Отрывок из книги
Vollezelest lahkuda on kerge. Aina mäest alla. Hiidpaplid ja paksud valged lehmad mööda tuhisemas. Tee on kitsas, aga sile, muidugi asfalt. Teine asi on Vollezelesse tagasi sõtkuda, ükskõik, kas tuled Oetingeni või Denderwindeke poolt, mõlemas on pood, Denderwindekes suurem, SPAR, kus müüakse isegi kaerahelbeid. Ega need Flandria künkad eriti järsud ka ei ole. Tagasitee on tegelikult kergem, kui laseb karta see mineku mõnus tuhin. Ei maksa ette karta ja oiata. Paplid tee ääres on tõesti väga suured, nagu üle-elusuurused, umbes 1,5 korda suurendatud. Samuti pöögid Villa Helleboschi aias. Või metsas. Villa asub metsas, nagu ma enne ärasõitu kõigile lubasin: et lähen Belgia metsa. Aga see on ka ainus mets lähemas ümbruskonnas. Ei Oetingeni ega Denderwindeke pool pole muud kui maisipõllud, lehma-, lamba- ja hobusekoplid, suhkrupeedivaod, vanad kõrged telliskividest taluhooned ja madalamad uued elumajad. Neid uusi on igal pool tänavajuppide ja kobarate kaupa. Kõik on väga korras, kõigi juures on auto või auto koht, kui auto ise kodust ära on, Brüsselis tööl. Brüsselisse on 30 kilomeetrit, aga Brüsseli inimesed peavad seda kanti siin ikkagi maaks. Muidugi, lehmad on, mais on, mis ta siis muud on kui maa. Kui Nathalie mind lennujaamast esimesel õhtul siia sõidutas, siis ma ütlesin, et tänavalampide rida pidevalt tee ääres, Eestis oleks alev või linn. Nathalie ütles, et siin on igal pool nii, sest igal pool on ka inimeste elamisi. Tõesti, igal pool. Aga Alexandra maja juurest ei näe neid, teisi maju. Maavaldust ümbritsevad suured puud, ainult idast, kus põllu ääres pole rohkem kui rivi neidsamu üleelusuurusi papleid, paistab hommikul tükati päikesetõusutaevast, neid oranžikaid jutte, mille jätavad lennukid, mitte just päris päikest ennast. See tuleb veidi hiljem välja, kui hämust läbi on trüginud. Siis tõuseb ka tuul, mis iga päev üsna ühesuguse keskmise tugevusega üle Flandria puhub. Sooja- ja niiskevõitu tuul.
Aga täna on jälle päike väljas. See on hea, see leevendab natuke tumedust. Sest esimene mulje siit oli tumedus. See tuttav Euroopa tumedus. Tumedad põllud, tumedad hämarad toad, tumedad murud ja hekid, tumedad mööblid tubades, tume raske taevas, mis pidevalt ähvardab vihmaga, aga harva oma ähvarduse täide viib rohkema kui mõne harva tumeda piisaga. Isegi tubade lõhn on tume. Kopituse, vana maja, niiskete kütmata talvede lõhn sellest ajast, kui keskkütet veel ei olnud. Ja ega neid nüüdki ülearu köeta. Ja isegi kui köetaks, seda vana tumedat lõhna, vanade Flandria majade lõhna, siit välja ei saaks. Eesti vanades majades ei ole kunagi sellist lõhna, ükskõik kui kopitanud nad ka poleks. Sest see pole ainult kopitus, see on midagi veel, miski, mida ma ei tunne, sest pole siin sündinud ega elanud. Kui ma oleksin, siis ma võib-olla ka ei tunneks, selles mõttes, et ei haistaks. See oleks elu enda lõhn, ma tunneksin seda ainult võõrsilt, pikalt reisilt tagasi tulles, see oleks koduõhk, mis mind teretaks. Nüüd on see eksiili lõhn. Väga tuttav, igalt poolt siit Euroopast. Seda on isegi Pariisi suurtes vanades korrusmajades, aga maamajades, paistab, on see kõige võimsam. Maa on ikka võimsam kui linn. Maa on põlisem ja maa lõhnad võetakse ka linna kaasa, ise seda märkamata. Ainult võõrsilt tulnu paneb tähele, kui paneb.
.....
Veel nägin Alexandra meest (tõenäoliselt) Pauli, kellega rääkisin natuke hobustest ja maapidamisest, kui ta mööda läks, kummisäärikud jalas (selline kõhn rõõmsa silmavaatega mees, minust kümmekond aastat vanem), ja mina pikutasin päikese käes lamamistoolis ja lugesin „Maailma rahvaste jõukust ja vaesust”. Tundsin ennast tõelise suvitajana ja natuke nautisin ka seda võltsolekut, sest mis suvitaja ma ikka olen. Ma ei ole ilmaski osanud hästi suvitada, seda peab vist lapsest saadik õppima ja peab ka olema kaasasündinud eeldusi.
Täna vaatan veel, kas leian mõne väiksema tee. Osa Denderwindeke tagust on läbi uuritud, seal eriti ei olnud, natuke liiga palju sõitis ikka autosid. Ehk pühapäeval on neid vähem? Ei käida sisseoste tegemas. Eile nägin paaris kohas, kuidas perekond saagijahilt naasis, auto seisis maja ees ja mees tassis kaste ja kotte majja, naine vaatas rahulolevalt pealt. Neil oli jaht õnnestunud, noos oli hea. Teises kohas läks naine otsejoones tuppa ja mees tuli paari kotiga järele. Ei olnud suurt näkanud. Paljud inimesed kõpitsesid ka oma pesade kallal, silusid ja tihtisid või sättisid autoväravat paremini käima, sest nende meelest pole need absoluutselt korras elamised muidugi üldse korras, alati on midagi siluda või tihtida.
.....
