Читать книгу Ohtlikud inimtüübid - Toni Sciarra Poynter - Страница 5

MIKS MA SELLE RAAMATU KIRJUTASIN JA KUIDAS SEDA KASUTADA

1975. aasta 27. juunil kadus muidu väga turvalisest ülikoolilinnakust äkitselt 15-aastane neiu Susan Curtis, keda kutsuti Sueks. Ta osales ühel noortekonverentsil, mis peeti Utah’ osariigis Provos asuvas Brigham Youngi ülikoolis. Mina olin sel ajal sealsamas noor kollanokast politseiohvitser.

Ma viisin tema kadumisega seoses läbi esialgse uurimise. Me küsitlesime tema sõpru ja pereliikmeid, et leida mingitki niidiotsa, ja saime teada, et viimati pidi ta minema oma tuppa hiljuti saadud hambaklambreid puhastama. Ent ruumi läbi vaadates ma nägin, et tema hambahari oli kuiv. Järelikult ei olnud ta tuppa tagasi jõudnudki.

Me suutsime tuvastada mõned seigad tema eelnevast tegevusest (näiteks oli ta kasutanud ära oma selle päeva lõunasöögitalongi), kuid me suutsime rekonstrueerida võrdlemisi vähe – see kõik toimus enne seda, kui valvekaamerad ülikoolilinnakutes tavaliseks muutusid ja mobiiltelefonid lõid võimaluse inimestega iga hetk ühendust võtta.

Me rääkisime Sue pereliikmetega. Ma mäletan siiamaani nende põhjatut valu ja meeleheidet. Neid tabanud trauma oli sügavalt muserdav ja äärmiselt kahetsusväärne.

Sued ei leitud kunagi ja lõpuks olid kõik vähegi mõistlikud juhtlõngad ammendunud. Kuid tema salapärane kadumine vaevab mind ikka veel. Olin ju mina sellel ööl ülikoolilinnakus valves ja tegin oma patrullkäiku, seetõttu tundsin ma end kuidagi eriliselt vastutavana. Ma hoidsin alles tema juhtumi toimiku koopia, mille juurde kuulus ka tema suures plaanis foto, ning veel aastaid hiljem uurisin ma rahvahulgas inimeste nägusid, lootuses leida mõnda, mis kasvõi põgusalt tema omaga sarnaneks. Ma säilitasin ka tema toimikut, et see tuletaks mulle meelde minu tookordset suutmatust seda süütut hingekest kaitsta.

Aastad möödusid ja ma valmistusin saama FBI agendiks. Siis ühel päeval helistas mulle üks Salt Lake City uurija. „Selgus üks asi, mida teil oleks vaja teada,” ütles ta. „Me ei leidnud küll üles Sue Curtist, aga me leidsime inimese, kes on tema kadumise taga.” Ta rääkis, et tollel ööl oli sõitnud ülikoolilinnakus ringi üks noor meeldiva välimusega mees, kes otsis endale ohvrit. Nüüd oli mees lõpuks tunnistanud, et tema röövis toona Sue Curtise ja tappis ta. Tema nimi oli Ted Bundy, ja see oli mees, kes lõpuks tunnistas üles kokku 35 noore naise tapmise neljas erinevas osariigis.

Mul on ikka veel raske mõelda mandlisilmsele pikajuukselisele tütarlapsele, kelle fotot ma ikka ja jälle vaatasin, kelle päevikut ma lugesin, kelle riideid ma olin nuusutanud, et välja selgitada, kus ta võis olla käinud, kelle jalatseid ma uurisin, et leida niiskust või muda, kui ma meeleheitlikult üritasin leida kõige väiksematki vihjet tema asukohale. Väga võimalik, et ma nägin tema tapjat tol ööl ülikoolilinnakus ringi sõitmas. Võimalik, et ma vaatasin tema autot korduvalt, kuna sellel puudus ülikooli ja õppetooli märgis – kuid tol ajal polnud seda paljudel autodel, kuna ülikoolilinnakus käis palju külalisi väljastpoolt. Mingit illegaalset tegevust silma ei torganud ja millestki kahtlasest mulle ei teatatud. Päev oli nagu iga teinegi, välja arvatud fakt, et tol päeval oli piirkonnas üks ohtlik isiksus: kiskja ja sarimõrvar, kellel seisis ees veel mitmeid mõrvu.

Brigham Youngi ülikoolilinnak on üks riigi turvalisimaid, kuid ometi leidis seal aset inimrööv ja mõrv. Kuidas see sai juhtuda ja kes on inimene, kes millegi sellisega suudab hakkama saada? Äratundmine, et üks inimene suudab teha nii palju kahju mitte ainult oma ohvrile, vaid ka tema lähedastele, ajas mulle külmajudinad peale. Ma olin siis kõigest 22-aastane vormi kandev politseiohvitser, kui ma esmakordselt mõistsin, et meie planeedil liigub tõepoolest ohtlikke inimtüüpe, kelle tõttu me ei saa end kunagi täiesti turvaliselt tunda. Minus tekitab õudu mõte, mida kõigest 15-aastane Sue Curtis pidi üksi kurjategija küüsis olles sellel ööl tundma, enne kui ta suri.

Ma olen veendunud, et just nimetatud üksikjuhtum viis selleni, et ma asusin aastaid hiljem tööle kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina FBI Tampa osakonnas ja hiljem FBI kõrgetasemelises riikliku turvaosakonna käitumisanalüüsi programmis. Ma tundsin kohustust aru saada kriminaalse ja normist hälbiva käitumise mehhanismidest ja see siht oli mul silme ees enamiku FBI karjääri ajast. Sue Curtis kadus minu valvekorra ajal. Uurimisaruanne sisaldas minu ütlusi ja nime. See traagiline juhtum innustas mind otsima vastuseid nendelt, kes teavad neid kõige paremini: kurjategijatelt endilt ja nende ohvritelt.

Ma õppisin neilt rohkem kui neljakümne aasta jooksul eelkõige seda, et inimestele teevad kõige enam kahju just teatud tüüpi isiksused. Ikka ja jälle lasub just nendesse kategooriatesse kuuluvate isikute õlul vastutus kuritegude, piinade, kannatuste, majandusliku kahju ja kaotatud elude eest. See raamat on just nendest ohtlikest inimestest, kes põhjustavad meile nii palju valu ja kannatusi. Kõike seda, mida mina õppisin kurjategijate, normist hälbiva käitumise ja ohtlike isiksusetüüpide kohta, olete väärt teadma ka teie, sest see võib päästa teie elu.

OHTLIKUD ISIKSUSETÜÜBID JA TEGELIKKUS

Kõik me oleme näinud ajakirjanduses mõnda sedalaadi sünget uudist: üksik tapja astub kontorisse, klassi, laagriplatsile või muusse avalikku kohta ja avab ilma mingi silmnähtava ajendita kohalviibijate suunas tule, tappes või vigastades arvukalt süütuid ohvreid. Ja pärast kõiki neid sündmusi, kui vägivald on möödas ja ohvrid on maetud või ravi saanud (kuigi vigasaanuid ja ohvrite pereliikmeid jäävad kogetud üleelamised paratamatult saatma kogu elu), tõstatatakse küsimus: „Milline inimene on üldse võimeline midagi sellist toime panema ja kas seda oleks saanud kuidagi ära hoida?”

Kui sellised vägivallateod aset leiavad, siis on uudised ja inimeste mõtted neist tulvil veel kuid (näiteks massimõrvad Virginia tehnikaülikoolis, Columbine’i keskkoolis, Norras). Kahjuks toimub selliseid massimõrvu päris sageli. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides esineb neid 18 kuni 20 korda aastas. Jõudes meieni justkui metronoomi rütmis – rohkem kui üks juhtum kuus –, mõjuvad need peaaegu halvavalt. Kui palju inimesi seekord tapeti, küsime taas uskumatult. Kas 8, 16, 26 või 77 (nagu 2011. aasta 22. juulil Norras Oslos ja Utøya saarel nartsissistliku ja ksenofoobse paremekstremisti Anders Behring Breiviki käe läbi).

Ent nii jalustrabavad kui need vägivallateod ka ei ole, ei anna need meile siiski pilti inimestest, kes tegelikult kõige rohkem kannatusi külvavad. Kurb tõde on see, et iga massimõrvari kohta on sadu kurjategijaid, kes tapavad korraga ühe lapse, kohtingukaaslase või abikaasa – ja need sündmused jõuavad vaid vaevu kuhugi päevalehtede lühiuudiste veergu. Tõenäosus kogeda sellist tüüpi vägivalda, piina ja kannatusi, mis ei ületa üleriigilist uudistekünnist, on meist paljude jaoks tunduvalt suurem.

Meie hulgas eksisteerivad ohtlikud inimtüübid vigastavad meid suletud koduuste taga, kirikus, koolis, kontoris, varitsedes sageli salamisi pahaaimamatuid ja usaldavaid kaasinimesi, kusjuures enamasti ei jõuta toimuvale jälile enne, kui on juba liiga hilja. Ajalehtede esikülgedele jõuavad sellised kurjategijad nendel harvadel juhtudel, kui nad tabatakse. Nende arvel on peaaegu 15 000 mõrva, 4,8 miljonit koduvägivallajuhtumit, 2,2 miljonit sissemurdmist, 345 000 röövi ja üle 230 000 seksuaalrünnaku, mis iga aasta ainuüksi Ameerika Ühendriikides aset leiavad. Paljud nendest kuritegudest ei jõua kohtusse ja jäävad karistuseta. Või siis võivad sellised kurjategijad nagu Bernard Madoff aastaid petta raha välja vanuritelt või isegi sõpradelt (nimetatud juhul sedavõrd ulatuslikul määral, et ohtu seati lausa tuhandete inimeste majanduslik kindlustatus). Mõned neist võivad tegutseda takistamatult kümneid aastaid, hävitades rohkelt elusid, nagu süüdimõistetud lastevägistaja Jerry Sandusky seda Pennsylvania ülikoolis tegi.

Mõelge hetkedele iseenda elus, kui keegi on teilt midagi varastanud või teid ebameeldivalt ära kasutanud. Võib-olla on keegi kunagi teie koju või autosse sisse murdnud. Võib-olla käisite kohtamas kellegagi, kes osutus ohtlikuks, või siis kiusati teid koolis või töökohas. Võib-olla on teid rünnatud, röövitud või seksuaalselt väärkoheldud ja te pole sellest kunagi ametivõimudele teatanud või siis ei olnud teie teatamisel mingeid positiivseid tulemusi. Meie ümber toimub palju sellist, mis politseini ei jõua, või kui ka jõuab, siis päädib vaid harva kurjategija reaalse vangistusega. Kriminoloogide hinnangul on kuuekümne aasta jooksul jõudnud vähem kui üks protsent kurjategijatest oma toimepandud tegude eest trellide taha.

See tähendab, et enamik inimesi, kes on võimelised kaasinimesi kahjustama – ohtlikud inimtüübid, täpsemalt ohtlikud isiksusetüübid –, jäävad uurimisest kõrvale, tekitavad meie ellu kaost, ilma et neid kunagi tabataks, või jätkavad oma tegevust aastaid, enne kui nad lõpuks peatatakse. Ja eelöeldu käib ainult füüsilise vägivalla kohta. Sugugi kõik haavad ei ole kehalised. Paljud kurjategijad tekitavad ka emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju. Ka nemad on ohtlikud isiksusetüübid, sest ka nemad seavad meid omal moel ohtu.

KUIDAS TEKKIS NELJAST OHTLIKUSTISIKSUSETÜÜBIST KOOSNEV LIIGITUS

Töötades FBI-s kurjategijate profiilianalüüsi spetsialistina, hakkasid meie tähelepanuväljas olevate inimeste puhul välja joonistuma teatavad isiksusetüübid. Need olid inimesed, kes tõid alatasa teistele häda kaela, rikkusid seadust, harrastasid riskikäitumist, kasutasid teisi inimesi ära, väärkohtlesid neid ning tekitasid üldiselt valu ja kannatusi – mitte üks või kaks korda, vaid korduvalt.

Ma õppisin enda kogemustest ja teiste antud juhistest, et on olemas teatud isikud, kes käituvad alati vastikult, kes petavad ja manipuleerivad, tunnevad mõnu teiste ärakasutamisest ja ei austa kaasinimesi ega seadusi. Nad on emotsionaalses mõttes kurnavad, võivad olla julmad, kalgid ja allutada teisi oma tahtele. Ja nad kordavad neid käitumisviise ikka ja jälle, tundmata muret füüsilise vägivalla ja psühholoogilise hävingu pärast, mida see kaasinimeste jaoks kaasa toob.

Ma olen pidanud tegelema vägistajate, mõrvarite, inimröövide toimepanijate, pangaröövlite, valgekraedest kurjategijate, pedofiilide ja terroristide uurimise ja vahistamisega ning sealjuures nendega palju rääkinud. Selle käigus on – vahel üsna karmil moel – minuni jõudnud arusaamine, et ohtlikud isiksusetüübid võivad olla vägagi petlikud. Nende välimus ja käitumine võivad tunduda pealiskaudsel vaatlusel üsna normaalsed. Nad võivad olla isegi intelligentsed, huvitavad, sarmikad ja armastusväärsed. Kuid nad on alati ohtlikud.

1995. aastal kohtasin ma esimest korda Kelly Therese Warrenit. Olles tollal 30-aastane, elas ta koos oma tütre ja abikaasaga Georgia osariigis Warner Robinsis. Kelly oli täitnud sõjaväes sekretäri kohuseid ja lahkunud teenistusest pärast seda, kui tema laitmatu teenistusaeg Saksamaal lõppes. Tema mees töötas saekojas ja naine ise tegi juhutöid, näiteks hoidis lapsi või töötas esmatarbekaupade poes.

Kellyl oli iga kord minu jaoks varuks naeratus ja ta tervitas mind sooja kallistusega. Ta oli alati valmis minuga jagama seda vähest toitu, mis neil oli, ja ta jälgis ikka, et magus jäätee minu klaasis otsa ei saaks. Ta rääkis minuga suve jooksul oma tosin korda, alatasa naeratus huulil.

Kelly jutustas mulle, milline oli tema elu Saksamaale teenima saadetud Ameerika sõdurina ja mis tunne oli lõunaosariikides vaeses peres üles kasvada. Ta oli vaimukas ja heatujuline, valmis minu küsimustele kiireid vastuseid andma ja pause vestluses jutuga täitma. Peaaegu aasta jooksul varustas ta minu FBI kolleege ja mind informatsiooniga, mida me kasutasime ühe kurjategija jälitamisel – ja see polnud mitte lihtsalt kurjategija, vaid Nõukogude bloki spioon. Terve aasta jooksul me juhindusime Kelly igast sõnast. Me uurisime iga infokillukest, mida ta meiega jagas.

Kuid midagi oli valesti. Mitte miski, mida Kelly meile rääkis, ei aidanud meid edasi. Meil läks tõe väljaselgitamiseks hulk aega, sest enamik juhtlõngu olid Euroopas, mitte Ameerikas. Lõpuks suutsime Kelly faktidega nurka ajada. Alles siis saime aru, et ta ei olnud mitte ainuüksi valetanud, vaid ka kogu oma rahva ohtu seadnud. Tema oli inimene, kes, olles ise alles kahekümnendates eluaastates, oli külma sõja kõrgajal seadnud ohtu kogu Kesk-Euroopa, müües Nõukogude blokile detailseid sõjaplaane, mille ta oli väja trükkinud.

Kelly oli vaatamata oma meeldivale naeratusele ja magusale teele taas üks näide sellest, kuidas ohtlikud isiksusetüübid võivad olla armastusväärsed, humoorikad ja huvitavad, kuid samas seada terve rahva – või tema puhul isegi terve hulga rahvaid – ohtu. Kelly kannab praegu talle spioneerimise eest mõistetud 25 aasta pikkust vanglakaristust.

Sellistel inimestel ei ole mitte ainult isiksuslikke puudusi, vaid ka iseloomuvigu – see tähendab vajakajäämisi moraalis ja eetikas. Põhimõtteliselt ei saa te kunagi kindel olla, kas nad teile tõtt räägivad, teie eest hoolitsevad ja teid kaitsevad või teie turvalisuse pärast muretsevad. Ning nende puuduste tõttu toob nende käitumine alati kaasa hulga inimlikke kannatusi.

Ajapikku hakkasin ma märkama, et enamiku probleemidest, mille tunnistajaks me olime, tekitasid nelja isiksusetüübi esindajad. Need neli isiksusetüüpi seavad meid päevast päeva majanduslikku, emotsionaalsesse või füüsilisse ohtu ja just nendele tüüpidele keskendub käesolev raamat:

● nartsissistlik isiksus,

● emotsionaalselt ebastabiilne isiksus,

● paranoiline isiksus,

● kiskjatüüp.

MINU EESMÄRK

Raamat „Ohtlikud inimtüübid” on minu katse jagada teiega kõike seda, mida ma tean inimeste kohta, kes võivad teile kahju teha. Ohtlikke inimtüüpe leidub meie ümber igal pool. Nad võivad olla meie naabrid, sõbrad, ülemused, kohtingupartnerid, abikaasad, sugulased või vanemad. Nad võivad täita kogukonnas juhirolli või töötada spetsialistidena, kes vastutavad teie hariduse, raha, tervise või julgeoleku eest – ja just sellepärast peamegi me eriliselt valvsad olema.

Kurjuse, kuritegelikkuse ja kannatustega võime kokku puutuda paljudel eri viisidel ja vaid harva vehivad need eelnevalt lipuga või puhuvad valjusti vilet, et mõista anda: „Olge valmis, nüüd ma tulen!” Tõtt-öelda tean ma oma kogemustest FBI eriagendina, et kurjategijad on erakordselt osavad meile külje alla pugema, kui neil on vaja oma tahtmist saada. Dennis Rader, keda tuntakse ka kui „seo-piina-tapa” tüüpi mõrvarit, liikus meie hulgas märkamatult ringi kolmkümmend aastat. Elades Kansase osariigis Park Citys, oli Rader kirikunõukogu eesotsas ning linna hulkuvate koerte püüdja ja järelevalveametnik. Ühtaegu oli ta ka sarimõrvar (vähemalt kümme ohvrit), kellele meeldis oma ohvreid kinni siduda, piinata ja tappa ning kes suutis seda varjata oma naise ja laste ning samuti linnaametnike ja kiriku eest kolmkümmend aastat. Autasudega pärjatud Kanada kaitsejõudude kolonel David Russell Williams suutis samuti oma naise ja kolleegide ees saladust hoida: nimelt oli ta sarivägistaja ja mõrvar. Või võtame laia vaimulikurüü kattevarjus elavad katoliku preestrid, kes sageli on aastakümneid varjanud oma lastepilastamise kuritegusid.

Just sellised juhtumid panevad meid mõtlema selle üle, keda me üldse usaldada saame. Kuidas me saaksime halba avastada ja vältida, enne kui see juhtub? Lõpuks me peame usaldama iseenda sisemist ohutaju, oma tähelepanuvõimet ja oskust märgata teiste inimeste puhul käitumisviise, mis panevad meid kahtlustama, et midagi on valesti.

OSKUSSÕNAVARA KASUTAMISEST

Mõnel lugejal võib tekkida küsimus, miks ma otsustasin kasutada kahe käesolevas raamatus kirjeldatud isiksusetüübi kohta selliseid mittekliinilisi nimetusi nagu kiskjatüüp või emotsionaalselt ebastabiilne tüüp. See on täiesti asjakohane küsimus.

Ma tahtsin kasutada nimetusi, mis oleksid ilma erialase taustata inimestele kergesti arusaadavad ja mida oleks võimalik pruukida kultuuripiiridest sõltumatult. Oleks olnud väga hõlbus (ja raamatu müüginumbritele kasulik, nagu oletasid mõned mu sõbrad) kasutada kiskjatüüpi inimeste kirjeldamisel terminit psühhopaat. Paraku on psühhopaat sedavõrd üleekspluateeritud, et isegi mõned spetsialistid pruugivad seda mõtlematult olukordades, kus nende tähelepanelikumate kolleegide arvates oleks sobilikum või täpsem kasutada selliseid termineid nagu käitumishäire, sotsiopaat, antisotsiaalne isiksushäire või – nagu Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab – dissotsiatiivne isiksushäire.

Meditsiini ja vaimse tervise teemaline kirjandus teeb selget vahet psühhopaadi, sotsiopaadi, antisotsiaalse isiksushäirega isiku ja käitumishäirega isiku vahel. Selleks, et kasutada mõne inimese puhul mõnda neist terminitest, tuleb olla väga teadlik spetsiifilistest kriteeriumidest, mille vaimse tervise uurijad või sellised teadlased nagu Rober Hare on välja töötanud.

See temaatika on keeruline isegi spetsialistidele ja ammugi siis veel ilma erialase taustata lugejale. Just seetõttu otsustasin ma kasutada nimetust kiskja, mis osutab tõsiasjale, et meil on seda tüüpi inimeste puhul tegemist isikutega, kes peavad teistele jahti, kasutavad kaasinimesi ära ja vilistavad reeglitele või teiste inimeste õigustele ja väärikusele.

Samamoodi on sellised terminid nagu piiripealne isiksus, histriooniline isiksus, käitumishäire või bipolaarne häire paras müstika enamiku inimeste jaoks, kes ei ole kursis nende terminite kogu kliinilise tähendusspektriga. Seetõttu kasutan ma väljendit emotsionaalselt ebastabiilne, et anda antud isiksusetüübi olemust edasi nii, et tavainimene, sealhulgas ma ise, sellest aru saaks.

Samuti olen ma teadlik sellest, et mõned psühholoogia terminid, sealhulgas piiripealne isiksus või histriooniline, on omandanud sedavõrd negatiivse alatooni ja tähenduse, et need mõjuvad häbimärgistavalt või kasutataksegi neid halvustavas tähenduses ning sellegipoolest ei too need teemasse selgust. Just nendel põhjustel hoidun ma neid termineid kasutamast.

Minu raamatust võib siiski leida termineid nartsissistlik ja paranoiline isiksus, kuna need on oma pikaaegse kasutuse tõttu mütoloogias ja kirjanduses muutunud üldmõistetavaks.

Mõnikord olete ainus inimene, kes suudab teha olulise tähtsusega elupäästvaid tähelepanekuid, teie ise, kes te istute selle kummalise või närvilise tüübi kõrval kontoris või elate tema kõrvalkorteris. Võtame näiteks 2013. aastal ilmsiks tulnud Ariel Castro juhtumi. See mees hoidis oma kodus kinni, piinas ja vägistas kolme tüdrukut rohkem kui kümne aasta jooksul (üle 3600 päeva – püüdke seda endale ette kujutada). Mõni tund pärast tema vahistamist rääkisid naabrid uudistereporteritele, kui rabatud nad olid, kuna Castro oli „tuntud naerunäolise mehena, kes sai lastega hästi läbi”. Üks naaber, kes elas kaks korrust allpool ja tundis Castrot juba 22 aastat, ütles: „Ma tunnen end pisut süüdi, ma oleksin pidanud seda märkama.”

Kuid mis oleks saanud siis, kui need naabrid, pereliikmed või muusikutest sõbrad või bändiliikmed (Castro mängis kitarri ja laulis) oleksid olnud tähelepanelikumad? Enamik inimesi pole paraku lihtsalt motiveeritud asju lähemalt uurima. Tõtt-öelda paneb ühiskond oma nina toppimist teiste ellu üldiselt ka pahaks ja õigupoolest enamasti inimesed ei teagi, mille suhtes nad peaksid silmad lahti hoidma. Kahjuks on sotsiaalne pimedus reegel, mitte erand.

Ma ei taha, et teist saaks ohver. Ma ei taha, et te teeksite läbi sama, millele mina olen tunnistajaks olnud ja mida nii paljud on pidanud kannatama. Ma soovin, et te elaksite õnnelikku ja rahuldustpakkuvat elu. Aga ma tean, et meie ümber liigub ohtlikke inimesi, kes on valmis teile haiget tegema või röövima teilt kõik, mida te kalliks peate. Kui teil on jäänud selles suhtes veel mingeid kahtlusi, siis lugege lihtsalt ajalehti ja te mõistate, milleks me peame valmis olema.

Iga kord küsivad kuriteoohvrid hiljem: „Kuidas sai selline asi minuga juhtuda? Miks ma ei märganud ohumärke?” Me kõik oleme seda kogenud, kaasa arvatud mina ise. Kui me tagantjärele vaadates suudame näha kõike, siis ettepoole vaadates oleme peaaegu pimedad. Keegi pole meile lihtsalt õpetanud, mida me peaksime tähele panema. Meie, kes me tegeleme kriminaalsete juhtumitega, teame, et peaaegu alati esineb mingeid isiksuseomadusi või käitumisvihjeid, mis panevad asjassepühendatu järeldama: „Siin on murettekitavaid asjaolusid, ole tähelepanelik, vaata ette või põgene” – kuid neid kas ei märgata või otsustatakse eirata.

Siin ulatabki raamat „Ohtlikud inimtüübid” abikäe. Ma tahan, et te oleksite võimeline ette aimama, kui keegi kavatseb teid ära kasutada või teile haiget teha. Oma turvalisuse eest peame ise hea seisma. Seda ei saa teiste hooleks jätta, ja kui me seda teeme, ootab meid pettumus. Politseijaoskonnad on ülekoormatud, vaimse tervise kliinikutel on käed tööd täis, kohtud lasevad ikka veel liiga paljud kurjategijad karistuseta minema ja nagu juba öeldud, enamik inimesi, kes halba teevad, võetakse vaid harva sellega vahele. Seega sõltub meie turvalisus meist endist.

Küll oleks tore, kui me saaksime sellised inimesed oma elust lihtsalt blokeerida, nagu me teeme seda rämpsposti või hüpikakendega internetis – lihtsalt ühe hiireklõpsuga. Aga me ei saa. See tähendab, et me peame olema valvel. Ma soovin teiega sellekohast teavet jagada, sest meil lihtsalt ei ole 24 tundi ööpäevas käepärast eksperte, kellelt me saaksime küsida: „Mis sa arvad, kas see on ohtlik?”, „Kas see on hea inimene?”, „Kas ma võin oma lapse tema hoolde usaldada?”, „Kas mul maksab koos temaga investeerida?”, „Kas tasub teda oma toakaaslaseks võtta?”, „Kas see juht võib mu firma laostada?”, „Kas ma võin ta ööseks enda juurde koju kutsuda?”. Need otsused tuleb teha meil endil, kuid ainult vähesed meist on piisavalt ette valmistatud, et teiste inimeste kohta adekvaatset hinnangut anda ja seega nendele küsimustele vastata. Kui me ei suuda nendele küsimustele vastata täna, siis võib kurb vastus neile kirjas olla homse ajalehe esiküljel.

Ent teil on võimalik asuda aktiivselt oma turvalisust kaitsma. Käesolev raamat pakub lihtsal ja praktilisel moel asjatundlikke nõuandeid, et saaksite võtta kontrolli oma elu üle enda kätte. Ma tahan, et te õpiksite ära tundma kaasinimeste probleemset iseloomu või isiksusetüüpi, vähendades sel moel võimalust, et teid emotsionaalselt, psühholoogiliselt, majanduslikult või füüsiliselt ära kasutatakse. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: „Investeering teadmistesse toodab kõige paremat intressi.” Mul jääb vaid lisada, et investeerimine sellistesse teadmistesse võib isegi päästa teie elu.

OHTLIKE ISIKSUSETÜÜPIDE KONTROLLNIMEKIRJAD

Selles valdkonnas, kus mina töötasin, ei olnud meil kunagi seda luksust, et me oleksime saanud päevade või nädalate kaupa tegelda ühele inimesele hinnangu andmisega. Otsused selle kohta, keda uurida, kellele keskenduda, keda jälitada, küsitleda või vahistada tuli teha kiiresti. Pealegi ei ole sul võimalik inimröövi toimepanijaga läbirääkimisi pidades öelda: „Kuule, oota natuke, me peame ekspertide käest uurima, millisesse isiksusetüüpi sa õieti kuulud, kuna siis me teame, kuidas sinuga toimida.” Nii need asjad ei käi. Tegelik elu kulgeb reaalajas ja otsused tuleb teha viivitamatult.

Kriisiolukorras olid määrava tähtsusega meie üldised teadmised inimkäitumisest, kuid samavõrra oluline oli spetsiifiline teave, mille me vastavalt sellele, kuidas need ohtlikud inimesed käitusid, vähehaaval omandasime. Ajapikku, neid inimesi uurides ja nendega, aga ka ekspertide ja ohvritega rääkides joonistusid välja omadused, mis ma koondasin kontrollnimekirjadesse. Need nimekirjad aitasid mul nende isikute kohta FBI igapäevatöös ettetulevate kõrge riskiga olukordade puhul reaalajas hinnanguid anda.

Seda, mida seni teadsid vaid valitud FBI profiilianalüüsi spetsialistid ning mida ma ise aastaid kasutasin ja täiustasin, jagan ma nüüd teiega.

Peatükk peatüki haaval kirjeldan ma kõigi nelja isiksusetüübi iseloomulikke jooni, nende käitumist, tundeid, mida nad meis tekitavad, ning võimalikke nendega kokkupuutumise kohti ja viise. Ma toon näiteid igapäevaelust, minu valduses olevatest toimikutest ja ajakirjanduses ilmunud uudistest. Ma lõpetan iga peatüki vastavat ohtlikku isiksusetüüpi iseloomustava kontrollnimekirjaga, mis kirjeldab lihtsas keeles kõige olulisemaid ohumärke. Nende nimekirjade juurde kuulub praktiline, lihtsalt kasutatav punktisüsteem, mis aitab teil otsustada, kas antud isiku käitumine liigitub kergeks, mõõdukaks või tõsiseks – ehk teisisõnu, kas see on häiriv, elu halvav või ohtlik.

Kontrollnimekirjad aitavad teil mõista järgnevaid aspekte:

● kõige levinumad isiksuseomadused ja käitumisviisid, mis peaksid teile ütlema: „Olge jätkates ettevaatlik”,

● isiksuseomadused, käitumisviisid või olukorrad, mis tunduvad normaalsed, aga viitavad tegelikult siiski ohule,

● mida sellelt isikult tulevikus oodata,

● võimalik riskimäär teile ja teistele selle isikuga lävivatele inimestele.

Iga nimekiri on ülimalt konkreetne ja detailirohke – õigupoolest palju üksikasjalikum kui need, mida kasutavad vaimse tervise spetsialistid isiksushäirete diagnoosimisel. Kontrollnimekirju vaadates võib teil tekkida küsimus, miks need nii pikad on. Vastus on lihtne. Ohtlike isiksusetüüpide kohta hinnangu andmine on sageli keeruline ja võib põhineda vaid õrnadel aimdustel. Nimekirjad on pikad vajaduse pärast. Detailid tagavad täpsuse ja aitavad vältida ohtu, et meil jäävad märkamata olulised või erinevate nüanssidena avalduvad käitumisviisid, mille teemaga mitte kursis olev inimene võib olla unustanud või mille tähtsust ta pole ehk adunud, kuid mis on antud ohtliku isiksusetüübi tuvastamisel siiski olulised. Kui küsimus on inimeludes või inimeste turvalisuses, siis pean ma lähtuma sellest, millest on kasu kõige laiemale lugejaskonnale, ja ka sellest, mis on vajalik. Täpselt samuti nagu kogenud piloot kasutab õhkutõusmisel ja maandumisel põhjalikku kontrollnimekirja, et tagada kõigi pardalolijate maksimaalne turvalisus, peame ka meie kasutama üksikasjalikke nimekirju, et olla nii hoolikad ja täpsed kui vähegi võimalik. Kui tegemist on ohtlike inimtüüpidega, siis on detailidest ja täpsusest rohkem kasu kui napisõnalisusest ja ebamäärasusest.

Seda raamatut lugedes ja kontrollnimekirju uurides te märkate, et erinevalt enamikust samateemalistest raamatutest leidub käesolevas väga vähe statistikat. Selleks on minu arvates kaalukas põhjus. Kui me ütleme, et see või teine isiksusetüüp moodustab 1 või 6 või 2,8 protsenti elanikkonnast, siis teeme sellega lugejatele karuteene, kutsudes neid üles keskenduma tõenäosusele (statistikale), mitte konkreetsetele käitumisviisidele. Sellega seoses tekib oht, et mõni inimene ütleb: „Noh, minu turvalisus on 96-protsendilise tõenäosusega tagatud, seega ei pea ma seda tüüpi inimest kohates muretsema.” Paljud suitsetajad lasevad end petta statistikast, mis käib inimeste kohta, kes ei haigestu kopsuvähki, selle asemel et seostada end käitumisviiside ja elustiiliga, mis tekitavad kopsuvähki. Just sellist tüüpi lähenemist me üritame vältida. Pole vaja rohkem kui ühte kohtumist ühe ohtliku inimesega – tänaval, töökohas, autos, kodus, magamistoas –, et teie elu täiesti pihuks ja põrmuks teha. Seega keskendume käesolevas raamatus käitumisele, mitte statistikale või tõenäosusele.

Ma olen samuti kursis teadustöödega selle kohta, et teatud häireid diagnoositakse sagedamini või seostatakse rohkem just ühe bioloogilise sooga. Näiteks antisotsiaalset isiksushäiret on sagedamini diagnoositud meestel, piiripealset isiksushäiret esineb aga rohkem naistel. Nendel kahel häirel on palju käitumuslikke ühisjooni kiskjatüübi ja emotsionaalselt ebastabiilse tüübiga, millest räägib ka käesolev raamat. Samal põhjusel, miks pole soovitatav keskenduda liiga kitsalt statistikale, oleks ekslik seostada üht või teist häiret või isiksusetüüpi konkreetse sooga. Me ei taha varjutada oma selget pilku klammerdumisega statistikate või sooliste eelarvamuste külge. Meid aitab keskendumine käitumisviisidele. Just käitumine on see, mis enamikul juhtudest ohtliku isiksusetüübi reedab.

PIDAGE MEELES!

Pidage seda raamatut lugedes meeles, et ma ei ole vaimse tervise spetsialist ja käesolev raamat ei ole mõeldud vahendina haiguste diagnoosimiseks. Kliiniliste diagnooside panek jäägu arstidele, kelle aastatepikkused kogemused põhinevad väljatöötatud spetsiifilistel kriteeriumidel. Kuigi sellest raamatust võib kasu olla ka spetsialistidele, ei ole see mõeldud kasutamiseks diagnoosimisel.

Kontrollnimekirjad on koostatud abivahendina inimestele, kes soovivad ohtlikke isiksusetüüpe või ohtlike isiksusetüüpidega seotud käitumisviise ära tunda. Täpselt samamoodi, nagu me kasutame oma tervet mõistust, et otsustada, keda enda juurde koju kutsuda või keda oma ettevõttesse tööle võtta, aitavad ka käesolev raamat ja selles leiduvad kontrollnimekirjad meil langetada kaasinimeste kohta läbimõeldud hinnanguid. See raamat pakub kirjeldusi selle kohta, kuidas tuvastada ohtlikke isiksusetüüpe nende käitumise põhjal. Samuti räägime sellest, kuidas iseennast ja oma lähedasi kaitsta.

Ilmunud on hulgaliselt suurepäraseid raamatuid ja abimaterjale vaimuhaiguste, normist hälbivate isikute psühholoogia ja isiksushäirete ning nende põhjuste ja ravi kohta. „Ohtlikud inimtüübid” sellist tüüpi raamatute hulka ei kuulu ja kui teid huvitab just niisugune vaatenurk, siis oleks teil otstarbekas tutvuda mõnega eelnimetatuist. Käesolev raamat lähtub rangelt minu kui kunagise FBI eriagendi vaatenurgast. See põhineb näost näkku kogemustel, mille ma olen saanud ohtlike isikutega seotud juhtumeid uurides või erialaste konsultatsioonide käigus. Seega ei ole minu lähenemine arstiteaduslik ega ravieesmärgiline – need teemad jätan ma vaimse tervise spetsialistide hooleks.

Leidub ka rohkelt selliseid raamatuid, mis üritavad välja selgitada, miks need isikud on just sellised, nagu nad on. Seda rõhuasetust te käesolevast raamatust ei leia, ja seda järgmisel põhjusel: kui üks inimene tunneb mõnu teie pidevast alandamisest, teeb tühjaks teie pangakonto, väärkohtleb teie last või kägistab teid püksirihmaga, siis kas on üldse mingit vahet, miks ta selline on? Kuna teie ei ole arst ega uurija, siis on teie enda ja teie lähedaste turvalisus ainuke asi, mis on tõeliselt oluline.

Minu aastatepikkune töö õiguskaitse valdkonnas on näidanud, et mida rohkem me teadsime konkreetse kahtlusaluse isiksusest, seda suurema tõenäosusega saime ta kätte või suutsime ära hoida tema uusi kuritegusid. Näiteks pantvangijuhtumite korral määrab teadmine, kas meil on tegemist eeskätt paranoilise, kiskjatüüpi, nartsissistliku või äärmiselt ebastabiilse isikuga, olulisel määral ära selle, kuidas, kui sageli või millisel viisil tuleks kurjategijaga suhelda. Samuti aitab see valida võimalikke meetmeid pantvangi vabastamiseks. Kurjategija isiksusetüübi tundmine on andnud meile teavet olukorra tõenäolise lahenduse kohta, kuna isiksuseomadused näitavad sageli ära, millise suuna võib isiku käitumine järgnevalt võtta. See on põhjus, miks me tõdeme käitumisanalüüside puhul: „Parim tulevikukäitumise ennustaja on minevikukäitumine”. Ehk tsiteerides ühte legendaarset inimloomuse üle mõtlejat:

„Me oleme see, mida me korduvalt teeme.”

Aristoteles

Seega, kui teile pakub huvi küsimus, miks ohtlikud isiksusetüübid on just täpselt sellised, nagu nad on, siis ei ole see raamat teie jaoks. Ent kui te tahate teada, kuidas nad mõtlevad ja käituvad, kui tahate kaitsta ennast, oma sõpru ja sugulasi või oma ettevõtet, siis on just see sobiv koht alustamiseks.

VEEL VIIMANE MÕTE ENNE ASJA JUURDE ASUMIST

Minu väljaõpe ja isiklik filosoofia lähtuvad põhimõttest, et iga inimene väärib eetilist ja lugupidavat kohtlemist. Kuid samuti usun ma, et ühelgi inimesel ei lasu sotsiaalset kohustust langeda kellegi ohvriks. Las ma kordan: ühelgi inimesel ei lasu sotsiaalset kohustust langeda kellegi ohvriks. Just sellepärast kirjutasin ma selle raamatu. Mulle on tähtis ainult üks asi: teie turvalisus ja heaolu. Mulle on oluline, et keegi teist, teie lastest, teie vanematest või vanavanematest ei langeks mõne ohtliku isiku ohvriks.

Minu eesmärk ei ole teie hirmutamine, vaid abistamine. Ma tahan, et teie meeled oleksid selliste isiksusetüüpide suhtes avatud ja te suudaksite nad ära tunda enne, kui nad saavad teile või teie lähedastele kurja teha, või et juhul, kui nad on oma kahjulikku tegevust juba alustanud, saaksite end neist lahti rebida. Ma tahan aidata teil arendada välja teie isikliku „turvaradari” selliste käitumisviiside tuvastamiseks, mis peaksid vallandama signaali: vaata ette, ole selle inimesega ettevaatlik, võta hoog maha, ära usalda.

Mida paremini me suudame seda teha üksikisikutena, seda kaitstumad oleme ühiskonnana. Sest võib-olla on võimalik peatada maailmas ringi liikuvate erakordselt ohtlike isikute põhjustatud seninägematut kaost ammu enne seda, kui see jõuab pealkirjadena ajalehtede esikülgedele.

Kui käesolev raamat aitab teil ära tunda mõne isiku, kes oleks teile muidu füüsiliselt, emotsionaalselt, psühholoogiliselt või majanduslikult kahju teinud, ja te suudate ennast tema eest kaitsta, siis olen ma oma eesmärgi täitnud.