Читать книгу Geograafia vangid. 10 kaarti, mis räägivad globaalpoliitikast kõik, mida teadma pead - Tim Marshall - Страница 4

Vladimir Putin väidab, et ta on usklik inimene, suur vene õigeusu kiriku toetaja. Ta võib seetõttu igal õhtul voodisse heites vabalt palves Jumala poole pöörduda ja küsida: „Miks sa ometi ei pannud Ukrainasse paari mäge?”

Kui Jumal oleks ehitanud Ukrainasse mäed, ei oleks üüratu lauskmaa − Põhja-Euroopa tasandik − selline julgust andev ala, kust on hea Venemaad rünnata. Praegu pole Putinil valikut: ta peab üritama haarata võimu läänes asuva tasase maa-ala üle. Sama lugu on kõigi riikidega, suurte ja väikestega. Maastik hoiab riigijuhte vangis ning neil pole seetõttu sugugi nii palju valikuvabadust ja manööverdamisruumi, kui võiks arvata. Säärases olukorras olid Ateena impeeriumi juhid, pärslased, babüloonlased ja teised enne neid; seda teadsid kõik juhid, kes oma hõimu kaitsta püüdes otsisid soodsat positsiooni − kõrgendikke.

Maa, millel me elame, on meid alati vorminud. See on kujundanud sõdu, võimu, poliitikat ja peaaegu kõikides maailma nurkades elavate rahvaste sotsiaalset arengut. Võib tunduda, et läbime tänapäeva tehnoloogia abil kergesti vaimsed ja füüsilised vahemaad, kuid kipume unustama, et maa, millel me elame, töötame ja lapsi kasvatame, on määratult tähtis ning meie planeedi 7,5 miljardit elanikku juhtivate inimeste otsuseid mõjutavad teatud määral alati jõed, mäed, kõrbed, järved ja mered, mis piiravad meid kõiki. Seda on need alati teinud.

Pole olemas ühtainust teistest tähtsamat geograafilist tegurit. Mäed pole tähtsamad kui kõrbed ning jõed pole olulisemad džunglitest. Planeedi eri paigus annavad inimestele vabaduse või piiravad neid erinevad geograafilised jooned.

Geopoliitika uurib üldjoontes, mil moel rahvusvahelisi sündmusi saab mõista seonduvalt geograafiliste teguritega; mitte pelgalt maastiku – näiteks mäestike kui looduslike barjääride või regioone ühendavate jõgedevõrgustike –, vaid ka kliima, demograafia, kultuuriruumi ja maavarade kaudu. Niisugused tegurid võivad suurel määral mõjutada meie tsivilisatsiooni paljusid eri aspekte, poliitilisest ja sõjaväelisest strateegiast inimeste sotsiaalse arenguni, sealhulgas keele, kaubanduse ja religiooni kujunemist.

Geograafilist keskkonda, mis annab tooni riigisisesele ja rahvusvahelisele poliitikale, eiratakse paraku sageli nii ajaloosündmustest kui ka tänapäevastest maailmaasjadest rääkides. Geograafia aitab ilmselgelt vastata küsimusele „miks”. See ei pruugi olla kõige tähtsam tegur, kuid see on kahtlemata kõige sagedamini kahe silma vahele jääv faktor. Vaatame näiteks Hiinat ja Indiat: kaht suurt rahvarohket riiki, millel on väga pikk ühine piir, kuid mis pole poliitiliselt ega kultuuriliselt sugugi sarnased. Kahe hiiglase vahelised sõjad ei üllataks ilmselt kedagi, ent kui jätta kõrvale kuu aega kestnud madin 1962. aastal, pole need riigid omavahel sõdinud. Miks? Kuna nende vahel on maailma kõrgeim mäestik ja peaaegu võimatu on viia suuri vägesid läbi või üle Himaalaja. Kuna tehnoloogiat täiustatakse pidevalt, leitakse mõistagi viise selle takistuse ületamiseks, kuid füüsiline barjäär on siiski heidutav tegur ning mõlemad riigid keskenduvad seega oma välispoliitikale muudes piirkondades. Siiski hoitakse teineteisel hoolikalt silma peal.

Riigijuhid, ideed, tehnoloogia ja muud tegurid kujundavad samuti sündmusi, kuid need on ajutised nähtused. Iga uus põlvkond seisab endiselt silmitsi füüsiliste takistustega − Hindukuši ja Himaalaja mäestikega, vihmahooaja tekitatud probleemidega ning maavarade ja toidu vähesusega.

Teema hakkas mulle huvi pakkuma ajal, mil tegin reportaaže 1990. aastatel Balkani poolsaarel möllanud sõdadest. Jälgisin lähedalt, kuidas paljude rahvaste juhid, nii serblased, horvaadid kui ka bosnialased, tuletasid oma hõimudele sihilikult meelde iidseid eraldusjooni ning, jah, ka üle aegade püsinud umbusku piirkonnas, kus elab kõrvuti väga erinevaid rahvusi. Ja kui lõhed olid juba tekitatud, polnud kuigi raske neid rahvaid omavahel tülli ajada.

Kosovos voolav Ibari jõgi demonstreerib ilmekalt geograafia mõju. Osmanite võim Serbia üle tugevnes pärast Kosovo Polje lahingut 1389. aastal selle koha lähedal, kus Ibar voolab läbi Mitrovica linna. Järgnenud sajanditel tõmbusid serblased tagasi Ibari taha, samal ajal kui moslemitest albaanlased laskusid järg-järgult mägisest Malësi e Madhe regioonist alla Kosovosse ja neist sai 18. sajandi keskpaigaks enamus- rahvus.

Liigume edasi 20. sajandisse. Jõgi kujutas endast endiselt ilmselget eraldusjoont rahvus- ja usurühmade vahel. 1999. aastal taandusid Jugoslaavia (Serbia) väed, keda ründas õhust NATO ja maa peal Kosovo Vabastusarmee, üle Ibari ja suurem osa ülejäänud serblastest järgnes neile peagi. Jõest sai Kosovo Vabariigi, mille iseseisvust on tunnustanud 97 ÜRO liikmesriiki, de facto piir.

Pealetungivad NATO maaväed peatusid Mitrovicas. Kolm kuud kestnud sõja ajal kostis varjatud ähvardusi, et NATO kavatseb Serbiasse tungida. Tegelikult ei saanud NATO juhid geograafia ja poliitika seatud piirangute tõttu seda teha. Ungari oli selge sõnaga öelnud, et ei luba oma territooriumilt teist riiki rünnata, kuna kartis selle eest kättemaksu Serbia põhjaosas elavale 350 000 ungarlasele. Serbiat võis rünnata ka lõunast, kust oleks Ibarini jõutud poole kiiremini, ent sel juhul oleks NATO-le jalgu jäänud mäed.

Töötasin tol ajal Belgradis koos serblastega ja küsisin neilt, mis juhtuks, kui NATO sisse tungiks. „Me paneksime kaamerad käest, Tim, ja haaraksime relvad,” vastati mulle. Nad olid liberaalsed serblased, minu head sõbrad ja valitsusvastased, kuid nad võtsid siiski välja maakaardid ja näitasid mulle kohta mägedes, kus serblased oma territooriumit kaitseksid ning kus NATO oleks sunnitud peatuma. Kuulasin kergendustundega geograafialoengut, milles selgitati, miks NATO-l oli vähem valikuvõimalusi, kui Brüsseli suhtekorraldusosakond kuulutas.

Teadmine, et loodusmaastik mängib ääretult tähtsat rolli Balkani maades, tuli mulle kasuks ka järgnenud aastail. Näiteks 2001. aastal, paar nädalat pärast 11. septembri terrorirünnakuid nägin, mil moel kliima isegi tänapäeva moodsa tehnoloogia kiuste mõjutab endiselt suuresti ka maailma võimsamaid armeesid. Viibisin parajasti Põhja-Afganistanis ning olin just sõitnud parvega üle Tadžikistani ja Afganistani eraldava jõe, et jõuda Talibaniga võitlevate Põhjaliidu vägede juurde.

Ameerika hävitus- ja pommituslennukid tiirutasid juba pea kohal ning ründasid Talibani ja Al Qaeda positsioone külmadel tolmustel tasandikel ja mägedes Mazār-e Sharīfi linnast idas, rajades pealetungivatele vägedele teed Kabuli. Paari nädala pärast oli selge, et Põhjaliit valmistus liikuma lõunasse. Ja siis muutis maailm värvi.

Puhkes tugevaim liivatorm, mida minu silmad on eales näinud, ja värvis kõik sinepikollaseks. Koguni õhk meie ümber, paksult liivateri täis, paistis olevat kollakas. Kolmkümmend kuus tundi ei liikunud peale liiva mitte miski. Tormi kõrghetkel oli nähtavus kõigest paar meetrit ja selge oli vaid see, et pealetung lükkub ilma tõttu edasi.

Ameeriklaste satelliittehnoloogia, teaduse tippsaavutus, oli metsikul maal abitu ja pime. Kõik, alates president Bushist ja armee ülemjuhatajatest kuni Põhjaliidu maavägedeni, pidid lihtsalt ootama. Seejärel hakkas vihma sadama ning kõigele ja kõigile langenud liiv muutus poriks. Vihma kallas nii tugevasti, et mudast majahütid, kus me elasime, paistsid suisa sulavat. Taas oli ilmselge, et lõunasse liikuda ei saa enne, kui geograafia lubab. Geograafiareeglitest, mida tundsid Hannibal, Sun Zi ja Aleksander Suur, peavad kinni pidama ka tänapäeva riigijuhid.

2012. aastal anti mulle veel üks geostrateegia õppetund. Kui Süürias algas kodusõda, seisin ühel Süüria mäetipul, vaatasin Hama linnast lõunas olevasse orgu ja nägin kauguses põlevat külakest. Süürlastest sõbrad osutasid märksa suuremale külale umbes pooleteise kilomeetri kaugusel ja mainisid, et rünnatud oli just sealt. Nad selgitasid seejärel, et kui üks pool suudaks tõrjuda piisavalt palju vastasleeri inimesi orust välja, saaksid nad ühendada oru ühe teise maatükiga, kust pääseb riigi ainsa maanteeni. Sedaviisi tekitataks ühtne ja kasulik piirkond, kuhu saaks ühel päeval luua miniriigi, juhul kui Süüriat ei õnnestu taasühendada. Mõistsin pisikese põleva külakese strateegilist tähtsust ja taipasin, et ka pealtnäha kõige tühisem geograafilise keskkonna element võib kujundada poliitikat.

Geopoliitika mängib rolli kõigis, nii sõja- kui ka rahujalal olevates riikides. Näiteid võib tuua igast regioonist. Kõiki ma neil lehekülgedel uurida ei saa. Kanadat, Austraaliat ja Indoneesiat mainin vaid möödaminnes, kuigi üksnes Austraaliast ja sellest, kuidas sealne geograafiline keskkond on kujundanud riigi kultuurilisi ja füüsilisi sidemeid teiste maadega, saaks kirjutada paksu raamatu. Keskendun siin hoopis riikidele ja regioonidele, mis näitlikustavad selles raamatus esitatud geopoliitika põhiprintsiipe. Räägin möödaniku geopoliitikast (riikide teke), analüüsin kõige pakilisemaid probleeme, millega seisame silmitsi täna (Ukraina kriis, Hiina üha suurenev mõju) ja vaatan tulevikku (üha pingelisemaks muutuv võitlus Arktika pärast).

Näeme, kuidas Arktika mõjutab Venemaad ja miks sealne külm kliima ei lase Venemaal saada tõeliselt globaalseks jõuks. Hiinas näeme, et riigi võimu piirab avamerelaevastiku puudumine, ning vaatleme, mil moel Hiina olukorda kiiresti muuta püüab. USA-le pühendatud peatükis näeme, kuidas riigist sai kahel ookeanil tegutsev supervõim tänu kaalutletud otsustele laiendada territooriumit tähtsates piirkondades. Euroopa näitab meile piirkondi ühendanud ja moodsa maailma sünnitanud tasandike ja laevatatavate jõgede väärtust. Aafrika demonstreerib ilmekalt eraldatuse mõjusid.

Lähis-Idast rääkivas peatükis näidatakse, miks maa-ala üksikpunktide vastastikust asetust ja piirkonna geograafilisi kultuure eirates kaartidele joonte tõmbamine probleeme tekitab. Säärasest tegevusest tingitud tülisid puhkeb alatasa ka sel sajandil. Aafrikast ja Indiast/Pakistanist rääkivates peatükkides näeme sarnasusi. Koloniaalvõimud tõmbasid paberile kunstlikud piirid, pööramata vähimatki tähelepanu piirkonna füüsilisele reaalsusele. Nüüd püütakse vägivalla toel joonistada uusi piire; protsess kestab aastaid ja lõpuks ei sarnane rahvusriikide kaart enam tänasega. Kosovost ja Süüriast erinevad märgatavalt aga Jaapan ja Korea. Viimased on nimelt etniliselt võrdlemisi homogeensed. Ent neid vaevavad muud mured: Jaapan on saareriik, mille loodusvarad on kasinad, ning kahe Korea probleem on endiselt lahendamata. Ladina-Ameerika on anomaalia. Piirkonna lõunaosa on ülejäänud maailmast eraldatud. Globaalne kaubavahetus on seetõttu raskendatud ja regiooni sisemine geograafia on barjäär, mis ei lase luua kaubandusblokki, mis oleks sama edukas kui Euroopa Liit.

Viimaks jõuame maailma ühte kõige elamiskõlbmatumasse paika – Arktikasse. Inimesed on piirkonda suurema osa ajast eiranud, kuid 20. sajandil leidsime sealt naftat ja maagaasi ning 21. sajandi välispoliitika otsustab, kellele sealsed maavarad kuuluvad – ja kes neid müüa tohib. Geograafilisse keskkonda kui inimajaloo otsustavasse tegurisse suhtumist võidakse pidada trööstituks maailmavaateks. Teatud intellektuaalsetes ringkondades seda teooriat seetõttu põlatakse, kuna selle pooldajad justkui väidavad, et loodus on inimesest võimsam ja inimkonna saatus ei ole täielikult meie endi kätes. Sündmusi mõjutavad ilmselgelt teisedki tegurid. Iga mõistlik inimene näeb, et moodne tehnoloogia muudab raudseid geograafiareegleid. Oleme leidnud viise, kuidas ronida mõnest barjäärist üle, roomata alt või tungida neist läbi. Ameerika pommitajad saavad nüüd lennata Missourist Mosulisse ega pea tankimiseks kusagil maanduma. Tänu sellele ja tuumajõul töötavale võimsale lennukikandja lahingurühmale ei vaja USA võimupiiride laiendamiseks enam tingimata liitlasi ega kolooniaid. Õhuväebaas Diego Garcia atollil või alatine ligipääs Bahreini sadamale annab ameeriklastele mõistagi vabamad käed, kuid need pole enam kõige tähtsamad.

Õhujõud on seega reegleid muutnud, just nagu internetki, viimane küll pisut teisiti. Ent geograafilised keskkonnad ja rahvusriikide kujunemine neis aitavad endiselt mõista tänapäeva maailma ja tulevikku.

Konfliktid Iraagis ja Süürias on tekkinud seepärast, et koloniaaljõud eirasid geograafiareegleid. Hiina okupeeris Tiibeti, kuna geograafiareegleid järgiti. Ameerika välispoliitika on sõltuv geograafiareeglitest ning koguni viimase allesjäänud suurvõimu geniaalne tehnoloogia ja jõud ei suuda täielikult tühistada looduse või Jumala kehtestatud reegleid.

Mis reeglid need siis on? Alustama peame maast, kus võimu on raske hoida, mistõttu on sealsed juhid mitusada aastat püüdnud laieneda väljapoole. See on maa, mida läänes ei piira mäed: Venemaa.