Читать книгу Minu maailm. Romantiku(te) heitlused - Tiit Pruuli - Страница 4

Ma ei tea, kas ma olin Artur Soometsaga enne meie kihlvedu kunagi silmast silma mõne asjaliku lause vahetanud või mitte. Ilmselt mitte. Võimalik siiski, et olime möödudes teineteisele noogutanud ja pobisenud midagi eestlaslikku nagu „tre“ või „mm“. See on pisikeses riigis üsna tavaline, et kui arvamusliidrite enamus mahub Swissôteli suurde konverentsisaali ühisele lõunasöögile, siis ei ole üllatusi. Kõik arvavad, et teavad kõigi arvamusi. Kõik teavad üksteist ajaleheartiklite, saatkondade vastuvõttude või vähemalt kuulujuttude põhjal. Kõigil neil kolmel viisil oli tulevane reisipartner Artur Soomets mulle tuttav.^[1.]

Artur Soomets, Eestis tuntud isik, on ettevõtja, kes alustas oma kooperatiividega juba siis, kui ülejäänud 900 000 eestlast õõtsusid lauluväljakul ja kaevasid rahvusraamatukogu ümber kraave. Artur oli selleks ajaks juba lõpetanud algaja nõukogude ärimehe põhitöö – T-särkide ja rahvuslike pisitrükiste müümise. Ta kaevas maad – pani turvast kottidesse ja saatis selle Rootsi potipõllumeestele. Äri oli imeline, Rootsis kasvasid mühinal kõigi proua Karlssonite kummipuud ja Eestis härra Soometsa rahapuu.

Stockholmi vahet käies tekkis algajal ettevõtjal igasuguseid tuttavaid, kes talle eduka äri ajamiseks hulgaliselt häid nõuandeid jagasid. Eestlaste aitamine oli toona igale rootslasele nagu omamoodi auasi, nii nagu nad olid teise maailmasõja ajal aidanud juute, norralasi ja taanlasi, 1950ndatel Jugoslaavia ja Ungari põgenikke, 1960ndatel poolakaid ja kreeklasi, 1970ndatel tšiillasi, argentiinlasi, uruguaylasi ja süürlasi, 1980ndatel Iraanist, Iraagist ja Aafrika sarvelt Skandinaaviasse saabunuid. 1990ndate eestlaste aitamine oli esmalt sama melodramaatiline kui Olof Palme aegsed arengumaade päästeaktsioonid. Aasta-aastalt lisandusid sellele abile aga omakasupüüdlikud kõrvalnoodid, ent Soomets oli Rootsile siiski südamest tänulik.

Ajal, mil enamik postsovetlikku eliiti kandis viigipükste juures veel valgeid sokke ja oli just avastanud, et Adidase dressidel on kolm, mitte neli triipu, tegi Artur Soomets juba vahet Salvatore Ferragamo ja Armani kingadel ja kui keegi oleks osanud nuusutada, oleks ta aru saanud, et proua Soomets on esimene naine kodumaal, kes kasutab Chaneli lõhnaõlisid. Enamiku Rootsis õpitust kiitis noore Soometsa pea ja süda heaks. Ainult ühte ei suutnud ta järele teha. Kui ta külla läks, võttis ta mõistagi kaasa pudeli veini või muud sobivat alkoholi. Peo lõppedes ei pakkinud ta iialgi kaasatoodud ja peo käigus pooleldi ära joodud pudelit rootslaste kombel portfelli ega viinud koju tagasi. Ei iialgi. See tundus talle maailma väiklaseim käitumine. See väiklus oli Arturile sama võõristav kui tema uusrikaste vene kolleegide laia joonega pidutsemine ja hooramajades käimine.

Rootsis jäi Soometsale muu kasuliku kõrval silma ka see, et inimesed annavad hirmu ja kaastunde ajel raha palju vabama käega välja kui rõõmu ja lõbu pärast. Palju sa ikka jõuad pidutsemise, edvistamise ja reisimise peale kulutada. Aga tervise, turvatunde ja lähedaste heaolu nimel avanevad ka šotlase ja mulgi rahakoti rauad.

Eestis paistis see 1990ndate algul olevat vastupidi. Mitte ainult noored, vaid ka keskealised ja vanemad inimesed tundsid, et kõik on veel ees. Inimesed olid energiast ja teotahtest puhevil nagu suhkruvatipallid, mida müüdi edukalt nii laatadel kui meeleavaldustel, kus nõuti viimaste poliitvangide vabastamist. Kõik uksed, salauksed ja praod olid korraga pärani, tekkis tuuletõmbus, värsked tuuled võtsid kõrvus vilistama. Kõik kihutasid Saksamaalt toodud 1982. aasta Ford Escortidega tohutu hooga oma õnne poole. Kõrvale polnud aega vaadata ja politsei ei kontrollinud veel liikluseeskirjade täitmist.

Et rootslastega jutu peale saada, oli Soomets uuesti läbi lugenud kõik Astrid Lindgreni raamatud. Ja üha rohkem ümises ta õhtuti Stockholmi hotellitubades oma äripartnerite päevast juttu analüüsides üht salmikest:

Elu on üks hädaorg,

ära surema pead kord

Ja siis mullaks saama.

Nii omandas ta kogutud turbaraha eest märkimisväärse koguse Läti farmaatsiatehase Grindeks aktsiaid, sest enne surma vajavad inimesed ju hirmsates kogustes tablette ja vitamiine. Nii ehitas ta koos tädipojaga ühe esimestest Eesti krematooriumitest, sest kui habemeajamisteenust saab teoreetiliselt pakkuda vaid viiekümnele protsendile elanikkonnast, siis matuste eest tuleb meil kõigil maksta.

Aga Soometsa suurimaks investeeringuks hirmutööstusesse oli koos rootslastega rajatud kindlustusfirma, mis peagi ajas oma haarmed kõikidesse Balti riikidesse. Sest muretust nõukogude lapsepõlvest saabunud pribaldid õppisid üsna kiiresti, et ka nende uued majad lähevad põlema, nendegi mersud ja bemarid teevad avariisid ning nendegi ilus elu pole igavene.

Minu esimene kaudne kokkupuude Artur Soometsaga leidis aset 1998. aastal. Valmistasime toona koos kamraadidega ette ümbermaailmareisi jahtlaeval Lennuk, mistõttu saatsime laiali kümneid, kui mitte sadu abipalveid eesti ärijuhtidele. Nende läkituste sisu oli tutvustada projekti „Eesti lipp ümber palli“ ja rääkida, kui oluline on sinimustvalge all üle kõigi meridiaanide purjetada ja sellega eestlaste mereteadvust tõsta. No ja kirja lõpus oli muidugi arveldusarve number Hansapangas.

Enamasti saime ettevõtete sekretäridelt viisakaid ja nappe eitavaid vastuseid. Aga Soomets kirjutas ise. See oli omamoodi südamlik, aga samas õpetav ja dotseeriv kiri, mille mõte oli see, et kas tõesti on praegu, mil Eesti on veel nii vaene ja vaimselt nii väike, õige aeg oma poisikeselikke unistusi realiseerida ja ümber maailma kihutada. Artur luges üles kümmekond valdkonda haridusest meditsiinini, kuhu võiks suunata raha, mis ümber maailma purjetades ära raisatakse. Peale selle koputas ta mu südametunnistusele, et ma võiksin tegeleda ajakirjanduse, poliitika, ettevõtluse või muu kasulikuga, selmet laevatekil doominot tagudes aega surnuks lüüa.

Ma olin solvunud. Mõtlesin, et ta oleks võinud ju lasta sekretäril kaks trafaretset lauset tippida, kui ta me ettevõtmise sisust aru ei saanud. Nüüd rikkus see kiri mu tuju mitmeks päevaks ja meenus hiljemgi üsna tihti. Aastaid hiljem julgesin endale tunnistada, et kiri tekitas mus häbi – Artur Soometsal oli ju tegelikult paljuski õigus.

Tol 1998. aasta suvel, kui sain Soometsalt kirja, kukkus ühe teise kindlustusfirma – ASA – aktsia Tallinna börsil kuue kroonini (alustasid nad 58 kroonilt) ja üha enam sosistati, et firma omanikud tüürivad kindlustusseltsi eesmärgipäraselt lavastatud pankroti poole.

„Näe, kõik kindlustustegelased on sead,“ mõtlesin ma.

Poole aasta pärast kuulsin, et Artur Soomets on omandanud ühe raskustes oleva erakooli ja maksab selle jalule aitamiseks suuri summasid, korraldab koos psühholoogidega leinalaagreid vanemad kaotanud lastele ning on asutanud heategevusfondi, millega leevendatakse Downi sündroomiga laste elu. Ma ei tahtnud oma arvamist temast muuta ja püüdsin isand Soometsa peale mitte mõelda.

Üks väike otseallikas tekkis mul tema tegemiste juurde siiski veel. Olen nimelt ühe keskmises mõõdus reisibüroo omanik. Müüme kõike, mida reisides vaja läheb: laeva-, rongi- ja lennupileteid, hotellitube, unistusi ja usaldust. Artur Soomets oli meie klient ja tema reisikonsultandiks oli juba aastaid olnud minu büroo töötaja Kai Saava. Artur ei reisinud palju – kindlustusfirma nõukogu regulaarsed koosolekud Stockholmis ja Riias, aeg-ajalt mõni ärikohtumine mõnes teises Euroopa suurlinnas, kord aastas talvel perega Tais või Indias ja suusareis koos sõpradega kas Davosesse või Cortina d’Ampezzosse.

Reisikonsultandil on mõnes mõttes samasugune töö nagu advokaadil või naistearstil. Kliendi ja konsultandi vahel peab valitsema täielik teineteisemõistmine ja usaldus.

Kui näiteks härra Sihvi edasilend Moskvast Surgutti tühistatakse õhtul kell 23.30 Moskva aja järgi ehk 00.30 meie aja järgi, peab konsultant mobiiltelefoni sõnumihelina peale kargama voodist ja teadma une pealt, et härra Sihvile pole Moskvas mõtet pakkuda muud hotelli kui Four Seasons.

Kui näiteks proua Luide sõitis mehega ärireisile kaasa, tuli neile leida butiikhotell, kus tubadesse pääseb ilma liftita, sest proua Luidel on väljakannatamatu foobia kirstu meenutavate kinniste ruumide suhtes.

Reisikonsultant teab sedagi, et CentOili personalijuht preili Natalia käib ka paaripäevastel reisidel nii, et lisaks käsipagasile on tal üks äraantav kohver. Mitte et preili Natalia ei suudaks neil lühikestel reisidel oma riideid ja kosmeetikat kaheksa kilo kaaluvasse käsipagasisse ära mahutada. Ta vajab kohvrit muuks. Pärast seda, kui Peterburi Pulkovo lennujaama turvatöötajad heitsid käsipagasist leitud väikese vibraatori pärast tema üle kõigi kuuldes nalja, ei lenda ta enam kunagi ilma kohvrita.

Selline oli ka reisikonsultant Kai Saava suhe Artur Soometsaga. Kai rääkis mulle Soometsast meie turismifirma suvepäevadel, kui Peipsi ääres tünnisaunas istusime. Mõlemad parajalt jokkis muidugi. Hommikul, kainena, käis Kai oma jutu pärast vabandust palumas. Ma pobisesin tõsist nägu tehes, et õnneks ma ei mäleta, mis ta rääkis, ja kui mäletaksin, peaksin ta vallandama.

Tegelikult ma muidugi mäletasin, et Kai kirjeldas üsna täpselt Soometsa reisiharjumusi, rääkis mulle tema suhkruhaiguse arengust, sest oli pidanud tõve algfaasis, kui Artur seda ise veel tõsiselt ei võtnud, insuliiniampulle DHLi kulleriga Dolomiitidesse järele saatma. Veel rääkis Kai seda, et kaks korda aastas ei reisi härra Soomets ei oma seadusliku abikaasa, ettevõtte B-kaardil olevate äripartnerite ega Rotary-klubi kaaslastest mäesuusaseltskonnaga, vaid 1981. aastal sündinud neiu D.S-iga, kes elab Tallinnas Vana-Pärnu maanteel.

Selline mees oli minu teada Artur Soomets.

Küsimusele, milline mees olen mina, on mul endal mõistagi raske vastata. Ma arvan, et oskan enam-vähem õiglaselt hinnata, kelleks teised mind peavad, ju ma tean ka, milline ma olla tahaks, aga kes ma olen, on ikkagi keeruline öelda. Eriti kui seda peab avalikult tegema. Sest mõistagi olen ma ka edev, aga see ei puutu võib-olla praegu asjasse.

Mulle meeldib reisida. Muu hulgas sellepärast, et see võimaldab eemal- ja üksiolekut. Aga ma ei taha kunagi reisida päris üksi, sest ma ei taha inimestest nii eemal olla. Mida aasta edasi, seda kiiremini tahan ma reisidelt koju tagasi jõuda. Üldse sooviksin oma reisimehe karjääri ja imagoga mingi lõpparve teha. Teekski, aga siis tekivad kohe ebamugavad küsimused. Küsimused, mis ei aja lihtsalt kukalt kratsima, vaid on eksistentsiaalsed – kes ma siis õieti olen, mida ma siis oma allesjäänud eluga peale hakkan? Mõnikord mõtlen, kas ma olengi see Ahasveerus, kes igavesti mööda maailma peab rändama. Ainult et milliste pattude eest mulle see koorem on kanda antud, ei oska ma öelda. Sest patte mul ju pole, kinnitan iseendale.

Muidugi olen ma seikleja. Aga mul on reisides alati kaasas korraliku firma korralik kindlustuspoliis ja mainstream-sarja Lonely Planet vastava riigi raamat. Keegi ei usu, et ma kasutan Lonely Planetit. Et inimeste ootusi mitte petta, püüan seda viimasel ajal teha salaja – tõmban raamatu oma lugerisse ja keegi ei näe, mida ma hallilt ekraanilt uurin.

Mõnedki peavad mind mu ringireisiva elustiili tõttu hedonistiks, aga hedonist olen neile, kellele ma tahan, et see nii paistaks. Pealegi ei oleks ükski klassikaline hedonist valmis kõmpima päevade kaupa mööda poriseid teeradu ega ööbiks hostelites, kus üle magajate trambib leegion prussakaid ja haisev peldik on koridori peal.

Jah, mulle meeldivad ka äärmused. Aga kontrollitavad äärmused.

Ma tahan proovida heameelerohtusid, aga ma ei taha, et mind tulistataks surnuks nagu „Easy Rideri“ Billyt ja Wyatti New Orleansis. BDSMi-seansil Amsterdamis ei tahtnud ma olla ei domineerija ega alluv. Küll aga meeldis mulle kõrval seista ja märkmeid teha. Olen sõitnud kummipaadiga üht maailma raskeimat white water rafting’u rada – mööda Zambezi jõe kärestikke Victoria joast allavoolu. Paat läks ümber, süstadega kaasa sõitnud päästemeeskond tõmbas mu lõpuks välja, aga ma ei taha enam tunda, et ma ei saa aru, kus on taevas ja kus on jõepõhi, kus elu, kus elu lõpp. See polnud surmahirm, see oli pahameel, et ma keerlesin abitult vees nagu pesumasinas ja ei kontrollinud olukorda. Mäletan, kuidas mulle meeldis Teheranis islamipolitsei eest põgeneda, piiritusepudelid kotis, aga ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud siis, kui moraalijüngrid meid kätte oleksid saanud.

Ja tegelikult ma tõesti kardan paljusid asju, mis on reisimise vältimatu osa. Lennuhirmust olen õppinud aastatega üle saama, aga ma ei usalda paljusid atraktsioone ja lõbustusi, mida lahkete nägudega turismitöötajad põnevates kohtades pakuvad. Bendžihüppe-mehelt küsin kolm korda üle, millal ta viimati julgestusköisi vahetas. Oma sukeldumisvarustuse vaatan enne vette minekut piinliku hoolega läbi ning kui tekib vähemgi kahtlus, lasen kohe balloonid või voolikud välja vahetada. Ma ei salli, kui bussijuht mägedes kihutab või rongijuht tukkuma jääb. Ja mul on alatasa tunne, et nad kihutavad või tukuvad.

No ja siis on mul veel kerged foobiad rahvamassi ja suure lärmi suhtes. Aga seda pean lihtsalt intelligentsi tunnuseks.

Osa neist hirmudest on kindlasti pärit kusagilt lapsepõlve hämarusest, ülihoolitsevalt vanaemalt ja muretsevalt emalt, osa on aga välja kasvanud neistsamadest reisidest, mida ma nii väga jumaldanud olen.

Kui me oleks jõudnud Bami linna planeeritud ajal – 23. detsembril 2003 –, oleks 26 271-le maavärinas hukkunule võinud vabalt lisanduda veel seitse eestlast. Ma ei taha, et võõrad mehed pööravad Kalašnikovi automaadid minu poole ja sunnivad mind kaasa minema, nagu juhtus Lusakas, kus pärast Usāmah ibn Lādini Nairobis ja Dar es Salaamis korraldatud plahvatusi kahtlustasid kohalik politsei ja USA saatkond meid koostöös terroristidega. Ma ei taha teist korda jääda malaariasse, haigusesse, mida põdedes tundsin end sama lödilt nagu harilik vihmauss.

Tihti hirmutab mind vastutus oma reisigrupi pärast. Muretsen, ega keegi lollpea ei pista läbi autoakna lõvile kätt koos kaameraga hammaste vahele, ja olen pisarateni kurb, kui kellelgi on tuju halb, sest ei näinud delfiine nii lähedalt, kui lootis. Seetõttu olen oma reisikaaslaste suhtes üha enam valiv. See, kellest on karta, et ta hakkab teisel päeval virisema, et hotellivoodi pole piisavalt pehme, viigu mu poolest oma raha Stockmanni kaubamajja, mitte minu reisibüroosse.

Kokkuvõttes olen oma reisimehe koormast selgelt väsinud. Väsinud eelkõige emotsioonidest, mis on mööda maailma tiirutamisega mu ümber kuhjunud. Väsinud sellest, et kohati on tõesti nii, et ei jõua kohvrit lahti pakkidagi, kui on vaja keldrist teine reisikott tuua, uued asjad sisse visata ja taas minna. Tüdinud, et inimesed arvavad, et reisimine on ainuke teema, millest minuga rääkida. Tahaks maailmas tiirutamise asemel seda maailma rohkem mõtestada. Olen sellest viimastel aegadel ka väljapoole märku andnud, aga ei paista, et mind eriti usutaks, ikka ütlevad vestluspartnerid, et oh, kui põnev, kas sa kodumaal ka üldse oled, ja ah, küll sul on huvitav elu.

Arvestades eelöeldut ja mõnda, mille siinkohal ütlemata jätsin, polnudki ma nii üllatunud, kui sain üle-eelmisel aastal enne lihavõttepühi – seega siis umbes kaks ja pool aastat tagasi – elektronkirja Artur Soometsalt. Teemareale oli kirjutatud „Suur võidusõit“. Toon selle siinkohal ära vaid paari väljajätuga.

„Lugupeetud Tiit Pruuli!

Olgu kohe alguses öeldud, et ma ei kirjuta Teile mitte esimese emotsiooni ajel, vaid pärast põhjalikku kalkuleerimist. Usun, et mu ettepanekul võiks olla sügavam sisu meie mõlema jaoks isiklikult ja võib-olla ka laiemalt.

Esiteks – mulle on hakanud meeldima suured asjad –, kui pidutseda, siis nagu suur Gatsby, kui reisida ümber maailma, siis nagu Great Leslie. Olen aru saanud, et Teilegi on suured teemad südamelähedased. Alati tuleb seejuures muidugi hinnata, millal võib suur ettevõtmine pöörduda suureks afääriks. Või näida kõrvalseisjatele suure afäärina.

Ma olen tänaseks jõudnud oma eluga kuidagi sellisesse etappi, kus võiks öelda, et nirvaana on peaaegu saavutatud.

1 Lapsed on suured – mu geenid liiguvad ilmaruumis ilma minu kaasabita edasi.

2 Mu tervis on ühest küljest kontrolli all, teisalt tunnen iga kord süstlanõela läbi naha vajutades, et mu suhkruhaiguse positiivne roll on olnud igavikuhirmust üle saamine.

3 Mu viimane maksupettus jääb eelmisesse sajandisse. Eks olin minagi tolle kuulsa Diveci-nimelise, offshore’i teenuseid pakkuva „kui sind pole siin, siis sind pole olemaski“-firma klient. Klaarisin maksuametiga oma suhted. Pääsesin veidi üle miljonikroonise trahvi ja enam-vähem puhta südamega, mis annab mulle enesekindlust tänaseni.

4 Kindlustusäri on mind õpetanud riske kalkuleerima ja manageerima. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult isiklikest finantsriskidest, vaid ka laiemalt – perekondlikult ja ühiskondlikult. Ma oskan ennustada, kus ja mis võib hapuks minna, ja ei topi oma nina nendesse teemadesse. Olen harjunud asju pikalt planeerima, ma ei oota enam kiireid võite ja sellist aastatootlust nagu 20 aastat tagasi.

Aga – ma ei ole kindel, et selline juurviljalaadses nirvaanas olek mind täielikult rahuldaks.

Pärast sellist enesekeskset sissejuhatust räägiksin ka asjast. Mul nimelt on Teile ettepanek kaardistada Eestiga seotud paiku maailmas. Lugesin Go Reisiajakirja ühest artiklist Teie väidet, et püüate igas maailmanurgas, kus käite, leida mingi seose Eestiga ja et see ongi peaaegu kõikjal õnnestunud.

Kui mitte arvestada lapsepõlves koos vanematega tehtud automatku Venemaal, siis piirduvad minu reisikogemused üsna lihtsate äri- ja puhkusereisidega (millest enamik on ostetud Teie reisibüroost), aga nüüd tunnen minagi tungi minna avastama midagi uut ja erutavat. Loodan, et kuigi mul on seljataga esimene juubel, pole selleks veel hilja.

Esitan Teile väljakutse minuga teatud mõttes võidu reisida.

Me võiksime need reisid ehitada üles mitte just otsese võistlusena, aga omamoodi loomingulise konkursina – püüaksime mõlemad tuua külastatavatest paikadest lisaks teadmistele ja emotsioonidele kaasa Eestiga seotud lugusid. Et sellest kõigest saaks kokku meie väikese Eesti suur maailm.

Reisikulud katab mõistagi väljakutsuja.“

See veidi puine kiri oli tavapärasest midagi nii erinevat, et arvasin esmalt, et tegu on fiktsiooni või petukirjaga. Nagu püüaks mõni Nigeeria suli minult raha välja meelitada või mind lolliks teha. Seda viimast – näo kaotamist – kardan ma sama paaniliselt kui hiinlased.

Saatsin lakoonilise vastukirja, et miks ja kuidas peaksin olema kaasatud sellesse loosse, mis ähvardab paisuda afääriks.

Artur vastas omakorda kiiresti ja lühidalt, vastused punktide kaupa rühmitatud ja kõlasid umbes selliselt:

1 me seisame kahe jalaga oma turbases maas. Rabas. Soos. Meie mõtted on kinni harjumuspärases ümbruses ja oludes, mis ei tekita enam mingeid kirgi. Kui Buddha siirdus nirvaanasse, oli ta vabanenud kõigist kirgedest. Ma olen selle seisu saavutanud ja mul on igav. Olen mõelnud, et ehk annaks reisimine võimaluse vallandada uusi kirgi;

2 uusi kogemusi võiks korjata võimalikult erilistes või eriskummalistes paikades;

3 et kogemus oleks võimalikult täiuslik, võiksime valida võimalikult palju erinevaid liikumisviise – hobustest purjelaevadeni ja rongidest lennukiteni.

Kui olime vahetanud veel paar-kolm kirja, mõistsin, et tegu on üsna süstemaatilise selliga, kes on enda argumendid ja minu vastuargumendid oma peas päris põhjalikult läbi arutanud. Nende kirjade põhjal tundus ta nii oma väidete põhjendamises kui mõnes teiseski punktis – avameelsuses näiteks – minust päris palju erinevat. Aga kuna samas tundsin kohati, otsekui kirjutaks mulle mu kaksikvend, siis polnud tegu ka vastandite tõmbumisega.

Lõpuks lõime käed. Meie kokkulepe jäi, et valime ühel häälel välja kümmekond eri paika maailma eri nurkades. Paigad võiksid moodustada omavahel paare. Ja siis loosime mõlemale osalejale võrdse arvu kohti, kuhu ta peab paari aasta jooksul jõudma ja kust leidma nende paikade erilised seosed Eestiga. Lisaks kirjutame teineteisele oma rännakutest võimalikult operatiivselt reisikirju. Võidab see, kes toob koju rohkem ja paremaid Eesti-seoseid. Kes ja kuidas võitja välja kuulutab, jäi selgusetuks, aga Artur vihjas, et tal on ideid.

Nii reisi vältel kui nüüd hiljemgi olen endalt korduvalt pärinud, miks ma selle, ausalt öeldes üsna naeruväärse väljakutse vastu võtsin. Olen ma veel vähe reisinud?

Andsin sellele küsimusele eri kohtades ja eri hetkedel erinevaid vastuseid.

Kodus ütlesin, et pean sellega tegelema sotsiaalse surve tõttu. Kinnitasin pead vangutavale tütrele, et kui ma seda ei tee, ei peeta mind enam tõsiseks rännumeheks. Ma ei kuulanud ta väiteid, et inimesed arvaksid ka viis aastat pärast mu surma, et otsin parajasti kusagil Niiluse lätteid või viimaseid kannibale.

Tööl veensin kolleege, et see on ülipõnev projekt meie reisibüroo promomiseks. Finantsdirektor hakkas asja positiivsemalt suhtuma alles pärast seda, kui lubasin, et ma ei võta äraoldud aja eest välja mingit päevaraha.

Tegelikult olin ma lihtsalt lummatud, et keegi võib 50aastasena innustuda ja erutuda reisimisest nii siiralt ja vahetult nagu Artur Soomets. Tahtsin lähedalt vaadata, kuidas inimene soovib avastada maailma, otsida sealt pisikesi detaile, mis tunduvad olulised just talle ja ainult talle.

Mina ei osanud reisimisest ammu enam niimoodi vaimustuda. Olin isegi kade, et tal on see kõik veel ees, lootsin, et nüüd on mul Soometsa käekõrval võimalik see magus tunne uuesti läbi elada. Tahtsin näha, kuidas noor jaaguar sööstab esimest korda selvasse, silmad põnevusest kollased ja suus vere maitse.

1 Arusaadavatel põhjustel on selle loo prototüübi tegelik nimi siinkohal muudetud. [ ↵ ]