Читать книгу Viimane sõna - Tõnu Õnnepalu - Страница 3

Mida ma teinud olen? Rääkinud. Rääkinud ja rääkinud ja rääkinud. Kuigi elu oleks nagu olnud päris vaikne ja pigem üksildane. Aga nüüdki istun ma vaikselt ja üksi ühes järjekordses võõras toas ja räägin. Valgele lehele. Mis siis, et see leht on arvutiekraan, ikkagi on ta valge leht. Valge leht võib olla ükskõik kes. Igal juhul on ta keegi. Ta on see teine, keda ma oma rääkimisega esile manan. On ta ilmunud? On ja pole.

Sirvin neid oma raamatutest teise inimese poolt välja nopitud jupikesi, lauseid, lõike, sõnu, ja tunnen end nagu arheoloog surnud linna varemetel. Tema ees on killud ja tükid. Ja ka mõni päris terve asi, millest iga kord küll ei saa aru, mis see on. Mis see kord oli. On konte, kruusikõrvu, jalavõrusid (orjade või käskijannade?), helmeid, nööpe, kamme (imelik, alati kamme, nagu elaksid inimesed peamiselt juustele), noaterasid, püssikuule ja jumalate kujukesi. Või nende päid, käsi, jalgu, naeratusi. Harva mõni sõna, uuristatud või põletatud mõnda kestvamasse materjali kui paber. Kord siin elati, kord siin räägiti. Aga mida?

Tegin kohvri lahti ja viskasin sinna tumesinise õhukese kampsuni. Sest tuba on äkki jahe. Pärast kuu aega kestnud maailmalõpukuumust mõjub see nagu mingi uus algus. Või hoiatus. Tuleb talv, tuleb sügis, tulevad viludad õhtud. Just: viludad. Minu lapsepõlves räägiti nii ja mina räägin nii, kuni ma elan. Homme sõidan siit ära, puhkusele. Ära, mere äärde. Ära, ühte teise elusse. Sellepärast see kohver. Sellepärast see imelik kerguse ja lootuse tunne. Ja samuti kerge kõhedus, ärevus, hirm. Mis seal on? Mis seal saab?

Ärasõit on alati ärasõit ühte teise elusse, sinnapoole. Ja kirjutamine on samuti ärasõit. Kirjutamine on soov kiigata sinnapoole. Üle ääre. Mis seal on? Mis meid ootab? Kirjutamine on alati viimaste sõnade kirjutamine. Sest on ju selge, et alles pärast viimaste sõnade ära lausumist saame me sinnapoole astuda. Kirjutamine on surma läbimäng. Surm: kirjaniku salaarmuke (keda ehk pole olemaski) ja karm käskijanna: „No nii. Vadistame siin jälle, kirjutame? Ja mida meil siis ka öelda on?“

Ah, ei midagi. Ma niisama. Sirgeldan mõne mõttekese paberile…

Aga ise mõtled: oodaku ta. Ma veel ütlen talle. Ütlen, nii et maa must. Ma pole oma viimast sõna veel lausunud! Te kõik veel saate kuulda, mida ma tegelikult mõtlen. Teist, endast, maailmast. Temast.

Nii ma mäletangi iga oma raamatut nagu ühte elu. Ma ei mäleta eriti, mis ma seal rääkisin, aga ma mäletan neid päevi, ma mäletan, mis ma neis tegin. Kirjandus on loba, mis peidab endas kõige tähtsamat. Ja ühtlasi hoiab selle alles. Elu. Kõige tähtsam on elu. Aga mis on elu? Kas see, kui valutab, või see, kui ei valuta? Kas see, kui mõtled ja murrad pead, või see, kui ei mõtlegi, kui kõik läheb meelest ära ja sind ennast polegi, on vaid elu tunne? Elamise tunne. Nagu tuul, paras jahe vastu nägu, või soe järvevesi, kui sinna sisse sumatad. Või kuumus ja armutud parmud. Või uni, kuhu alati on kõige magusam kaduda.

Mäletan kõiki neid raamatuid, igaühte neist, nagu ühte elu ja ühte surma. Raamatutes saab surra! Saab öelda viimase sõna ja tõmmata tagakaas kinni nagu kirstukaas, mida me kahjuks kunagi enda järel kinni tõmmata ei saa. Või kui, siis teatris või mõnes muus kometipaigas. Ah, kui magus see on! Öelda viimane sõna ja jääda siis vait. Miski pole võidukam kui surnute vaikimine. Eks katsu veel neile vastu vaielda! Võid ju proovida…

Ei, ma parem ei hakka vastu vaidlema kõigile neile surnutele siin, neile kord elanud ja surnud rääkijatele. Sest iga raamatu rääkimiseks sünnib üks uus rääkija. Tal on oma hääl. Mõnel mahedam, mõnel prääksuvam, mõnel natuke kokutav, mõnel sisisev ja järsk. Mõni peaaegu laulab. Laulab, kuni tema laul on lauldud. Iial pole neist kahju. Kahju on vaid endast, kes sa siia jälle kord maha jäid. Iga lõpetatud raamat teeb su orvuks. Lahkub sinust julma ja võidukana, jätab su maha leinama. Oma viimase sõnaga mõtlesid sa koha kätte näidata talle, inimesele, maailmale. Aga näitasid vaid iseendale. Ja seal sa nüüd oled. Jälle alguses, pimeduses, teadmatuses, sõnatuses. Sõnad said ju kõik otsa. Sest mida maksabki vaid üks raamat, mis siis, et sinna kõik kirja sai, iga viimane kui sõna? Midagi maksab vaid tegu, kuhu sa enda lõpuni ära raiskad, nii et sulle endale jääb see, mis alati: tühjad peod. Kas on veel kunagi võimalik üks algus? Ja selle taga lõpp? Sest kõige õudsem on see, kui mingit lõppu ei paistagi, see tähendab, ei paista mingit algust. Niipea, kui alguse kätte saad, on käes ka ots. Ots on see, millest saab kinni hoida. See ankruköis, see väljasirutatud käsi. Ainult see annab julguse paat kaldast lahti tõugata.

Kohver on avatud, teekond on ees. Üks lühike suvenädal, millelt ootan rohkem kui kogu elult. Salaja, muidugi, ikka ja alati enda eest salaja, sest piinlik on ju olla nii vana ja ikka nii loll. Muide, kes ütles vana? Ma ei näe siin ühtegi vana. See, kes räägib, on alati noor, alati valmis surema. Vana saab olla vaid miski, mis surra ei julge. Aga tõde su sees, hing su sees, elu, päris elus elu su sees – nemad ju julgevad. Iga kell. Iga kell on nad valmis kõik ära andma. Uljalt hõikama paadimeest. Tulgu, mis tuleb.

Maailm vaagub millegi kohutava äärel. Aga et see seekord on nii põhjatult kohutav, siis ei söanda ta sellesse veel söösta. Viivitab. Teeb kõik, et see kestaks natuke veel, see süüdimatu agoonia. Jah, ma ei usu, et me seekord terve nahaga pääseme. Ma pole kunagi uskunud, et mul õnnestub see elu niimoodi ära elada, et ma ei näegi, kuidas… Aga selles süütus katastroofieelses suves olen ma muretum kui iial varem. Lõpu lähedus teeb meid korraga araks ja julgeks. Sest mured? Need on ju alati mured millegi tühise pärast. Sest kõik on elamise enda kõrval tühine. Imelik, kuigi elamine samas ju koosnebki sellest tühisest. Ööst ja päevast, toidust ja tervisest, kellegi ootamisest ja kellelegi mõtlemisest, teisest ja endast ja sellest, et kõik on üks. Isegi surra ei saa. Kuidas, kui kõik jääb kestma ja sinagi pole muud, kui see kõik?

Niisiis, ma avan kohvri nagu kirstukaane ja loobin sinna muretult natuke tulevikku. Kampsuni juba panin. Kaks pakki musta teed – juba panin. Mugavused ja mõnuained ikka kõigepealt! Sest palju me siis ikka teha saame? Et muuta see olemishetk, milles parajasti viibime, see väike puhkusereis, mida me vahel nimetame suureliselt eluks (justkui poleks elu midagi mõõtmatult, mõõtmatult suuremat!), natuke meeldivamaks, natuke kergemaks, natuke lahedamaks. Rõõmsamaks! Saame teha akna lahti, et sealt tuleks jahedust, nagu sealt praegu tuleb (ootamatult palju, lausa külm hakkab!), saame panna ukse kinni, et too suur elu kõigi teiste inimeste ja kogu selle vaenuliku ning alati halba sepitseva maailma näol meid segama ei pääseks. See olemisehetk on sinu päralt ja õieti on ta kõik, mis sul on. Ja ta ongi kõik. Ole õnnelik. See on ainuke kategooriline imperatiiv. Milline nurjatus on olla õnnetu. Ei, ütleme nii, milline kingitus on olla õnnelik. Õnnelik: eluga rahul. Eluga rahujalal, sest sa ise ju oledki see elu.

Homme varahommikul käivitan oma vana punase auto ja keeran tema rattad maanteele. Maa jääb selja taha, ette jääb meri. Surm jääb selja taha, ette jääb elu. Värske nagu suvehommik, lõputu nagu maantee. Ainus, mis kuulub täielikult sulle. Tee, mis tahad.