Читать книгу Merirohi - Tiit Sepa - Страница 4

Elasin Mõisakülas. Ma ei saanud ikka üle oma ängist, sest Synne sai raskelt haavata ja tema seisund oli endist viisi äärmiselt kriitiline. Näis, kas ta jääb ellu või mitte. Olin ka meeletult vihane Aini peale, kes oli mu kallist naist tulistanud ja tahtis ka mind lasta, kuid ma jõudsin temast ette. Mees põgenes ja teda ei saadud kätte. Kes teab, millisesse rotiurgu võis ta ronida. Võib-olla oli tal läheduses peidus auto ja ta põgenes sellega. Tema pruut Egle helistas ja küsis ega mina juhtumisi Ainist midagi ei tea. Mees polnud enam temaga ühendust võtnud ja see tundus noorele naisele kummaline. Siis sai ta teada, mida Ain oli teinud. Mina seda talle ei öelnud, aga jutud levivad kiiresti ja ilmselt kuulis ta õnnetusest kellegi käest. Egle vihastas korralikult ja kiirustas Synnet haiglasse vaatama, kuid nagu mind ei lastud tedagi minu armsa naise juurde. Mina ise kartsin, et Ain võib püüda ka mind tappa ja sellepärast kandsin relva kaasas. Võisin seda julgelt kanda, sest Synne oli mulle relvaloa hankinud. Mul oli see ennegi olnud, kui Vainule kolisin, aga see oli ammu aegunud. Nüüd ei saanud keegi mind loata relva kasutamise eest vastutusele võtta. Loomulikult oleks ma parema meelega ajanud läbi relvata taskus, aga sündmused olid meid nii sügavale kuritegeliku maailma asjadesse seganud, et ilma ma praegu ei saanud. Eks oli mind ka Synnega toimunu mõjutanud.

Kõik sõbrad olid Synne pärast masenduses ja kurvad. Priit helistas ja küsis, kas nad võivad mulle mõneks päevaks koos Valliga Mõisakülla tulla. Olin sealt oma ahastuses varju otsinud. Mitte et ma oleksin Kurrul kartnud, aga seal meenutas kõik mulle Synnet. See oli valus ja ma lihtsalt põgenesin sealt alatul kombel. Muidugi käisin ma ka Kurrul, kuid seal oli mul raske. Ma tundsin end halvasti kodus, mille olin koos Synnega endale ja kaaskondlastele loonud.

Mul polnud selle vastu midagi, et Valli ja Priit tahavad Mõisakülla tulla. Juhatasin igaks juhuks, kus mu salapüstol kodus peidus oli, sest ka Ain võis Kurrule minna, oli ta seal ju ennegi sageli käinud. Priit leidis relva üles ja nad läksid õhtuse bussi peale.

Helistasin Laurisele ja küsisin, kuidas temal läheb. Poja hääl polnud eriti optimistlik, aga ta ütles, et kõik olevat korras. Ma tundsin oma poega ju hästi ja mõistsin, et midagi oli tema eluga korrast ära ja ta polnud Sylviaga vist eriti ­õnnelik.

„Synne sai raskelt haavata,“ sõnasin. Enne polnud ma seda talle rääkinud. Ka Vainul ei teatud sellest veel midagi.

„Ku...ku...kuidas?“ kokutas poeg.

Seletasin talle, mis oli juhtunud. Lauris tundis Aini, oli temaga isegi sõbraks saanud, kuid nüüd pöördusid sõbratunded meeletuks raevuks ja ta lubas nooremehe ära tappa, kui peaks temaga kohtuma.

„Ära ole loll, Ain võib olla relvastatud ja sind tappa.“

„Hangi mulle siis relvaluba,“ kostis Lauris lihtsameelselt.

„See pole nii lihtne, kui sa arvad. Minul oli kunagi relvaluba ja mulle oli Synnel lihtsam uut luba taotleda. Katsu praegu igatahes ilma läbi ajada. Kui teda kusagil näed, siis helista kohe mulle või politseisse. Ain teab, mis ootab teda salapolitseiniku haavamise eest, ja ta teeb kõik, et mitte pikkadeks aastateks kinni minna,“ veensin poega. „Muidu lähed veel ise kinni,“ lõpetasin.

„Nojah.“ Lauris ohkas ja me lõpetasime selleks korraks kõne. Hiljem helistas ta mulle uuesti ja uuris, kas midagi on muutunud, kuid ma seletasin, et seisukord on ikka sama ning paranemine võib aega võtta. Kui Synne üldse saabki terveks.

Helistas ka Kadakamari, see nõianeiu, kes elas meie juures ja kandis hoolt Kady rooside eest. Ka tema uuris minu ja Synne kohta. Ühesõnaga, ma olin sel teisipäevaõhtul nagu telefoni keskjaam, sest peale Kadakamarja helistas Laurise ämm Lilit ja tundis sama asja vastu huvi. Küllap oli Lauris talle kurva uudise teatanud. Seletasin jälle asja üle ja panin tüdinult mobiili käest.

Hiljem läksime bussile vastu. Poole üheksa paiku pidi Märjamaalt läbi tulev buss kohal olema. Ketter tahtis koju jääda, aga Agnes tuli minuga Mõisaküla bussijaama kaasa. Temagi oli linnast põgenenud ja tahtis siin koos meiega elada. Mul polnud selle vastu midagi, sest seltsis oligi hubasem kui konutada kahekesi Ketteriga, kelle isa oli peale naise surma minu hoole alla usaldanud. Ketteri isa Marek oli mõneks ajaks Rootsi läinud, et oma naise Merikese surmast kiiremini üle saada. Merike oli küll paras ringitõmbaja olnud, aga Marek oli teda siiski armastanud ning naise surm oli talle raske kaotus. Ketterist ma parem ei räägigi. Isa oli küll nüüd Rootsis, aga tütart ta ei unustanud. Ta helistas nii Ketterile kui ka mulle.

Buss tuli ja Priit ning Valli astusid sellest välja. Ma naeratasin neile ja see oli mul vist esimene naeratus üle pika aja, aga mul oli hea meel taas oma sõpru näha. Läksime tagasi korterisse ja istusime elutoas diivanile. Uurisin nüüd lähemalt, kuidas Kurrul elu läheb ja mida Rita ning Oliver teevad. Küsisin ka kaksikute kohta.

„Pole häda. Kõik on korras,“ kinnitas Priit. Rita ja Oliver olid nagu ikka, vahel käisid ka Märjamaal, aga Kurrul oli neil lahedam olla. Ema oli lihtsalt ema ja tema suhtumine oli küllaltki autoritaarne, aga eks lapse­vanemaid on erinevaid. Kadakamari toimetas roosidega ja hoidis maja­pidamisel silma peal. Samuti andis ta Pollyle ja Takile süüa. Kaksikud leeki­sid siia-sinna, kuid nad olid väga õnnetud, kui kuulsid, et Synne vaagub elu ja surma vahel. Synne oli neile ju pooleldi ema asendanud, kui nad oma ema kaotasid.

Mina meenutasin möödunut, kui Lauris oli minu juurde elama tulnud ja kuidas sellest oli mul esialgu Kadyga suur riid sündinud. Ta oli mind sõidel­nud selle eest, et annan poisile liiga palju vabadust ega hoia tal piisavalt silma peal, kui ta üksi metsa hulkuma lasen, sest poiss võis sohu ära uppuda. Ükskord, kui Kady oli jälle mulle külla tulnud, oligi Lauris üleni mudasena koju marssinud. Lauris tunnistas ausalt, et oli tõepoolest sohu kukkunud, kuid rahulikult ja omal jõul sellest välja saanud. Olin talle õpetanud, et soos ei tohi hakata rabelema, vaid peab tasa ja targu talitama. Nii ta välja pääseski. Kady oli küll olnud valmis mind tookord maha lööma ja viis Laurise Pärnusse. Paar päeva hiljem oli poeg muidugi tagasi minu juures.

„Ema on tüütu,“ ütles ta mulle.

„Ta on sinu ema ja pole kena sedasi öelda,“ noomisin Laurist.

„Ta on tõesti tüütu. Nüüd tahab ta mind panna maleringi, aga mul on palju mõnusam siin sinu juures ringi joosta,“ tänitas Lauris.

„Nojah,“ ohkasin ja helistasin Kadyle, et ta ei muretseks. Poiss oli minu juures ja seni elus.

„Kui temaga peaks midagi juhtuma, löön su maha,“ ähvardas mu eksnaine.

Muidugi juhtus Laurisega ikka õnnetusi, aga need kriimud said lapitud ja hullu polnud midagi.

Priit vaikis mõtlikult ja küsis siis:

„Tead, ma olen ammu tahtnud sinu käest küsida, miks sa need kaksikud tüdrukud enda juurde elama võtsid.“

Seletasin siis, et lastel polnud kuhugi mujale minna. Lähedasi sugulasi neil polnud ja kuna ma olin nende emaga kunagi väga lähedaselt seotud olnud, siis tuli Synnel ja minul see otsus nagu iseenesest. Nüüd on nad juba aastaid meiega elanud ja tunnevad ennast hästi.

„Sina ja Synne olete erakordsed inimesed. Nüüd veel Indrek ja Pille... Tõesti... Ma ei jõua ära imestada...“ arvas Valli mulle suurte silmadega otsa vaadates.

„Ma ei tahaks küll rahast rääkida, aga kui sul seda on, siis tuleb seda mõistlikkuse piires ju kulutada, sest endaga kaasa seda ei võta. Kuna meil raha on, siis on meil võimalik lapsi kasvatada ja neile parem kodu anda,“ kostsin rahulikult.

Agnes hakkas õhtusööki tegema ja Valli läks talle appi. Mõtlesin, kui tore võiks meil kõigil siin või kus tahes koos olla, kui ainult Synne poleks... Jah. Siis helises uksekell ja ma läksin uurima, kes meile võis tulla, sest õhtu oli juba ammu käes. Relv oli mul kabuuris vasaku külje all, aga ma unustasin pintsaku peale tõmmata. Nägin, et väljas seisis Lija ja ma tegin ukse lahti. Naine astus sisse, märkas siis mu püstolit ja tema pilk muutus tõsiseks. Naine ei öelnud aga midagi, sest olin talle juba rääkinud enda ja Synne salapolitseiniku staatusest. Püstol kohutas teda, sest tegemist polnud ju mängurelvaga.

„Ma mõtlesin, et astun korraks teie poolt läbi. Kell on küll palju, aga ma olen ikka hiline üleval olija ja ma loodan, et sa ei pane seda pahaks,“ sõnas ta ja ma kutsusin ta edasi. Teda oli muhe vaadata: valged juuksed ja lillakassinised triibud sees. Tütar oli samasugune triibuline. Ainult tema juuksed olid pikemad. Lija töötas raamatukogus koos juhataja Eviga, aga ta tütar õppis Tartus matemaatikat. Matemaatika oli minu jaoks tõeline katsumus. Ükskord poes palusin nalja pärast Oliveril tahvelarvutiga kokku lüüa palju see jama maksma läheb, sest peast arvestades oleks mina eksinud kindlasti oma kolme euroga. Oliver lõi ja eksis ka... Viiekümne sendiga. Diana lõi selle oma peas kokku ega eksinud ühegi sendiga.

„Priit ja Valli on ka siin,“ kostsin.

„Ah nii,“ sõnas Lija ja tal oli selle üle hea meel. Me läksime Priidu juurde elutuppa. Hea oli sedasi koos olla, aga mu mõtted olid ikka kallima juures.

„Teil on seal Kurrul nii tore elamine. Miks te siia nüüd tulite?“ uuris järsku Lija.

„Eemal olles on ikka lihtsam,“ tähendasin.

Lija noogutas.

Rääkisime veel tühjast-tähjast, hiljem sõime ja siis hakkas Lija ennast tagasi koju sättima. Varsti Lija lahkumise järel helistati mulle haiglast ja teatati, et Synne olukord oli halvemaks läinud.

„Kui halvaks see veel minna võib?“ küsisin ma peaaegu röökides.

„Meil on kurb seda öelda, aga me kardame, et hommikuni ta vastu ei pea. Muidugi võib veel ime sündida, aga see on vähetõenäoline,“ lausus meditsiinitöötaja teisel pool kõnetoru.

Ma panin telefoni ära, läksin magamistuppa ja pühkisin pisaraid, mis mul silmist voolama hakkasid. Ma ei suutnud ennast lihtsalt tagasi hoida ja mida siin ikka hoida oli.

Olime peaaegu terve öö magamata. Istusime koos elutoas, aga me ei rääkinud eriti omavahel. Lihtsalt olime ja vahepeal käis Priit köögis suitsetamas. Hommiku poole jäid Priit ja Valli siiski magama. Agnes istus koos minuga edasi, aga Ketter oli õhtul magama läinud. Me polnud talle maininud Synne seisundi halvenemist. Ütlesin, et ootan haiglast kõnet, sest Synnet opereeritakse. Tegelikult tehtigi seda, kuid mul polnud sellest õrna aimugi. Ma pidin tüdrukule lihtsalt midagi ütlema, et ka tema koos meiega ei oleks. Ta väsiks liiga ära ja see poleks tema vanuses hea.

Ka mina jäin hommiku poole natukeseks tukastama, kuid kell kuus ärkasin ma võpatades. Ma helistasin kohe haiglasse ja uurisin, kuidas olukord on.

„Me rassisime Synnega terve öö ja juhtus ime. Ta suutis sellest (mulle öeldi keeruline meditsiiniline termin, millest ma aga midagi aru ei saanud ega meelde ka ei jäänud) siiski välja tulla. Me opereerisime teda ja nüüd on ta südamerütm jälle ühtlane ja vererõhk ka suhteliselt normaalne, ehkki ikka veel madalavõitu. Teadvusele pole ta siiani tulnud ega tule veel vist niipea,“ seletati mulle.

„Suur tänu teile,“ tänasin meditsiinitöötajat, kellega rääkisin. Tõesti oli ime sündinud ja ma ei kahelnudki selles. Kuidas saabki kolmekümne kaheksa aastane naine sedasi surra. Ma ei suutnud seda uskuda, kuigi teadsin, et inimesed surevad veelgi nooremalt.

Kuulsin, kuidas keegi köögis kolistas, ja läksin uurima, kes seal on. Avastasin Ketteri, kes endale kohvi tegi ja siis laua taha istus. Tüdrukul oli harjumus endale kohvi teha ja ma ei keelanud ka. Isegi Oliver jõi kohvi, aga tema oli Ketterist ka kolm aastat vanem.

Nägin, et tüdruk nuttis. Läksin tema juurde ja istusin. Aken oli lahti ja roosad kardinad õõtsusid kergelt tuules.

„Mis juhtus?“ küsisin.

Tüdruk raputas pead ja vastas siis vaevukuuldavalt:

„Mulle tuli ema jälle meelde. Mõtlesin, milline ta vahel oli ja kuidas isa mind kasvatama pidi, kui ema jälle kusagile ära kadus, aga ta oli ikkagi minu ema.“

„Loomulikult oli ta sinu ema ja selleks ta jääb alati,“ kinnitasin. Läksin ja kallasin ka endale kohvi. Olin magamata ööst väsinud ja uimane. Istusin uuesti laua taha ja sirgeldasin näpuga mööda lillakat köögilaua vakstut. Ketter vaatas mind, aga ei öelnud sõnagi.

Varsti ärkasid ka teised ja tulid kööki kohvi jooma. Ütlesin, et Synnel on parem, ja kõik rõõmustasid selle üle. Isegi Ketter naeratas seda kuuldes. Käisin vahepeal konnatiigis, aga suurt kasu sellest polnud, sest vesi oli soe nagu supp. Siis tuli Pisu.

Päeva veetsime toas, sest vihma hakkas sadama. Molutasime niisama ja mina lahendasin ajaviiteks ristsõnu. Ausalt öeldes oli mul nüüd kergem olla, kui teadsin, et kriis Synnega oli möödas, aga polnud sugugi kindel, et see ei kordu. Priit vaatas televiisorit ja kirjutas midagi läpakas, mille oli kaasa võtnud. Valli käis aga kiiresti poes ja tõi jahu. Muud asjad olid meil kodus olemas. Ta kavatses küpsetada. Naine tegi seda sageli ka Kurrul ja ehkki Synne oli hea kokk, siis küpsetada talle eriti ei meeldinud. Seda tegid vahel harva kaksikud.

Agnes istus samuti oma läpaka taga. Ta kutsus mu korraks enda juurde ja seletas, et teeb Synne asju. Ta näitas mulle aruandeid, kuid mina ei taibanud neist mõhkugi, aga ma usaldasin teda.

„Need peavad ikka korras olema. Kuigi Synne on haiglas, peavad need korras olema, sest kui ta tagasi tuleb, tahab ta neid näha,“ sõnas ilus blond naine ja vaatas mulle otse silma. Ta ütles seda nii veendunult, et ma uskusin teda ja mul tekkis tõesti lootus Synne paranemises. Ma sain Agneselt ka teada, et on samasuguse nimega turvafirma Skarabeus ja see poleks pettus­tega tegelenud. Nüüdseks oli ka see Skarabeus, kus petturid tegutsesid, likvideeritud. Muidugi, kunagi ei tea, mis võib elus ette tulla.

Priit tahtis poodi minna sigarette ja šokolaadi tooma ning ma otsustasin temaga kaasa jalutada.

„Täna me õllepudeleid loopima ei hakka,“ ütlesin.

„Ei hakka,“ lubas Priit muiates.

Kui me poest tagasi jõudsime, leidsime eest Rego ja Madise.

„Kahju, vana vurle, et Synnega sedasi läks,“ ütles Madis ja patsutas mulle õlale. „Ma sain oma näituse üles ja kõik on korras. Linda on ka Harkust väljas ning saab oma eluga edasi minna. Ainult Regina on täiesti kadunud ja sotsiaalamet viis tema lapsed turvakodusse, sest mees enam koos Reginaga ei elanud. Ta ei tahtnud naisest ega lastest midagi teada. No on ikka isa.“

„Kahju küll,“ pomisesin. Linda oli naine, kellega ma torni kohvikus tutvusin ja siis temaga edasi meie torni korterisse läksin. Seal oli selgunud, et naine oli suli, aga Regina oli püüdnud tappa Vallit, Priitu ja mind. Kui ta teada sai, kes Priit tegelikult oli, langes ta täielikku ahastusse ja loomulikult lasti ta töölt lahti. Ka tema oli turvatöötaja, kuid mitte firmas Skarabeus.

„Mul on kahju, et ma sinu näituse avamisele ei tulnud. Sul olid nii vahvad kujud, aga ma lihtsalt ei suutnud,“ laususin Madisele.

„Pole midagi. Me tulime teid vaatama, sest polnud just raske ära arvata, kus te redutate,“ kostis hiiglane ja läks teise tuppa Priidu ning Valliga juttu ajama. Rego jäi minu ja Agnesega kööki juttu puhuma.

„Loomulikult ei öelnud me kellelegi, kuhu me sõidame ja keegi meid ei jälitanud, nii et minu arvates pole enam midagi karta,“ kostis Rego,.

„Peale selle potentsiaalse mõrvari, kes Synnet tulistas,“ lisasin.

Natuke mõelnud, sõnas Rego:

„Siis peaks ta ikka püstiloll olema, kui ta sind ka veel otsima tuleb. Mina arvan pigem, et ta põgenes kõigi nelja tuule poole ja on otsaga välismaal. Isegi Interpol otsib teda, aga on vähe tõenäoline, et nad ta niipea leiavad. Jumal teab, kuhu ta minna võis,“ arutles mees.

Vihm oli väljas hõredamaks jäänud. Aknast puhus sisse värske õhk ja seda oli hea hingata. Mul tekkis suur soov kusagile ujuma minna ja ma rääkisin seda ka teistele. Keegi polnud erilises vaimustuses mõttest rõske ilmaga vette minna ja ainuke, kes minuga nõustus kaasa tulema, oli Rego.

„Lähme siis,“ sõnasin ja võtsin rätiku.

„Kas sul teist rätikut on? Ma ei lase sul üksinda vette minna. Kalad söövad su ära,“ sõnas Rego muiates.

„Ikka leiame,“ vastasin ja otsisin magamistoa kapist välja veel teise suure saunalina. Pigem oleks sellele mehele olnud tekki vaja, aga mille all ma siis ise magan.

Arutasime, kuhu oleks kõige parem minna, ja jäime viimaks pidama Reiu jõele. Olime siin varem matkamas käinud ja just see jõgi tundus kõige parem koht olevat. Reiu jõe äärde tuli tükk maad kärutada, sest pidime mööda sõitma Kilingi-Nõmmest ja sealt ka veel tükk maad edasi, enne kui leidsime sobiva koha, kus vette minna. Jõe äärde jõudnud, läksime vette. Vesi oli karge ja see oli värskendav.

„Mõnus,“ kiitis Rego ja sukeldus.

„Mõnus küll,“ nõustusin, kui Rego pinnale tuli, ja sukeldusin ise. Kui pinnale tulin, kuulsin, et minu mobiil helises. Kiiresti ulpisin veest välja ja jooksin auto juurde. Võtsin telefoni.

„Teie naine tuli teadvusele. Ta on väga nõrk, aga te võite teda vaatama tulla. Ainult üksinda. Suurt seltskonda pole vaja. Te saate tema juures olla vaid lühikest aega,“ hoiatati mind.

„Suur tänu. Ma tulen,“ ütlesin õhku ahmides. Regole röökisin aga: „Synne tuli teadvusele! Ma võin teda vaatama minna!“

Olin nii ähmis, et riideid selga ajades isegi kukkusin. Ajasin ennast kiiresti püsti ja sain püksid jalga. Mõelda vaid – alles eile ennustati, et ta sureb, aga täna on ta juba teadvusel. Imeline ja elujõuline naine.

Ka Rego sai kähku riidesse.

„Peame Mõisakülast auto võtma. Ainult mind lubatakse tema juurde, mitte kedagi teist.“

Rego naeris ja patsutas oma musta Hondat.

„Mis see siis on?“ küsis ta.

„Auto,“ vastasin poolsegasena.

„Istume sisse ja sõidame,“ kamandas mees. „Milleks veel hulk maad tagasi sõita? Nemad saavad seal hakkama. Sina lähed Synnet vaatama. Miks su püksid mõnest kohast rohelised on nagu rohutirtsul?“ küsis Rego mind silmitsedes.

„Ma kukkusin.“

Istusime autosse ja asusime teele. Autost helistasin ka teistele ja rääkisin Synnest. Sain aru, et neil oli väga hea meel. Ka mina olin kärsitu ja õnnelik. Rego ületas vahepeal isegi natuke kiirust, kuid sain aru, et see ei päästnud eriti midagi. Mõni minut, mille me võidame ei tasu seda riski ära. Peamine oht oli just politseile vahele jääda ja trahvi saada. Mis sellest, et Rego oli politseinik, aga liiklusreeglid kehtisid kõigile. Iseasi, kui me oleks kiirustanud kuriteopaigale, aga seda me ju ei teinud.

Normaalselt suutsin mõelda alles Pärnu kandis ning ma adusin, mis tegelikult oli toimunud. Me ei peatunud kusagil, vaid lasime joonelt edasi ja paar tundi hiljem olime juba Tallinnas. See oli nagu lumm, mis oli mind halvanud mu kalli naise pärast.