Читать книгу Kaarnad - Tomas Bannerhed - Страница 1
ОглавлениеSeal on isa, mõtlesin ma. Keset lõputut pilve.
Istub ja rappub vanaisa Fergusoni-kosu peal, rihm kinnitatud, hallinev. Koju tulles lõhnab mulla järele – sest tal ei ole valikut. Sest see siin on koht, mis on meie oma, see väike maatükk, haritud tündrimaa. Niidujärv, mis ära kuivendati ja millest sai põllu- ja karjamaa. Kaarnasoo, mis tossab kui tuhk ja tael niipea, kui tuleb põud. Turbasoo, mis võib äkitselt süttida ja siis muudkui õhkub ja lõõtsub kusagil sügavuses, põleb ilma leegita, nähtamatult, hävitades kõik enda all, kuni kaevatakse kraavid, mis tule tee ära lõikavad.
See on meie maatükk. Teist meil ei ole.
Maatükk, mida näevad päike ja kaarnad.
Maatükk taeva all, millele reaktiivlennukid riste joonistavad.
Traktor vaevalt paistis, oli näha ainult tõusvat tolmupilve, kui isa seal oma põllurulliga edasi-tagasi sõitis. Võtsin välja linnubinokli ja istusin vähemalt kümme minutit, isa silmist laskmata. Ei tea, mida ta seal all mõtles, mis tema raskes peas küll liikus. Miks ta muudkui limpsis huuli? Laskis edasi-tagasi selle põrguliku turbasuitsu sees – ikka ring ringi järel üle värskelt külvatud põldude, siia ja sinna kraavikallaste vahel, idast läände ja jälle tagasi.
Tolm tihenes paksuks tuhkpruuniks uduks, kui kiikriga hästi lähedalt vaadata. Isa ise vilksatas ainult kui udune vari kaitserauakaare kohal: nokkmüts peas, piip habemes, käed roolirattal, selg kühmus.
Seal ta istub, mõtlesin. Keset pilve, tõmbab kopsud peeneks jahvatatud taimeosakesi täis. Tuleb siis koju ja köhib ja näeb välja nagu mõni nõukogude kaevur – need maa-alused poolinimesed, kes äsja ilmavalguse kätte tagasi olid toodud. Neid näidati teles: kiivrid peas, helendavad silmavalged süsimustas näos. Isagi on sundseisus. Valikut ei ole. Ei pääse siit iial. Muud ei oska.
Ma juhtisin binokli aeglaselt panoraamvaatele, üle soo tuhandete kuivendatud tündrimaade, üle jalgpalliväljaku lõunas, mööda lepasalust ja hallikatest heinaküünidest teisel pool Kanalit, siis kirikutorni valge noole juurde, kuhu päike jaanipäeval loojub –
Ei, mitte keegi teine ei olnud enam väljas. Kõik olid töödega valmis. Ainult isa – ja pilv, mille keskel ta istus.
Põllud, mis ootasid.
Istun kiviaial ja püüan eristada linnuhääli. Ootan, et meltsas näitab ennast oma mustas augus, pistab välja oma täägikujulise noka ja ütleb vähemalt tere.
Ei mingit elumärki. Väljasurnud nagu kirikus esimesel mail. Meltsas on kindlasti kusagile mujale uue pesaaugu uuristanud, minu juurest minema kolinud ja munenud säravvalged munad hoopis kuivanud männi sisse. Kaks tundi olin istunud ja meeleheitlikult lootnud, et lind on siiski kas ühes või teises puus, suutmata valida. Ma ei osanud midagi arvata. Ja kodus peetakse nüüd kindlasti juba lõunat.
Mis ma teen, arutlesin asjatult. Kas näitan, et mina olen mina, või siis neelan uhkuse alla ja alistun?
Näpistasin Välguhaavalt ühe lehekese ja istusin edasi, leht oma naeruväärses tütarlapsekäes. Võrdlesin lehepooli teineteisega, uurisin pikka lamedat lehevart, lehesoonte lõpmata peent hargnemist, lehepinna ebakorrapärasust, mis meenutas kaugetes maades tehtud aerofotot riisipõldudest. Värske leht isehelendavate roheliste närviroodudega, õhukesed ja haprad kui kapillaarid silmalaul. Kollane väärmoodustis lehevarre juures, ümarjad sakid ja lamedad sopid, mis jooksid piki kogu leheserva.
Kummardusin ja nuusutasin lehte, panin selle keelele ja tõmbasin suhu nagu armulaualeiva.
Haab ja mina, mõtlesin. Meie, kes me väriseme vähimagi asja pärast.
Homo tremula. See olengi mina.
Ma võpatasin.
Traktor on teel siiapoole – ilma põllurullita! Nüüd on aeg, lõunagong on löönud. Varsti istub pere vaikides köögilaua taha ja tänab Jumalat söögi eest.
Rasked silmad vahivad mulle otsa.
Nagu imurid.
Sa pead olema siin, oli käsk. Sind ei oma keegi, ka mitte see, kes on su sigitanud. Täna on täna. Sa võid teha, nagu tahad.
Minna, näha, tunda, kuulata –
Selleks sa oledki loodud.
Hoidsin haavalehte vastu päikest, tõmbasin aeglaselt silmale lähemale, sentimeeterhaaval, ja närvirood muutusid jõgedeks, mis hargnesid üle tundmatu maa kui veeteed, kus pärismaalased aerutasid õõnestatud puutüvedest paatides eluohtlike krokodillide vahel, jõgedeks, mis looklesid läbi auravate džunglite, kus harpüiad tõusid puuvõradelt, ahvipojad ja laisikud küüniste vahel, ja kihutasid minema kui ürgkotkad oma tohututel tiivalabadel –
Ärkasin jälle tegelikkusesse. See oli isa, kes andis signaali – pikk, tungiv heli, justkui teadnuks ta, kus ma olen. Kutsus mind enda juurde, näitamaks, kes on kes.
Täna ei ole tavaline päev. Sina oled sina ja mina olen mina ja mina tulen siis, kui tahan. Sinna, mida teie nimetate koduks.
Ühelt saja aastaringiga kännult:
Kui ta sõidab alla Kanalisse, oled sina süüdi. Siis hakkad sa seda eluaeg kaasas kandma.
Ronisin kiviaialt maha ja toppisin haavalehe tagataskusse. Lähen igatahes metsa – see on see, mis on minu. Vaatan, kas laulurästapojad võivad juba väljas olla, otsin üles ematuvi, kes lõputult kudrutab, uurin välja, kuhu kogunevad kuklased niisugusel päeval nagu täna.
Kui kerge see kõik on. Hüppan üle kraavi ja hakkan minema.
Ettevaatlikult hiilisin edasi noore kuuse poole, kus elasid rästad. Peitsin enda veidi eemal okkalise tihniku varju ja võtsin välja binokli. Isarästas istus ja koogas kõige valgema kase otsas, muudkui vilistas oma flööti, matkis vaheldumisi meriskit ja tegi siis kurvitsakõrinat, vilistas korraks otsekui jalkakohtunik ja võttis otsast peale, proovis uuesti. Ja emarästas pani minema. Siis on pojad küll väljas. Mõne minuti pärast oli lind tagasi, nokas ussikesepundar, istus pesaservale, jagas saagi poegade vahel ära ja oli taas läinud.
Ronisin põlvekõrguse kännu otsa ja ajasin oksad ettevaatlikult laiali. Seal olidki pojad oma siledapinnalises pesakausis, ja kõik neli olid alles. Lamasid kui sisalikud abitus kuhjakeses, lõhekarva suuavad ülespoole nagu lihast korjanduskotid, justkui arvanuks nad, et mina peaksin neile toitu tooma. Isarästas oli mu avastanud ja arvas, et sinna mul küll asja ei ole.
Zidi-zidi-zidi! hoiatas ta. Zidi, zidi, zidi!
Lind tuli ühe oksa võrra lähemale ja häälitses nii valjult, et sain nagu piitsahoobi vastu kõrvu. Siis vaatas ümberringi justkui lootes abiväele või kavatsedes rünnata.
„Rahu, rahu,” ütlesin ma. „See olen ainult mina.”
Zidi, zidi, zidi!
„Kas sa ei näe, kes ma olen?”
Zidi, zidi, zidi!
„Rahune nüüd maha, ma lähen kohe ära.”
Zidi, zidi, zidi!
Läksin tagasi padrikusse, murdsin mõned kuuseoksad, panin need pähe ja muutsin end nähtamatuks. Kohe jäi kõik jälle vait. Isarästas koogas ja laulis nagu ennegi ja emalind tuli pesa juurde ja vaatas järele, kas kõik on korras. Ja kõik oligi korras. Emalind sööstis noolena minema uue ussipuntra järele ja isarästas hakkas jälle iseendaga kõnelema nagu tal kombeks.
Kahe nädala pärast on pojad lennuvõimelised ja saavad ise hakkama. On valmis ussijäägrid ja marjakorjajad, kes sügisel võtavad kursi Prantsusmaale või Hispaaniasse.
Ja mina?
Liikusin edasi kudrutava tuvi suunas, möödusin Laukast, millel istus piilpart, indiaanimaaling näol, ja mõtles, kes ma küll niisugune olen. Läksin ringiga mägraurust mööda ja jõudsin varsti tõelisse põlismetsa, igivanade kuuskede vahele, mis seisid ja kuulatasid tuhande okkakõrvaga, kui tulin vargsi, hiilides. Nad ootasid iga mu sammu. Kõrged jämedad kuusetüved, otsekui sambad suures saalis, sahin lae all. Nõrk tuulevine niriseb latvu mööda alla, pöialpoisid susistavad kusagil üleval.
Sssh –
Vaid metskits, kelle all murdus oksake, tormas hämarusse, valge taguots tüvede vahel hüplemas.
Metskits ja linnud. Elada ja ollagi siin. Muutuda kuuseks ja kasvatada selga koor.
Nüüd oli eespool kuulda oja. Oja, mis vulises ja voolas, ükskõik kui kuiv maapind ka polnud – oja, mis justkui tõmbas enda poole, sest see on midagi, mis iial otsa ei lõppe. Vaatasin alla voogavasse vette, mis lookles kivide ümber ja moodustas mustreid nii kiiresti, et seda oli võimatu jälgida. Siin ta muudkui jookseb, mõtlesin ma, iga sekund, ja kindlasti ka öösel. Jookseb ja voolab ja moodustab mänglevalt oma käändudes keeriseid ja valget vahtu niipea, kui teel on takistus. Vähimgi juureotsake, mis veest välja paistab – ja kohe tekib vahutort, mis jõnksub tuule käes nagu suhkruvatt.
Nõiutuna vaatasin alla ojja, mis muudkui jooksis ja jooksis ja jooksis, ilma et midagi kunagi muutuks. Vett tuli üha juurde ja siiski tundus, et kõik on kogu aeg sama.
Oja siin metsas – kus see algab? –
Ära mõtle nii!
Ära mõtle alguse ja lõpu peale, mõtle ainult sellele, mis on.
Viskan vette kivikese ja panen aja seisma.
Sain kinni kidurast lepast, mis seisis otse põllupeenra äärel, aga nägi ikka välja, nagu hakkaks surema. Painutasin puutüve toeks ja sirutasin end päris oja keskele kivi järele. Justkui näkk ilma viiuli ja haldjatantsuta.
Olen metsas ja ei taha koju –
Pistsin käe jääkülma vette ja lasksin sellel sõrmede vahelt niriseda, tundes, kuidas see imes ja tiris ja tuimestas.
Haavaleht, mõtlesin ma.
Tõmbasin lehele väikese sõrme küünega K, panin lehe veepinnale ja lasksin allavoolu ujuda – kraavini, mille isa ja vanaisa olid kaevanud, siis alla Kanalisse ja edasi Luhajärvele, läbi kitsa raja roostikus ja risti üle pikliku linnujärve, võlvsilla saja-aastase kaja alt teisele poole jõkke, mööda alemaast ja metsakarjamaadest, heinamaaluhtadest ja maaparandusest, läbi pimedate metsade, kaugemal asuvate rendimaade ja laugaste, alla rannale välja, tohutu mereni, millest ma mitte midagi ei tea. Kümned kilomeetrid üle voolava musta hoovuse suurel veeteel, mis eales ei lõppe –
Ma ei näe enam lehte.
Tuvi kudrutas ja kutsus mind, saja meetri kaugusel, või tuhande – seda oli raske öelda.
Ro-rooo-roo ro-roo – ro-rooo-roo ro-roo –
Läksin ojast kaugemale ja jõudsin habetunud vanade kuuskede juurde, kus elas karvasjalg-kakk, koerakoonlane, kes võis öösel inimesed surnuks ehmatada. Läbi võsa ja padriku ja üle puruksjoostud okastraataia, alla võsastunud orgu ja jälle üles, ümber suure kiviaia ja lõpuks ei saanud ma enam aru, kus olin. Ainus orientiir oli kudrutus. Paksult täis oksi ja raage, mis kriimustasid nägu, kuid lõpuks lõikas läbi metsapimeduse valguskiir.
Kitsas ja tilluke tänav, mis on võib-olla alles jäänud mõnest raidest, kuigi polnud vähimatki rattajälge. Kui päike ei oleks olnud täpipealt õigel kõrgusel, poleks ma kindla peale sellele mingit tähelepanu pööranud. Samblaga kaetud tänav, kus kinnikasvanud kividest ja kändudest olid saanud pisikesed künkakesed. Oksad, mis olid jäänud paksu vaiba alla, loogeldes kui veresooned isa kätel.
Suundusin sellele tänavale, päike selja taga ja vari täpselt mu ees, nagu peaks just see teed näitama. Mets seisis tihedalt nagu sein ja valgustatud tänav lihtsalt jätkus ja jätkus, tegi käänu, möödus mõnest hunnikusse kuhjatud rändrahnust, enne kui suubus lagendikule, mida ma polnud kunagi näinud.
Peaaegu ringikujuline lagendik, piiratud tohutute kuuskedega, mis justkui kallutasid end üleval asuva avause poole, valvasid mind ja kõike seda, mis oli siin all: lame kivi, tammeke kohe kõrval, istumiseks vetruva käolinaga kaetud känd, teisel pool kasetukk, äsja puhkenud mustikavarred, ülased, ikka veel valged.
Jää siia, kuulsin öeldavat.
Siin ei ole midagi karta. Ei mingeid silmi, mis puurivad ja nõuavad sisselaskmist. Ainult sina ja see, mis on siin, mets, mis kohiseb oma kohinat nagu ta on seda alati teinud.
Nüüd ja alati.
Täis omapärast rahu, istusin lamedale kivile ja pühkisin seda, pühkisin minema vanad okkad ja poolmädanenud lehed ja nägin, et seal on midagi. Kolm tähte, mis pidid olema raiutud šablooniga, või haamri ja meisliga – nii selged ja täpsed olid nad, kuidagi täiuslikud.
Üks T ja üks A ja üks G.
Kas mingi sõna – tag?
Ei, punktid olid ka: T. A. G.
Isa initsiaalid.
Kas tema oli olnud siin? Istus ja raius, kui oli nagu mina praegu. Võib-olla sõja ajal, kui vanaisa oli haiglas. Tuli siia ja raius tähed? Kompasin tähti, minu meelest nägid nad nii vanad välja, et olid juba omandanud kivi igavikulisuse.
Miski justkui sosistas: need tähed ei kao iial, nad on veel tuhande aasta pärast samasugused. Tammevõsust võib saada puu ja see võib ära kõduneda, oja võib iga sajandiga üha kõveramaks loogelda, aga kivi jääb ikka alles, ei murene kunagi olematuks.
Minus vankus miski.
Katsusin veel kord tähti, ettevaatlikult, nagu nad kõrvetaksid. Kaapisin toavõtmega sissekasvanud samblikud maha, tegin tatiga märjaks ja puhastasin isa nimetähed särgivarrukaga ära nii hästi kui sain, püüdsin nad jälle ilusaks teha.
T.A.G. all nurgas, justkui allkiri maalil.
Isa kivi lagendikul, mis on minu oma –
Ma ei tohi mitte kellelegi sellest rääkida. Ei emale ega kellelegi teisele, mitte ühelegi elavale hingele. Seda tean ainult mina.
Võtsin kingad jalast ja ronisin kivi otsa. Tõmbasin paar sügavat hingetõmmet ja kogusin end justkui palveks, kissitades ettevaatlikult puulatvadevahelise taevaaugu suunas. Aeglaselt roomas mööda pilverodu. Kaugemal kudrutas ematuvi, metsvint ja käblik siristasid ja laulsid, punarind klõpsutas ja sihistas. Ja kuused! Nüüd nägin, et kuused õitsesid nagu paradiisis. Igas ladvas uhkeldasid helepunased emasõied justkui hunnitud eksootilised puuviljad: mida lähemal päikesele, seda rohkem punnis ja värvikad, nagu erutusest punastades, ajanud oma niisked kroonlehed laiali kuumade valguskiirte suunas.
Siis tuli tuuleiil ja oksad vajusid alla, kõik vaikis ja jäi liikumatuks, nagu oleks keegi sõrmenipsuga märku andnud. Tõmbasin kopsud õhku täis ja pöördusin valge augu poole.
„Ho-hoo!” hüüdsin ma. „Ho-hoo!”
Ei midagi.
„Ho-hoooo!”-
Ei midagi?
Tegin peopesadest ruupori ja hüüdsin nii kõvasti, kui suutsin, hoopis puude suunas.
„Hoou-hoouu!!”
Tihedasse metsa kõigega, mis seal oli – ja mets vastas.
Ja see polnud mingi tavaline kaja, mis eemaldub ja kaob, see oli mets, mis ütles, et ta tahtis mulle midagi anda – justkui unenäos, mida ma veel näinud polnud.
Praerasv pritsis pliidi ümber. Söögihais segunes sõnniku ja sisseimbunud jalahigi haisuga. Köögis oli palav ja umbne, õhtulämbe, justkui enne äikest.
„Ah sa siis ei tahtnud lõunat süüa?” küsis ema ja heitis mulle pilgu.
Kuid mitte süüdistavalt, ema lihtsalt tahtis teada, mis ma olin päev otsa teinud, miks ma ei öelnud, enne kui minema kadusin.
Suured asjad, mõtlesin palavikuliselt. Asjad, millest keegi ei kuule. Mida ainult mina tean.
„Ma pidin mõned linnupesad üle vaatama,” vastasin, ilma et oleksin pidanud valetama.„Paistab, et meltsas on kadunud, aga põõsalind on tulnud, kuulsin üht, kes Leheoja juures ekstaasis laulis.”
Ema naeratas malbelt ja heatahtlikult, tuli minu juurde ja paitas käeseljaga mu põske nagu tahtes lohutada. Ta nahk läikis higist, kuigi tal oli vaid lühikeste varrukatega tuunika seljas.
„Sind ja su linde,” ütles ta. „Et sa ka ära ei tüdine.”
Isa ei kuulanud. Ta istus nurgas ja kandis musta vakstuga kaetud vihikusse ilmamärke, vedas nooli ja jutte, joonistas kõveraid ja pilvekujundeid, raputades ise alistunult pead. Tundus, nagu ei olnud tal õhku, või nagu oleks siin midagi valesti, et ta ei leia õiget seost.
See raske hingamine.
Istusime kumbki omal pool lauda, isa ja mina, nii kaugel teineteisest kui võimalik. Nii oli see läinud. Isa istus nii, et tal oli ülevaade köögist, ja mina nii, et näeksin aeda. Õitsev õunapuu ja ploom, siiluke taevast, kus neil päevil pidid noolkiirelt hakkama kihutama piiritajad.
„Et vihma ei tule, on üks asi,” pomises isa poolenisti omaette. „Aga niisugune põrgulik äikeselämbus maikuus. Siis on kindlasti midagi viltu.”
Karvatutid isa kõrvaaukudes olid põllurullitolmust hallid. Ta selja taga seinal rippus vanaisa mälestuseks roostetanud vikatileht.
„Alati on midagi,” ütles ema. „Kui ei ole liiga kuiv või liiga palav, siis on liiga niiske või liiga külm.”
„Aga praegu on ju veel liigaasta ka ja kolmteist kuud,” ajas isa ikka oma. „Ma ei uskunud, et ma seda oma elus veel kord pean nägema.”
Isa oli oma ilmaraamatut pidanud alates neljateistkümnendast eluaastast. Kolm korda päevas pani ta kirja õhurõhu, temperatuuri, tuulesuuna ja võimalikud sademed. Ja kui ta oli laudatööga valmis, tavatses ta maha istuda ja teha viimase ööpäeva ilmast kokkuvõtte. Kas oli olnud pilves või selge, udu või uduvine, kuidas tuul oli suunda muutunud ja pilvisus vaheldunud, mis kellaajal oli vihma, rahet või lund sadanud, kuidas kõik oli võrreldes eelmiste aastatega. Arengud ja ennustused, sadu erinevaid pilvevorme ja nende tagajärjed.
„Laulurästal olid pojad väljas, kui ma sinna jõudsin,” ütlesin ma. „Kõik neli on alles. Rästas tugevdab pesa seestpoolt ja paneb pehme kihi väljapoole.”
Isa vaatas üles, vahtis mind mõtlikult, nagu peaks ta tegema mingi märkuse.
„See ei ole paha,” ütles ta. „Laulurästas, kes nii ilusasti laulab.”
„Kas sina ka sellest midagi tead?” küsis ema imestunult. „Ma arvasin, et sa oled huvitatud ainult kahjuritest. Kuusekooreüraskitest ja koloraado mardikatest ja kõigist neist teistest, kelle üle sa muretsed ööd ja päevad läbi.”
„Sellesse peakolusse mahub ikka linde ka.”
Isa muheles omaette ja vaatas aknast välja, nagu ta tavaliselt tegi, kui mõtles millegi erilise peale, millelegi, mida vaid tema teadis, millelegi, mis oli olnud väga ammu ja võib-olla ei tule enam kunagi tagasi. Naeratus habemes, kerge läige silmis. Siis pööras ta pea aeglaselt tagasi ja kinnitas pilgu minu omasse. Nüüd ei teadnud ma enam, kas see on nali või oli tõsi taga. Isa jõllitas, nagu tahaks ta minu sisse tungida, istus terve igaviku klaasistunud silmil, pilgutamata.
Lõpuks paotas ta kokkukuivanud huuli.
„Kui ma väike poiss olin, oli meil laulurästas lauda taga,” ütles ta ja tõstis häält, nagu hakkaks loengut pidama. „Mitu aastat istus rästas ikka samal oksal – muide, see on nüüd maha saetud – ja iga kord, kui ma õhtul sõnnikukäruga välja tulin, laulis lind natuke. Oli peaaegu nii, et tahtsin maha istuda ja kuulata, nii ilus oli see.”
Isa tegi pausi ja vaatas üles seinavaibale, millel olid tikitud psalmiread.
„„Kas said täna kõrvakiilu? Kas said täna kõrvakiilu?” arvasin teda laulvat. Aga see võis olla ainult ettekujutus.”
Siis tuli isa palgeile taas see isesugune naeratus, nagu päikeseviirg oleks libisenud üle näo.
Ema vaatas üle, kas kõik on laual, kas midagi polnud ununenud, valas piima nelja klaasi, enne kui lauda istus. Higi pärlendas ta laubal, piisad jooksid kui pisarad kaelalt alla rindade vahele.
„Siis palun hakake sööma,” ütles ta ja noogutas isa suunas.
Isa tõstis endale kõrnevorsti ja naeriputru ja hakkas kohe pihta, kühveldas endale kahvliga sisse ja aitas sitaste sõrmedega kaasa, kui vaja. Nuga ta ei puutunud, kuigi see lebas, igavesti uus, ta taldriku kõrval, nagu ema oli majapidamiskoolis õppinud.
Keset söögiaega tuli Göran joostes oma toast, hüppas üles toolile ja hakkas näksima seda, mis tal nina all oli, surus kahvli leivapala sisse ja trummeldas lusikaga vastu porgandit ja klaasi, kuni isa sulges silmad ja tõmbas õhku sisse. Ema võttis niiske lapi ja tupsutas Görani laupa, palus tal ära juua rahustavalt leige klaasitäie piima, pani ta taldrikule sööki, osutas sellele ja sosistas nagu alaarenenule.
Pikapeale rahunes Göran maha ja me saime kõik edasi süüa. Ainult mäluvate purihammaste heli ja söögiriistade kraapsumine vastu portselani, vanaema vana seinakell, mis tiksus ja plõksus, kui hakkasid seda tähele panema. Ma pingutasin, et mäluda ja neelata kuuldamatult, juua luristamata. Oleksin parema meelega tahtnud sööki suhu pista suud üldse avamata.
Meie kohal keerdusid laest kärbsepaberite kleepuvad serpentiinid, iga päevaga ikka mustemad ja mustemad: sajad putukad surmaspiraalide küljes, enamik juba krimpsu tõmbunud ja kuivad kui muumiad. Aga mõned siplesid ikka veel, sumisesid poollämbunult ja liigutasid tiibu nagu aegluubis, automaatselt. Nagu vanaisa, kui ta lamas surivoodil ja mängis olematut lõõtspilli. Sõrmed liikusid iseenesest mööda tühja õhku, ainult et palju aeglasemalt kui tavaliselt.
Mõne aja pärast pani isa kahvli käest ja koputas otsustavalt laua põhjale. Göran kargas püsti ja vaatas esikusse, nagu arvaks ta, et meile võiks tulla külalisi. Aga seal ei olnud kedagi. See oli ainult isa, kes tahtis midagi öelda.
„Siis selleks aastaks oleme kevadtööd varsti lõpetanud,” ütles isa pidulikult. „Homme külvan rendimaa viimase nurga ära. Edasi on saatus Meie Isa kätes. Kui vihma ei tule, läheb kõik põrgusse, kui keegi sellest üldse hoolib.”
Ema manas näole sunnitud naeratuse.
„Siis pääsed vähemalt edaspidi sellest kohutavast tolmutamisest,” ütles ta. „See teeb lõpuks sulle otsa peale, see õudne tolm.”
Isa noogutas nõusolevalt, justkui rahulolevalt, ja pühkis särgivarrukaid, nii et tema ümber kerkis suur tolmupilv. Göran hakkas eputades köhima, trummeldas rinnale ja häälitses nagu kopsuhaige.
„Vast võiksime siis natuke vabaks võtta,” palus ema. „Enne, kui sa hakkad aeda tegema? Kas või mõni päev. Et saaks midagi muud ka mõelda?”
Ema vaatas meelitavalt Görani ja minu otsa ning ta pilgus oli midagi õndsat.
„Mõtle, kui me sõidaksime Ojamaale,” pahvatas ta. „Kas poleks tore? Näha merd.”
Isa nägu tumenes ja ta jõllitas süüdistavalt ema poole.
„Võtame vabaks! Siin on nii palju teha, et aitab ja jääb ülegi veel, kui te sellepärast muretsete.”
Isa osutas peaga mitu korda aknast välja, toonitades öeldut.
„Selles kohas ei saa me kunagi kõike valmis, et te teaksite. Vanaraud ootab hunnikus, kui mitte muu, ja seda teate te sama hästi kui mina.”
Ema tegi osutissõrme märjaks ja korjas vakstult leivapuru.
„Ikka vanaraud ees ja vanaraud taga,” ütles ta leebelt. „Saja aasta pärast on kõik unustatud.”
„Unustatud? Ära ole selles nii kindel.”
Just samal hetkel langes üks kärbes surmaspiraalilt ja kukkus keset piimanõud, jäi abitult selili lamama ja rabelema ses valges kaevus.
„Kas te teate, miks haavad värisevad iga väiksemagi asja pärast?” kuulsin ennast ütlemas.
„Haavad?” küsis ema. „Mis haavad?”
„Ikka need, mis kasvavad enne metsa,” ütles Göran.
„Sest neist saavad tuletikud, nad kardavad tuld,” vastasin ma ise. „Ja et Jeesus rippus ju haavapuust ristil. Nad kardavad surma ka. Täpselt nagu minagi.”
Ema pani söögiriistad lauale ja naeratas leebelt isa suunas, teadmata kelle poole hoida. Rääkida söögilauas ristilöömisest. Isa ei kuulanudki. Ta ei olnud oma külvijutule ja Meie Isale veel punkti pannud.
„Nagu sa kuulsid, Klas, ei ole sel aastal enam palju tündrimaad teha. Kui mina olin sinuvanune, pidin hobuse järel käima ja kõik ise külvama.”
Isa vaatas mulle otsa, võidumärk suu ümber, trummeldas sõrmedega lauaplaadile. Olin tal nüüd kotis.
„Kas sa pole nüüd juba kaksteist?” küsis ta. „Siis on just paras aeg. Ja sina usud, et saad taevasse oma lindude abiga?”
„Nüüd on teised ajad,” katkestas ema. „Ja ongi hea. Sa ei saa ometi võrrelda sõjaajaga?”
„Miks ei saa …”
Isa lõpetas mälumise ja vaatas välja. Silmad läksid kissi, nagu peaks ta millegi üle juurdlema. Ta pühkis suunurgad süljest kuivaks, tõmbas mustuse põsele laiali, jäi istuma, suu sööki täis.
Isa sureb varsti ära, läbis mind mõte. Kellel on hallid karvad kõrvaaukudes, sureb varsti. Ja silmad. Midagi on ta silmis, mida varem kunagi pole olnud.
Sureb.
Miks ta peaks surema? Ta peab hoidma talupärandust ja meid sellega ülal pidama, seda ta ju ainult teebki, seda on ta ise lubanud.
„Ja pitsitab ka,” pomises isa. „Ma olen seda varemgi öelnud ja asi ei lähe põrmugi paremaks. Ja baromeeter näitab, nagu ta näitab.”
Ema kuivatas higipärli nina otsast.
„Pitsitab?” küsis ta.
„Jah. Ja õhku ei ole ka.”
Isa pööras pilgu ära.
„Ma ei tea, mis see on.”
Laua ümber jäi vaikseks. Ema köhatas ja sosistas midagi Göranile, sirutas ennast ja pani raadio mängima.
„Nelikümmend aastat,” jätkas isa. „Mis ma selle eest saan? Ainult ishiase.”
„Räägi selgemalt.”
„Seda on liiga palju nõutud, et teie midagi aru saaksite.”
Ema noogutas harjumuspäraselt ja prunditas huuli.
„Kas sa näed, et me tõime täna lilli tuppa,” ütles ta, püüdes muud juttu teha. „Iiris ja murtudsüda ja kitsekakar. Göran käis ja korjas. On ju ilusad?”
„Lilled? Nädala pärast on nad närtsinud. Siis lähevad nad välja tagasi.”
Sel silmapilgul maandus minu selle aasta esimene mustvalge kärbsenäpp õunapuule akna taga. Istus tihedalt õisi täis oksale, saputas tiibu ja tõstis tervituseks saba. Siin ma olen!
Ajas siis end sirgu ja vaatas mulle otse silma sisse läbi äsja pestud akna, vaatas nii kaua, et meie pilgud jäid teineteisesse kinni. Fikseeris mu oma valge otsmikulauguga, nagu olnuksin emalind, kelle järele oli ta igatsenud. Siin hakkamegi elama.
Kas sa ei leia pesakasti üles? Küsisin salaja, üksnes miimikaga. See on vaarikapõõsastes haava otsas. Ehitasin selle sulle nüüd kevadel. Aja tihased välja, kui need jõudsid enne sind kohale.
Sügisel tulen sinuga kaasa Aafrikasse, sosistasin ma mõtlemata. Tahan näha värvulise erepunast rinda, tahan näha sarvnokka, kes müürib ennast pessa sisse, tahan näha kotka tulipilku, kui ta rebib ahvi südame kehast välja. Näha kõike seda omaenda silmaga, enne kui on liiga hilja.
Isa heitis mulle pilgu, tõstis ühe kulmu üles. Kärbsenäpp peksles üha erutatumalt tiibadega, lendas üles õhku ja oli kohe tagasi, riivas üht õit nii, et liiliavalge kroonleht tuli ära ja langes keereldes maale – justkui vastuseks.
„Sa võiksid homme hommikul kaasa tulla ja vaadata,” ütles isa natukese aja pärast. „Siis sa näed, mis saama hakkab.
Külviga.”
Ta sirutas ennast üle laua ja toksis kollaseks muutuva küünisetaolise osutissõrme küünega vastu minu klaasi, nagu püüdes mind äratada.
„Mida sa siin mõtled, kui mina sinu käest küsin?”
Ma ei osanud midagi vastata.
„Sa vist tunned, et täna on päris nõrkus peal?” küsis ema hirmunult. „Siis tuleb kindlasti ilmamuutus.”
Isa vaatas emale otsa, nagu see oleks kõige rumalam jutt leerist saati.
„Ilmamuutus? Jääb kindlasti samasuguseks nagu praegu. Me ei saa tibakestki vihma. Ka vanakurat ise poleks asja paremini korraldanud.”
„Siin on küll midagi muud lahti? Igatahes nõrkus on peal.”
Isa puuris uuesti silmad minusse. Seekord paistis, nagu ta ei tahaks mind lahti lasta enne, kui olen järele andnud.
„ Mis me siis teeme? Külvi ja kõige muuga?”
Taigen kõhus, mida muudkui sõtkutakse.
Ma tahan sinuga kaasa tulla, isa, soovisin, et oleksin saanud öelda. Õpeta mind äestama ja kündma ja vilja peksma ja kündma.
Töötama põldude ja loomadega.
Miski ajas sõrad vastu.
Isa rasked, sarvnahaga kaetud vereplekilised käed laual meie vahel. Ma mõtlesin väriseva suu, korpas huulte ja silmade peale, mis vist ujusid pisarais.
„Ma ei saa,” ütlesin ma sülle. „Homme pean minema Ristikuneeme Johnny juurde.”
Kell jäi seisma. Seinad kaldusid meie kohale. Põsed õhetasid, nagu oleksin haigeks jäänud. Isa tõmbas suu kokku ja vaatas kissitades üle soo, vajus justkui iseendasse ja noogutas mõtlikult.
„Pead, eks ole?” ütles ta rahulikult. „Vaata ette, et sa üle ei pinguta.”
Ema köhatas.
„Ei, ta peab küll …” ütles ta ja viis Görani endaga esikusse nagu oleks seal midagi sättida.
Isa istus endiselt.
„Ma arvasin, et sulle meeldiks kunagi ikka kaasa tulla,” ütles ta aknast välja. „Ühel ilusal päeval on liiga hilja.”
Siis tuli jälle see mõistaandev naeratus, nagu torge.
„Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin, Klas?”
Välisukse kohale naelutatud kõrvukräts: laialisirutatud tiibade ja narmendava sulestikuga kaitsevaim, pea rippu nagu lunastaja ristil. Koputasin ja ootasin, kuigi uks ei olnud kunagi lukus ja iial ei tulnud keegi seda ka avama. Ka Rex ei haukunud.
Esikus haises kodus valmistatud juustu ja naftaliini järele. Kaltsuvaibad olid sassis nagu oleksid kassid rotte jahtinud või karvupidi kokku läinud. Kummuti küljes rippusid Johnny vanaema kuivatatud koirohukimbud nagu kaitseks kõige halva vastu.
Jää siia, ütles miski. Siia ei tule isa kunagi.
Siia ei olnud kodust viitsadat meetritki, ometi polnud isa kunagi oma jalga siia tõstnud. Nende lauda juurde võis ta küll minna, aga mitte kunagi majja.
Johnny vanaema seisis pliidi ees ja rebis puuliistakaid, ise pisike ja õbluke nagu muruneid, valged juuksed pikalt mööda õlgu alla. Aken oli tuubil täis kollaseservalisi ämblikuvõrkudesse kootud havisabasid, pleekinud jänesekäppi ja kasetohukarpe.
„Ah see oled ainult sina?” ütles naine. „Ma ei kuule enam üldse. Aga võib-olla siiski kuulsin, mida kuulma pidin?”
Ta pilgutas mõlemat silma ja müksas mind noaga.
„Ei taha hästi uskuda,” laususin mina.
„Kuidas ka ei ole, ei saa ma selle haluga hakkama. Sitke nagu kadakas ja kõva nagu kivi, või on see nuga, mis on varsti omadega läbi.”
Naine vaatas süüdistavalt viletsat puupinu pliidinurgas.
„Ma ei saa aru ja aru ei saa isegi kirikuõpetaja. Kas sina saad, sina, kes sa kõike tead?”
„Ma ei taipa niisugustest asjadest midagi. Äkki on see lihtsalt märg?”
„Aga ega sa ei ole veel rähni kriiskamas kuulnud? Siis saaksime vähemalt natukegi vihma.”
„Ainuke rähn, keda ma teadsin, on siit ära läinud. Kõik teised linnud laulavad ja häälitsevad küll kogu aeg.”
Naine raputas pead, pani läikivaks kulunud pilpanoa käest ja võttis kampsunitaskust kotikese köhakompvekke.
„Parem ikka kui mitte midagi,” ütles ta ja raputas veel mõned kommid välja, mis võisin tasku pista.
Siis tõmbas ta koti tagasi ja kõssitas minu poole, ajas silmad pärani, nagu oleks väljas õunapuu otsas tonti näinud.
„Äike,” ütles ta sisistades. „Kuulsid raksatust? Nüüd ta tuleb!”
Ma kortsutasin uskmatult kulme. Ta seisis pingul, sõrm püsti, huuled värisemas. Vaatas mulle otsa ja julges vaevalt hingata.
„Kuula! Thor on oma pässidega väljas.”
Polnud kuulda ei kippu ega kõppu, aga ma ei raatsinud talle vastu vaielda. Lõpuks astus naine sammu ette ja pani käe mulle õlale, nagu tahaks saladust usaldada.
„Äike enne külvi,” ütles ta, „see ei saa midagi muud tähendada kui õnnetust. See on kindel nagu vana puulukk.”
Ta noogutas oma sõnade kinnituseks, võttis puuhalu ja koputas sellega kindluse mõttes kolm korda vastu pliidiplaati.
„Aga ma aimasin seda ette,” ütles naine. „Nüüd siis tead sina ka. Kui see viimati juhtus, jäin sügisel leseks. Kuigi olin siis iga päev koirohuteed joonud.”
Minust käisid külmavärinad läbi.
Johnny, mõtlesin ma. Nüüd lähen küll Johnny juurde.
Johnny istus voodis, jalas ainult aluspüksid, ja puhastas haavlipüssi. Siilipea nagu eluaegsel, ümberringi pühkimislapid, õlipudelid, puhastusvardad ja väikesed ümmargused toruharjad – kõik läbisegi. Vastasseinale oli ta ritta riputanud trofeed: lubivalgete koljujäänustega kaheteistharuline sarv ja sellest kummalgi pool kuus väikest sokusarve. Voodi kohal paar uut plakatit – iga kuu kohta poolpaljas plika.
Haises relvamäärde ja püssirohu järele.
„Ma teadsin, et see oled sina,” ütles Johnny ja puhastas edasi.
Jäin ukse kõrvale seisma ja lehitsesin vana ajalehte Jahimaad ja Kalaveed: rebase tulistamine laskeavast, metskitsede ja rabakanade lisasöötmine, pauk-korgimehhanismiga õnged. Kõrval tooli peal vedeles pusa, uusnatside must päikeserist üle rinna. Johnny muudkui nühkis ja hõõrus, nagu tuleks kohe keegi ja rebiks tal püssi ülevaatuse jaoks käest ära. Ikka väljastpoolt ja seestpoolt, torud ja pann, laad ja kate – iga millimeeter tuli puhastada ja õlitada ja ära kuivatada.
„Kas sa juba koerakoonlast oled kuulnud?” küsisin lõpuks, et kuidagi alustada.
Johnny pigistas ühe silma kinni ja ajas teise küsivalt pärani. Jätkas oma tegevust.
„Ma räägin karvasjalg-kakust,” selgitasin. „Ma kuulsin teda lihavõtte ajal kolmes kohas. Siis peaks olema palju närilisi.”
Johnny ei vastanud. Pani puhastusvarda ja kaltsud käest ja vahtis torudesse, uuris neid põhjalikult, vuntsid viltu.
„Tule vaata,” käskis ta.
Panin ajakirja kinni, võtsin püssi ja vaatasin nagu tema. Parem silm, üks toru korraga, üht- ja teistpidi.
„Täitsa hea.”
Toru läikis seest nagu kirikuhõbe. Pära oli sile ja pehme ja lõhnas linaõli järele.
„Nüüd ei saa keegi kurat tulla ütlema, et relv on hooldamata. Ei saa,” ütles Johnny.
„Muidugi.”
Ta sirutas ennast, võttis kaks padrunit ja laadis. Ja silmapilk oli ta otsekui ära vahetatud. Silmad tardusid ja ahenesid piludeks.
Ta manas ette salakavala irve ja mängis keelega vuntsides.
„Sa ei ole kindla peale kunagi näinud cowgirl’i tantsimas?” küsis ta. „Sina, kes sa muud ei tee, kui loed.”
Ma ei osanud midagi vastata. Johnny tõstis relva ja sihtis mulle jalgadesse, nikutas, et liigutaksin ennast, laseksin jalgadel käia, tantsiksin sokkide väel steppi. Ma seisin nagu põranda külge naelutatud ja tõmbusin higiseks. Tundsin, et kurku tõusis klomp.
Johnny tõstis pilgu.
„Kas me tantsime, või mis me teeme?”
Ta ajas pea ette ja sihtis uuesti, sulges teise silma ja pani sõrme päästikule.
Klõps –
Ta irvitas nii, et mokatubakas ilmus nähtavale.
„Ma ainult narrin sind, küll sa aru saad. Ega sa ometi ei arva, et ma siin sees päriselt lasen?”
Ma naersin kramplikult ja püüdsin jälle normaalselt hingata. Seisin, pea tühi, ja vahtisin pilte ta voodi kohal. Angelique oli kõigil neljal fotol, leopardimustrilised stringid jalas ja vurrud põskedele maalitud. Naine vaatas mulle pingsalt silma, huuled paokil, näitas pärlvalgete hammaste vahelt keeleotsa. Rind puudutas maad nagu Ameerika lehma udar.
„Ega sa ometi ei arvanud, et ma päriselt lasen kohe siin sees?” kordas Johnny. „Võta nüüd ennast kokku, põrgu päralt!”
Ma raputasin pead.
„Need on ainult paukpadrunid, saad aru küll. Ma tegin ainult nalja.”
„Muidugi.”
Ta võttis padrunid püssist välja ja sirutas ette nagu asitõendid. Vahtisin Johnny väljasirutatud kätt ja noogutasin mehaaniliselt: paukpadrunid.
Ei unusta seda kunagi.
Johnny tiris endale kaitsevärvi vesti selga ja toppis taskud laskemoona täis. Vedas soni üle harjaspea, pani mokatubakat juurde ja küsis, kas ma ei taha kaasa tulla savituvi laskma, proovida ta uut katapulti.
„See on hea trenn. Lauda taga.”
Uskusin vaevalt oma kõrvu. Saan lasta Johnny Husqvarnaga, nagu oleksin päriselt ta sõber.
„Ma ei ole eluilmas midagi lasknud,” ütlesin ausalt.
„Ükskord on ikka esimene kord.”
„Ainult kui sa enam mind ei sihi.”
Ta vaatas otsa, naeris ebakindlalt. Kinnitas noa püksirihma külge ja riputas kõrvakaitsed kaela.
„Võta kõrvatropid. Et sa kurdiks ei jääks nagu su isa.”
Ma heitsin talle küsiva pilgu.
„Ma teen ainult nalja,” ütles ta ja andis vastu mu käsivart rusikahoobi.
Siis läksime, tema ees ja mina järel, sõnagi lausumata.
Katapult oli pesukojas koos kastitäie savituvidega, mis nägid välja nagu paksud punakaskollased teekannud. Johnny vilistas harjunult hammaste vahelt, kui masinat üles sättis ja näitas, kuidas tuleb teha.
„Siis tellin mina tuvi ja sina kuulad käsku ja viskad selle õhku,” õpetas ta.
Ma noogutasin. Ta pani kaks tuvi sisse ja läks eemale laskeplatsile.
Piu!
Ma vajutasin riivi ja tuvi pani laperdava kaarega minema: mõlemad lasud mööda. Selle asemel tuiskas parv hirmust meeletuid vareseid metsast välja ja kadus hoiatavalt igas suunas laiali.
„Liiga madalalt!” karjus Johnny ja sülitas. „Sa pead kõrgemale laskma.”
Ma panin uue tuvi sisse ja kohendasin heitenurka.
Piu!
Käis pauk ja tuvi muutus väikeseks kollakaspunaseks suitsutupsuks, mis jäi õhku rippuma, kuni tuul suitsu hajutas ja see kadus.
„No nüüd hakkab asja saama!”
Ja Johnny muudkui nõudis tuvisid ja laskis neid nagu jooksvalt lindilt. Metsa pudenes kõvasti tina ja linnupesad tühjenesid haudujatest, aga Johnny oli iga tabamusega järjest rohkem rahul.
„Nii aetakse seda asja! Näita nüüd, kas sinust endast ka asja on.”
Ta andis püssi minu kätte.
„Ära sihi kirbuga,” ütles ta. „Just asend on tähtis. Pära sihib ja torud tapavad.”
Ma noogutasin, mõistmata, mis see tähendab. Lonkisin laskeplatsile ja püüdsin ennast veenda, et midagi ei saa juhtuda, et varsti on see kõik nagunii läbi. Jalad vaevalt kandsid. Nagu süsihape olnuks põlvedes. Vabastasin kaitsevinna ja panin sõrme päästikule.
„Kas peab midagi ütlema ka?” hüüdsin ma.
„Ise vaatad, mis sa teed. Aga pinguta ennast, kurat võtaks, pead olema nagu kartulikott.”
Kas nüüd või mitte iialgi.
„Ahoi!”
Pigistasin silmad kinni ja võpatasin. Tundus, nagu oleks rangluu ära kukkunud ja kogu Husqvarna plahvatanud. Kõrvus kohises, püssirohusuits kargas ninna.
„Ei olegi nii halb,” ütles Johnny ja andis mulle laksu vastu pead. „Aga sul peab olema parem ettesihtimine, siis hakkab minema.”
Ta osutas üles taeva poole.
„Saada tuvi toruga, siis lähed ette ja vajutad meetrijagu eespool. Ja pära õla vastas nagu hullul.”
Ta andis mulle peotäie padruneid ja läks katapuldi juurde.
„Noh, nagu kartulikott nüüd! Kas kuuled? Pead olema täpselt nagu kartulikott!”
Panin püssi valmis ja tõmbasin mõned korrad sügavalt hinge. Samal hetkel ilmus mu silmanurka isa: Ferguson ja külvimasin tolmupilves eemal rendimaal. Nüüd külvabki ta viimasele tükile, üksipäini oma köhaga, edasi-tagasi mööda põlde, tiir tiiru järel, ikka kraavist kraavini.
Ei, ta tuleb hoopis siia! Varsti on ta kohal ja hakkab rääkima mu tulevikust, sunnib mind valima.
Kui sa sõidad alla Kanalisse, siis on see sinu otsus. Mina ei võta nagunii üle.
Pära sihib ja torud tapavad.
Kas ma olin minestanud? Kas oli möödunud viis sekundit või kümme minutit? Peas kohises. Õlg lõhkus, kui ma seal lamasin. Johnny seisis ja vilistas hajameelselt ja vestis puutükikest nagu poleks midagi katki.
Isa ei olnud näha.
Võib-olla ta ei olnudki teel siia? Kas ma mitte ei näinud, et ta tuli?
„Kurat võtku,” ütles Johnny. „Nii väike ja kleenuke nagu sa oled. Sulle peaks äkki vahtkummi pusa sisse toppima, et sust asja oleks.”
Ma noogutasin kohmetult. Ta lirtsatas mokatubaka välja ja tatistas mõned kollased joad mu ette maha. Võttis ühe tühja hülsi ja nuusutas selle laialirebitud ava.
„Sa võid sügisel kaasa tulla kaelustuvisid jahtima,” ütles ta. „Siis õpid. Paneme peibutuslinnud välja ja lööme maa külge. Siis ei saa isegi sinusugune mööda lasta. Ma ehitan suvel Kanali äärde uue peidiku, kindla peale.”
„Tõesti, see oleks kihvt,” kuulsin end ütlevat.
Ma istusin ja lugesin käo pesaparasiitlusest, kui isa pööras laudamäele, et viimast korda külvimasinat täita. Aga ta ei tagurdanud küüniukseni nagu tavaliselt, vaid pani traktori piimakambri ette ja läks küüni. Tuli hetke pärast välja, viiekümnekilone kott seljas ja tassis selle üle terve hoovi, nagu ta ei teaks enam, mis teeb, või olid ta mõtted kusagil mujal.
Ma kinnitasin pikksilma statiivi külge ja sain teda jälgida nagu läbi tohutu suurendusega optilise sihiku. Puudus ainult visiirjoon.
Seal ta nüüd käib. Liipab edasi-tagasi omaenda maailmas, nägu värvilisest mütsinokast kahvaturoheline. Lai nahkvöö peal, õlekõrs kõrva taga, naelatangid põlvetaskus. Küüni alla ja välja uue kotiga, mis silmaga hinnates oli veel raskem kui eelmine. Ta tassis selle üle õue, tühjendas ja haaras puusadest kinni, kiikus prooviks ette ja taha, nagu annaks valu jälle tunda.
Siis kuuldus kauguses kreissaag ja isa kangestus, talle langes justkui mingi koorem peale, jäi seisma nagu halvatud, silmad vidukil ja tühi kott käes. Külmus paigale nagu hirmu käes. Kreissaag jäi vait, aga hakkas kohe jälle tõmbama, uus nott tuli tükkideks saagida. Isa krimpsutas nägu ja pani käed kõrvadele nagu lõikaks saag teda ennast. Ta seisis kaevuvinna juures ja vahtis põldude poole. Saag oli vait jäänud ja külvimasin täis. Kas odrakülv või rohumaa segakülv? Ma ei teinud vahet. Võib-olla seisis isa ja mõtles, et ta pidi ka sel aastal kõik ise külvama, et mina olin keeldunud kaasa minemast.
Et mitte keegi –
Ma leidsin, et isa näeb vana välja. Käed rippusid nagu jäigad pakud. Sõrmed krõnksus kui linnuküünised, mille olid kujundanud kõik tööriistapead, mida ta oli käes hoidnud. Ta võttis piibu välja ja toppis seda, pani siis tagasi rinnataskusse. Pöördus kissitades hoopis metsa poole, liigutas alalõuga edasi-tagasi nagu talumatu valu käes, või nagu mingisuguses vihkamises.
Mis see on, mis sind närib, isa? tahtsin küsida. Miks sa ei tea, kas suitsetada või mitte? Et sa lihtsalt jääd paigale seisma. Istud köögilaua taga ja naeratad aknast välja vaadates omaette.
Isa pööras pea siiapoole, vaatas üksisilmi minu suunas ja limpsis huuli, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Ma taganesin, aga mõistsin kohe, et ta ei saanud mind aknaklaasi taga näha. Mitte keset päeva ja läbi kaskede.
Ainult mina näen kõike.
Varsti juhtub midagi – , sahises läbi õhu. Siin on midagi, mis ei klapi.
Isa heitis pikali heina peale puuhunniku kõrvale, kuusenott padjaks. Lamas, jalad risti, toppis mütsi taskusse ja põimis käed rinnale. Ma nägin iga habemekarva ta näos, iga väiksemat ruutu tema kohutavalt tolmusel särgiriidel, abielusõrmust, mis pigistas nii, et ta ei saaks seda iialgi ära võtta, kuidas ta ka ei tahaks.
Sõrmus oli temaga üheks saanud, nagu raudvõru, mis on tammekoore sisse kasvanud. Laubal, seal, kus oli olnud müts, oli lai must higi- ja tolmurant, Kaarnasoo tolmu aupaiste.
Kimalased sumisesid ta kohal, keerutasid nagu joobnud imekaunite võilillede vahel. Üks rästik lookles oma kiviaia poole nagu lõputu s, teadmata, et seal lamab elav inimene, kirves käeulatuses.
Ma ei saanud isa silmist lasta. Mul oli vastik teda salaja uurida, aga olin innustunud sellest, et ta oli neljakümnekordses suurenduses mu kirjutuslaual. Võib-olla tahtis isa sügaval sisemuses, et temast saaks uuesti rohi ja seeme, hein ja põhk? Võib-olla ei olnud tema närvid ja lihased ette valmistatud vastu võtma kõike ootamatut.
Hetke pärast ronisid ta näol kärbsed, ligimeelitatud niisketest silmaäärtest – nagu loomal. Üks kõrvahark eksles mööda ta rinda üles, ronis üle krae, läbi habeme, edasi piki põske, sättis end kõrva peale ja vaatas poolenisti karvakasvanud kõrvaauku. Võib-olla langetas ta alakeha ja ajas pihid harali nagu enne rünnakut, siis mõtles ümber ja sibas tagasi maa peale. Jättis isa rahule.
Ma tahtsin välja tormata ja heita isa kõrvale, toetuda ta käsivarrele ja sosistada midagi, mida ainult tema kuuleks, võib-olla silitada õrnalt sõrmega ta põske, kui ta magab.
Isa, värskel rohul, pea paljas, kevadine tuul juustes mänglemas. Tema ümber särasid tuhanded võilillepäikesed, tantsisid kimalased, kõik kasvas.
Sõnad mu peas:
Ma olen sitke nagu kadakas ja tugev nagu härjavärss. Minust ei saa te mitte kunagi lahti.
