Читать книгу Tulija ja jälgija - Tiit Sepa - Страница 2

Vahel olid mu meeleolud üsna heitlikud, mis on iseloomulik mehe puhul, kes pole juba pikemat aega naiseliku soojuse lähedust nautinud. Ega ma tuliste tunnete järele erilist vajadust tundnudki. Valasin oma tunded maalidesse ja teinekord tegin ka mõne tööotsa, kui selleks võimalus oli. Muidugi poleks ma ära öelnud intiimsusest, kui võimalus oleks olnud. Võib-olla peaks leidma mõne rikka tobukese naisterahva, kelle arvel saaks lahedasti ära elada, mõne paarkümmend aastat minust vanema, kes usuks pimesi minu tarkusse ja andekusse ja tagaks mulle luksusliku äraelamise. Tegelikkuses pidin leppima sellega, mis mul oli, sest rikkaid ja samas rumalaid naisi on peaaegu võimatu leida. Nii et tuli leppida oma kasina eluga. Mul on lapsed, vanemad, mõni hea sõber ja natuke raha pangaarvel, kui sain toetust või õnnestus mõni maal maha müüa. Pisut trööstitu elu, võib nii mõnigi arvata, kuid hüvede nimel ei hakka ma lolliks tegema isegi vanemaid naisi ja neid enda huvides ära kasutama.

Mul polnud plaaniski olematusse minna, kuid see juhtus ikkagi. Nägin jälle nägemusi ja tungisin kogemata isegi oma nooremate laste ema astraalkehasse, ehkki seda teha ei tohi. Ega ma seal midagi uut avastanud, tema mõtted ja veendumused olid mulle juba ammu teada.

„Isa,” ütles Oliver uksest sisse tulles. „Kas sul on kümme eurot? Ma tahan poest suppi tuua, kõht on jube tühi.” Poiss oli koolist tagasi ja ikka minu juures.

„Ma vaatan,” lubasin ja võtsin sahtlist rahakoti. Täpselt kümnekas seal oligi ja ma andsin viimase raha pojale. Ta oli juba kaheteistaastane, sihvakas heledapäine noormees, kes tahtis süüa ja veel kord süüa. Polnud ka midagi imestada, poiss kasvas lausa tundidega.

„Kuidas koolis läks?” küsisin.

„Hästi,” vastas ta ükskõikselt, aga ma teadsin, et ta valetas, sest olin juba käinud tema ema mõtetes ja teadsin, millega ta oli hakkama saanud. Siiski ei hakanud ma poega küsimustega piinama, vaid helistasin hoopis eksnaisele, kes rääkis, et Olle oli kakelnud ja karistada saanud. Oliver ei suutnud mõnikord end tõesti valitseda. Ma ei teadnud, mida temaga ette võtta. Tunnen metafüüsilisi saladusi ja tean olemise eksistentsist palju rohkem kui keskmine inimene, aga mida pojaga ette võtta, seda ma ei tea. Võib-olla peaksin tegema öise visiidi tema õpetaja juurde, kuid mida ka see annaks? Ma ei hakka ju poja klassijuhatajat sellepärast hulluks ajama, et poiss koolis hakkama ei saa.

„Kas sa lähed täna koju või jääd ööseks minu juurde?” uurisin, kui Oliver oli tagasi tulnud ja supi jaoks vee keema pani. Viimasel aastal oligi ta rohkem minu juures olnud. Vanem poeg oli ka peaaegu sünnist saadik minu kasvatada olnud ja ema oli tema jaoks tegelikult olematu. Küllap tundis ka Oliver alateadlikult, et vajab isa lähedust rohkem kui ema oma.

„Ma ei tea veel,” vastas ta.

„Mida Pisu teeb?”

„Käib lasteaias.”

Seda teadsin ma isegi. Ema tegemiste kohta polnud mõtet küsida. Ma ei tundnud tema vastu enam midagi ja vaevalt et mu tunded tema vastu taas uuesti õide puhkeksid. Tahtsin üksnes midagi rääkida oma lapsega, kuigi tema pidas targemaks teise tuppa teleka ette sukelduda ja seal multikaid vahtides oma suppi lürpida. Oli ju mulle teada, et halbadel päevadel pole Oliver eriline jutupaunik.

Õhtu sujus vaikselt. Mati, mu vanem poeg, tuli ülemisele korrusele ning läks Oliveri tuppa filmi vaatama. Kaks venda, üks juba täismees ja teine alles poisike. Emad on küll erinevad, kuid mõlemad on minu. Samuti on üks mu tütar juba täisinimene ja ise juba ema ning teine alles seitsmeaastane jõnglane, kes valmistub kooli minekuks. Ta on vahva pruunisilme plikatirts, kellel energiat mitme inimese jagu. Kui tema õpiks vaimse maailma saladusi, võiks temast saada ilmselt suur prohvet, kuid ma polnud kindel, kas ma tahan sellist saatust oma lapsele.

Saatsin Oliveri magama. Mati pidi samuti hommikul tööle minema. Pugesin ka ise voodisse. Hele helistas ja oli seekord üsna rahulik, tavaliselt oli ta närviline ja kummaliselt raevukas.

„Ma pean homme minema Tallinna arsti juurde. Kas sa tood Pisu pärast lasteaeda enda juurde?” küsis ta.

„Muidugi toon. Milles küsimus, las ta olla siin. Ta võib minu juurde jääda mitmeks päevaks, saad sinagi pisut puhata,” arvasin ennast voodis selili keerates, et oleks parem mobiiliga rääkida.

„No vaatame… Kui ta tahab jääda,” kostis ta ja me lõpetasime kõne.

Püüdsin uinuda, kuid päevase meditatsiooni järelmõjud andsid ennast tunda. Tajusin kummalist rahutust ega saanud aru, milles asi. Koondasin uuesti mõtteid ja avasin ka kolmanda silma tðakra. Alles siis jõudis arusaamine minuni ja see ehmatas mind tõsiselt. Tõusin voodis istukile, panin ette sigareti ja tegin akna lahti. Ma teadsin, et selliseid asju võis olla, kuid ma ei uskunud, et mina neid tajun. Mind läbis võbin, sest olin selgelt näinud toimunut. Tahtsin juba võtta jalgratta ja sinna kihutada, kuid mõistsin, et nii tormakalt pole mõtet toimida. See oli üpris kaugel, pererahvas oli juba magama läinud ja erutatud seisundis, nagu ma olin, olnuks mul raskusi energiaks muutumisega. Pidin rahunema ja ootama hommikut. Sundisin ennast uuesti linade vahele ja alles vastu hommikut suutsin uinuda. Olin vaimus saanud kogu vajaliku teabe ja olin nüüd valmis tegutsema.

Hommikuses Rapla bussis oli vähe sõitjaid. Istusin kõige tagumisele pingile ja püüdsin mitte tähelepanu endale tõmmata. Loomulikult ostsin ka pileti, sest mul polnud kavas enne päralejõudmist oma energiat kasutada. Orgitalt tuli peale kena noor neiu ja istus samuti tagumisele pingile, minust veidi eemale. Temast õhkuv seksuaalenergia oli nii tugev, et tajusin mõtteis iga hetke sellest meeletust ööst, mille ta oma kallimaga oli mööda saatnud. Oli tunne, nagu oleksin ma ise selle kaunitariga koos aega veetnud, justkui olnuks mina tema noormees. Kõik jooksis silmade eest läbi nagu film. See erutas mind ja ma kartsin, et mu energiajõud on rikutud.

Raplas bussist maha tulnud, pidin mõnda aeg rahunema, et suuta edasi tegutseda. Õues sadas vastikut lörtsi ja ma kükitasin Mahlamäel ühe maja nurga taga. Aega mul oli, sest teadsin, mida ma tegema hakkan. Kõik oli mulle ilmselge. Kui üks joodik tuli mu käest süütevedeliku järele haisedes sigaretti küsima, tegin esimese katsetuse. Ma ei öelnud sõnagi. Vaatasin talle sügavalt otsa ja naeratasin. Habetunud joodik naeratas vastu. Siis sõnasin talle mõttes:

„Sa ei taha suitsu. Sulle pole vaja midagi peale vee. Siin on suur sopaloik ja joo sellest.”

Mees vaatas mulle veidi arusaamatult otsa, laskus siis käpuli ja hakkas vett lakkuma nagu koer. Kaks naist, kes juhtusid mööda minema, seisatasid ja jäid meest vaatama.

„Mis tal viga on?” küsis üks minu käest.

„Ma ei tea,” vastasin. „Mees tuli minu juurde, küsis suitsu ja hakkas siis vett jooma.”

„Sopaloigust!” imestas heledamate juustega daam.

„Vaeseke,” haletses teine proua ja poetas lakardi ette kahekümnese. Too vaatas raha ega saanud millestki aru.

„Osta süüa,” käskisin ja tõusin püsti.

Jätsin joodiku vett kaanima ja läksin ise edasi. Minna polnud palju. Enne kohale jõudmist vaatasin hoolega maja ja kontrollisin üle väljapääsud, kui tagasi tulen. Ma ei soovinud, et keegi mind näeks, kui peaksin juhuslikult pooleldi taaskehastuma.

Selge oli see, et ühe trepikoja inimesed tunnevad üksteist hästi. Rapla oli piisavalt väike koht selleks, et siin poleks võõraid tähele pandud. Eriti veel neid, kes sinu trepikotta tulevad. Sellepärast alustasin energeetilise meditatsiooniga kaugemal, veidi varjatumas kohas, nii et ma majale lähenedes oleksin juba täiesti olematu. Ometi märkas mind väike tüdruk, kes ema käekõrval jalutama läks.

„Üks onu on seal.” Pisike preili sirutas käe minu poole. „Ta võbeleb ja paistab läbi.”

Ka lapse ema vaatas minu poole, kuid tema mind ei silmanud. Laps pani mind tähele, aga ema mitte.

„Pole seal kedagi,” sõnas naine. „Lähme nüüd, muidu jääme hiljaks.” Ta tiris last edasi. Tüdruk ei hakanud vastu, sest teadis, et täiskasvanud näevad maailma sootuks teisiti kui tema.

Läksin edasi. Olin koridoris ja tõusin kolmandale korrusele. Ikka läbi ukse nagu vaim, kes ma nüüd olingi. Korter, kuhu ma jõudsin, oli luksuslik. Aega mul veel oli ja plaan selge, nii et ma kolasin niisama ringi. Vaatasin uhket mööblit, pererahva magamistuba, lastetube ja kööki. Just köögist leidsingi selle, mida vajasin. Tegelikult küll mitte mina, vaid inimene, kelle pärast ma siia tulingi. Kuna olin ise isa, ei suutnud ma taluda midagi sellist, mida ma eile öösel nägin. See oli jõle.

Pereisa tuli mõne tunni pärast. Ta astus sõna otseses mõttes minust läbi. Kuulsin küll lukkude raginat, kuid ei jõudnud eest ära minna. Peale minu läbimist mees seisatas, vaatas tagasi ja raputas pead. Ta mudis meelekohti ja ohkas:

„Kuradi arvutid ajavad mind hulluks,” tunnistas ta. Mees, kelle nime ma isegi ei teadnud, läks kööki, viskas portfelli nurgadiivanile ja mudis uuesti oma kiilakat peanuppu. Ta võttis laualt kohvitassi ja kallas sinna sisse hommikust jahtunud kohvi. Mees jõi selle ühe sõõmuga ära ja pani kohvitassi valamusse.

Nüüd kolksus korteriuks uuesti. Tuppa tuli teismeeas neiu, kes isa nähes kiiresti oma tuppa läks. Mees tõusis ja läks tütrele järele. Ka mina olin neil kannul, et näha, mis edasi saab. Neiu pani koolikoti laua kõrvale ja kohendas tumerohelisi kardinaid akna ees.

„Isa, ma räägin sellest emale,” lausus piiga.

„Kullake, selles pole midagi halba. Terve maailm elab nii. Sa oled juba küllalt suur, et seda mõista. Sa oled naine, mitte laps. Saa sellest ometi aru,” rääkis isa. Ta istus samuti neiu rohelise katteriidega voodile, haaras lapsel käest ja tõmbas ta enda juurde.

„Isa, ei!” karjatas tüdruk.

„Tiina!” käratas isa rangelt. „Praegu oled sa minu katuse all ja pead minu sõna kuulama.”

„Ma võin siit ka ära minna,” lubas neiu ehmunult.

Mees puhkes naerma.

„Kuhu?” küsis ta. „Mida sa tegema hakkad? Muidugi võid sa minna linna prostituudiks, aga minu käest sa enam raha ei saa. Need asjad siin…!” Mees võttis kapilt riideid ja viskas põrandale. „Mina olen selle kõik sulle toonud. Ema ei saaks oma müüjapalgaga midagi osta. Koos emaga oleksid näljas ja paljas. Isegi üüriks ei jätkuks tal raha.”

„Ja kas mina pean selle eest maksma? Pean maksma selle eest, et olen sinu tütar?” hüüatas Tiina. Kaunis neiu õhetas näost ja püüdis isa käest oma kätt lahti rebida, aga too hoidis tütart tugevasti kinni ja surus lapse vastu seina. Nüüd muutus ta õrnaks ja hakkas tüdruku koolipluusi eest lahti nööpima.

Tundsin tülgastust seda nähes, aga ma pidin veel ootama, kuigi teadsin, mis tulemas oli. Kui tüdruk oli juba pooleldi paljas ja ka isa oli ennast aluspükste väele võtnud, astus uksest sisse pereema. Naine tardus. Ta ei suutnud uskuda seda, mida ta nägi.

„Aksel, mida sa ometi teed?” kiljatas naine ja pillas koti põrandale. „Ta on sinu oma tütar!”

Isa kargas lapsest ehmunult eemale, kuid oli hilja. Noore piiga rinnad olid paljad ja isegi loll võis taibata selle haiglase lapsevanema ihasid.

Nüüd asusin mina oma kavatsust ellu viima. Sisendasin mehele soovi, mida ta pidi enda omaks pidama nagu too joodik, kes sopaloiguga tutvust tegi. Aksel tõusis, silmis äraolev pilk. Ta astus naise juurde, lükkas täielikus segaduses ja ðokeeritud abikaasa kõrvale. Tiina puhkes nutma ja haaras riiete järele. Isa läks aga aluspükste väel kööki. Ema astus talle järele ja nägi, kuidas mees köögikapilt noahoidjast terava lihanoa võttis, vaatles selle helklevat tera vastu valgust ja tõmbas alla oma aluspüksid. Kõhklemata eemaldas ta talle häda kaela toonud elundi.

„Aksel!” karjatas naine ja minestas. Mina võtsin mehe mobiili ja valisin seal hädaabinumbri. Surusin mobiili Akslile pihku, kuid mehele võis jääda selline mulje, nagu oleks mobla ise tema juurde lennanud. Muidugi, kui ta üldse midagi aru sai. Ühes käes hoidis ta ikka veel lihanuga ja maas vereloigus vedeles elund, mis temast oli isa teinud.

„Ma tegin endast naise,” sõnas Aksel vaevaliselt.

Hädaabis ei saadud aru, millest mees tahab rääkida, ja küsiti üle. Pikkamisi hakkas mees uuesti reaalmaailma tagasi tulema ja sai nüüd juba täpsemalt selgitada, mis oli juhtunud. Sellest ta muidugi aru ei saanud, kuidas säärane asi üldse toimuda võis, ja esialgu arvas ta, et oma naine oli vihaga ta ära kohitsenud. Ühtäkki märkas ta oma käes lihanuga ja vaatas seda üllatunult. Ikkagi tema ise, oli selge.

Lahkusin sealt. Olin väsinud ja parajas masenduses, sest midagi sellist näha, kogeda ja teha, oli mullegi paras katsumus. Kas ma olen nüüd mingi maailmaparandaja, mõtlesin aeglaselt bussijaama poole lontsides. Esialgsest pullitegemisest oli saamas tõsine ettevõtmine.

Alles Märjamaa poole sõites tuli mulle meelde, et pidin lapsele Orgitale lasteaeda järele minema. Ronisin Orgital bussist maha ja astusin lasteaia poole. Kell oli juba pool kuus. Väljas ammu pime ja Orgita jõulupuu teeristis säras tuledes. Mulle tulid vastu mõned emad ja isad lastega, kuid Pisu jääb vist täna oma rühmas viimaseks.

Tegelikult polnudki Vivian kõige viimane. Üks väike poiss oli veel. Tüdruk jooksis mulle vastu ja haaras väikeste kätega mu vöökohast kinni. Ka mina kallistasin last ja võtsin ta korraks sülle.

„Täna läheme minu juurde,” ütlesin.

„Aga emme?” küsis laps kiiresti.

„Emme on Tallinnas arsti juures ja tuleb hiljem,” sõnasin.

Vivian oli seletusega rahul ja hakkas pajatama kõigest, millega ta päeva jooksul oli hakkama saanud, aga mind valdas väsimus. Laps tuuseldas ringi, aga sai viimaks ikka riidesse. Võtsin ta koti ja me asusime koduteele. Minu koju, sest Hele aknad olid pimedad.

„Päkapikud toovad mulle hommikul kommi,” teatas tüdruk kõva häälega rõõmsalt.

Mina olen ju see päkapikk, taipasin. See tähendas, et pidin poodi minema. Tüdruk ei tohtinud seda näha, sest siis poleks ju üllatust. Ometi sain ühest toidupoest vaikselt osta paar ðokolaadi ja mõne paki kommi nii, et Pisu ei märganud. Läksime edasi ja tund aega hiljem olime kodus.

Oliver joonistas, Mati vaatas televiisorit ja väike tüdruk viskas kiiruga oma üleriided seljast. Kõigepealt oli tal vaja vanemale vennale teha kalli-kalli, siis nokkida noorema venna kallal ja teda vihastada ning hiljem minu juures maanduda, et multikaid vaadata. Tüdruk oli endaga rahul ja imes pulgakommi, mille olime veel möödaminnes kioskist ostnud. Vaatasin lõbusat last ja mu meeleolu läks paremaks. Vähemalt pole mina selline isa, kes hakkaks oma lapsi jõledustega kurnama. Kurat, et selliseid üldse leidub! Haiged inimesed. Kuidas nad küll suudavad sedasi?

Tegin endale seekord voodi eraldi. Tavaliselt magas laps minuga koos, kui ta siin oli. Nüüd ma seda ei tahtnud. Ta on ikkagi tüdruk ja kasvab iga päevaga aina suuremaks. Viimaks peab ta hakkama ju eraldi magama ega saa kogu öö minu kõrvalt soojust otsida. Pisul polnud selle vastu midagi, sest magasime ikkagi ühes toas. Kumbki oma nurgas.

„Issi, vaata, millise voodi ma endale tegin!” kutsus laps.

Läksin uurima ja nägin tervet kaisuloomade hunnikut, mis ta oli riiulilt alla koukinud ja endale laia voodisse kaaslasteks sättinud. Tagatipuks vedas ta teise padja mu pea alt minema ja teatas tähtsalt, et tema on harjunud magama kahe suure padjaga. Kapile sättis aga tüdruk soki asemel põlviku. Va ahnepäits selline!