Читать книгу Ülestunnistus - Tõnn Sarv - Страница 3

Kaua aega arvasin, et mu nimi, Tõnn, on mulle antud Vana-Eesti õnnejumala nime järgi. Oli ju sellise nimega jumal või haldjas, kellele annetusi toodi ja kes pidi õnne tooma.

Ja eks ikka päris palju jama ja segadust on mul selle nimega olnud kogu aeg, sest väga sageli peetakse seda hüüdnimeks. Ja proovitakse viisakalt ja aupaklikult mulle Tõnu või Tõnis ütelda. Üsna tüütu on olnud seda kogu aeg parandada ja selgitada. Et olengi Tõnn, kohe päriselt, ja tegelikult ka.

Eriti ebameeldiv on see siis, kui kuskil kirjutatud tekstis mu nimi moonutatuna ilmub.

Aga jah, mu ettekujutus, nagu oleks mulle nimi antud miski vana ja auväärse traditsiooni kohaselt, varises kokku siis, kui sain teada, et tegelikult tuli see hoopis tolle aja populaarsest laulukesest: „Minu Tõnn, minu õnn…ˮ, mis mu emale väga meeldis. Ja selle järgi ma oma nime saingi.

Sellest hoolimata oli ikkagi hea meel tunda end oma nime poolest kuidagi erilisena. Wiedemann, näiteks, oma sõnaraamatus, teab ütelda, et tõnnipäev on 7. detsembril. Mis ühtlasi kinnitab, et Tõnnil pole midagi tegemist Tõnisega ehk püha Antoniusega, kelle päev on ju hoopis teisel ajal.

Huvitav oli kunagi ka teada saada, et hoopis Tõnu on tegelikult deminutiiv ehk hellitusnimi ehk hüüdnimi minu nimest, Tõnnist. Sarnaselt nagu „poiss: poisuˮ.

Võib täiesti olla, et ma olin üldse esimene sellenimeline. Tean ja olen kuulnud, et nii mitmedki mu sõbrad ja tuttavad on hiljem oma lastele andnud sellesama nime.

Tüütu ja tülikas on mu nimi sellegipoolest mulle olnud. Tänapäevases arvutivõrkude maailmas on ikka ja jälle üsna solvav saada mõne ankeedi täitmise puhul seesugust teadet: „Viga! – Palun sisestage oma nime lahtrisse ainult tähti!ˮ

Sest see nende süsteem ei usu, et minu nime teine täht, Õ, võiks üldse olla täht. Ja siis pean ma, hambaid kiristades, muutma oma nime neile meelepäraseks.

Ja siis olengi Tonn. Ja hakkangi seejärel saama kirju, mis algavad pöördumisega: „Dear Tonn,…ˮ

Ja midagi pole teha.