Читать книгу Igal hetkel oleme veel elus - Tom Malmquist - Страница 4

Ülemarst lukustab Karini haiglavoodi rattad. Valjul häälel teavitab ta intensiivraviõdesid, kes Karini särgikut ja spordirinnahoidjat katki lõikavad: rase naine, laps terve, kolmkümmend kolm nädalat, haigestus umbes viis päeva tagasi, gripilaadsed sümptomid, palavik, köha, eile kerged hingamisraskused, arvas, et raseduse tõttu, täna läks järsult halvemaks, tõsised hingamisraskused, saabus tund aega tagasi sünnitusosakonda. Arstil on jämedad käed, ta krutib mingit padrunitaolist pudelit ja jätkab: saturatsioon õhuga seitsekümmend, hapnikuga kõrgem, hingamissagedus umbes nelikümmend-viiskümmend, rõhk sada nelikümmend, pulss sada kakskümmend. Ämmaemand, kes aitas Karinile transportimise ajal hapnikku anda, seisatab uksel. Ta puudutab ettevaatlikult mu käsivart. Sa oled praegu intensiivraviosakonna palatis B, kas tahad, et ma panen selle sinu jaoks paberile kirja? Pole vaja, aitäh, vastan ma. Ta saab nüüd korralikku abi, ütleb ämmaemand. Jah, aitäh. Okei, ma siis lähen. Okei, aitäh. Karini rinnal on elektroodid. Jälgimismonitor piiksub. Mis ravimeid te talle praegu annate? küsin ma. Seda pead sa küsima Per-Olofilt, vastab intensiivraviõde. Kes see on? See olen mina, hüüab ülemarst ja lisab: me anname su naisele Tazocini ja Tamiflud ja valuvaigistit ja rahustit ja veel üht-teist, siin tilgutis on mitu ravimit, aga me ei jõua praegu sinuga rääkida, sind teavitatakse varsti, ole rahulik ja lase meil teda aidata. Aga laps? küsin ma, aga keegi ei vasta. Istun põrandale ja nõjatun seina najale prügiämbri kõrval, kus on kasutatud süstlad. Ma kaisutan Karini sulemantlit, aga lasen selle lahti ja torman välja, näen eredalt valgustatud koridoris inva-WC silti, jooksen sinna, ei jõua ust enda järel kinnigi panna, kui juba oksendan ja pissin ühel ja samal ajal. Kuristan kraaniveega kurku, aga mu suu haiseb ikkagi, pesen keelt vedela seebiga. Palati B valge kahe poolega uks on kinni, kui ma tagasi tulen. Ma koputan, avan ukse ja vaatan sisse. Üks meessoost intensiivraviõde istub taburetil Karini harkis reite vahel. Mehe lihaselistel käsivartel looklevad mõõgataolised tätoveeringud. Karinil on ees reservuaariga hapnikumask, ta silmad on kinni ja tema nägu näib äkitselt võõras. Õel on latekskindad käes ja ta tõmbab Karini häbememokki lahku. Mind nähes paneb ta uriinikateetri käest ja tõuseb püsti, astub mulle ligi, tema pilk on tühi. Ma pean paluma sul väljas oodata. Miks? Võib piinlik hakata. Kellel? küsin ma. Patsiendil. Patsiendil? Jah, patsiendil, vastab ta ja vahib mind ainiti, aga ei vaata mulle silma, vaid suunab pilgu mu õlale. Ma olen temaga kümme aastat koos elanud, ta ootab meie last? Ikkagi võib piinlik olla. Aga kas see ei ole piinlik, et sina temaga kahekesi oled? küsin ma. Ta tõkestab mul tee ja ütleb: palun oota väljas, ma kutsun sind, kui kõik on tehtud. Ta ajab mu välja, ilma et ta mind puudutaks. Paneb ukse kinni.

Liftide vastas on kohviautomaat. Ma pistan sinna kümme krooni, aga unustan plasttopsi alla panna. Kohv pritsib välja ja voolab põrandale. Toon koristusvahendite kärust paberrätikuid ja hakkan pühkima. Kui ma parajasti uut münti otsin, tuleb intensiivraviosakonnast välja ülemarst. Ta uurib üht kausta, toetades seda vastu kõhtu. Kas sa ei olegi veel ära minestanud? küsib ta ja näib ootavat, et ma hakkaksin naerma, ja kui ma ei naera, ütleb ta: sinu naise olukord on tõsine. Kas see ei olegi kopsupõletik? küsin ma. Ka see võib tõsine olla, vastab ta. See on ju ravitav? Enamasti, mitte alati, ütleb ta ja astub lifti, vajutab nupule, noogutab mulle ja lisab: ma annan kohe teada, kui midagi selgub. Ma istun palati B ukse taha toolile. Koridor on hallikassinine, tehismaterjalist põrand, liistud, seinad, käsipuud, isegi toidukärud on hallikassinised. Minu selja taga on kolm akent. Ma ei näe välja, õhtupimedus muudab aknaklaasid peegliteks. Ma tõusen ja koputan valgele uksele, ootan, võtan uuesti istet. Mõne aja pärast tuleb intensiivraviõde välja. Vaatan tema tätoveeringuid, see on mingi sõjamaaling. Kas ma võin nüüd sisse tulla? küsin ma. Ei, vastab ta, võtab ühest kapist midagi ja läheb tagasi palatisse. Võtan telefoni ja vastan paarile sõnumile ning kõnnin siis mööda koridori edasi-tagasi, kuni jalad ära väsivad. Koputan uuesti. Ukse avab naissoost intensiivraviõde. Tere, vabandust, aga miks ma ei tohi sisse tulla, palun seletage vähemalt, et ma saaksin aru, ma tean, et Karin tahab mind enda kõrvale. Kas keegi ei kutsunudki sind sisse? küsib õde. Siis ei seisaks ma ju siin, ütlen ma. Palun vabandust, tule sisse, Karinil on juba natuke parem, ütleb ta ja pakub, et toob mulle kohvi ja juustuvõileiva. Aitäh, ma ei soovi midagi, ütlen ma. Karin märkab mind ja hakkab kätt lehvitama. Üks hooldaja on Karinil maski eest võtnud ning niisutab tema huuli ja keelt märja vahtkummitikuga. Karin ahmib õhku, aga näib siiski nautivat higisest maskist vabanemist. Astun ligi ja võtan tal käest kinni. Kallis, vähemalt morfiini on sul piisavalt, ütlen ma. Ta osutab oma kõhule ja ma vastan: küll saab korda, usu mind, kõik läheb hästi. Ta tõstab pöidla püsti. Tätoveeritud mees istub jälgimisruumis, kust näeb palatit läbi akende. Ta räägib telefoniga, piltilus nägu, paksud korralikult kammitud juuksed, sile nahk. Ma võtan Karini sulemantli põrandalt üles. Ülemarst seisab seljaga minu poole ja ootab kolleegi, kes veab kohale mingi defibrillaatori moodi seadme. Too on ilmselt sisehaiguste intensiivraviosakonnast, vaikne ja natuke veider mees. Pärast Karini rindkere põgusat uurimist ütleb ta ülemarstile: tuleb teha kiire spiraal-KT. Kas on midagi tõsist? küsin ma. Ta heidab mulle pilgu ja pöördub Karini poole: ma vaatasin su läbi, Karin, ja tundub nii, et sul on tõsine pneumoonia, võib-olla ka emboolia, ma ei oska praegu kindlalt öelda, peame kõigepealt röntgeni tegema. Palun, kas sa saaksid korrata? ütlen ma. Ülemarst vastab, aga Karini poole vaadates: kopsupõletik või tromb, võib-olla ka mõlemad, nii me praegu igatahes arvame, me anname sulle ravimeid kõige vastu, mis meie hinnangul võib olla sinu hingamisraskuste põhjuseks, aga asi on tõsine, noor naine ei tohiks niimoodi hingata, isegi mitte rasedana. Ma püüan Karini pilku, aga ta vahib lakke, mitte endassetõmbunult, vaid pigem nii, nagu oleks midagi avastanud. Ka mina vaatan üles, aga näen ainult valgustoru ja kriitvalget lage, mille värvis ei ole ainsatki pragu. Ülemarst vaatab nägu krimpsutades sulejopet, mida ma käes hoian. Koridoris on kapid, mida sa võid kasutada, ütleb ta. Pole vaja, see on Karini oma. Sa võid ikkagi kappi kasutada, ütleb ta. Pole vaja, aga aitäh, vastan ma ja istun voodi kõrvale.

Karin veeretatakse sisse rauduksest, mis meenutab varjendit. Ta köhib nii, et rindkere kerkib voodilt üles. Ma istun ühe laua äärde. Läbi seinte kostab tuhmi surinat. Umbes poole tunni pärast vaatab üks arst välja ja küsib, kas mina olen Karini pereliige. Kas juhtus midagi? küsin ma. Ta on kiilas ja ovaalsete prillidega ning esitleb ennast radioloogina. Kogeldes vastab ta, et võib minna rohkem aega, sest Karinil on hingamisraskuste tõttu raske horisontaalasendis lamada. Okei, vastan ma. Niisiis nüüd sa tead, et võib aega minna. Okei, aitäh. Koridoris on lämbe ja palav. Ma võtan kampsuni seljast. Kodutelefonil võtab kõne vastu Sven. Ta kuulab mind ja vastab: nii et arstid kahtlustavad kopsupõletikku? Jah, praegu tehakse röntgenit. Aitäh, Tom, et sa helistasid, ütleb ta. Natukese aja pärast helistab ta tagasi. Tere, Sven, ütlen ma. Küllap Lillemor palus tal helistada. Võib arvata, et ta kõndis nende Lidingö ridamajas ringi ja muretses, kuni Sven tundis, et peab mulle uuesti helistama. Vabandust, et ma jälle helistan, ütleb ta. Sven, hoopis mina helistasin ju teile. Vabandust. Ma ütlesin seda ainult sellepärast, et sa palusid helistamise pärast vabandust, ütlen ma. Pole midagi, vastab ta ja esitab Karini kopsupõletiku kohta täpsustavaid küsimusi. Ma rääkisin kõik ära, mis ma tean, ütlen ma. Saan aru, vastab ta ja küsib, kas mul on midagi selle vastu, kui nad haiglasse tulevad. Ei ole, aga mingit ohtu ilmselt pole, Sven, tal on kopsupõletik. Kus te olete? küsib ta. Söderi haiglas. Millises Söderi haigla osas? Ma ei mäleta, ema laskis meid sünnitusosakonna juures välja, ma ei tea, kusagil maa all, ukse peal on kirjas nukleaarmeditsiini ja piltdiagnostika keskus. Seal tehakse ilmselt ainult röntgenipilti, mäletad sa osakonna nime? Ei mäleta, kas ma võin teile messida? Sobib, aitäh. Ma unustasin vist pliidi välja lülitada, pahvatan ma. Mida? Ma tegin Karinile teed, unustasin vist pliidi välja lülitada. Ahah. Sven, ma pean lõpetama, pean emale helistama, tal on varuvõtmed.

Palatis B ootab mind ülemarst. Ta tahab minuga rääkida. Ta hõõrub oma rohmakaid käsi ukse juurest pumppudelist võetud desinfitseerimisgeeliga. Ta on üleni hall, välja arvatud valge vormiriietus. Temaga on kaasas üks naissoost arst, kes on tema sõnul sünnitusarst. Too seab voodi kõrvale üles mobiilset ultraheliseadet. Ülemarst raputab käsi, et need kuivaksid, ja ütleb: Karin, me saime äsja röntgenipildid ja esialgsed vereanalüüsid, need ei näe head välja. Karin on hämmastavalt rahulik. Ma paitan tema jalalabasid. Mees kummardub, et saaks Karinile silma vaadata. Kas sa kuuled mind, Karin? küsib ta. Karin noogutab. Hästi, ma pidasin nõu hematoloogidega, nii Söderi kui ka Karolinska haigla omadega, nad on verehaiguste spetsialistid, sul on valgete vereliblede hulk massiivselt suurenenud, tõenäoliselt on sul äge leukeemia. Karin vaatab mulle otsa ja ma kuulen tema nõrka häält. Kallis, ma olen siin, ütlen ma, puudutan tema põski ja jätkan: Karin, kallis, me tuleme sellega toime, ausõna, me tuleme toime. Karin lehvitab kätt. Ma püüan läbi maski tema huultelt sõnu lugeda. Ta küsib lapse kohta, ütlen ma. Karin tõstab pöidla püsti. Minu prioriteet on praegu Karin, ütleb ülemarst. Laps on emakas hästi kaitstud, isegi leukeemia eest, pistab sünnitusarst vahele. Tal on pikad pruunid juuksed ja väike sirge nina. Ta näib end ülemarsti juuresolekul ebamugavalt tundvat ja rahuneb alles siis, kui too palatist lahkub. Ta liigutab ultraheliandurit Karini kõhul. Ergas tüdruk teil, kõik on korras, terve laps, ma ei näe midagi halba, ütleb ta ja pühib geeli paberiga ära. Uksel keerab ta ringi, nagu tahaks midagi öelda, aga seisab ainult vaikides ja vaatab Karinile pikalt otsa. Aitäh, ütlen ma. Arst kõhkleb, aga vastab: tänapäeval osatakse leukeemiat hästi ravida. Aitäh, suur tänu. Karini haiglasärgi kaeluse küljest on lahti hargnenud valge krussis niit. Peidan selle niidi riide alla ja kohendan Karini tukka. Ta on higine, sikutab mu kätt. Kuidas on? küsib ta. Kas sa küsid, kuidas minul on? Ta noogutab. Kallis, ma olen muidugi mures, aga ära praegu räägi, keskendu hingamisele, ütlen ma. Leian ühelt kärult kiletatud lehe, millel on osakonna evakuatsiooniskeem. Kasutan seda lehvikuna. Õhu liikumine teeb Karinil olemise paremaks. Ma ei tea, kui kaua ma seisan ja talle tuult lehvitan, enne kui ta suu avab. Tema huuled matsuvad. Ma ei kuule, mida ta ütleb. See kõlab nagu „liiv”. Ta üritab maski eest võtta, aga ma takistan teda. Ta ägab. Kallis, mis on? küsin ma. Nimi, ütleb ta. Okei, okei, sa tahad panna talle nimeks Liv? Ta raputab pead ja pahvatab: Livia. Livia? Ta noogutab ja tõstab rannet. Livia, ütleb ta. Olgu siis Livia, vastan ma. Hapnikumasin hakkab undama. Üks intensiivraviõde sööstab ligi. Mis toimub? küsin ma. Õde hõikab jälgimisruumi poole: ta pingutab liiga kõvasti. Palatisse jalutab ülemarst, mälub midagi, neelatab, köhatab, jääb ühe monitori ees seisma, käed seljal. Hapnikust on abi, praegu saab ta veel hakkama, kui paremaks ei lähe, siis peame intubeerima, ütleb ta ja pöördub Karini poole. Vabandust, et me sinust niimoodi räägime, me ei tee seda meelega, vahel lihtsalt kukub niimoodi välja, aga asi on nii, Karin, et ka hapnikumaskiga on sul raske hingata, nii et võib juhtuda, et me peame su uinutama ja hingamisaparaadi alla panema.

Ma soovitan Svenil auto seisma jätta ja palun telefon Lillemori kätte anda. Me istume praegu taksos, aga oota natuke, kohe saad Lillemoriga rääkida, vastab ta. Lillemori madalat häält kuuldes lähen ma närvi. Tere, me saime midagi teada, ütlen ma. Ah soo? Ma tahtsin kohe helistada, aga see oli raske, ütlen ma. Ahah, vastab ta. Ma mõtlesin, et parem on helistada enne, kui te siia jõuate. Ahah. See on raske jutt. Jah? See ei ole kopsupõletik. Lillemor jääb nii vaikseks, et ma pean küsima: oled sa kuuldel?

Ülemarst istub voodi kõrval taburetil, kui ma tagasi tulen. Ma rääkisin just su naisele, et laps on talle nüüd raske koorem, tema organism on praegu suure pinge all, piimhappe tase on liiga kõrge, ütleb ta. Ta pöördub Karini poole: ma helistasin praegu Karolinska haigla CIVA-sse, keskintensiivravi osakonda, asi kaldub sinnapoole, et sulle tuleb homme hommikul teha keisrilõige, Karolinskal on paremad võimalused sind ja last aidata, ja juba täna öösel pannakse sind hingamisaparaadi alla, see ei ole valus, sa jääd sügavalt ja mõnusalt magama nagu pärast pikka tööpäeva. Kas ta viiakse teise haiglasse? küsin ma. Jah, nii on kõige parem, vastab arst. Homme hommikul? Jah, niipea kui CIVA-s vaba koht tekib. Miks ta peab narkoosi all olema? Nii on kõige parem, nii Karinile kui ka lapsele, keisrilõike ajaks on nagunii üldnarkoosi vaja, ütleb ta. Karin üritab vastata, aga loobub ja raputab pead. Ta paneb käed kõhu peale. Ma mõistan, et sul on raske rääkida, Karin, aga ma tõlgendan seda nii, et sa saad aru, ütleb ta.

Karin on justkui poolunes, tema hingamine muutub raskemaks, aeg-ajalt avab ta silmad ja sügab end maski alt, ja kui ma katkestan tuule lehvitamise, läheb ta ärevile ja otsib mu kätt. Kallis, mu käed on juba tuimad, ma ei jaksa enam tuult teha, ütlen ma. Ma ei suuda teda takistada, kui ta maski eest tõmbab. Ta pahvatab ühe hingetõmbega: armastan sind igas mõttes. Üks õde tõttab ligi ja küsib: kuidas sul on? Karin tõstab pöidla püsti. Sa ei tohi maski ära võtta, ütleb õde. Ta teab, vastan ma.

Lillemoril on seljas Mah-Jongi riided ja Svenil vanamoodne ülikond, kui nad osakonna koridori mööda lähenevad. Tunnen enda vastas Sveni laia ja niisket rinda. Lillemori näib see häirivat, et ma neid kallistan. Ta seisab kohmakalt küljega minu poole ja vaatab palatiuste suunas. Ta küsib, kas nad võivad Kariniga kokku saada. Lähen ees ja ütlen lävelt: kallis, su vanemad on siin. Karinil on kohkunud ilme. Sven jääb ukseavasse seisma. Lillemor viivitab, aga otsustab lähemale astuda. Ta patsutab Karini jalga ja kordab: kulla tütreke. Karin hakkab nuuksuma, vehib kätega. Lillemor kangestub ja ütleb: me ootame väljas. Ta võtab kähku Sveni õlavarrest kinni ja talutab mehe välja. Karin kahmab mu särgist kinni ja vaatab mulle otsa. Kallis, ma mõistan, sa ei pea rääkima, ma arvan, et ka nemad saavad aru, ma ütlen neile, et sul on hea meel, et nad tulid.

Kui ma välja tulen, on Sven ja Lillemor istunud osakonna köögi ukse taga paiknevale seina külge kinnitatud sohvale. Lillemor surub pabertaskurätti vastu suud. Kas teiega on kõik korras? küsin ma. Pole viga, vastab Sven. Eelmine kord oli ju sama lugu, ütlen ma. Aitäh, Tom, me saame aru, ütleb ta. Siin on mingi müra, ma ei kuule hästi, ütleb Lillemor. Ta istub, tõuseb püsti, istub jälle. Mis asi seda häält teeb? küsib ta. Ju vist nõudepesumasin, ütleb Sven. Siin on palju igasuguseid hääli, ütlen ma. See on midagi muud, mingi kõrge heli, ütleb Lillemor pead raputades. Ma istun nende kõrvale. Sven uurib sohva katteriide mustrit ja nendib, et see kujutab võililleebemeid. Lillemor raputab taas pead ja ütleb: see on harakputk. Sven põimib käed põlvel kokku ja küsib: kas nad ütlesid, mis tüüpi leukeemia tal on? Lillemor põrnitseb teda kurjalt. Nojah, nad ei tea vist veel isegi, lisab Sven ja noogutab mulle. Öeldi ainult, et äge, ütlen ma ja vaatan Lillemori poole. Kas sul on paha olla, Lillemor? küsin ma. Vabandust, ma lihtsalt ei kannata haiglaid ja siin on mingi müra, ütleb ta ja tõuseb püsti. Ta otsib kotist Läkeroli kurgupastillide karbi, pakub mulle, seejärel Svenile ning jalutab mööda koridori eemale, hoides kätega kõrvu kinni.

Ülemarst seisab voodipeatsis ja sünnitusarst kontrollib ultraheliga Liviat. Kallis, ma ei jäta sind üksi, käin ainult täna öösel korraks ära, pean kodust mõned asjad tooma ja siis tulen tagasi ja olen kogu aeg sinu juures, ma tulen varsti. Karin vaatab ukse poole ja siis mulle otsa. Su vanemad istuvad palati ukse taga koridoris, ütlen ma. Ta raputab pead. Nad saavad aru, kallis, ära muretse, ja ma ütlesin neile, et sa panid tüdrukule nimeks Livia. Karin tõstab pöidla püsti. Ma jään kraanikausi juurde seisma. Karin liigutab minu poole vaadates suud. Ma ei kuule teda, aga näen, et ta ütleb: head ööd. Head ööd, kallis, varsti näeme, hõikan ma. Ülemarst asetab käe maskile. Tundub, nagu süstiks ta midagi hapnikuvooliku ventiili. Karin suleb silmad. Ülemarst loendab oma käekella vaadates valjusti: üks, kaks, kolm, neli, viis. Ta loendab ikka veel, kui ma palatist väljun. Lifti ees keeran otsa ringi ja jooksen tagasi. Osakonna uks on lukus. Helistan kella. Ukse avab üks Karini intensiivraviõdedest. Kas sa unustasid midagi? Jah, ütlen ma, trügin temast mööda ja tõttan palatisse B. Kas ta magab, kas kõik läks hästi? küsin ma. Magab küll, kõik on korras, vastab sünnitusarst. Okei, aitäh, ütlen ma ja silitan sõrmega Karini kõrva. Kanüülikoht tema käsivarrel on tumesinine ja natuke verine. Kas homme alustatakse keemiaravi? küsin ma. Ma ei tea, küsi homme Karolinska hematoloogide käest, vastab ülemarst. Akende ribakardinad on suletud, aga väike õhuaken on lahti ja läbi selle näen ma ...rstavikeni järsku kallast ja navigatsioonitulesid, rohelisi ja punaseid laternaid. Vaatan palatis ringi. Jälgimisruumis istuvad kolm intensiivraviõde ja üks hooldaja. Nad jäävad vait, kui ma sisse astun. Ega te ei ole näinud Karini sulemantlit? küsin ma. Hooldaja läheb riidekapi juurde. Kas see? küsib ta. Jah, just, aitäh. Mine nüüd koju puhkama, sa pead magama. Jah, kohe lähengi, aitäh, tahtsin ainult kontrollida, kas teil on minu number olemas. Hooldaja vaatab arvutisse, tal on hõredad lillad juuksed. Ta loeb ette minu mobiilinumbri. Õige, aitäh, vastan ma, palun helistage kohe, kui saate teada, millal ta Karolinskasse viiakse. Helistame, ütleb ta. Okei, aitäh, vastan ma.

Lillemor ootab Söderi haigla peaukse juures tiigi ääres. Ta seisab ja vahib läikivat veepinda. Ta hoiab kätt kõhul, silitab seda tasakesi. Aeg-ajalt kostab Ringvägenilt automürinat, muidu valitseb vaikus. Takso tuleb kohe, ütleb Sven ja pistab mobiiltelefoni pintsaku põuetaskusse. Mis kell on? küsin ma. Hakkab neli saama, vastab ta. Taksos pigistan käes Karini mantlit, toetan pea vastu jahedat akent ja vaatan asfalti, kanalisatsioonikaevusid, kõnniteid, ohutussaari. Lundagatani trepi juures autost välja astudes ütlen: kõik läheb hästi.

Ema peatab auto Solnas Karolinska ülikoolihaigla ees bussipeatuses, ma pistan jooksu, ta hüüab midagi, ma ei kuule, jooksen infolaua juurde, mulle antakse kaart ja näidatakse suund kätte, ma jooksen läbi fuajee, kioskist mööda, läbin kahekümne meetri pikkuse koridori, mille lõpus on kahe voodiliftiga liftikoda ja trepikoda, jooksen paremale, veel ühest automaatuksest sisse, poole laiemasse koridori, automaatustest sisse, jooksen piki siseõue, sõidan voodiliftiga üles koos kahe arstiga, kellel on opimüts peas, astun liftist välja, jooksen läbi trepikoja, järgin noolega viita, mis juhatab keskoperatsiooniploki poole, lähen avatud metalluksest sisse, möödun rohelistest sammastest, jooksen mööda neljakümne meetri pikkust koridori, millel on käreroheline tehismaterjalist põrand ja mis lõpeb T-kujuliselt ristuva koridoriga, loen silte, pööran paremale keskintensiivi poole, jooksen akendest mööda, paremal on haiglapark, seintel on valgeks värvitud kiudtapeet, jooksen mööda sajameetrist koridori, peatun kaameraga uksetelefoni ees, vajutan nupule, telefon kutsub, vaatan kaamerasse. Mehehääl: tere hommikust, millega saan aidata? Tere, minu naine peaks olema Söderi haiglast siia toodud, ta on rase, vajab kiiret keisrilõiget. Ja ta pidi tulema CIVA-sse? küsib ta. Jah, F21, vastan ma. Mis ta nimi on? Karin Lagerlöf. Oota natuke, vastab ta. Ootan mitte üle paari minuti ja siis lähevad laiad uksed lahti. Arstil on seljas valge vorm, ta on pikk mees ja tal on tumedad üle pea kammitud juuksed. Ta esitleb ennast, aga mulle jääb meelde ainult tema pilk, mis ei taha minu pilguga kohtuda. Ta ütleb, et mu naine jõudis just kohale ja nad paigutavad ta palatisse number 1, mis on ühekohaline palat. Ta rõhutab, et ei tea midagi rohkemat. Kes siis teab? küsin ma. Niipea kui ta on paigas, saad rääkida kellegagi, kes teab, vastab ta. Kas tema seisund on okei? Nad seavad teda praegu sisse, niipea kui ta on paigas, tuleme välja ja kutsume sind, ütleb ta ja läheb minust koridoris mööda. Vaatab minu poole nagu soovides, et ma temaga kaasa läheksin. Mida sa CIVA-st tead? küsib ta. Mis mõttes? küsin ma. Ta avab koodiga ühe ukse ja ütleb: CIVA-s ravitakse patsiente, kes vajavad eriti intensiivset ravi, meil on kolmteist kohta, eriväljaõppega arstid ja õed. Ta paneb tule põlema. Ahah, okei, vastan ma ja kiikan ruumi, mis on umbes kahekümne ruutmeetri suurune. Diivan, toolid, tugitool, ümmargune laud ja lihtne köök. Noh, see ei ole just Waldorf-Astoria, aga parem kui mitte midagi, ütleb ta. Millal talle keisrilõige tehakse? küsin ma. Seda ma kahjuks ei tea, kõigepealt on su naine vaja stabiliseerida, enne kui saab midagi teha. Kui kaua ma pean siin toas ootama? küsin ma. Raske öelda, võib-olla tund aega, ma ei tea, aga sa ei pea kogu aeg omastetoas olema. Pole viga, aitäh. Okei, ütleb ta ja jätab mu toa lävele üksi seisma. Lakke on riputatud televiisor. Suuremast ruumist viib uks väiksemasse, kus on narivoodi ja väike tualett. Koridori avaneva akna ette on tõmmatud läbikumavad kardinad. Lauale on jäänud kohvitopsid. Prügikast on täis käkras pabertaskurätikuid. Istun laua äärde. Minu ees laual on plastist tääkliilia. Selle ühe lehe külge on keegi kleepinud nätsu. Otsustan koridori minna, aga avastan, et uksel on koodlukk. Ma ei tea koodi ega tea, kus ma veel võiksin oodata. Seisan uksel ja pean vahti. CIVA uksest tuleb välja üks naisarst. Vabandust? ütlen ma. Ta vaatab minu poole, aga läheb mööda. Kõnnib kiirel sammul. Ma hüüan teda. Ta peatub ja vaatab tagasi. Kas sul on selle ukse kood? küsin ma. Miks sinul ei ole? küsib naine. Noh, mind lasti sisse, aga ta ei öelnud mulle koodi, vastan ma. Ta võtab rinnataskust väikese märkmiku ja lehitseb. Kaksteist kakskümmend üks, ütleb ta. Ahah, aastaarv ja osakonna number, eks ole? Selle peale pole ma tulnudki, vastab ta. See aitab meeles pidada, ütlen ma. Ta pilgutab kavalalt silma. Kas sinu naine on rase? küsib ta. Jah, on küll rase, vastan ma. Arst tuleb lähemale. Kui tal ei oleks kissis silmade ümber kortsukesi, peaksin teda teismeliseks. Ta jääb minu kõrvale seisma ja ütleb: minul on tüdruk, ta sündis poolteist kuud enne aega, ole õnnelik, et teil on tüdruk, enneaegsetel tüdrukutel on suuremad šansid ellu jääda ja kahjustusteta pääseda kui enneaegsetel poistel.

Ema on mulle kioskist salati ostnud. Masinaga kooritud krevetid on Rhode Islandi kastmega üle valatud. Võta tempo maha, sa kugistad nagu ma ei tea mis asi, ütleb ema. Ma ei ole elus mitte ühtegi mähet vahetanud, ütlen ma. Küll sa hakkama saad, isegi su isa sai, ütleb ta, tõuseb püsti, vaatab mind ja küsib: kulla laps, mis on? Ma unustasin vist pliidi välja lülitada, vastan ma. No kuule, Tom, eile arvasid sa sedasama, aga pliit ei olnud sees. Ma olen pagana kindel, et seekord unustasin, ütlen ma. Eile jätsin ma kõik sinnapaika ja kimasin teie korterisse, aga pliit ei olnud sees, ütleb ema. Aga mida ma sinu meelest peaks ütlema? Kas sa tahad, et ma sõidan sinna ja vaatan järele? Parem oleks vist, ütlen ma. Ema pöördub järsult ukse poole ja samal hetkel astuvad sisse Sven ja Lillemor. Ema kohendab kampsunit ja medaljoni ja sõnab: Lillemor, Sven, ma ei tea, mida öelda. Nad kallistavad ema ja küsivad, kuidas Thomasel läheb. Kehvasti, vastab ema. Sven ja Lillemor vaikivad. Ma märkan, et ema läheb närvi, kardab, et ütles midagi valesti. Leidsite ikka üles, ütlen ma. See ei olnud raske, sa juhatasid hästi teed, vastab Lillemor. Ema ei saa televiisorit käima, klõpsib pulti. Lillemor küsib, kas ma olen jõudnud Kariniga kokku saada. Ei, nad seavad teda sisse, vastan ma. Seavad sisse? küsib ta. Nii nad ütlesid, vastan ma. Ema hakkab Expressenit lehitsema, lugemisprillid paelaga kaelas. Ema, kas sa näed niimoodi lugeda? Pole oluline, vastab ta ja lisab: kas sa tahad ikka veel, et ma läheksin pliiti vaatama? Ei, ära mine, mul on vist lihtsalt närvid läbi, vastan ma ja lähen koridori ja kõnnin, kuni leian pingi. Üks arst kihutab tõukerattaga mööda. Mida Karin minult sooviks, kui ta näeks mind siin gastrolabori ukse taga seljatoeta pingil istumas? Otsin välja Karini parimate sõprade Caro, Johanna ja Ullise telefoninumbrid. Tere, Tom siin, on sul minut aega?

Kui ma tagasi jõuan, istub Sven sohva seljatoele nõjatudes ja loeb midagi tahvelarvutist. Lillemor tuhnib laua ääres oma käekotis. Bisse ütles, et läheb teie poole pliiti kontrollima, ütleb ta. Okei, ma ütlesin talle tegelikult, et pole vaja minna, vastan ma. Måns on teel siia, ütleb Lillemor. Ah soo, kas ta tuleb Örebrost kohale? Ta tuleb järgmise rongiga, vastab ta. Ma istun toolile. Üks arst käis siin, ütles Sven. Ahah, okei, mis see arst siis tahtis? Karini näitajad on nii stabiilsed, et neil on plaanis teha keisrilõige täna pärast lõunat. Okei, väga hea, aitäh, aga edaspidi tahan ma, et info tuleks kõigepealt minule, kui sobib. Sind polnud ju siin, ütleb Lillemor. Ei olnud jah, aga me tahame ikkagi, et asi käiks nii, ütlen ma. Meie? pahvatab ta. Nojah, mina ja Karin, vastan ma. Ahah, aga ta tuli sind otsima ja sind ei olnud siin, me mõtlesime, et asi on tähtis. Okei, aga ma kordan, selline on Karini soov, info kõigepealt minule, see tähendab minule ja Karinile, aga sellest me ju rääkisime juba eile. Lillemor võpatab, kui uksele koputatakse. Sven, ütleb ta ja vaatab mehele nõudlikult otsa. Sven tõuseb püsti, aga mina olen juba ukse juures. Õde on uje ja küsib tuima naeratusega: kas teie tulite Karin Lagerlöfi külastama? Jah, kas nüüd hakatakse keisrilõiget tegema? küsin ma. Ei, veel mitte, ma tahtsin ainult öelda, et te võite nüüd Karinit vaatama minna, kui soovite, ja vastutavate arstidega kohtuda, vastab ta. Ma vaatan Sveni ja Lillemori poole. Tom, mine sina, me ootame siin, ütleb Sven.

Alles siis, kui õde avab palati number 1 väikese eesruumi ukse, jään ma seisma, vaatan oma käsi, ajan sõrmed harali, püüan meenutada Karini nägu, aga miski jääb uduseks, mingid osad on puudu, mul on ebameeldiv tunne, et ma kohtusin temaga viimati aastaid tagasi. Kas tuled? küsib avatud uksel seisev õde. Ma tõstan pilgu, näen kõigepealt hapnikuvoolikut, helesinist, see näeb välja nagu mingi mänguasja osa ja ripub Karini hapnikumaski ja hingamisaparaadi vahel, mille korrapärane krigisev heli on sünkroonis Karini rinnakorvi tõusmise ja langemisega, seejärel näen, et Karin on alasti, rindu ja alakeha katab vaid väike tekk, ma näen tema jalgevahet, tema häbe on raseeritud, kusitisse on kinnitatud kateeter, silmalaud näevad klaasjad välja. Tule sisse, ütleb õde ja laotab Karini reitele lina. Ta patsutab Karini kätt ja ütleb: ma rääkisin just su naisele, et teist saavad lapsevanemad. Seda ta juba teab, vastan ma. Selles mõttes, et see juhtub juba täna, varsti. Jajah, okei, aitäh. Ta toob tabureti ja paneb selle voodi kõrvale. Ma istun. Tilguti juures seisab teine õde ja vajutab nuppe. Palati paremas nurgas istub üks arst ja kirjutab arvutisse. Akna taga teisel pool tänavat kõrgub tellistest fassaad, kolme ruuduga aknad, pigimust vundament, see maja tuleb mulle tuttav ette. Kas see on Radiumhemmet? küsin ma hoonele osutades. Õige, kas sa tead seda kohta? vastab ta. Jah, mu isa on nüüd juba kümme aastat seal kontrollis käinud. Tohoh, ütleb ta ja jääb minu kõrvale seisma. Ka tema vaatab aknast välja. Ilm on nii kevadine, lõuna ajal lähen vist parki sööma, ütleb ta. Arstil on teravate joontega nägu, pruunid juuksed, ludus tukk, väikesed kandilised prillid. Pehme käepigistus. Ta jätab endast ujeda mulje. John Persson, ütleb ta, ma olen CIVA ülemarst, minul on üldvastutus Karini intensiivravi eest. Okei, minu nimi on Tom, vastan ma. Tom, kas sa oled siin üksi? Mina olen tema lähim pereliige või kuidas te selle kohta ütletegi. Ma sain aru, et ka Karini vanemad on siin? Karin soovib, et info tuleks kõigepealt minule ja mina räägiksin tema vanematele ja sõpradele edasi, vastan ma. Seda on kasulik teada, no nii, siis istume ehk kohe maha ja räägime hematoloogiga, tema hakkab Karinit ravima, sünnitusarst, kes teeb keisrilõike, tuleb ka. Okei, väga hea, kas nüüd kohe? Jah, või äkki praegu ei sobi? Sobib küll, tänan. Ta sammub väga aeglaselt üle koridori mingisse kabinetti, mida ta nimetab Atlaseruumiks. Arvutid, printer, meditsiinikirjandust täis raamaturiiul ja puhta paberi virnad. Hematoloog ootab juba kabinetis, lõpetab mobiilikõne ja esitleb ennast: Franz Callmer, professor ja hematoloogiakeskuse ülemarst. Paksud ja sassis hallid juuksed, kortsus kael, lahked silmad. Peale Perssoni ja hematoloogi on ruumis veel üks resident ja anestesioloog. Resident istub kirjutuslaual, käed taskus. Anestesioloog seisab uksepiida najal ja närib nätsu. Mulle seletatakse, et resident kuulub palati number 1 töörühma ja anestesioloog vastutab keisrilõike ajal narkoosi eest. Me ootame ka Agnetat, kes peab keisrilõike tegema, aga ma arvan, et võime alustada, ütleb Persson. Ma istun ühele kontoritoolile ja silmitsen selle katteriiet, helesinist denimit. Ta jätkab sama rahulikul toonil: Tom, su naine on väga raskelt haige ja tema seisund halveneb kiiresti, sellepärast olemegi otsustanud teha keisrilõike, lapse seisund on hea, aga me oleme mures Karini pärast, otse öeldes pingutame praegu tema päästmise nimel, iga pisimgi samm on riskantne, võib öelda, et mitu Karini elundit ei suuda oma funktsiooni täita, tema intensiivravivajadus on mitmel põhjusel kriitiline, eelkõige sellepärast, et ta ei suuda oma verd hapnikuga varustada, teiseks ei ole tal vereringe ja vererõhk omavahel tasakaalus, laktaat on viisteist ja tõuseb, see on puhkeolekus inimese kohta väga kõrge. Hematoloog pistab vahele: selline näit on tippsportlastel, kui nad on pingutusest kokku kukkumas, tavalisel jalutuskäigul on meie laktaat üks või kaks, niisiis on Karini organism pehmelt öeldes kurnatud. Mida see tähendab? küsin ma. Hematoloog vastab: noh, see tähendab, et su naine on rase ja raskelt haige, laktaadinäit, nagu John ütles, vereringe ja vererõhu tasakaalutus, viitab sepsisele, tähendab veremürgitusele, aga ärme spekuleerime, tõenäoliselt on Karini üldseisund tingitud tema haigusest. Ta otsib sõnu. Ma tahan, et te oleksite minuga võimalikult ausad, ma tahan kohe kõike kuulda, ütlen ma ja märkan, et hematoloogi ärritab see, et ma tooli keerutan. Jah, me olemegi ausad, peame olema, vastab Persson. Kas ta jääb ellu? küsin ma. Persson toetab küünarnukid lauale ja vaatab mulle autoriteetselt otsa: Tom, me pingutame selle nimel, et Karini seisund paraneks, aga ausalt öeldes on tema intensiivravivajadus väga kriitiline, nagu ma juba ütlesin. Kui kriitiline? Me oleme valmis pannud ECMO-seadme, vastab ta. Ma olen seda sõna kuulnud, aga see on ka kõik, ütlen ma. Hematoloog vastab: ECMO tähendab Extracorporeal Membrane Oxygenation, see on tänapäevane südame-kopsu masin, meil on Karolinskas olemas ECMO-t vajavatele patsientidele spetsialiseerunud üksus, me ei taha hirmutada, aga tõesti, olukord on tõsine, keegi ei taha, et nii läheks, aga ECMO on meie plaan B, minu kui verehaiguste spetsialisti vaatenurgast peaksime sellise haiguse puhul püüdma aega võita. See on leukeemia, eks ole? küsin ma. On küll, vastab ta. Mis tüüpi leukeemia tal on? Kui sa lõpetaksid tooli keerutamise, siis ma kuuleksin sind paremini, märgib ta. Okei, vabandust, vastan ma ja kordan küsimust. Ta vaatab oma valgeid spordikingi, mis on pikad ja kõvasti kinni nööritud. Ta vastab pominal: see on C üheksakümmend kaks punkt null, akuutne müeloidne leukeemia. Tema hääl valjeneb: aga nagu ma ütlesin, peame aega võitma, kõigepealt keisrilõige, siis peame hakkama leukotsüütide hulka vähendama, need on valged verelibled, leukeemia tagajärg, kui see saab tehtud, loodetavasti homme, tahan ma alustada kemoteraapiat, see võtab aega, aga aega meil ei ole. Ma panen käed kuklale. Tom, ma mõistan, et korraga on raske nii palju infot vastu võtta, ütleb Persson. Nädal aega tagasi tegi polikliiniku arst vereproovi, ütles, et kõik on hästi, ja kaks päeva tagasi vaatasime koos filmi, ütlen ma. Hematoloog langetab pilgu lauale ja ütleb: ilmselt oligi siis hästi, haigus on kiiresti arenenud. Ta heidab pilgu minu poole ja jätkab: teie olukorda on tõesti raske ette kujutada, eriti just nüüd, kui teil sünnib laps, jah, see on hirmus. Resident ulatab mulle paberrätiku. Aitäh, ütlen ma ja hakkan paberit sõrmede vahel rullima. Müeloidne leukeemia võib inimestel kulgeda erinevalt, sinu naise puhul on haiguse kiire kulg ilmselt seotud rasedusega, aga nagu John ütles, me pingutame selle nimel, et tal läheks paremaks. Ma katkestan Callmerit: kas keemiaravil on kõrvalmõjusid? Tsütostaatilistel ravimitel on kõrvaltoimed, jah, aga mitte sellised nagu varem, me oleme õppinud kõrvaltoimeid teiste ravimitega vähendama, vastab ta. Okei, väga hea, ütlen ma. Võib-olla on kasulik teada, et kui tsütostaatiline ravi annab soovitud efekti, on suur risk, et haigus tuleb tagasi, edaspidine elu kujuneb raskeks, ravi tuleb korrata, aga see on siiski elu, ütleb ta. Persson lisab: aga praegu oleme siin, Karin on siinsamas kõrval palatis ja me teeme kõik selleks, et Karin saaks terveks. Ta vaatab üle minu õla ja ütleb: ja siin ongi arst, kes teeb keisrilõike. Uksel seisab tüse naine, kelle tumepruunid salkus juuksed on sabasse seotud. Ta hingeldab ja higistab. Mind peeti kinni, vabandust, sina oled vist lapse isa, ütleb ta ja astub lähemale. Tal on tugev käepigistus: Agneta, naistekliiniku ülemarst. Ta ei lase mu kätt lahti: mina opereerin sinu naist, laps on terve, aga su naine on raskelt haige, operatsioon ei ole iseenesest keeruline, aga asjaolusid arvestades on asi muidugi tõsisem, intensiivi inimesi on kohal rohkem kui tavalise keisri puhul, kindluse mõttes, aga muidu käib kõik nii nagu ikka. Ta laseb mu käe lahti. On sul küsimusi? Ta vaatab mulle otsa ja ootab. Ma tahaksin sünnituse juures olla, vastan ma. Sina ootad kõrvalruumis, õde toob lapse pärast sinu juurde, vastsündinute osakonna inimesed on juures, võtavad lapse oma hoole alla, su tütar sünnib vähemalt poolteist kuud enne aega, su naise rasedus on kestnud kolmkümmend kolm nädalat pluss paar päeva, eks? Jah, vastan ma. Hästi, nüüd oled sa kõigega kursis, ütleb ta, paneb käe mulle õlale ja lisab: näeme siis hiljem, Tom. Ma ei saa päris hästi aru, miks ma ei tohi samas ruumis olla, küsin ma. Naine vastab anestesioloogi poole vaadates: sa oled kõrvalruumis, sealt näeb läbi akna opisaali. Nii et ma ei tohi Karini kõrval istuda? Pereliikmeid opisaali ei lasta, vastab ta. Ma ei tahaks Karinit praegu üksi jätta. Sa näed oma naist aknast, meil on selline kord, ütleb ta ja seletab, et ta peab minema, sest teda oodatakse operatsioonile. Anestesioloog pilgutab hõbedaste raamidega prillide taga silma, sülitab nätsu prügikorvi ja ütleb: ma vaatan, mis ma teha saan, ole läheduses, me kutsume sind, kui on aeg. Suur tänu, ütlen ma. Ta noogutab teistele arstidele ja läheb samuti minema. Hematoloog kallutab end ettepoole, nagu tahaks püsti tõusta, ja ütleb: sul on vist pea juba paks, igati arusaadav, aga äkki tahad veel midagi küsida? Persson vaatab mind ootavalt. Piilun plokki ja püüan aru saada, mida ma olen sinna kirjutanud.

Istun F21 ukse taga koridoris, kui anesteesiaõde ulatab mulle käe, mis on justkui portselanist. Jaleh, ütleb ta. Tõusen püsti. Kas juhtus midagi? küsin ma. Ma tulin sind opisaali kutsuma, vastab ta. Keisrilõige? Jah, keisrilõige. Kas kohe? Ta keerutab valget pärlkõrvarõngast. Jah, kohe, sa võid minuga kaasa tulla, see on sealpool, tule. Ta liigub kiirel õõtsuval sammul, tal on jalas laigulise mustriga Crocsid. Post-op on osakond, mis kujutab endast suurt palatit, kus on paarkümmend sirmidega eraldatud voodit. Oota siin, ma kontrollin üle, kas võib minna, ütleb ta, astub keset palatit paikneva laua juurde ja hakkab rääkima kellegagi, kellel on ees mingid ujumisprillid. See mees näib olevat osakonna eest vastutav isik. Õde žestikuleerib, mõlemad vaatavad minu poole. Mees langetab pea ja võtab telefoni. Õde tuleb minu juurde tagasi ja ütleb vaikselt: selle asjaga on natuke nii ja naa, igal arstil on oma reviir. Ta läheb ühe panipaiga juurde ja viipab mulle. Otsib midagi riiulitelt. Need peaks sobima, ütleb ta ja ulatab mulle tumesinised opiriided ja türkiissinise mütsi. Seejärel jääb ta seisma ja ootama keskoperatsiooniploki erakorralise kirurgia ja traumatoloogia sektsiooni metalluste ees. Ma tunnen ennast nendes riietes ebamugavalt nagu pidulikult riietatud laps, kõige hullem on müts, mul on sellega halb olla. Kas ma tõesti pean seda kandma? küsin ma. Õde astub tagurpidi osakonna uksest sisse ja vastab: opisaalis peab kõik olema steriilne, äkki kannatad ikka välja? Kas mind lastakse saali sisse? küsin ma. Just nimelt. Karini kõrvale? Just. Suur tänu. Eredad valgustorud peegelduvad läikivalt tehismaterjalist põrandalt vastu ja tekitavad koridori keskjoone. Mõlemal pool seisavad kärekollased prügikastid ja operatsioonivahendite kärud. Õde jääb seisma ja ütleb: see on erakorralise kirurgia saal number 11, siia me peamegi minema. Kas ma jõuan vetsus ära käia? küsin ma. Jah, vastab ta ja näitab koridorikäänaku poole. Keera paremale, see on personali WC, aga sa võid seda kasutada, lisab ta ja hõikab siis mulle järele: pole vaja joosta.

Välja tuleb ainult paar tilka, tõmban püksiluku kinni ja hoidun peeglisse vaatamast, teen loomalikku häält, kui ma valamu kohal näpud kurku topin, aga maosisu ei tule välja, ainult kuivad öögatused, võtan mütsi peast ja loputan nägu. Erakorralise kirurgia saali number 11 eesruumis on kraanikauss, pesen uuesti käsi. Anesteesiaõde hoiab ust lahti, ma nühin sõrmi desinfitseerimisgeeliga. Ära unusta mütsi, ütleb ta. Panen mütsi pähe ja minusse tungib kogu saal, põlev operatsioonilamp, operatsioonilaua tõstuk, seinte kahvatu helesinine toon, põranda ruudu- ja rombimuster, terasest kärud, tilgutid, monitorid, peaaegu suurlinlik sagin, kui paarkümmend arsti ja õde ettevalmistusi teevad, ja Karin, ta lamab saali keskel, kõhtu varjab kahe ratastel posti vahel pingule tõmmatud roheline eesriie, tal on peas samasugune jube müts nagu minul. Sa võid siia istuda, ütleb anesteesiaõde. Okei, aitäh, vastan ma ja istun Karini vasaku käe juurde. See lebab metallist käetoel, millel on nailonist polster. Hoia tal käest kinni, ütleb õde. Okei, aitäh. Sätin oma käe Karinile pihku, mu peopesa on niiske. Minust paremal seisab jälgimismonitori juures anestesioloog ja räägib telefoniga. Ta astub paari kiire sammuga lähemale ja patsutab mulle õlale: tere. Äkki ma rikun midagi ära, kui ma teda puudutan, mu käed värisevad? küsin ma anesteesiaõelt. Too vaatab Karini kätt ja pöördub anestesioloogi poole: ta võib ikka käest kinni hoida, eks? Anestesioloog vaatab üle prillide ja vastab: pole hullu, käsi on ilusti paigas ja ta on rihmadega kinni. Ta vaatab mulle otsa ja lisab: muidugi hoia tal käest kinni. Eesriide taga tegutsejatel on suu ees mask ja peas kõrvu ja kaela kattev opimüts, midagi õhukese suusamaski taolist. Üks neist on meessoost operatsiooniõde, ta keerab ringi ja ütleb: okei, time-out