Читать книгу Ivar Stukolkin - Tiit Lääne - Страница 5

Sportlike saavutuste poolest võin ma oma spordikarjääriga igati rahul olla. Paremat tahta oleks raske: olümpiavõit ja olümpiamedalid räägivad enda eest. See on sporditee tipp, mida võib uhkusega meenutada.

Seda enam, et suutsin tippujumise kõrvalt lõpetada ka ülikooli ja läbida ajateenistuse. Kõik oli seega peaaegu üheaegselt saavutatud ning sellises olukorras võinuks rahulikult ka sportlasena jätkata.

Teisest küljest tunnen, et midagi võinuks oma sporditeel siiski teisiti ehk paremini teha. Tagantjärele olen mõelnud, et lõpetasin saavutusspordiga ikkagi liiga kiiresti: olin loobumise hetkel vaid 25-aastane. Teistes oludes ja võimaluste juures olnuks jätkamine tõenäoliselt võimalik.

Füüsiline vorm selles eas alles hakkas kujunema ning tegelikult võinuks ma rahvusvahelises konkurentsis veel mõne aasta edukalt kaasa lüüa. Sellest hoolimata, et ujumine on noorte ala. Varasel loobumisel olid muidugi omad põhjused, sest motivaatorina puudus hea kambavaim, nagu see oli olnud meil Jarotski rühmas enne Moskva mänge. Hiljem sellist head sparringut ja stiimulit enam polnud. Sellise hea seltskonna puudumine mõjutas ka mind ujumisega lõpparvet tegema.

Samuti Los Angelese olümpiamängude boikott, mis igale minu põlvkonna sportlasele oma jälje jättis.

Hea seltskond on spordis edasiviiv jõud. See annab kergemini taluda ka suuri koormusi ja ületada raskusi. Nii on see Eestiski paljudel aladel. Üksinda võid sa kuhugi välja jõuda, aga see on lootusetult raske. Suurlinnas kogenud liidrite kõrval treenides ja ülikoolis õppides andis nende tugi tohutu lisajõu. Seetõttu pean oma Leningradi siirdumist ja tippseltskonnas treenimist ainuõigeks otsuseks. Koju, Tallinna, jäädes poleks ma kindlasti spordis nii kaugele jõudnud.

See aga ei tähenda, et Leningradi perioodile eelnenud aastad oleks tühja läinud. Vastupidi. Aluspõhi, ja seejuures õige, millele tipus olles sain pealisehitist rajada, oli tugev. Palju tänu selle eest inimestele, kes mind aitasid ja toeks olid.

Oma sporditee õnnestumises tahan tänada eelkõige oma vanemaid. Nende mõistva suhtumiseta poleks ma spordis läbi löönud. Siis muidugi oma treenerit Mall Randmeri, keda kahjuks ei ole enam meie seas. Tema panus minu sportlaseks saamisel ja kujunemisel oli esmatähtis. Eraldi tahaks tänada ka ujumisringkondades hästi tuntud Rein Ööbikut, kes väga palju mind rasketel hetkedel aitas. Arvan, et tema toeta poleks ma spordis tippkonkurentsis edu saavutanud.

Tänan kõiki neid inimesi, kellelt sain aastate jooksul tuge, kes olid minu kõrval. Mõistsid ja toetasid mind. Eriti tunnetasin seda Leningradis olles, et ma pole üksi. Mind aidati Leningradist, minu taga oli kodune vabariiklik spordikomitee. Mul oli väärt abimehi, keda näiteks paljudel teistel sportlastel, kes olid pärit kuskilt oblastist, polnud. See oli minu eelis tippu jõudmiseks.

Ivar Stukolkin,

olümpiavõitja