Читать книгу Arnold Green - Tiit Lääne - Страница 9

Sport on minu elus olnud kogu aeg tähtsal kohal. Juba lapsepõlvest peale. Nooruses oli määravaks see, et kasvasin vanaema juures ning mul oli piisavalt aega, et ümbruskonna poistega sporti teha - palli taga ajada või lihtsalt omavahel jooksuvõistlusi korraldada. Olulise jälje minu kujunemisse jättis onu Albert Heindrich Seeger, kes oma sportliku ellusuhtumisega ka mind nakatas.

Ta mängis Rakvere Töölisspordiühingus jalgpalli. Tegeles veel ka raskejõustikuga ning tõi vahel isegi poksikindad koju. Tema ärgitaski mind sportima, organiseerima noortevahelisi jooksuvõistlusi ja teisi mõõduvõtmisi. Kasvasin spordiga kokku.

Määravaks teguriks minu sporditeel sai aga eelkõige see, et Rakvere gümnaasiumisse tuli tööle selline mees nagu Hugo Pauskar. Ta asus võimlemisõpetajaks nii linna gümnaasiumis kui Rakvere 1. algkoolis, kus mina 1928 . aastal kooliteed alustasin.

Tema pani koolides käima erinevad spordiringid. Korraldas võistlusi igasugustel spordialadel. Ka n-ö mitteametlikel, nagu näiteks kartulijooksus. Suurt rõhku pani ta seejuures võimlemisele. Pauskar oli selline õpetaja, kes tegi kõike poistega koos, mängis nendega võrk- ja korvpalli, jooksis ja tegi suusaharjutusi.

Ta oli võrdlemisi hea sportvõimleja ja pani poisid tegema harjutusi nii rööbaspuudel kui kangil. Sealjuures oli ta väga nõudlik. Kui poiss ei saanud näiteks kitsest üle hüpatud, pidi ta nii kaua hüppama, kuni lõpuks sai üle.

Mäletan, et ükskord rööbaspuudele minekul kukkus õpetaja Pauskar ise alla, aga tõusis püsti, raputas pead ja tegi harjutuse ära. Tema nõue oli, et hoolimata esialgsest saamatusest, pidi numbri läbi tegema.

Hiljem, kui ma õppisin juba Rakvere gümnaasiumis, kuulusin koos Pauskariga linna võrkpalli esindusmeeskonda. Mina olin meeskonnas tõstja ehk tänapäevases keeles sidemängija. Ja Rakvere meeskonnas tõstsin palle ette just Pauskarile. Tol ajal oli kombeks võrkpalli mängida kolme suruja ja kolme tõstjaga.

Meil oli piirkonnas päris tugev meeskond, nii et käisime võistlemas Virumaal paljudes kohtades, ka Narvas.

Sel ajal tegeles Pauskar lisaks sportmängudele võrdlemisi palju ka kergejõustikuga. Ka kergejõustikustaadionil oli ta küllaltki võimekas sportlane, kes suutis isegi tänavakingades hüpata kaugust kuus meetrit ning õhutas poisse seda järele tegema. Unikaalne mees oli.