Читать книгу Kõik on ju ime - Tõnn Sarv - Страница 10

Igal maal on oma nägu. Seda nimetatakse maastikuks. Talvel katab maa selle lumevaibaga, kevadel ehib lilledega. Maa silmad - need on tuhanded allikad, järved ja jõed. Talveks paneb ta enamiku oma silmadest kinni jää alla, kevadel teeb nad jälle lahti. Allikasilmi ei pane aga maa kunagi kinni. Ka kõige käredama pakasega soojendab maa neid oma põues, tahab nendega välja vaadata.

Allikad on need kohad, kus maa oma põuest laseb vett välja voolata. Paljudes kohtades võib seda näha. Neist algavad ojad ja väikesed jõed.

Veelgi rohkem on neid allikaid, mida päriselt näha ei olegi. Need on jõgede ja järvede põhjas, vee all või soodes. Nende kaudu saavad jõed ja järved ning sood maa põuest vett kogu aeg juurde.

Kuidas vesi maa sees liigub, seda teab ainult maa ise. Meie näeme ainult, kuidas maa vett joob, kuidas vesi maa sisse imbub. Vesi liigub edasi järjest sügavamale. Seda vett võime näha siis, kui oleme kaevanud sügava kaevu. Sellesse koguneb põhjavesi ja seda saavad inimesedki tarvitada. Põhjavesi liigub kogu aeg pikkamööda omi teid pidi ja võib jõuda väga sügavale. Tavaliselt liigub ta aeglaselt, nagu imbudes. Mõnikord aga võib ta paekivide vahele endale suured koopad uuristada, kus voolavad terved maa-alused jõed.

Maa-aluse vee teed on olnud juba aastatuhendeid ikka samasugused. Kui vesi on ühes kohas maa sisse imbunud, siis liigub ta maa sees alati neidsamu teid mööda ning tuleb varem või hiljem kusagil kaugel allikana nähtavale. Sealt edasi voolab ta mööda maa silmi ja soonekesi ojade, järvede ja jõgede kaudu, ikka ja alati ühtmoodi, kuni lõpuks jõuab suurde merre.

Iga allikas, jõgi ja järv silmitseb ja valvab oma maad - oma vesikonda. Ükskõik kuhu me ka ka läheks, igal pool oleme ikka mõne jõe, järve või allika maa peal. Iga veetilk, mis maa sisse imbub, jõuab varem või hiljem oma koju - oma allikasilma, mis seda maad valvab.

Meri on aga kõigi vete päriskodu. Kõik veed, kui nad just enne ära ei kuiva, jõuavad merre.

Nii on igal jõel, järvel või allikal oma maa-ala, mille veed temasse voolavad. Igal maakohal on oma silm, mis teda valvab ja valitseb. Meri aga valitseb kõigi maade üle, sest kõik maapealsed ja maa-alused veed voolavad merre.

Meri on kõikide vete kodu, aga ta on ka kõikide elusate olendite kodu. Kõik elusolendid on oma alguse saanud merest ja ilma veeta ei saaks keegi elada. Isegi emake maa ise on mere seest välja kasvanud ja temagi saab elada ainult siis, kui vihmad teda kastavad.