinoopoli sõbra käest järele küsima,” ütleb Raimondus.
„Meie valitsejad on aastasadu võõramaised sõdureid palganud,” ütleb ruuget habet kandev isand, kes on seni vait olnud. Ta pea ümber on kuldne võru ja ta tundub mulle tuttavana. Apostel Markus, meenub mulle. Mees lõviga.
Võõras jätkab: „Nõrkusega pole sel midagi pistmist. Mitte selleks ei sõitnud ma Piacenzasse, et paavsti paluda. Mitte selleks ei ole ma praegu siin.”
Bertrand de Toulouse küsib: „Milleks siis?”
Võõras ägestub. „Et teile teenistust pakkuda. Ja kui see teid ei huvita, kõrgeaulised, siis lähen ma edasi.”
Krahv Raymond noogutab hajameelselt. On näha, et ta ei jälgi vestlust juba ammu. „Palestiinasse on pikk tee,” pomiseb ta endamisi. „Pikk tee ja läbi paganate valduste. Slaavlased, ungarlased, saratseenid… Aga vaevalt seal väga palju hullem saab olla kui Hispaanias.” Ta tõstab peekriga käe. Märkan kohkumusega, et kann on tühjaks saanud.
„Poiss, ära maga!” hüüab krahv kärsitult.
Ma torman väljapääsu poole. Ukse ees põrkan ma kokku isand Charles’iga.
Ma surun kallist jooginõud vastu rinda, et sellega midagi ei juhtuks.
„Jookse, poiss, jookse!” hüüab isand Charles ja müristab naerda.
Kui ma pärast pidu väsinult oma kambri poole suundun, tuleb mulle võlvkäigus vastu apostel Markuse välimusega mees. Teen talle möödumiseks ruumi. Võõras heidab mulle uuriva pilgu. Tal on tähelepanelikud silmad. Sellised, mis sinust läbi puurivad nagu kaks piiki.
†
Järgmisel päeval kutsub majordoomus mind enda juurde. Majordoomuse nimi on Jean. Teenijatel laseb ta end isand Basompierre’iks hüüda. Tema isa on olnud lihtne mölder ja sellest tuleb üle saada. Majordoomusel on mitu palet: kõrgete senjööride juuresolekul kannab ta lihtsaid ühevärvilisi riideid ja räägib tasase häälega. Teenijarahva korrusel liikudes on ta piha ümber hõbepandlaga vöö ja sõrmes rubiinidega sõrmused. Samuti on ta hääletoon teistsugune. Sõjasulased ilguvad tema üle. Majordoomus jätab kõige suurema suuga mehed endale meelde.
„Meile tuleb homme tähtis külaline,” alustab ta ilma pikema sissejuhatuseta. „Tema Pühadus Urbanus II isiklikult. Ma ei hakka sulle rääkima, kui suurt au selline visiit endast kujutab, sest neist asjadest ei jaga sa midagi. Sind puudutab ainult üks. Pontifex Maximus peab lugu headest veinidest. Kas said aru?”
Ma noogutan. See on mu töö.
Majordoomus ütleb: „Sellest, kuidas Tema Pühadus võõrustamisega rahule jääb, sõltub väga palju. Rohkem, kui sa arvata võid.”
Ma luban oma parima anda.
„On suur asi selle ilma vägevate silma all olla,” kostab isand Basompierre juba lahkemalt. „On mehi, kes on oma tiitli pidusaalis välja teeninud. Sellal, kui teised lahinguväljal piike murravad ja santidena tagasi tulevad. Pea seda meeles.”
Ma luban, et pean.
†
Ma olen tõmbunud seina äärde ja jälgin Urbanust. Mind üllatab, kui vähe ta sarnaneb kõigi nende vaimulikega, keda olen kohanud. Pigem meenutab ta mõnda krahvi või parunit, oma frankide kombel õlgadeni ulatuvate juuste ja lühikeseks pöetud habemega. Urbanus ei olegi tavaline jumalasulane. Ta on sama kõrgest soost nagu isand Raymondki ning tema käitumises on ülikule omast rahu ja kindlust. On näha, et kui see mees midagi ette võtab, siis läheb ta ka lõpuni. Praegu on paavst tulnud oma plaane selgitama. Ta teeb seda kiirustamata, sõnade vahel pause pidades. Ta räägib provanssaali kummalise hääldusega, nii nagu normannid ja burgundlased seda teevad. Kurguhäälsete r-dega ja sõnalõppe venitades.
„Taolises idees pole midagi uut,” ütleb ta. „Juba õnnis Gregorius VII rääkis kristlikest sõjameestest, kes oma patte mõõgaga lunastavad. See kõik peaks teile Hispaania-päevilt tuttav olema. Jutud provanslaste vägitegudest levisid omal ajal päris kaugele. Minu eelkäija nägi teis, mu krahv, kristluse esirüütlit. Ja ka mina olen teile tänu võlgu. Cluny uus katedraal, mille ma augusti kalendide ajal sisse õnnistasin, on ehitatud Toleedo sõjasaagist.”
„Mina sõdisin Jumala au nimel,” ütleb krahv Raymond.
„Ja nüüd avaneb teil selleks veelkord võimalus. Ja märksa võimsama armee ridades. Sellise, nagu maailm veel näinud ei ole.”
„Ülimalt huvitav,” lausub krahv viisakalt. „Ja kes oleks selle armee ülemjuhatajaks?”
„Vaimseks juhiks oleks mõistagi….” Urbanus teeb käega elegantse liigutuse.
„Paavst,” lõpetab isand Raymond ta lause. „Enesestmõistetavalt. Kõik me allume Pühale Kirikule. Aga igal armeel peab olema ka sõjaline juht. See, kes väed oma standardi all lahingusse viib.”
„Selline juht peaks olema teistest võimsam. Ja sõjaasjanduses kogenum. See, kellele teised oleksid nõus alluma. Üks ülikutest näib mulle eriliselt hästi sobivat.”
„Ja kes ta on, Teie Pühadus?”
„Raymond, mu poeg. Kes on suurnikest mõjukaim?”
„Teie Pühadus ei vastanud mu küsimusele.”
„Kas tõesti? Mulle tundub, et ma just tegin seda.”
„Ja kuidas loodab Teie Pühadus sellist väge kokku saada?”
„Mina?” kergitab Urbanus kulme. „Mina olen vaid hüüdja hääleks. Aga ma arvan, et sõnum kajab võimsamalt vastu, kui me arvame. Ma olen mõelnud pattude andeksandmise peale. Kui inimene on oma elu hävingut ja vägivalda külvates mööda saatnud, siis võiks talle anda võimaluse pääsemiseks. Eriti kui ta hukka peaks saama. Kuigi ma ei pea päris õigeks, et palverännus osalemine võimaldaks surmapatte andeks saada,” lisab ta.
„Asjatult elatud elu on võimalik Jumala eest langedes parandada. Sain ma õigesti aru?”
„Miks siis kohe nii süngelt, mu krahv. Me ei lähe ju surma. Me läheme Jeruusalemma vabastama.”
„Kahjuks ei ole ma teoloogilistes küsimustes eriti tugev. Aga võimalik, et mu usk on selle võrra ainult kindlam.”
„Võimalik,” nõustub Urbanus.
„Igal juhul saab see raske sõjakäik olema. Retk tundmatusse.”
„Miks tundmatusse? Cluny’s olles kohtasin ma tervelt kuut venda, kes olid Püha Hauda oma ihusilmaga näinud. Neid ülikuid, kes on Palestiinas käinud, on päris palju Võib arvata, et nii mõnigi neist on valmis sõjakäiguga liituma.”
„Ma olen kuulnud, et seldžukid on suure palverännutee läbi lõiganud.”
„On ka teisi teid. Ja need on meile teada.”
„Ma näen, et Teie Pühadus ei ole oma ettenägelikkuses unustanud ka kõige pisemat üksikasja,” ütleb isand Raymond kerge irooniaga. „Ja kuidas on ta mõelnud seda sõjaretke kutsuda?”
„Peregrinatio’ks,” ütleb Urbanus. „Palverännuks.”
„Palverännuks,” kordab krahv mõtlikult, sõna nagu veinisõõmu suus ringi veeretades.
„Mõne päeva pärast algab Clermont’is kontsiil. Ma loodan, et ka teil, mu krahv, on võimalik seda kokkusaamist tunnistama tulla.”
Raymond teeb käega tõrjuva liigutuse. „Ma olen lihtne mees. Pealegi liiguvad kuuldused, et seal võidakse kuningas Philippe’i kirikuvande all olemist uuendada.”
„See on võimalik,” ütleb Urbanus.
„Pariis on kaugel ja mind ei seo tema kuningliku kõrgusega suurt midagi, aga seda sündmust eelistaksin ma pigem eemalt tunnistada. Aga ma lasen selle eest hoolt kanda, et mu värvid kontsiilil näha oleksid. Ja et provanslased Püha Kiriku ettevõtmistesse piisava vaimustusega suhtuksid.”
Urbanus noogutab mõistvalt. Seejärel vaatab ta otsivalt ringi. Küünitan kannuga ettepoole, aga õnnetuseks tõmbab paavst viimasel hetkel peekri kõrvale. Valgele linale tekib tume plekk.
„Mea maxima culpa,” ütlen esimese ähmiga.
„Ideo precor beatam Mariam, semper Virginem,” vastab Urbanus. „Pole midagi, mu poeg. See oli mu enda viga.” Ta vaatab mind huviga.
„Krahv, teie võõrustamine on tõepoolest augustuste vääriline. Sulnis vein ja ladina keelt rääkivad teenrid. Ajal, mil isegi mungad on kirjatarkuse unarusse jätnud.”
„,Tubli on see poiss muidugi,” ütleb isand Raymond. Nagu räägiks ta hobusest või jahikoerast. „Iseasi kui palju abi on kõlavatest sõnadest uskmatute vastu sõtta minnes.”
„Sõtta minnes on neist kindlasti abi,” lausub Urbanus mõtlikult.
†
Kahe päeva pärast kutsub krahv mu enda juurde. „Lähed Clermont’i,” ütleb ta. „Võib-olla on hea, kui Tema Pühadus sind rahva seast ära tunneb. Räägitakse, et tal on nägude peale hea mälu.”
„Jah, kõrgestisündinu.”
Ta mõtleb veidi. „Annan sulle sõjasulase kaasa. Ajad on segased.”
Ma palun luba rääkida.
„Kõrgestisündinu, kas ma ei tohiks Raimondusega minna? Mulle tundub, et ta oleks selle ülesande jaoks kõige õigem mees.”
„Raimondust on mul mujal vaja. Mine nüüd.”
†
Öö on selge ja külm. Ma seisan õues ja vaatan tähistaevast. Ma aiman, et järgmise päeva hommikul, kui ma teele asun, on kõik juba teistmoodi. Ja ma ei eksi. See on hetk, mil mu lugu tegelikult algab.
