Читать книгу Kodukäija - Tiit Sepa - Страница 5

„Kas sina usud kummitustesse?“ küsis Synne õhtul, kui me juba Vainul oma aidas ateljees kitsukesel diivanil pikutasime. Vanast sarast, mis muidu oleks saetud küttepuudeks, sai ehitatud korralik elamine. Taaskasutavaid asju on ju palju. Kas minagi ei ole natukene taas­kasutatud mees, arutlesin. Aga kummitused…

„Usun,“ vastasin.

„Ja sa oled neid näinud?“

„Olen küll. Minuga on päris mitu korda midagi imelikku juhtunud. Ükskord nägin ma unest ärgates pikka kasvu tumedas mantlis meest väljumas oma toast. Ta vaatas tagasi ja tema nägu oli… Õigupoolest polnudki tal nägu. Ainult tumedad augud silmade asemel ja ülejäänu oli kõik sile. Igavene lõust selline! Jube!“ rääkisin.

Synne võpatas ja keeras ennast minu poole, toetas pea käele.

„Ka mina olen näinud. See oli veidi enne sinuga tutvumist. Olin siis Sakus ja heitsin õhtul magama. Järsku tundsin läbi une, et keegi vaatab mind. Tegin silmad vaikselt lahti ja nägin voodi ees lühikest kasvu inimest. Ta seisis seal ja jõllitas mind. Samuti tumedas riietuses, kuid eriti imelikud olid tema tumepunased kiirgavad silmad, ent neist sähvivad punased kiired ei küündinud minu näoni. Need peatusid kusagil mu lõua juures. Seal ta seisis ja lihtsalt vaatas mind. Ma ei julgenud piuksugi teha. Sulgesin korraks silmad ja kui ma need uuesti avasin, oli olend kadunud. Ühe hetkega. Lihtsalt läinud. Ma jäin magama ja nii rahulikult ning nii kaua polnud ma enne kunagi maganud,“ jutustas naine.

„Kas sa mingisuguseid erilisi võimeid ei saanud? Midagi para­normaalset või nii?“ tundsin huvi.

„Võib-olla saingi, aga sulle ma sellest ei räägi,“ sõnas ta muiates.

„Tead, mis minuga alles hiljuti juhtus?“

„Mis siis?“ uuris Synne.

„Sina olid Prantsusmaal ja mina siin Vainul. Nagu tavaliselt hommi­kuti tõusin ma seekordki üsna varakult üles. Kella vaadates nägin, et see oli pool kuus. Väljas oli täiesti pime. Harjunud kombe kohaselt läksin kööki, et kohvi teha. Korraga vaatasin uuesti kella. Tead, mida see näitas?“ küsisin.

„Ei tea.“ Naine raputas pead.

„Kaheksat hommikul!“ hüüatasin.

„Sinu ateljee kell oli lihtsalt vale,“ leidis naine ükskõikselt.

„Aga viie minutiga ei lähe väljas valgeks. Pealegi näitas ka ateljee kell kaheksat ja raadiost tulid täistunniuudised. Kohv, mille ma kuumana tassi olin kallanud, oli täiesti jahtunud. Kus ma kaks ja pool tundi olin, ei tea ma siiani,“ nentisin. „Aga nii see oli. Mõtlesin, et ei räägi sellest kellelegi, aga nüüd lobisesin ikkagi sulle välja. Kummaline ajakadu jääb mulle ilmselt igavesti saladuseks. Pealegi tundsin ennast pärast seda pool päeva imelikult, mind valdas mingi veider ängistus. Tajusin, et ma pole päris üksinda. Keegi oli minu juures või minu sees. Keegi või miski võõras. Alles mitme tunni möödudes tundsin, et ta on viimaks lahkunud. Tasapisi läks mu enesetunne siiski paremaks, kuid täielikult toibusin alles järgmisel hommikul.“

„Kummaline,“ mõmises Synne. „Iga inimene on elus midagi sele­tamatut kogenud. Iseasi muidugi, kas ta tunnistab seda või mitte. Ühel päeval, kui sina olid Märjamaal, istusin koos Laurisega siinsamas ateljees ja vaatasime aknast välja. Järsku haaras Lauris peast kinni ja hüüatas: „Vaata, Synne, seda pilve!“ Ma ei taibanud kohe, mida ta silmas peab, kuid siis ma nägin. See pilv oli hägune, imeliku, kuid korrapärase kujuga. Ta meenutas nagu… Ma ei tea... kaussi või midagi sarnast. Sellest väljusid kaks kiirt, mis moodustasid nagu V-tähe ja oli tunne, justkui kiirgaksid need otse meie ajju. Tundsime, nagu oleks meid uimastatud, ja mul hakkas paha. Ei mina ega Lauris saanud aru, mis see oli. Veidi aja pärast nihkus pilv teise kohta, kuid sellest tulev kiirgus ulatus ikka meieni. Nii jätkus see mõnda aega ja siis äkki oli pilv kadunud, nagu poleks seda olnudki. Peale kahe tumesinise vihmapilve ei olnud taevas ühtki teist märgata.“

„Tähendab on kummitusi nii maiseid kui ka maaväliseid,“ tõmba­sin otsad kokku.

„Ja ebakaineid.“ Synne näitas käega värava poole. Rets urgitses selle lahti ja lükkas Riina aiakäruga hoovi. Naine magas sellel lääbakil nagu vürstinna, keda orjad tassivad. Õige mugav olemine, kui käru ainult poleks plekist põhjaga. Hiljem nägin, et mees oli ka selle peale mõelnud ja murdnud eidele alla kuuseoksi nagu jõulukaunistusele pühadelaual. Peaaegu nagu ehtne jõulupõrsas! Pane Riinale õun veel suhu ja hapukapsad ümber. Praad valmis!

„Kust sa käru said?“ karjusin trepile karates.

„Oli seal Vaimõisa bussijaama juures,“ vastas mees ja kallas Riina kärust välja. Naine vajus murule kaevu kõrval. „Ma viin selle homme tagasi.“

„Sa oled Porgandi-muti aiakäru pihta pannud!“ leidsin. Olin näinud, kuidas memm käruga oksi aiamaale vedas, et neid seal ära põletada. Tema elaski just bussijaama juures.

„Võib-olla küll,“ nõustus Rets ja asus Riinat tuppa lohistama.

„Sa vedasid seda eite viis kilomeetrit Vaimõisast siia!?“ küsisin. Ma oleksin juba paari kilomeetri järel Riina kraavi kallanud ja ise tühjalt edasi marssinud. Seda eite andis ikka tarida! Sajakilone õnnistus ja armastus. Öeldakse, et alkohol annab kaloreid ja Riina puhul vastas see tõele.

„Õnneks jõudsime kohale.“ Rets naeris lustlikult.

„Sa oleksid võinud ju mulle helistada. Ma oleksin teile vastu tulnud,“ nähvas Synne ja tegi taluukse lahti, et mees oma koormaga tuppa pääseks. Riina paks kere lohises mehe järel nagu põdratopis, ainult sarved puudusid. Aga küll ta needki varsti mehele teeb, olin kindel. Riina oli pommis peaga valmis kõigeks, et ainult edasi lakkuda. Ja kui Rets ta siis tõesti… Ma ei taha sellele mõeldagi. Mees plaanib uut elu alustada ja lendab uuesti mingi tobeda eide pärast kinni! Jube ju!

Tõstsin aiakäru pakiruumi ja panin Honda käima. Sõitsin Porgandi-muti juurde ja andsin aiakäru naisele tagasi. Seletasin talle asja ära ja maksin memmele käru laenamise eest kolmsada krooni. Naine oli rahul ja lubas ka mõni teine kord käru kasutada, kui meil või meie lähikondsetel peaks seda vaja minema. Toogu me ainult kärukene tervelt tagasi. Mina arvasin, et ainukene, kes meist aeg-ajalt liikumiseks abi vajab, on Riina. Teised saavad ikka oma koibadel kohale.

Ka Lauris jõudis koju. Poiss tuli väsinult autost välja ja lonkis tallu. Ta lehvitas korraks meile, kui Synnega aidatrepil seisime, kuid ei öelnud sõnagi. Olime seal kahekesi nagu tuvikesed õrrel kevadises värskuses. Viimaks hakkas naisel jahe ning me läksime tuppa.

Istusin uuesti koos Synnega ateljees. Päike vajus juba madalamale ja mets meie selja taga värvus punakaks. Üle hoovi jooksid pikad varjud ja olemine oli kevad-suviselt õdus. Maa lõhnas, kuid nuusutama ma seda ei läinud, sest eelmine kord, kui ma looduse aroomi endasse ahmisin, arvasid teised, et olen sassi läinud. Mu koerapeletis Polly tõmbas oma suure keelega üle mu näo, ilmselt arvas bernhardiin, et olen tema liigikaaslane, kes ainult ajutiselt kahel jalal liigub. Muidugi polnud ma tema sõprusest eriti liigutatud, sest kaaskondlased vahtisid ammuli sui aknal, oodates pingsalt, millal ma haukuma hakkan.

„Minu arvates võib igasuguseid paranähtusi põhjustada inimese enda meeleseisund või sattumine teatud kohta maa energeetilises väljas,“ pakkus naine jalga sügades. Tema ümar säär viis mu mõtted hetkeks teemalt kõrvale, kuid ma suutsin uuesti rajale tagasi tulla.

„Paranormaalse nähtuse tekkepõhjus võib olla kollektiivses hüpnoosis või saadud energeetilises kogemuses, kuid ma ei usu siiski, et kõik nii lihtne on. Minu arust on need pettekujutelmad meie oma meelte loodud kujutised maailmast, asjadest ja inimestest. Mõnikord eksib aga meie meel ära ja satub kas teise võnke- või ajatasandisse, nagu minuga juhtus. Ja siis muutub toimuv meile mõistetamatuks. Tegelikult kogeme ainult oma alateadvuse vingerpusse,“ rääkisin.

„Muidugi võib see nii olla, kuid mulle tundub, et midagi on veel. Kui kõik toimib maailmas energia võnketasandil, siis milleks on meile vaja keha?“ uuris Synne.

„Ei olegi. Meie keha ja see, kas me oleme mees või naine, on samuti alateadvuslik meelepete. Me oleme sellega nii harjunud, et võtame seda reaalsusena. Kui unustaksime oma materiaalse olemasolu, alles siis saaksime aru, et meid ei ole. On ainult vaim ja vaimu liikumist ei piira miski. Me suudame ühe hetkega minna üle kolmemõõtmelisest ruumist, kus me praegu oleme, nelja- või isegi viiemõõtmelisse ruumi. Võime läbida seinu ja mis seinu… Viiemõõtmelises ruumis võime hetkega lennata ainult mõtte jõul teise galaktikasse, sest ületame hüperruumi ja universumi piirid. Aga seda saab teha ainult täiusliku unustuse ja mõtlemise abil. Reaalselt inimene seda ei suuda, sest tema meeled tajuvad ikka reaalselt olematu keha valu,“ vahutasin. Olin püüdnud sügavalt sellesse fenomeni süveneda ja ühel hetkel sain aru, et inimese olemasolu ja olematust ei saagi sõnadega ära seletada. See on mõtte, vaimu ja taju küsimus. Sealt algabki esimene tasand, kus liiguvad vaimolendid, ja seal saad aru, et surm on ainult üleminek teise energiavõnkesse, kus me saame endale teise keha, mille olemasolu on hoopis nauditavam kui see, milles praegu viibime.

„Minagi olen sellele mõelnud,“ ütles Synne mind emmates. „Ma tean, et oleme ainult meeleline pettus ja seda on terve maailm, kuni liivaterade ja molekulideni välja. Miks öeldakse, et katsu näha liivateras tervet maailma ja veetilgas tervet ookeani. Aga sellepärast, et seal need ongi. Vahe ei ole asja suuruses, vaid meie harjumuslikus kujutluses. Teades, et mägi on suur ja ookean on põhjatu, siis meie kujutluses see nii ongi. Nii võib ka veetilk olla ookean, tuleb vaid osata see suureks mõelda.“

„Vaata, kuhu me nüüd oma kummitusejutuga viimaks välja jõudsime,“ sosistasin naisele kõrva ja suudlesin kaunitari. „On ju hea, et meie meeled on loonud just sellised kehad, nagu need praegu on. Me saame neid kasutada.“

„Ära ennast kellekski teiseks küll mõtle. Ole ikka minu Hinno, nagu sa kogu aeg olnud oled,“ palus naine, kui ma tema rinnahoidja lahti näkitsesin ja hakkasin hullutama nende tumedaid nibusid. Naine klammerdus aina tugevamini mu külge ja hetkel ei uskunud ma isegi oma teooriat füüsilisest olematusest, sest naist endaga viies olin ma joobumusest hullumas. Kuidas ma ikka unustan oma keha olemasolu selles täiuslikkuses, kui Synne minuga on ja me teineteist vajame? Oleme hetkes ja unustame korraks hommikul nähtud õuduse. Olematuks me seda teha ei saa, aga võime selle oma mõtteis tagaplaanile lükata.

„Vahel mõtlen, kas meile pole peale pandud salaneedust, et me alati komistame igasuguste hämarate juhtumiste otsa,“ sõnasin hommikul ateljees kohvitassi taga mõnuledes.

„Paramaailma paradoks,“ lisas Synne ja rüüpas kohvi.

„Ma loodan vähemalt, et see lugu ei sega meie mõnusat suve,“ sõnasin. Täna sügeles minul jalg. Huvitav, kas me oleme kirbud saanud? Peab Polly üle vaatama… või Riina. Millal naine üldse viimati saunas käis? Mitte ei mäleta.

„Ma loodan ka,“ mühatas naine. „Ikkagi paneb mind see asi mõtlema. Ma saan aru, et inimesed näevad vaime ja üleloomulikke olendeid, aga kuidas sattusid need kaks tüdrukut üksildasele rannale. Ja see teine veel… Õudne, mida ta vaeseke pidi üle elama!“ Synne võdistas ennast.

Selge! Kui Synne nii räägib, siis võime unistuse rahulikust suvest koos matkamise ja telkimisega unustada. Synne hakkab seda lugu uurima. Juba naise näost oli näha, et kuigi ta oli minuga, mõtles ta pingsalt eilsete sündmuste peale ja püüdis neile seletust leida. Vähe usutav, et naise tappis kummitus ja teise piiga peksis sandiks sama väärastunud vaimolend. Kaldusin arvama, et seda tegi ikkagi inimene, sest kummitused mõjutavad minu meelest ikka vaimu ja aurat. Aga mine sa tea!

„Kas pole võimalik, et naised sattusid mingisuguse perverdi kätte, kes neid vägistas ja siis rannale jättis?“ küsisin.

„Võimalik, kuid siis poleks neiu sulle maininud kodukäijaid ja kummitusi.“

„Mida ta siis oleks öelnud?“ tahtsin teada.

„Ükskõik… Ta oleks viidanud mehele, vägistajale, mõrvarile. Ühesõnaga, ta oleks maininud reaalset olendit. Inimest, mitte vaimu. See kodukäija ei anna mulle kuidagi rahu. Mis seos on sellel ühe inimese julma ja sadistliku tapmise ning teise sandistamisega?“ arutles naine. Ta rüüpas kohvi ja pani tassi tagasi lauale. Mulle meeldisid Synne saledad sõrmed. Need olid nii ilusad ja sõrmus, mille ma talle mõni aeg tagasi kinkisin, säras ilusasti.

„Minu arvates tahtis ka teda tappa,“ pakkusin.

„Ei usu. Ta oleks seda teinud. Tema mõte oli, et tüdruk elaks vähemalt seni, kuni ta leitakse. Kui ta suutis naise nii julmalt mõrvata, siis poleks miski takistanud teda tüdrukuga sama tegemast. Ta jättis neiu elama. Muutis ta liikumisvõimetuks, aga… Kes pagan see küll võis olla?!“ karjatas naine vihaselt. Ta tõusis ja jalutas, kohvitass käes, mööda tuba edasi-tagasi.

„Sul on ainult aluspüksid jalas,“ tuletasin naisele meelde. „Lauris tuleb siia ja ta näeb sind aknast.“

„Mida?“ Synne ei pannud mind üldse tähele.

„Sa oled paljas, kallis neiu!“ kähvasin.

„Miks sa mulle enne ei öelnud?“ ehmatas Synne ja pages magamistuppa.

Lauris tuli nohisedes aita ja kallas endale köögis kohvi. Ta istus minu vastu tugitooli, sirutades oma pikad jalad välja. Ta tundis ennast meie juures täiesti vabalt ja koduselt. Mind rõõmustas, et peale ema võis ta tunda end lähedasena ka naisega, kellega mina elasin ja keda armastasin.

„Paps, mul on nõu vaja,“ kostis noormees.

„Millist? Kolme-, nelja-, või viieliitrist?“ küsisin.

„Äh! Sa saad aru küll, mida ma mõtlen,“ vastas Lauris käega rehma­tes ja rüüpas kohvi.

„Kas sul hakkab raha otsa saama?“ pärisin ettevaatlikult. Synne antud „laenust” äkki ei piisanud.

„Ei hakka. Mul on tädi Synne antud pooleteisest miljonist veel palju järel.“

„Tubli,“ kiitsin. „Sinust võib veel asja saada. Mis nõu sul vaja on?“

Lauris ohkas.

„Üks imelik esoteerik tahab ehitada endale maja, kus oleks energeetiline tasakaal ja feng hui,“ sõnas poiss.

„Ära ropenda,“ keelasin.

„Ma ei ropendanudki.“ Lauris vaatas mulle suurte silmadega otsa nagu ennast lehtedest kõrini täis söönud päevakoer. Ta silmad olid täpselt sellised… siirad ja karvased.

„Sa tegid seda vene keeles. See on feng shui.“

„Mis vahet seal on?“ ühmas poiss. „Tähendab, ta tahab endale ehitada mingisugust erakordset asja, millel oleks täiuslik energeetiline tasakaal ja kus ta saaks ennast laadida nagu akut. Selles majas peab olema ideaalne kosmiline energia ja tähtede tasakaal. Mis sina sellest arvad? Sa oled neid asju uurinud ja lugenud.“

„Ma ei oska midagi arvata. Igaüks ehitagu endale, mis talle meeldib ja milleks tal raha on. Otsigu sobiv koht ja elagu kas või koopas, kui see talle meeldib,“ vastasin.

„Las ehitab endale püramiidi!“ kääksatas Synne kõlavalt magamis­toast. See strippar sai ka viimaks ennast riidesse. „Kolmnurk on kõige täiuslikum energeetiline kujund, mis maa peal üldse olla võib. Kosmiline energia võtab karva lahti ja kõrvad laperdama!“

„Väga õige!“ hüüatas Lauris ja hüppas püsti. „Ma helistan talle kohe. Püramiidis saab ta oma feng hui kätte!“

„Feng shui!“ röögatasin. Pagana poiss, mitte ei õpi!

„Mõtleks!“ nähvas Lauris ja võttis telefoni. Poiss rääkis kaua ja kui ta viimaks telefoni ära pani, säras mu poja nägu rahulolust. „Hakkame ehitama!“ käskis ta.

„Mis mõttes „hakkame“? Mina ei kavatse midagi ehitada. Sa võta endale Marek ja tema brigaad appi. Mul on hoopis tahtmine maalida,“ põrutasin. Ma ei kavatsegi oma suve nahka panna mingisuguse tobeda püramiidi peale, mis võtab naha seljas lipendama ja kõrvadel karva lahti. Oli vist nii?

„Sina selle mõtte peale tulid ja muidugi sa aitad mind. Mul on maalrid ühte maja võõpamas ja mehi pole. Marek hoiab neil silma peal. Töö käib nagu laevaköögis. Hakkame peale. Mees tahab endale ju ikkagi feng hui’d,“ teatas Lauris resoluutselt nagu töödejuhataja, kelle mehed jälle kuuri taga õlut lakuvad.

„Feng shui’d, mis tähendab tuult ja vihma, kurat!“ käratasin. „Sa võta endale parem Kady ja Raimo appi. Nad on ju nüüd vabakutselised. Las teevad midagi kasulikku.“

„Aga kool?“ imestas Lauris.

„Mis kool? Raimo löödi lakkumise pärast minema ja emal on ammu füüsikast siiber. Las teeb nüüd oma füüsikat praktiliselt.“ Ma tundsin, et olen juba hommikul sellest jamast väsinud. Mida veel päev toob?

„Väga hea mõte,“ kiitis Lauris. „Aga sina tuled konsultandiks.“

„Ääh,“ ägisesin. „Seda ka veel. Võta raamatukogust püramiidide kohta raamat ja arvuta selle vähendatud mõõtmed välja. Midagi keeru­list pole. Lase käia!“

„Ta tahab teha püramiidi loomulikus suuruses,“ sõnas Lauris.

Synne itsitas magamistoas.

„Lollakas,“ avaldasin selle esoteeriku kohta arvamust.

„Püramiidi üks alumine külg on üle kahesaja viiekümne meetri pikk!“ hõiskas Synne kusagilt kapi tagant lõbusalt. Kas ta enam ei kavatsegi meie juurde tulla? Vigiseb teises toas nagu hiir seina vahel.

„Tähendab, loomulikus konsistentsis…“

„Koos saja tuhande orjaga, kes kive veavad!“ kilkas naine. Temal oli muidugi õudselt lõbus. Viimaks tuli ta ateljeesse. „Tegelikult saan ma aru küll, mida sa mõtled. Ta tahab endale püramiidikujulist elu­maja, mis vastaks Egiptuse püramiidi vähendatud mõõtmetele.“ Naine istus diivanile ja viskas jala üle põlve. „Püramiidis tekib kõige tugevam energeetiline punkt ühe kolmandiku kõrgusel püramiidi põhjast ja räägitakse, et seal aeg seiskub. Kas sul polnud midagi püramiidilaadset toas, kui sa kaks ja pool tundi olematuses olid?“ pöördus naine minu poole. Mida ta irvitab täna meie üle?

„Kuule, Synne, hakka ise Laurisele konsultandiks,“ soovitasin ja läksin toast välja. Võtsin hommikumantli ja rätiku ning sammusin konnatiigi poole. Päike soojendas mõnusalt, kui ma jahedasse vette sukeldusin ja teisele kaldale tüürisin. Vees olemine muutis mu enesetunde paremaks. Kui tagasi tulin, arutasid Lauris ja Synne ikka veel püramiidi üle. Naine loobus konsultandi kohast, sest üks tal juba oli, kuid andis mu pojale näpunäiteid püramiidide kohta ja jutustas ümber Egiptuse iidset ajalugu. Kui ta viimaks Mooseseni jõuab, kelle vaaraotütar pilliroost leidis, on käes ilmselt hiline õhtutund. Ma ohkasin ja läksin talu poole. Lootsin, et Kady ja Epp on juba üleval ja ma saan asjalike inimestega rääkida. Vaevalt jõudsin laua taha istuda, kui Lauris helistas ja ema enda juurde aita kutsus. Vaatasin kaksikute tuppa, kuid need olid alevisse kadunud. Nagu kutsikad lippavad ringi, mitte ei püsi kodus. Peaasi, et nad lollusi ei teeks.

Läksin vahetuppa Raimoga juttu ajama, kuid ka see tiris juba endale pükse jalga ja leekis üle õue aida poole. Sülitasin ja vaatasin magamistuppa. Riinal oli hirmus pohmakas ja Rets lohutas teda. Naine kähises, et ainult õlu võib ta tagasi normaalsele elule äratada, ja mees oli valmis talle seda tooma. Ta vaatas mulle oma haleda kurjategija pilguga otsa ja ma läksin aita Honda võtmete järele. Ateljees käis suur poleemika võrdkülgsete kolmnurkade üle ja Kady teatas, et kehtivate füüsikaseaduste järgi on püramiid, mis toetub kindlale alusele, kõige kindlam objekt, mis püsib sajandeid. Ka siis, kui see ehitatakse puust ja laudadest, nagu mees tahtis teha. Püramiidi pearaskus on täpselt ruudu keskel ja nii on kõik täpne nagu apteegis. Seda too füüsik ei maininudki, et ka alusvööl on suur osa püramiidi koos hoidmisel, kui see ei tule suurtest kiviplokkidest nagu muistsed egiptlased tegid. Kui see üldse nende töö oligi…

Istusin autosse ja Rets sebis ennast mu kõrvale.

„Ma teen sulle nüüd tüli, aga tead… naiste asi,“ pobises mees süüdlaslikult.

„Ah olgu! Kodus on veel hullem.“ Ma ohkasin ja käivitasin mootori. Sõitsime koos Märjamaale kauplusse. Tahtsin ka ise söögipoolist osta, sest teinekord olen ma jube maiasmokk ja võin endale torti või küpsiseid päris palju sisse ajada. Paksuks minemist pole mul karta. Pärast suitsetamisest loobumist võtsin mõne kilo juurde, ent praegu olen ka need maha higistanud.

Arno pani korvi kaheliitriseid plastpudeleid täis ja tiris selle sõna otseses mõttes solgi kassa juurde. Sellele lisas ta naisele maiustamiseks veel keemiatabeli longer’i näol. Ma imestan siiani, kuidas inimesed, kes seda Mendelejevi perioodilisust näost sisse ajavad, pole veel helendama hakanud. Jook, mis koosneb kaheteistkümnest erinevast keemilisest ollusest – seda võib rohkemgi olla –, pole mitte ainult ohtlik, vaid lausa mürgine. Aga eks inimene harjub kõigega. Mis need Saksa kilesse pakitud ülisäilivad koogid paremad on. Puista pesukäsn suhkruga üle ja lase hea maitsta. Teeb sama välja.

Sõitsime tagasi. Rets viis õndsusekoti Riinale tuppa. Mina võtsin talust lauanoa, haarasin tordi näppu ja läksin sellega maja taha luha­niidule. Istusin rohu sisse maha, keerasin mineraalveepudeli lahti ja lõikasin tordi lahti. Hea ja soe oli olla. Sõin torti ja tunnetasin mind ümbritseva looduse armastavat hellust. Isegi sääski polnud. Päike soojendas mõnusalt nägu ja mõni kärbes lendas peadpidi tordi sisse. Tore oli neid noaotsaga vahukoore seest välja nokkida. Tõmbasid noatera natukene kooldu ja lasid siis lopsti lahti. Kärbes lendas kõige oma vahukoorese näoga minema. Läks sellise vinega, et ei jõudnud isegi tiibu lehvitada. Huvitav, mida loomakaitsjad selle kohta ütleksid, arutlesin, kui olin järgmise ahnepäitsu õunapuude poole teele saatnud.

Kuulsin rohu seest sahinat ja tõstsin pea. Olin just kätte saanud ühe eriti ülbe tegelase, kes raevukalt mu tordi sees müttas ja keeldus kategooriliselt minu eraomandilt minema lendamast. Viimaks koputasin talle noaservaga kuklasse ja rookisin välja. Igavene rasvane elukas oli.

„Mis sa siin teed?“ küsis Synne ja istus mu kõrvale.

„Torti söön,“ vastasin. Saatsin selle paksmao kaaslastele järele. Ta lendas nagu kuul ja kadus põõsastesse. „Tahad ka torti?“ pakkusin.

„Tänan!“ kiljatas Synne. „Ma ei hakka ometi sööma torti, kus kärbsed sees on kakerdanud!“

„Kas saite oma Egiptuse ajalooga ühele poole?“ uurisin torti mugides. Mulle ei tähendanud see mõni kärbes midagi. Ennem suren kärbsemürgitusse kui võrdkülgsete kolmnurkade salapärasse. Kolmnurgad, mis mulle meeldisid, polnud nii võrdkülgsed, kuid seda ma Synnele ei öelnud, sest ma ei soovinud ülejäänud torti endale vastu vahtimist saada. Synne vaatas uneleva näoga õitsvaid õunapuid ega pannud mu küsimust tähelegi. Koputasin naisele kergelt õlale, et ta muumiailmest välja tuleks. Praegu on tänapäev, mitte Amenhotepi kuldajastu.

„Kas saite Egiptusega valmis?” kordasin küsimust.

„Enam-vähem,“ ühmas naine ja võttis ikkagi suure torditüki. Ta hammustas seda isukalt. Varsti oli tükk söödud ja naine haaras teise. Torti hakkas juba väheseks jääma.

„Kärbsed on selle tordi täis lasknud,“ hoiatasin, kui naine juba kolmanda tüki võttis. Ei saa rahus torti ka süüa ja oma mõtetega olla. Tuleb veel üks õgard ja hakkab peale.

„Looduse looming,“ mühatas naine täis suuga ja lutsis näppe.

„Kaks herilast ka,“ lisasin.

„Mõni asi.“

„Üks konn kakerdas samuti siit üle.“

„Konnajälgi ma ei näe.“ Naine uuris torti terasemalt. Konni ta millegipärast pelgas. Konnatiiki mitte.

„Tal olid sussid jalas.“

„Mine põrgu oma jutuga!“ nähvas naine.