Отрывок из книги
Mida ma teinud olen? Rääkinud. Rääkinud ja rääkinud ja rääkinud. Kuigi elu oleks nagu olnud päris vaikne ja pigem üksildane. Aga nüüdki istun ma vaikselt ja üksi ühes järjekordses võõras toas ja räägin. Valgele lehele. Mis siis, et see leht on arvutiekraan, ikkagi on ta valge leht. Valge leht võib olla ükskõik kes. Igal juhul on ta keegi. Ta on see teine, keda ma oma rääkimisega esile manan. On ta ilmunud? On ja pole.
Sirvin neid oma raamatutest teise inimese poolt välja nopitud jupikesi, lauseid, lõike, sõnu, ja tunnen end nagu arheoloog surnud linna varemetel. Tema ees on killud ja tükid. Ja ka mõni päris terve asi, millest iga kord küll ei saa aru, mis see on. Mis see kord oli. On konte, kruusikõrvu, jalavõrusid (orjade või käskijannade?), helmeid, nööpe, kamme (imelik, alati kamme, nagu elaksid inimesed peamiselt juustele), noaterasid, püssikuule ja jumalate kujukesi. Või nende päid, käsi, jalgu, naeratusi. Harva mõni sõna, uuristatud või põletatud mõnda kestvamasse materjali kui paber. Kord siin elati, kord siin räägiti. Aga mida?
.....
Mäletan kõiki neid raamatuid, igaühte neist, nagu ühte elu ja ühte surma. Raamatutes saab surra! Saab öelda viimase sõna ja tõmmata tagakaas kinni nagu kirstukaas, mida me kahjuks kunagi enda järel kinni tõmmata ei saa. Või kui, siis teatris või mõnes muus kometipaigas. Ah, kui magus see on! Öelda viimane sõna ja jääda siis vait. Miski pole võidukam kui surnute vaikimine. Eks katsu veel neile vastu vaielda! Võid ju proovida…
Ei, ma parem ei hakka vastu vaidlema kõigile neile surnutele siin, neile kord elanud ja surnud rääkijatele. Sest iga raamatu rääkimiseks sünnib üks uus rääkija. Tal on oma hääl. Mõnel mahedam, mõnel prääksuvam, mõnel natuke kokutav, mõnel sisisev ja järsk. Mõni peaaegu laulab. Laulab, kuni tema laul on lauldud. Iial pole neist kahju. Kahju on vaid endast, kes sa siia jälle kord maha jäid. Iga lõpetatud raamat teeb su orvuks. Lahkub sinust julma ja võidukana, jätab su maha leinama. Oma viimase sõnaga mõtlesid sa koha kätte näidata talle, inimesele, maailmale. Aga näitasid vaid iseendale. Ja seal sa nüüd oled. Jälle alguses, pimeduses, teadmatuses, sõnatuses. Sõnad said ju kõik otsa. Sest mida maksabki vaid üks raamat, mis siis, et sinna kõik kirja sai, iga viimane kui sõna? Midagi maksab vaid tegu, kuhu sa enda lõpuni ära raiskad, nii et sulle endale jääb see, mis alati: tühjad peod. Kas on veel kunagi võimalik üks algus? Ja selle taga lõpp? Sest kõige õudsem on see, kui mingit lõppu ei paistagi, see tähendab, ei paista mingit algust. Niipea, kui alguse kätte saad, on käes ka ots. Ots on see, millest saab kinni hoida. See ankruköis, see väljasirutatud käsi. Ainult see annab julguse paat kaldast lahti tõugata.
.....
